Kuidas õpetada lastele rohelist majandamist?

Talveakadeemia 2012 alternatiivsete ideede sessioonis kutsusime Priit Jõega inimesi kaasa mõtlema väga põneval teemal. Kuidas kasvatada ettevõtlikku ja samal ajal keskkonnateadlikku kodanikku? (muide, see haakub väga minu isikliku eesmärgiga õpetajatöös) Lahendusi oli seinast seina, nii et lisan nad siia kriitikameeleta tähestikulises järjekorras:

  • Ainetevaheline integratsioon – miks mitte teha tehnoloogiaõpetuses kohupiimavärve?
  • Insenerivõistlused.
  • Kirjandite teemad ning võõrkeeletundide esseed ei peaks olema ainult inimsuhetest, ajaloosündmustest vmt – nad võiksid tihemini käsitleda konkreetseid keskkonnaküsimusi (just konkreetseid, mitte mingit humanitaarset hägu… – väga hea näide TIK’i saksa keele õpetajalt, kes parandas õpetajate toas esseed teemal „Vorund Nachteile der Windenergie“ või midagi sarnast).
  • Kohustuslik kirjandus võiks sisaldada ka huvitavat keskkonnaalast kirjandust („Hääletu kevad“, „Maailma roheline ajalugu“ või miks mitte „Rebasetund“ noorematel – see on ju teatud ringkondade klassika? Sh. inglise keele kohustuslik kirjandus, publik soovitas lugeda “A Short History of Nearly Everything”).
  • Kooli prügimajandus on korras. Sh. selgitatakse lastele jooksvalt, miks sorditakse ning seletatakse lahti toodete ja materjalide elutsüklid (tarbimine lähtuvalt toote elutsüklianalüüsist).
  • Külastused firmadesse.
  • Lastesaamise võimalus ainult neile, kes on keskkonnaküsimustes pädevad.
  • Leida laste hulgas populaarseid kõneisikuid keskkonnaküsimustele – nt. Getter Jaani!
  • Rohkem case study meetodil õppimist igas vanuses (ehk mõtestatud rühmatööd avastuslikus vormis), nt „kuidas laadida mobiili, kui oled matkal ja sul on ainult käepärased vahendid kaasas?“
  • Science Fair – õpilaste teadusprojektid, -laadad jmt.
  • Tagasi Kooli!
  • Teemanädalad (A’la fair tradepõhimõtete tutvustamine koolis).
  • Tegevõpetajate rakenduslik täienduskoolitus (nt. ainesektsioonides loengute kuulamise asemel praktilised tegevused (see ka osaliselt toimub nii) ülikoolide laborites. Sh. peaks see täienduskoolitus jõudma laiemale ringile, kui ainult harilikult aktiivsust üles näitavad õpetajad, keda, minu kogemuse kohaselt, on ainult teatud osa tervikust.
  • Tähistada lisaks emakeele päevale ka näiteks Maapäeva või autovaba päeva ülekooliliselt.
  • Vaheaegade linnalaagrid (õpikojad jmt, mis juba toimib ka – siin on küsimus pigem reklaamis ja (jällegi) õpetaja aktiivsuses.
  • Võistlused, kus kogutakse vanapaberit.
  • Õpetajate omavahelised kokkulepped, et aetaks ühte asja.
  • Õpetajate toas plasttopside kasutamine keelatud (või suunatud ainult külalistele).
  • Õpilasesinduste suurem osalus kooli keskkonnapoliitikas (nõuab konkreetsete õpilaste initsiatiivi muidugi).
Võtke või jätke!
Helene
P.S. Ma olen järjest enam seda meelt, et koolis töötamine on lihtsalt niiiiii tore! Käisin täna koos 5-nda klassiga Paldiski panga ääres jalutamas ja nägime hülgepoega! Vat sedasi!

 

Tere hommikust, Eestimaa!

Otse-eetri kogemus: olemas! Eesmärk: tutvustada Noored Kooli projekti Terevisiooni saates ning tuletada meelde, et 4.ndasse lendu saab kandideerida kuni 8. märtsini.

Kui neljapäeva hommikul kell 5 üles ärkasin, et hakata end Terevisiooni jaoks valmis seadma, siis sain aru, et nädal otsa vindunud haigus on nüüd lõpuks kohale jõudnud ning häält pole ollagi. Kell 6 tegin Triinile kontroll-kõne, et kas ta on ikka ärganud ja kraaksusin midagi telefoni. Triin hakkas kindlasti  end mõttes selleks ette valmistama, et peab ise eetrisse minema.

