Noored Kooli

Noored Kooli 12. lennu osaleja Laura Evisalu: “Kui eesti keele tunnis selgub, et “rage’ima” polegi eestikeelne sõna …”

Istun vastakuti kahe noormehega, kes vastavad loetud raamatut. Kuulan, kuidas üks analüüsib tegelaste käitumist ja motiive seal taga. Suunurgad kerkivad eneselegi märkamatult, sest arutluskäik on selge ja huvitav.

„Miks te naerate?
Mis ma valesti ütlesin?“ küsib ta äkki.

„Ei midagi, kõik
on väga hästi, sellepärast naeratan, et hea on kuulata,“ seletan talle.

 „Valetab,“ ütleb kõrvalistuja naljatledes ja
mina teen uuesti katset poistele selgeks teha, et ma tõepoolest tunnen siirast
rõõmu sellest, kuidas nad arutlevad.

„Valetab, nii et
suu suitseb,“ võtab lõpuks esimene mu pingutuse kokku.

Kuigi selles
päevas oli palju väikseid võite ja ka vajaka jäämisi, mõtlesin õhtul veel mitu
korda ütlusele „valetab, nii et suu suitseb“, sest see on esimene kord, kui
kuulsin oma õpilast iseenesest kasutamas kõnekujundit. Kasutamas seda ilma, et
tema ees oleks mõni „ühenda kõnekujundid sünonüümse väljendiga“ tüüpi ülesanne,
mida siis pärast mõningast ahastamist, et ei tea neist ju ühtegi, lahendama
hakatakse.

Minu ja mu
õpilaste kooliaega ei lahuta väga suur ajavahemik, kuid ometi oli minu ehmatus
septembris nende töid lugema hakates suur. Tekkis küsimus, et kuidas õpetan
neid kirjutama ja lugema keeleliselt põnevaid tekste, kui sõnavara on nii
piiratud ja laused suisa põlgavad kahte tegusõna. Kuigi valutasin südant eesti
keele väljendusrikkuse pärast juba õpilasena, siis klassi ees muutus see kipitus
veel tugevamaks ning tihti tundus, et võitlen tuuleveskitega, sest
inglisekeelne meedia ja mängude maailm on oma tugeva pitseri vajutanud. Olen
pidanud lastele näiteks seletama, et rage’ima
pole eestikeelne sõna (nemad keeldusid uskumast) ja et meil seisavad ees ikka
väljakutsed, mitte challenge’id. Pimedatel
talvehommikutel Lasnamäele sõites olin juba alistunud, need suured ideaalid
kippusid kanalis tuulega lendu minema enne, kui oma helekollasesse klassi
jõudsin.

Aga pärast seda
päeva ei tundu tulevik enam nii tume, selle kuu jooksul, kui õpetajate jaks ja
motivatsioon pidid olema üsna ära kulunud, tärkas lootus, et äkki minu 96 eri
vanuses õpilast tegelikult juba mõistavad seda, mida neile nädalast nädalasse
räägin – et mitmekesine keelekasutus on huvitav, et me saame väljendada palju
rohkem emotsioone, tundeid, arusaamu, kui pöörame tähelepanu sellele, mida ja
kuidas ütleme. Et äkki nad lihtsalt ei oska seda veel välja näidata.

Tuli tagasi
tahtmine rääkida ise nii, et nad peaksid ikka küsima, mis mõni sõna tähendab,
et me saaksime koos arutada, millises olukorras on paslik öelda, et jutt ei pea
vett või mida siis ikka teha, kui palun keelt mõneks ajaks hammaste taga hoida.
Sain aru, et ka emakeelt võime õppida ja õpetada kohati nagu võõrkeelt, kus
tuleb pidevalt teha tööd sõnavara ja seoste omandamisega, ning kui nad nädalast
nädalasse kas või minu poolt tajuvad seda rõõmu huvitavate väljendite
kasutamisest ning ärkavad unest, kui sõnade seletamiseks ja ära arvamiseks
läheb, siis pole hullu. Isegi kui me hurjutame, pröökame, lullitame, muheleme hetkel
suure vaevaga vaid minu klassiruumis, siis midagi peab sealt ikka külge jääma.
Meistriks saadaksegi ju pika harjutamise teel!