Jõudsime Triiniga telemajja natuke enne 7. Kaebasime ühele assistendi-onule oma muret, et häält nagu eriti pole, et äkki peaks midagi sooja jooma või on neil mõni parem nipp varuks. Onu ütles, et on küll – konjak! Võluski kohe kuskilt kena koguse konjakit välja, mille ma endale sisse kallasin. Polnudki kunagi varem kell 7 konjakit joonud. Onu ütles, et siin ei ole häbeneda midagi, et president Ilves joob igal hommikul konjakit, panevat vere kenasti käima.

Istusin siis seal grimmitoolis ja ootasin, et närv sisse tuleks, aga närvi ei tulnud. Ei tea, kas asi oli konjakis või selles, et eelmisel õhtul olime Triiniga korralikult proovi teinud ning kõik mõeldavad ja mittemõeldavad vastused läbi võtnud. Närvi ei tulnud ka siis, kui mind stuudiosse juhatati ja mikrofoni ette istuma pandi. Aga hääl tuli küll!

Minu otse-eetridebüüti on võimalik vaadata http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=103096 alates 18min 30sek.

Noored Kooli panustab koos ettevõtjatega uutesse haridusliidritesse

Eile ilmus Eesti Kaubandus-Tööstuskoja Teataja sotsiaalse ettevõtluse rubriigis Noored Kooli tegevjuhi Kaire Kroosi arvamuslugu.

Iga laps on oluline: Noored Kooli panustab koos ettevõtjatega uutesse haridusliidritesse

Parim viis Eesti majandust kriisist välja aidata ja meie pikaajalist konkurentsivõimet tõsta on läbi hariduse arendamise. See ei ole ainult riigi mure ja küsimus ei ole ainult rahas. Noored Kooli programm on üks näide sellest, kuidas ettevõtjate initsiatiivil on loodud alus süsteemseks muutuseks Eesti hariduses.

Eesti õpilaste suurepärased rahvusvaheliste testide tulemused nagu näiteks PISA, panevad õigustatult uhkust tundma. See on tunnustus viimase 20-30 aasta jooksul koolidesse õpetama läinud õpetajate tehtud tööle. Analüüsides testidel saavutatut lähemalt, peame aga endalt küsima, kas osa heade tulemuste põhjusi ei või peituda ka selles, et mitte kõik õpilased ei jõudnud testi tegema? Siin ei ole mõeldud hilinemist ega põhjuseta puudumist (need näitajad on testijate range kontrolli all), vaid seda, et Eestis langeb igal aastal ligi tuhatkond õpilast koolisüsteemist välja juba põhikooliastmes. On mõtlemapanev, et põhikoolist väljalangevus on Eestis absoluutarvudes 80 korda suurem kui meie tunduvalt suuremas naaberriigis Soomes. Need õpilased koolis ei käi ega osale ka testimises. Ei pea olema selgeltnägija mõistmaks, et suur osa neist ei hakka endale kunagi ise piisavalt elatist teenima, jäädes otseselt sõltuma riigi toetustest.

Kõiki väljalangejatega seotud kulutusi on raske kokku arvutada. Euroopa kogemus näitab, et keskharidusega inimene jääb kokkuvõttes eelarve tulupoolele, samas kui põhihariduseta inimene tähendab oma elu jooksul maksumaksjatele 0,5 kuni kahe miljoni euro suurust väljaminekut. On kordades suurem tõenäosus, et põhihariduseta inimene vajab rohkem sotsiaaltoetusi, tal on viletsam tervis, tema jaoks vajame kinnipidamisasutusi ning ta kahjustab era- ja ühiskondlikku omandit.

McKinsey & Company ja OECD 2007. aasta rahvusvaheline haridusuuring kinnitab, et kõigist faktoritest, sh kodu toetus ja kooli materiaalne keskkond, mõjutab õpilase õppeedukust ja seeläbi ka hilisemat hakkamasaamist elus kõige enam õpetaja. Sellest, kes on need noored õpetajad, kes asuvad koolidesse tööle lähiaastatel ja milliseid väärtusi nad kannavad, sõltub otseselt Eesti hariduse kvaliteet järgmise 20-30 aasta jooksul. Kui nõukogude ajal jõudis koolidesse läbi suunamiste palju võimekaid inimesi, siis taasiseseisvumisjärgsete aastate ülikoolidesse astuvate noorte eelistustes on õpetajaks õppimine üks vähem populaarsetest valikutest. Samuti on lävend õpetajakoolitusse sisseastumiseks üks madalamaid.

Noored Kooli programm, mis loodi Heateo Sihtasutuse ja Swedbanki algatusel ning Eesti ettevõtete toetusel kolm aastat tagasi, on suutnud näidata, et õpetajaamet võib saada atraktiivseks ning haridusvaldkonda on võimalik kutsuda säravaid noori senisest palju suuremas kontsentratsioonis. Kui alguses tundus Noored Kooli sõsarorganisatsioonide kogemus Ameerika Ühendriikides ja Suurbritannias üsna uskumatu – Harvardi või Oxfordi lõpetaja võistleb võimaluse eest minna kooli õpetajaks – siis täna võib sarnast tendentsi järjest enam täheldada ka Eestis. Kolme aasta jooksul on Noored Kooli programmi keskmine konkurss kaheksa inimest kohale ning käesoleva aasta 1. septembril läks kolmandas lennus koolidesse üle Eesti seitseteist uut võimekat noort, kes muidu suure tõenäosusega ei oleks haridusvaldkonda sattunud. On põhjendatud ootus, et suur osa neist jäävad ka peale kaheaastast programmi hariduse valdkonda ning õpetaja- ja liidrikoolituse läbimine loob eeldused, et nendest sirguvad uue põlvkonna Eesti haridusliidrid.

Eesti kui väikeriigi jaoks ei ole jätkusuutlik trend, kus aastas sünnib umbes 14 000-15 000 last ja samal ajal langeb koolisüsteemist välja tuhatkond last. Oluliselt vähem ühiskonna ressursse kuluks maadlusele sotsiaalsete probleemidega, kui me teeksime ühiseid jõupingutusi – selle heaks, et kõigil lastel Eestis oleks võimalik saada hea haridus, mis jätaks neile võimalikult laiad valikuvõimalused realiseerida oma potentsiaali. „Iga laps on oluline” ja “Iga laps suudab“ – need on põhiväärtused, mida Noored Kooli programm peab haridusuuenduste võtmeks ja mis peavad leidma laiemat kõlapinda Eesti ühiskonnas tervikuna.

Igaüks meist saab innustada võimekaid noori, et nad julgeksid ja tahaksid võtta vastu väljakutse minna õpetajaks – kasvõi mõneks aastaks oma elust. Noored Kooli programm pakub selleks ühe konkreetse võimaluse. Samuti aitab see, kui hoiate silmad lahti võimaluste osas panustada koolidesse või hariduse valdkonna algatustesse rahaliselt või oskusteabega – olgu üksikisiku või organisatsioonina.

Kaire Kroos
Sihtasutus Noored Kooli
www.nooredkooli.ee

Kutse: uuri, mis koolis toimub!
Noored Kooli sihtasutuse ja Vabariigi Presidendi algatus „Tagasi Kooli“ leiab aset 19.-23. oktoobrini. See on võimalus anda üks koolitund ja saada otsene kogemus tänasest koolielust.
Lisainfo: www.tagasikooli.ee

Iga Eesti kool heaks kooliks

..kirjutab Artur Taevere Eesti Ekspressi arvamusloos.

Soome kogemus 1990. aastatel näitab, et julgete ning õigete otsustega on võimalik majanduslangusest välja tulla senisest palju tugevamana. Mitmed ettevõtjad on andnud ka Eesti valitsusele nõu – kopeerige põhjanaabrite käitumist. Selles arutelus ei ole pööratud tähelepanu tõsiasjale, et Soome majandusliku edu eelduseks on olnud esmaklassiline haridussüsteem. Kas ka Eestis on võimalik saavutada olukord – sarnaselt Soomele -, kus iga kool on hea kool? Mida selleks teha?

Loe edasi ja avalda arvamust Ekspressi platsil. Artiklis räägib Artur ka Noored Kooli programmist ja “Tagasi kooli” päevast.

Artur

Presidendi ja Noored Kooli üleskutse – 23. veebruaril tagasi kooli

Head inimesed.