Jaanika Kesküla Noored Kooli

Meil on alati vaid praegune hetk, las see olla siis õnnelik!

Lasteaed, algkool, põhikool, gümnaasium, ülikool tundus mulle tavapärane teekond haridusmaastikul, mida iga lapsevanem võiks oma lapsele soovida.

Me ju pingutame selle nimel, et motiveerida lapsi olema tublid ning täitma eeskujulikult normi. Normi, mida MEIE koos ümbritseva ühiskonnaga õigeks peame ning oma lastele ette söödame. Seejuures ei teadvusta me sageli, et maailm meie ümber muutub valguskiirusel. Ikka ja jälle peitume väheoriginaalse „see kõik on sinu tuleviku heaks“ selgituse taha. Uskuge, ma mõistan teid kõiki, kes te olete samas punktis, kus mina olin enne sisemist mõistmist, et saab ka teisiti – usalda oma last!

Õpitud abitus ei ole enam „IN“, moemaailmas puhuvad jälle iseseisvumise tuuled.

Täna saan koos oma lastega tänada, et minu ellu kirjutati peatükk õpetajaks saamisest ja olemisest. Jah, ma olen klassiõpetaja 3. klassi õpilastele ning minu teekond õpetajana on olnud ennekõike teraapia mulle endale.

21 imelist silmapaari, värvikat isiksust ja loendamatu arv ideid, unistusi ja emotsioone. See oli äratuskell! Ei, mitte elektrooniline piiksuja, mis üritab sind sulle sobival viisil äratada, tundes samal ajal piinlikkust, et üldse häält tegi.

Äratuskell, mis mulle kuuldavaks sai, oli ikka see vanaaja kapiplärin, mis väristab peale kapi ka kõrvadevahelise ala otsast otsani läbi.  See oli ärkamine lumehelbekeste ühiskonna massipsühhoosist, mille olin võtnud oma ellu vastu suisa avasüli, sest teisiti ei osanud.

“Kas etteütluseks on õpitud? Kas kooliasjad said kotti? Kas hambad on pestud? Me ju õppisime…” või olin see hoopis mina, kes õppis? Ilmselt olingi hoopis mina see, kes veel kell 23.00 järgmise päeva koolitükke tegi, sest laps oli juba ammu minu kõrval magama jäänud.

Teoorias on alati kõik palju lihtsam kui praktikas.

Nüüd, kus lisaks iseenda pingutusele oma laste tuleviku nimel, olen osa oma õpilaste eludest, näen, kui suure pinge all on tegelikult lapsed koolis ja ka väljaspool kooli. Minu kooliaeg jäi veel sellesse puutumata aega, kus info tuli raamatust, ajalehest, televiisorist või silmast-silma vestlusest. Siin see siil magabki! Lapsed elavad infokülluses ning neid saadab võimalus – või oleks nüüd juba õigem öelda kohustus – infot vastu võtta ja jagada ehk olla pidevalt „ONLINE“.

Olen mõistnud, et on olemas eraldiseisev alaealiste ühiskond ja see paik on täna julmem kui eales varem. See sisaldab pingeid, mida meie täiskasvanud lõplikult ei mõista ja ei saagi 100% mõista, sest sealsed normid ja probleemid tunduvad esmapilgul üsna tühised. On ju maailmas palju suuremaid muresid, kui vajadus omada viimase seeria iPhone´i või aastas 3 korda soojamaareisil puhkamas käia. Kuid viimased on eelduseks, et väikeste inimeste ühiskonnas edukalt „flexida“ ning teema ei piirdu enam ammu uue Nike´i tossupaariga. Sellised arengud on hirmutavad.

Maslow’ vajaduste hierarhia ehk inimesele omaste vajaduste kategoriseerimise ja väärtustamise süsteem ei kehti juba pikemat aega. See kõik on aga selle väikese inimese igapäevane reaalsus – võistlus ja võitlus koha eest päikese all.

Meil on alati vaid praegune hetk, las see olla siis õnnelik!