Meid ootavad lähiajal ees suured väljakutsed, mida keegi meie eest lahendama ei tule. Me ei leia neile vastuseid üksinda. Ikka üheskoos, nagu Eestis on keerulistel aegadel alati tehtud. Üheskoos peame ületama majanduskriisi, uuendama oma majandust ja ka ise uuenema.

Kuidas?

Tarkade valikute tegemiseks tuleb pidevalt õppida. Õppimise ja õpetamise tase on see valdkond, mis kõige enam mõjutab Eesti inimese elukaart. Haridus ei ole lihtsalt üks poliitika: haridus, innovatsioon, pidev uuenemine ja õppimine peab kuuluma meie ellu kogu aeg.

Seda, kuidas õppida, õpetada, uueneda, peame me kõik õppima ja need, kes oskavad – seda õpetama. See on kõige suurem asi, mida me saame teha Eesti rahva heaolu ja õnne tagamiseks. Sellepärast teen ma teile ühe ettepaneku, õigemini, kutsun teid üles.

Eesti üldhariduskoolid avavad 23. veebruaril ja sellele järgneval nädalal oma uksed uutele õpetajatele.

Teile.

Selleks, et läheksite tagasi kooli, kus ise õppisite, kus õpivad Teie lapsed või kooli, mis on Teile südamelähedane.

Me palume, et annaksite seal ühe tunni – just selles aines, kus tunnete, et teie teadmised vajaksid edasi kandmist.

Et noor saaks õppida matemaatikat finantsanalüütikult, kirjutamiskunsti ja kirjandusajalugu tõeliselt kirjanikult, käsitööd disainerilt, loodusõpetust haljastajalt, kokandust healt restoranikokalt või algatus- ja liidrioskusi väike-ettevõtte juhilt.

Õpetage noortele isiklike kogemuste toel väärtustama haridust. Et sellel, mida nad õpivad, on mõtet.

Koostöös Sihtasutusega Noored Kooli kutsun teid kõik üles astuma üht sammu õppimise ja uuenemise väärtustamiseks. Pärast rasket aega tuleb uus algus ja uus tõus ning meie kõik saame võrdselt pingutada selleks, et see just paraja hooga algaks.

Eesti kool vajab toimivat suhtevõrgustikku, tugevat sidet ülejäänud ühiskonnaga. See algatus rajab tee uuenduslikule lähenemisele hariduses, kus teooriale keskenduvate traditsiooniliste koolitundide kõrval aitaksid praktikud õpetada kooliteadmiste kehtimist ja kasutamist tegelikust elus.

Siin ei võida vaid õpilased, kelleni jõuavad uued ideed ja teistsugused mõtted. Kasu saab ka see inimene, kes tagasi kooli tuleb, nüüd juba klassi ette tundi andma.

Doce ut Discas on üks lihtne ladinakeelne ütlemine: õpeta, et õppida.

Mina lähen ja annan 23. veebruaril ühiskonnaõpetuse tunni Tallinnas Nõmme Gümnaasiumis. Leidke ka teie oma kool ja oma õpilased.

Vaata ka videot.

Terevisioonis

Noored Kooli osalejad Sandra Lillemaa ja Martin Ojala käisid koos meie nõukogu esimehe Helo Meigasega esmaspäeva hommikul Terevisioonis, et tutvustada Eesti rahvale Noored Kooli programmi ja algatust “Tagasi kooli”.

Nimelt saab Noored Kooli programmi 3. lendu kandideerida 18. märtsini.
23. veebruaril kutsume aga koos president Toomas Hendrik Ilvesega kõiki tegusaid kodanikke koolitundi andma.

Meie osa algab kell 7:42st.

Terevisioonis

Irina sõnavõtt Presidendi Kärajatel

Tervist, austatud president, daamid ja härrad!
Mul on hea meel esineda täna teie ees ja jagada teiega enda ideid ja kogemust hariduse valdkonnas.

Minu nimi on Irina Gross. Olen Pae Gümnaasiumi tööõpetuse ja kunsti õpetaja. Õpetan koolis teist aastat Noored Kooli programmi kaudu. Sellest programmist räägin detailsemalt natuke hiljem.

Oma kõnes puudutan ma järgmisi teemasid:

1.    Mis on valesti tänapäeva koolis? Mida saaks teha selleks, et olukorda parendada?
2.    Kuidas on võimalik saada noor loov inimene kooli?
3.    Mida teha selleks, et noor loov inimene kooli jääks?