Alustasin oma õpetajaks saamise/olemise teekonda eeskujuliku ettekujutusega, et kodused tööd on vajalikud ikka selleks, et veelkord kinnistada koolis õpitut. Peagi märkasin, et nii see päris ikka ei ole. Selles puudub võrdsus õpilaste vahel, kes käivad trennis, kellel ei ole vanemad kodus abiks jne. Mida üks väsinud laps suudab, kui on jõudnud trennist koju? Palju üks lapsevanem jõuab, kui on tulnud koju peale pikka tööpäeva? Ma soovin pigem seda, et minu õpilased on kodus hoitud, neil on kõht täis ja nad on õnnelikud. Kas poleks tore, kui me saame koolis töödega valmis ja õpilane võib ise valida, kas tal on kodus vaja korrata? Kodus mitte ainult ei võiks, vaid suisa peaks veetma kvaliteetaega oma lähedastega. Kvaliteetaeg lähedastega ei ole aga aeg õpiku taga või televiisori ees, kus iga pereliige nohiseb ühe silmaga oma nutiseadmes ning teeb teisega koolitöid või vaatab viimast seriaali. Esoteerikud väidavad, et meil on ka 3. silm, kuid me ei oska seda kasutada ja nii saabki päevast nädal, nädalast kuu, kuust aasta ning peagi ei mäleta enam keegi, mida tähendab simast-silma ja südamest-südamesse suhelda.

Õnnelik oleme vaid siis, kui oleme teadlikud iseendast.

Ma ei anna enam kodutöid ja õpilased saavad korrata tunnis õpitut vaid omal soovil –  annan tagasi õiguse vastutada oma saavutuste eest!

Ma kirjutan õpilaste privaatümbrikutesse positiivseid ja julgustavaid sõnumeid – annan tagasi oskuse märgata iseendas ja teistes head, julgeda tunnustada.

Ma  lasen õpilastel ise tundi planeerida ja astuda õpetaja kingadesse – annan õpilastele tagasi enesekindluse ja oskuse mõista teist inimest.

Ma ei räägi õpilaste tulemustest hinnetes vaid protsentides, mille abil saavad õpilased kanda oma tulemused tulpdiagrammi – annan õpilastele tagasi oskuse näha iseenda arengut võrreldes isiklike tulemusi.

Ma selgitan igapäevaselt „AAA“ põhimõtet – ma annan õpilastele tagasi nende põhiõigused austada iseennast ja teisi, olla aus iseenda ja teiste vastu ning armastada iseennast, teisi ja seda, millega tegeled. Ausus, austus ja armastus on „IN“.

Mitte sihtpunkti jõudmine vaid teekond sihtpunkti on hindamatu väärtusega kogemus.

Mis sai teekonnast lasteaed, algkool, põhikool, gümnaasium, ülikool (baka, magister, doktor)? Sellest ei saanud mitte midagi, sest seda teekonda pole olemas. Need on vaid eraldiseisvad verstapostid, teekond on nende vahel. Teekonnal on kombeks aga pidevalt muutuda ja selle käigus muutuvad ka verstapostide nimetused – see on okei. Olgem siis julged ekslema ja otsima oma tõde, sest vastutust oma elu eest kellelegi teisele anda või kelleltki ära võtta on lihtsalt talumatult kerge. Mina valin vastutada iseenda eest ja seejuures kogeda kevade tärkamist, suve nautlemist, sügise üksindust ja talve rahu täis ühtekuuluvustunnet.

Suured tänud NK meeskond ja Harkujärve Põhikool, et andsite võimaluse tärgata ja nautida elu hoopis uuel tasemel!

Teekond NK-sse

Minu teekond NK-sse sai alguse juba 2017. aasta sügisel, mis andsin sisse oma põhiavalduse programmi astumiseks ning sain peale lühikest ootust vastuseks teate, et olen kutsutud Tallinna Ülikooli Noored Kooli praktilisse vooru.

Ma ei saa öelda, et mäletan 100% täpsusega kõike seda, mis sel päeval mu ümber toimus. Palju oli saginat, uusi nägusid, väljakutseid ning mis seal salata, kõike seda saatis ka üks korralik annus elevust ja närvikõdi. Mäletan, et praktilise vooru ülesanded olid hoopis teistsugused, kui ma ootasin ning panid meid, kandideerijaid, oma mugavustsoonist välja astuma. Ähmane mälestus on ka rühmaliikmetest, kellega koos ma neid ülesandeid sooritasin. Küll on aga väga hästi meeles see, et see päev tundus väga-väga pikk, kuid nii imelikult kui see ka kõlab, siis mitte üldse väsitav.

Peale praktilist vooru ja intervjuud läks asi veelgi põnevamaks. Isegi praegu tagasi mõeldes on raske leida sõnu kirjeldamaks seda, milline tunnete virr-varr valdas mind sellel detsembrikuisel päeval, mil sai öeldud see ,,jah’’-sõna, et liituda NK programmi 12. lennu osalejana. See oli üks paras kompott motivatsioonist, ootusärevusest (ja lihtsalt ärevusest – millega ma küll hakkama olen saanud?!), elevusest, teotahtest, uhkusest, kartusest ja kindlasti paljudest emotsioonidest veel, mis mul hetkel enam isegi pähe ei tule. Mind valdas hirm tundmatuse ja raskuste ees, kuid samas see kõik oli segunenud ka suure kindlustundega – ma ju teadsin tolleks hetkeks täpselt, et järgmised 2 aastat on NK suur osa minu elust. Mõeldes sellele kõigele tagasi, siis oligi minu sees üks põhiküsimus – kas ma ikka olen selleks kõigeks valmis?

Aga ma olin. Ja olen jätkuvalt. Ja samamoodi on nendeks igapäevasteks väljakutseteks, muredeks, rõõmudeks, madalseisudeks, tipphetkedeks ja eksimisteks (loe: õppimiskohtadeks) valmis mu positiivsed ja avatud südamega lennukaaslased, kes toovad kogu selle õppimise ja õpetamise kõrvale meeletus koguses toetust, hoolivust ning väärt nõuandeid. Ühel veebruarikuisel laupäeval oli mul võimalus anda enda panus, et ka järgmine, NK 13. lend saaks olema sama julge, teotahteline ja uljaspäine kui minu armas 12. lend. Ma osalesin Tallinna Ülikoolis 13. lennu praktilises voorus hindajana.

02.02.2019 NK praktiline voor Tallinna Ülikoolis
Autor: Annika Räim

Oli suur rõõm näha kõiki neid särasilmseid ja energilisi kandidaate ning nende esitusi. See oli suurepärane võimalus mitte ainult kandideerijatele, vaid ka mulle hindajana. Ma sain võtta selle päeva, et mõtestada uuesti läbi oma teekond NK-s ning roll õpetaja ja juhendajana. See kogemus andis mulle hea võimaluse lihvida oma nurki ning tuua oma töösse kaasa uus strateegia ja tegevusplaan. Niiet suur-suur tänu NK meeskonnale ja kõigile inspireerivatele kandideerijatele selle võimaluse eest!

PS: Tervitused 13. lennule – see seiklus saab olema kõike seda, mida salaja loodad, ootad ja kardad (ja rohkemgi veel!).

Noored Kooli blog Lucine Alaverdian

“Õpetaja, Te olete meie vastu liiga leebe!”

See on lause, mida olen kuulnud praktiliselt iga päev viimase kolme kuu jooksul.

Unistused, unistused…

Mitu aastat unistasin õpetajaks saamisest. Ise olen kahe energilise poisi ema (8 ja 9-aastane) ning kasvades koos lastega lapsevanemana, tundus nii ahvatlev siduda ka enda töö lastega. Unistasin saada hoolivaks, toetavaks õpetajaks, kes läbi väärtuste õpetamise aitab lastel ennast avastada ja särada. Olin kindel, et töötades südamega ning kandes õigeid väärtusi, avanevad lapsed kohe ning unustavad enda hirmud ja kõhklused, õpivad rõõmsalt ja uudishimulikult kõike seda, mis neile elus nii vajalik on.

Peale gümnaasiumi lõpetamist möödus natuke rohkem kui 11 aastat, enne kui algas mu teekond õpetajana. Polnud kahtlust, et Noored Kooli on õige valik, õiged inimesed ning õige keskkond. Soov maailma muuta, kasvõi enda ümber, on nii tohutult suur, et lisaks sellele leida veel samasuguseid inimesi, on suurim õnn.