 

Kui meie teemaks on täna hariduse kvaliteet, siis alustan sellega, et ka minu isiklik õppimiskogemus koolist ütleb seda, et tänapäevane kool on kaugel ideaalist.

Muidugi, tänases kontekstis on tekkinud koolidevaheline konkurents, kus iga kool püüdleb selle poole, et luua paremaid tingimusi õpilaste jaoks, et saada endale suuremat arvu õpilasi. Nagu on teada – õpilaste arvuga on seotud kooli sissetulek.

Selliste oluliste faktorite seas nagu kooli üldine maine, eksamite tulemused, kas remont on tehtud või mitte, it-vahendite kaasaegsus jne, mängib tähtsaimat rolli aga ikkagi inimfaktor, teisisõnu ÕPETAJA. Ja sellest, kes on see õpetaja, mis on tema väärtused, maailmavaade, kontseptsioon, oskused ja võimalused, sõltub tõesti palju.

Igaüks teist kindlasti mäletab nii oma paremaid kui ka halvemaid õpetajaid. Ja teab, et õpetajal on suur mõju – ta võib muuta meie suhtumise nii ainesse, klassikaaslastesse, õppimisse üldiselt ja tervesse maailmasse. Teha seda nii positiivselt kui negatiivselt.

Millest tuleks siis alustada?

Tuleks tegeleda sellega, et koolides õpetaksid õpetajad, keda ei saaks nimetada konserviks. Kohe selgitan, mida ma selle all silmas pean.

Minu arvamuse järgi ei tohiks õpetaja olla teadmiste, oskuste ja ka väärtuste konserv. Ta peaks oma teadmisi pidevalt uuendama ja arendama ennast, et olla tänapäeva eluga tihedas seoses. Teistmoodi ei ole lihtsalt võimalik valmistada eluks ette põlvkonda, kelle väärtused ja oskused on muutnud oma näo täielikult.

Tuleks mõista, et praegune maailm on ettearvamatu. Faktilised teadmised kaotavad oma tähtsust iga päevaga. Nendest pole kasu, kui inimesele ei õpetatud õppimist. Iga aastaga tekib uusi erialasid ja inimene peab olema valmis õppima ümber, olema paindlik igas situatsioonis, oskama kasutada ja saada uut informatsiooni, teha loogilisi järeldusi –  kokkuvõttes, olla võimeline õppima iseseisvalt.

Sellist inimest peab õpetama inimene, kes on ise valmis pidevalt ja lõpmatult õppima juurde, laiendama oma silmaringi.

Pange tähele, kui palju uusi võimalusi noorte jaoks on tekkinud. Loodud on noortele mõeldud algatusi nagu Noored Kooli, SINA, Vmeste-Koos, AIESEC ja paljud teised, mis tegelevad mitteformaalse õppimisega. Need kõik on mõeldud selleks, et anda uuele põlvkonnale võimalusi algatamisvõime arendamiseks, otsustamiseks, loomiseks, organiseerimiseks, muudatuste tegemiseks ühiskonnas – kõike seda, mis välistaks passiivseks kodanikuks olemist, kes ootab, kuna otsustatakse ja tehakse tema elu paremaks tema eest. Ilma et ta peaks ise midagi tegema. Ja kui seda ei tehta, siis väljapääsuks parema elu otsimisel näeb ta välismaale minekut.

Nimetatud projektid on väärt erilist kiitust, kuna tegelevad ka rahvusliku küsimusega Eestis. Nad toovad kokku nii eesti kui ka vene ja teisi rahvusi, loovad koostöövõimalusi, õpetavad tolerantsust koostöö kaudu.

Kui meie õpetaja on konserv, kas ta teab sellistest võimalustest? Oskab ta suunata noori osalema sellistes projektides? Ennetada laste juhuslikku kasvatamist tänaval?

Jõudsime selleni, et iga õige õpetaja peab vastutama oma arengu eest.

Aga ei tasu oodata, et õpetajad peaksid selle järelduseni jõudma ise. Arvestades stressi- ja ajamahtu, palga suurust nende töökoormuse juures, ei tasu loota, et iga õpetaja jookseb lisakursustele või hakkab otsima internetist võimalusi noorte jaoks. Raske on tahta õpetada sedamoodi, kuidas ei ole õpetatud sind. Järeldus – tuleks luua soodsaid tingimusi sellise mõtteviisi jaoks.