Aeg lendas ruttu ning vaid silmapilgutus eraldas Noored Kooli osalejaks saamise hetke sellest päevast, kui olin juba esimesel septembril klassis seistes lastega ümbritsetud, tutvusin nende siiraste nägudega ning sain hulgaliselt kallistusi ja lilli. Tegelikult ma pidin ka meeles pidama, et on vaja lapsed aulasse viia. Aga see esimene hetk tutvumist kestis nii kaua ning see tunne oli nii hämmastav, et kui kolleeg poleks tulnud igaks juhuks aulasse minekuga aitama, oleksime lastega aktuse täiesti maha maganud.

Esimesed tunnid ja päevad koolis olid sama hämmastavad kui esimene september – liblikad kõhus, justkui selga kasvaks tiivad. Päevade ja nädalate möödudes hakkasin vaikselt eristama minu ettekujutuste ja päriselu erinevusi… Lapsed palusid tähelepanu, näidates seda vaid käitumisega – panid mind kui õpetajat proovile, katsetasid kokkuleppeid, piire ning kõike, mille peale ma varem ei suutnud isegi mõelda. Siis hakkasid tähele panema: “Õpetaja, Te olete meie vastu liiga leebe!” Saabus avastus, et lisaks enda unistustele peab veel niii palju oskama… Iga päev tundsin, kui palju peab arenema ja kasvama selleks, et lastele pakkuda just seda, mida nad kõige enam vajavad.

Noored Kooli blog Lucine Alaverdian Noored Kooli blog Lucine Alaverdian Noored Kooli blog Lucine Alaverdian

Päevast päeva valmistavad rõõmu laste säravad silmad ning tagasiside: “Õpetaja, Te olete ikka lahe!”, “Nii tore, et tunnis saab vahel ka nalja ja õpetaja naerab kaasa.”, “Teeme veel midagi, mida elus päriselt vaja läheb.” Rõõmustab ka see, et lapsed on avatumad ning jagavad nüüd ka enda tundeid või seda, mis ei meeldi nii palju, kui tahaks ning julgevad teha ettepanekuid. Tõsi on see, et lastel on igas vanuses vajadus väljendada enda arvamust, tunda, et tema tunded ja mõtted on olulised ning teda kuulatakse, pannakse tähele, väärtustatakse. Kõige rohkem hindavad õpilased seda, et pean oluliseks ausust nii teiste kui ka enda vastu. Samuti rõhutan, et igaüks on kordumatu isiksus ning kõigil on õigus enda arvamusele, eelistustele ja soovidele, peab vaid õppima seda ka endale tunnistama ja neid teiste jaoks turvaliselt väljendama.

Eesmärk, mis tundub veel nii kaugel, aga sellegipoolest mitte saavutamatu, on õpetada lapsi olema õnnelikud ja seda ükskõik mida tehes. Leidma õnnetunnet enda seest, nautima iga tegevust kui enda arengut ning liikumist enda seatud eesmärkide poole, tunnetama raskusi ja väljakutseid kui trepiastmeid paremuse poole, nautima nende ületamist. Nagu on öelnud Thomas A. Edison: “Armastada enda vigu ja eksimusi, mitte karta neid – sest iga nendest on uus leiutatud viis, mis ei tööta ning seega rikastav kogemus.”

100 päeva eksimist

Muutus algab sinust? Kui ma soovin paremat maailma, olen teistele eeskujuks. Minu maailmas algab muutus minust. Mina loon oma reaalsust. Ma võtan vastutuse oma tegude eest. Mina valin oma mõtteviisi.

„I’ve missed more than 9000 shots in my career. I’ve lost almost 300 games. 26 times, I’ve been trusted to take the game winning shot and missed. I’ve failed over and over and over again in my life. And that is why I succeed.“ – Michael Jordan

Pärnu. Vaikne, tuuline, külm sügis. Tundub, et midagi ei toimu.

Klassiruum. Lärmakas, umbne ja palav. Kõrvaltvaataja võiks küsida “miks õpetaja midagi ei tee?!”. Ma seisan klassi ees, käsi püsti. Ootan. “Mida ta ootab? Tehku ometi midagigi!”

Sellistel hetkedel ma õpin olema kannatlik, iga kord õpin. Esialgu tundub ka õpilasele, et vaatlusalune õpetaja ei tee midagi. Aga mul on käsi väsinud ja mõtlen „ma ei hakka kätt vahetama, nad kohe jäävad tasa, sest juba viimased 4 minutit nad ütlevad, et mängime vaikuse mängu. Tavaliselt läheb neil 5 minutit ja siis nad on hetkeks täiesti tasa.“ Vaikus kestab umbes 3 sekundit, kuni ma tänan neid tähelepanu eest.

Kui ma seisan vaikides, käsi püsti, siis: ma analüüsin õpilaste omavahelisi suhteid, loon oma õpilastega suhteid, annan võimaluse õpilasel ennast kontrollida ja juhtida, austan õpilast, austan ennast, annan õpilastele signaali, et probleeme saab lahendada ka teisiti, annan eeskuju, et enesekontrolliga saab kontrollida ka ümbritsevat, oma tahte saavutamiseks ei pea teistele haiget tegema. Õpilased on tulnud peale sellist „mängu“ minu juurde ja öelnud:

  • „õpetaja, karjuge nende (tunnisegajate) peale.“
  • „karistage neid!“
  • „pange neile hinne „2“.“
  • „Saatke nad klassist välja!“.
  • „las see tunnisegaja tõuseb püsti ja hakkab laulma ja siis ta peab ühe minuti laulma.“

Mis, mida?????!!!!

Ajurünnak. Kuidas tunnisegajaid korrale kutsuda. Õpilaste mõtted.

Eeltoodud lahendused saab väga lihtsalt ja kiiresti kasutusele võtta (kui see laulmise ettepanek väljaarvata). Mulle tundub, et need lahendused on pärit hirmude maailmast. Mulle ei meeldi lihtsad lahendused. Ma liitusin Noored Kooli programmiga, et luua muutust. Positiivset muutust. Ma võtan vastutuse oma tegude eest. Kas ma soovin, et minu peal selliseid kasvatusmeetodeid kasutatakse? Kas ma soovin, et selliseid meetodeid kasutatakse minu enda lastega?

Õpilased on öelnud, et nad tunnevad häbi ja alaväärsust, kui neid karistuseks pannakse püsti seisma. Mina tean, et kui keegi hakkab minu peale karjuma, siis selles ajas ja ruumis ei ole võimalik karjujaga koostööd teha, see ei viiks tulemuseni. Ma lahkun sellisest keskkonnast, lasen sellel isikul rahuneda. Ma olen seda ka oma õpilastele soovitanud. Alati võib hiljem uuesti koos töötada, ma usun muutuste võimalikusesse. 

Ma ise loon oma reaalsust. Ma soovin, et minu õpilased tuleksid minu tundi hirmuta. Ma soovin, et minu tunnis nad tajuvad, et õpetaja austab ja hoolib neist. Ma tahan, et minu tunnis õpilane saab oma arvamust avaldada ja kui ta seda teeb, siis on tal võimalus eksida. Ta ei pea kartma, et vale vastus saab üleoleva suhtumise ei minu poolt, ega ka kaasõpilaste poolt. Ma olen rõõmus, kui õpilane ei oska ülesannet lahendada, sest siis on mul võimalus talle seda õpetada. Mina näen kooli kui kohta kus õpilastele on loodud võimalus õppimiseks ja arenemiseks. Õpetajana on mul võimalus leida viise, kuidas selgitada teemat erinevatele õpilastele.

Õpetaja: “When do we have to use “is” and when do we have to use “are”?” Õpilane: “kui hippo on üksi, siis “is” kui on teine hippo ka, siis “are”!”

Ma ise loon oma reaalsust. Ma ise otsustan, kas ma elan hirmude või armastuse maailmas. Mis saab siis, kui ma ei suuda seda õpilast kuulama panna? Kas ma sobin inglise keele õpetajaks, kui ma ei suuda sellele õpilasele selgeks teha grammatika reeglit? Mida mu kolleegid arvavad, kui nad kuulevad mu klassist tulevat lärmi? Mida õpilased minust arvavad, kui ma annan mitte kuuletuvale õpilasele järele? Mis saab siis, kui ma ei jõua õpikut aasta lõpuks läbi võtta? Mis saab siis kui ma ei saa hakkama? Mis saab siis, kui ma läbi kukun?