Ja ei tasu unustada, et arenguks on vaja ka aega. Vaevalt, et õpetaja, kes töötab 35 tundi koolis ja, rõhutagem, jätkab ka kodus tundideks ettevalmistamist (ning vaevalt, et jõuab tegeleda oma lapsega, kes on võib-olla samuti paari aasta pärast koolimineja, keda oleks vaja kooliks korralikult ette valmistada) – vaevalt, et selline õpetaja ka soovi korral jõuaks käia seminaridel, konverentsidel ja ise luua toredaid projekte.

Te küsiks ehk et miks peab ta 35 tundi nädalas töötama? Sest koolid soovivad, et õpetaja oleks maksimaalselt koolis hõivatud, et tal ei oleks muud töökohta, millega tuleks arvestada tunniplaanide sobitamises ja kuhu ta äkki kord otsustab lõplikult ära minna.

Võib olla selles ongi viga? Endiselt kestavad koolides arusaamad sellest, et inimene peaks ühele töökohale pühenduma. Vähe sellest – arvatakse, et on täiesti normaalne kutsuda inimest tööle välja päevadel, millal tal tunde pole: seoses koosolekutega, vanematepäevadega, näituse ülespanekutega koolis ja paljudel teistel põhjustel. Ja seda kõigist seesugustest kohustustest ette teatamata hetkeni, kui ta juba tööl on.

Olgu – vanemad õpetajad on olukorraga kursis. Noort inimest aga ei valmista selleks ette keegi. Ja igal juhul on raske arvestada sellega, mida sa enda eluplaani sisse ei ole arvestanud. Tekib tunne, nagu sul polekski elus teisi ülesandeid peale töökoha, millega oled end sidunud.

Äratus-äratus!
Maailm on muutunud. Me elame multifunktsionaalsuse ajastul, kus inimese tegevus on jagatud mooduliteks. Ta töötab, õpib, elab pereelu, juhib organisatsioone, tegeleb spordiga jne. Tal on paks märkmik (või arvuti) ja iga päev on organiseeritud konkreetsete tundide alusel. Noorest inimesest ei saa oodata, et ta sooviks pühenduda vaid ühele tööle või teha kõik oma valikud kooli kasuks.

Ma ise, loova ja energilise inimesena, kes soovib elus palju jõuda ja jõuangi, mõtlen hirmuga selle peale, et mõni kool paluks mul võtta 35-tunnise koormuse. See tõmbaks risti peale minu isiklikule elule, tervisele ja arengule. Mulle sobib ideaalselt variant, kus ma saan jagada nädala osadeks. Ühes osas ma õpetan koolis, teises osas õpin ise ja kolmandas teenin raha või rahuldan oma teisi arenguvajadusi. Konkreetsemalt – teen seinamaale. Kui peaksin loobuma kahest viimasest osast, läheks selline otsus konflikti minu identiteediga. Ma ei saa sellega kuidagi nõustuda. Ja seetõttu on praegu suure küsimärgi all, kas ma jään kooli ja muutun ka ise osaks konservi-nõiaringist.

Veel üheks mureks on kodu soetamine. Ma ise soovin kord saada emaks ja olen väsinud üürikorteritest. Üürikorteri omamine on koguni võimatu õpetaja palga juures. Kui mõtlen tuleviku peale, siis kindlasti valin töö, mis võimaldaks mulle pere loomist. Ma pole valmis ohverdama oma pereelu koolile, ükskõik kui palju ma sooviks meie riiki ja maailma parendada. Hetkel tundub, et õpetamine on luksus, mida saab lubada endale inimene, kes omab hea sissetulekuga abikaasat.

Õnneks on hulk inimesi meie riigis on jõudnud järelduseni, et tänast olukorda tuleks muuta ja võtsid enda peale kohustuse käivitada uus protsess, mis peaks parendama situatsiooni koolides. Need inimesed on sihtasutuse Noored Kooli loojad, organisaatorid, toetajad ja eestvedajad.

Järgmiseks selgitaksin lähemalt, millest on jutt.

Noored Kooli on programm, mille eeskujudeks võib pidada USA mittetulundusühingut Teach for America ja Inglismaa organisatsiooni Teach First, millel on kahepeale kokku enam kui 20 aastat kogemust. Eesti on kolmas riik maailmas, kus on sarnase mudeli järgi eraalgatusel võetud tõsiselt ette haridusprobleemidega tegelemine ja meie järglasteks on saanud Läti, Leedu, Saksamaa, India, Lõuna-Aafrika, Tšiili ja varsti ka palju teisi riike.

Koostöös Tallinna Ülikooliga on töötatud välja uudne õpetajakoolitusprogramm, mis vastab riikliketele nõuetele, Noored Kooli vajadustele ja on aktsepteeritud ka Tartu Ülikooli poolt.

Programmi ideeks on tuua igal aastal koolidesse õpetama motiveeritud ja võimekaid noori inimesi ja luua nende jaoks keskkond, kus nendest kasvavad iseseisvad õpetajad ja liidrid ja kes tooksid positiivseid muutusi koolidesse, haridusse, ühiskonda.

Ma ise sattusin programmi hetkel, kus jätsin pooleli oma magistriõpinguid. See oli väga raske ja harjumatu samm minu jaoks. Olin alati armastanud õppimist ja harjunud viima lõpuni kõike, mida alustan. Aga peale pikki aastaid erinevates õppeasutustes, kus nägin palju õpetajaid – neid, keda tahaks osata unustada, ja neid, kes on mänginud suurt positiivset rolli mu arengus ja kellega suhtlen siiani. Tekkis hetk, kus sain aru, et see, mismoodi mind õpetatakse ja see, mismoodi ma õppida sooviks, on kaks erinevat asja. Ma mõistsin, et sellisest õppimisest pole mingit kasu ja hakkasin käima seminaridel ja konverentsidel, otsides ajule toitu, mitteformaalseid võimalusi õppimiseks.

Ühel sellisel seminaril kuulsingi Noored Kooli programmist ja minu väsinud silmad hakkasid jälle põnevusega särama. Kui enne ma kartsin, et kõik mu ideed ideaalsest õpetamisest on lihtsalt teooria ja hüpotees, noore inimese naivistlik utoopia, siis see oligi seesama võimalus, kus saada oma ideedele kinnitust võia kukutada need läbi.

Noored Kooli oli just see, mida otsisin.

Väikeses grupis läbisime me oma lennuga intensiivse suvekoolituse enne kooli õpetama minemist. Ja õppimine jätkus ja jätkub tänaseni paralleelselt õpetamisega. See meetod on väga efektiivne, kuna annab võimaluse seostada teooria praktikaga nüüd ja praegu. Meiega tegelevad õppejõud, psühholoogid, spetsialistid, suunates meid võtma vastu õigeid otsustusi, leidma vastusi küsimustele.

Mis on prioriteet? Ma ei tunne, et olen üksi. Meid kõiki seob ühine idee. Meid on palju ja ma saan alati tuge. Ma oman laiemat silmaringi, kuna nüüd on võimalus võrrelda erinevaid situatsioone teistes koolides toimuvaga. Meile antakse võimalus tutvuda maailmas toimuvaga – saadetakse välismaale, antakse praktika võimalusi suurtes ettevõtetes nii Londonis kui Eestis.

Ja tähtsaim mõte on selles, et meid õpetatakse nii, nagu peaksime õpetama meie – konstruktiivsel meetodil, mitte biheivioristlikul, kus tähtsaks muutub mitte oskus, teadmine ja soov, vaid hinne hinde pärast.

Me proovime töötada välja uut õpetajakoolituse efektiivsemat süsteemi ja soovime jagada seda kogemust.

 

Kas see, millega oleme ära harjunud, on õige? Kas tõesti on tähtis, et koolis õpetamine oleks inimese ainus rakendus? Äkki oleks parem, kui koolidesse läheksid õpetama inimesed, kes on juba elus midagi jõudnud? Midagi ise loonud? Äkki oleks õpilastele huvitavam õppida keemiat õpetajaga, kes omab laborit või töötab samal alal? Õppida kirjandust kirjanikuga? Käsitööd disaineriga? Kodundust restorani kokaga?

Kas ideaalsem on variant, kus inimene õpib õpetamist teoorias 5 aastat ja alles hiljem, tööle minnes, mõistab, et see pole see, mida ta tahtis? Ja ta kas lahkub koolist ja läheb tööle, mis ei ole ta erialaga seotud või jääb kooli vaid seepärast, et tal pole ei ajalist ega rahalist võimalust saada teist kõrgharidust muul erialal?

Need kõik on küsimused, mis vajavad vastuseid.