Noored Kooli osalejad saavad ise tunda, milliseid mäetippe on võimalik vallutada, kui on olemas toetav keskkond. Programmis osalejale on loodud võrgustik, kellega ta võib igal ajahetkel reflekteerida. Reflekt….mis??!. Vaatad tagasi sündmusele, analüüsid seda ja leiad tähenduse.

Ma annan nädalas 23 etendust. Iga etendus on erinev, kuigi repertuaar võib olla sama. Publik on uus, kuigi näod on tuttavad. Iga tund on uus võimalus õppida, areneda, õpetada, toetada ja eksida.

Väga hea, et ma ei saanud hakkama. Ma õpin ebaõnnestumistest. Ma leian arengukohad, muudan need oma tugevusteks. Ma lasen palun oma õpilastel eksida.  Ma lasen õpilasel ise proovida ja katsetada. Avastada ise maailma ja ise leida õiged vastused. Ma usun, et läbi selle saavutavad nad edu. Nad ei pea elama hirmu maailmas. Vähemalt mitte minu tunnis.

“Every time we teach a child something, we keep him from inventing it himself. On the other hand, that which we allow him to discover for himself will remain with him visible for the rest of his life.”— Jean Piaget

Tulge kuulama NK infotunde. Järgmine toimub 2019 aastal 3. jaanuaril kell 16:00. Seal anti mulle võimalus esineda ja saate küsida minult küsimusi. Kuidas kuulata infotundi? Vastuse leiad: https://www.facebook.com/nooredkooli/

õpilase foto, mis ta saatis mulle instasse. Ta küsis juba samal päeval, miks miks ma seda pilti instasse üles pole pannud.

Mida toob päkapikk alustavale õpetajale?

Detsember on olnud minu jaoks vaieldamatult kõige keerulisem kuu õpetajana. Esmane hasart on hakanud vaikselt üle minema ja seda on asendanud väsimus, pinge ja mure. Näen, et mu õpilased on samuti väsinud ning neisse on tulnud jõulueelne elevus, mis raskendab üleüldist keskendumist. Olen tundnud, et paljud tunnid pole erinevatel põhjustel läinud nii nagu olen planeerinud ning koolipäeva lõpus hiilib minuni vaimne väsimus, mille sarnast pole iialgi oma elus varem tundnud.

Kogu selle väsimuse, pinge ja mure juures pole minust kunagi lahkunud tänutunne ja võimalus olukordadest õppida. Tunnen, et mu õpilased suudavad mind pidevalt üllatada ning nende õpetajana pean kiireid lahendusi leidma nutikatele küsimustele või ootamatutele olukordadele. 1. klassi õpetajana saadab mind ka õpilaste kasvamis- ja avastamisrõõm ning jõulude-eelsel ajal olen seda eriti tugevalt kogenud.

Üks mõnusaim hetk minu jaoks õpetajana oli sel nädalal, kui Kiviõli linn oli lumme mattunud ning lapsed tulid kooli ning avastasid, et neid oli külastanud päkapikk Juulius Jõul, kes oli jätnud klassile kirja ning šokolaadi. Õpilaste silmad läksid suureks ning algas arutelu, kuidas Juulius Jõul meie klassi ikka saanud oli, kas tal oli abiväge ning kes oli aidanud tahvlile joonistada.

Sellised hetked, kus näen oma õpilaste silmis rõõmu, põnevust ning uudishimu, muudavad õpetamise väga mõnusaks ja aitavad ka rasketel hetkedel eemärke fookuses hoida. Soovin kõikidele praegustele, endistele ja tulevastele õpetajatele palju jõulurõõmu, õnnestumisi ja õppimist uude aastasse!

Algklasside õpetajad jõuluvanaga

 

Noored Kooli

Floorin juhatuse esimees Arvi Mägin: “Haridusesse panustamisest võidab ühiskond ja iga kogukonna liige personaalselt. Eriti siin väikeses Eestis!”