Ma esitasin need küsimused endale ja mul on tekkinud mingi arusaam sellest, kuidas oleks võimalik saada motiveeritud õpetajaid koolidesse ja kuidas motiveeritud inimesi koolist ellu saata. Need on mõtted, mida olen kogunud aastate jooksul ja koostöös Noored Kooli programmiga – õpetades ja õppides. Me püüdleme selle poole, et teha inimeste elu ilusamaks, sest õpetamise kvaliteet mõjutab põlvkondi pikaajaliselt. Me oleme need, kes sooviks käivitada uut mõtlemisivisi, aga kindlasti vajame rohkem inimesi, kes meie ideedega kaasa tulevad või enda ideid meiega jagavad.

Niisiis kokkuvõtteks:

Ma võiksin võrrelda õpetaja ametit kirurgi ametiga. Mõlemad võivad haiget inimest ravida terveks ja tervet inimest teha invaliidiks. Ainult et füüsilist kahju on näha suhteliselt kiiresti ja moraalset kahju on raske mõõta.

Sellega ma lõpetan. Aitäh teile kuulamise eest!

 

Vaata ka Irina samateemalist arvamuslugu Postimehes.

Meie osalejad raadios

Viimases Reporteritunnis jagasid Maria ja Pavel oma mõtteid ja kogemusi koolis õpetamise ja Noored Kooli programmi kohta. Lisaks neile räägivad noortest õpetajatest Lasnamäe Üldgümnaasiumi õpilased ja õppealajuhataja ning Haridus- ja Teadusministeeriumi asekantsler Katri Raik.

Kuula ka! : )

 

Head Uudised

Kas olete juba kuulnud?

Head Uudised on ajakiri, mida annab välja Heateo Sihtasutus – organisatsioon, mis on muuhulgas Noored Kooli kaasasutaja.

Just mõni hetk tagasi ilmus ajakirja uus number:

– Ettevõtte ühiskondlik vastutus – mis imeloom see on?
– Intervjuud Eesti Päevalehe, Fontese, Hansapanga, Hill & Knowltoni (kes on ka Noored Kooli toetajad!) ja teiste vastutajatega
– Ole osa muutusest – Heateo toetaja või vabatahtlikuna

Põnev lugemine on virtuaalselt kättesaadav siin.

Ja otse loomulikult ei saa tähelepanu pööramata jätta selle numbri vingele esikaanele, mis kajastab ühte näidet vastutustundliku ettevõtluse tulemusest : )

Head Uudised 2007-3

Kui oled huvitatud Heade Uudiste eelnevatest numbritest või soovid teada, kuidas saada ajakirja paberkujul, vaata siia.

Lend noorpedagooge alustas tööd

Noored Kooli õpetajate kooliaasta algust tähistas muuhulgas ka artikkel eelmise reede Äripäevas.

“Kümmekond noort, kel keskkoolitunnid juba mõnda aega selja taga, seadsid selle nädala alguses sammud taas koolimajade suunas. Seekord alustavad nad õppeaastat õpetajatena.” kirjutab Äripäeva noorterubriigi ja Tervis ja Sport toimetaja Signe Sillasoo.

Lähemalt räägivad oma mõtetest Irina ja Martin.

“Praeguseks nädal aega Tallinna Juhkentali gümnaasiumis käsitöö ja kunstiõpetuse tunde andnud Irina Gross on kindel, et kaheaastane Noored Kooli programmis osalemine on suurepärane väljakutse ja kasulik kogemus tulevikuks.

3. septembril astus Martin Ojala esimest korda, inglise keele õpikud näpus, Tallinna Ühisgümnaasiumi kooliõpilaste ette. Temagi tunnistab, et oskus tulla toime grupi inimestega võib tulla aastate pärast kasuks pea igas valdkonnas.”

Irinast tehti ka vahva pilt koos tema õpilastega käsitöötunnis (aitäh fotograaf Andres Haabule).

Irina

Lisaks on artiklis juttu sellel suvel Noored Kooli sihtasutuse partnerite juures töötanud Teach Firsti praktikantidest. Teach First on Noored Kooli eeskuju-organisatsioon Inglismaal. Lahe on lugeda Jessica mõtet selle kohta, mida ta õpetajatöö juures kõige rohkem igatseb: “Koolis ei või iial ette ennustada, mis juhtuda võib” : )

Et nüüd mitte päris kõike siin ära rääkida, lugege edasi 7. septembri Äripäeva (online artikkel on siin).