Milline õpilane oli kooliajal väike Arvi? 

Olin tõesti väike, kehalise kasvatuse rivistusel olin pidevalt viimaste seas.  Olin uudishimulik, meeldis lugusid kuulata ja unistada.

Kuna käisin „väikeses“ Kivimäe põhikoolis (tol ajal Tallinna 29. 8-klassiline kool), siis tundsid enamus õpilased üksteist. Koolis oli pidevalt tegemist ning meil ka lasti palju teha. Noorematena olime õues või koolisaalis rahvastepalli-korvpalli mängimas,  hiljem korraldasime pidusid, näiteringi ja loomulikult  tegime koos palju sporti.

Noored Kooli

Õppimine ja tark olemine oli meie klassis popp, aga ma kahjuks ülemäära palju sellega ei tegelenud, kuna alguses jäi kõik kiiresti külge, aga hiljem polnud tekkinud õppimise harjumust. Mul olid väga ägedad lapsepõlvesõbrad!

Kas Sulle meenub mõni õpetaja, kelle roll Sinu elus oli juba kooli ajal või osutus hiljem väga oluliseks?

Tegelikult oli neid õpetajaid meie koolis rohkem, aga 2 õpetajat tahaks eraldi välja tuua. Matemaatika õpetaja Vahtramäe aitas matemaatika arusaadavaks teha, lähenes õpilasele vastavalt tema võimetele, oli iga õpilase tarvis alati olemas, mõistis teda. Teine oli meie füüsika õpetaja, kes traditsioonilise õpiku asemel kasutas esimesena grafoprojektoreid ja visuaalseid märkmelehti, õpetas keskenduma olulisemale ning siduma füüsika meie ümbritseva eluga.

Millise õpetaja käe all on sinu arvates hea õppida? 

See, on õpetaja, kes tegelikult ka hoolib sellest, millega tegeleb! Teda iseloomustab armastus ja lugupidamine oma töö ja valdkonna vastu ning kirg, millega ta õpilasi kaasa haarab ning edasi teadmisteni viib. See osa endas tuleb igal õpetajal üles leida!

Paljud õpilased jätavad oma haridustee pärast põhikooli pooleli ja jäävadki 9-klassilise haridusega. On sul ideid, mida peaks tegema selleks, et seda ei juhtuks?

Õpilaste võimed on väga erinevad ning nad ka avanevad ajaliselt väga erinevalt. Väga tähtis on koolis klassijuhataja roll, kes omalt poolt saab kaasa aidata nii õppimist kui ka õpilaste-vahelist üksteise toeamist soodustava taustsüsteemi kujunemisele. Ta saab olla usaldusisikuks ja toeks. Noortele on vaja sobivat eeskuju ning toetust selleks, et avastada oma väärtused, valida oma unistused ning leida tee nende unistuste ellu viimiseks.

Pühendunud õppimine on unistuste elluvsiimiseks parim tee. Julgus unistada ja unistada suurelt vajab selles eas tuge. Meie klassis oli poiss, kes oli pärit perekonnast, kus oli õpiharjumus ja õpiti palju. Ta on oma teadmistega väga kaugele jõudnud, kuigi koolis oli ta samasugune nagu me teised ehk keskmike seas. Kui aga perekonna tuge ei ole, siis on just koolil oluline võtta toetaja ja inspireerija roll.

Kellena sa täna töötad ja mis sa arvad, millised inimesed ja otsused sind nii kaugele on toonud?

Olen ettevõtja, 25 aastat AS Floorin juhatuse esimees. Oleme 26 töötajaga ettevõte. Aitame luua põranda- ja viimistluslahendusi kaasaegsetele hoonetele kodust koolini, kaubandusest serveriparkideni. Mind on aidanud paljud inimesed, kes on innustanud unistusi täide viima. Innustanud alustama, võtma vastutust ja tegutsema. Mind innustanud ja usaldanud õpetajate, vanemate ja sõprade panus on lendu läinud!

Arvi Mägin oma klassikaaslastega, veel teel unistuste poole!

Mis Sulle täna kõige enam Eesti hariduses korda läheb?

Mulle meeldib, et haridus on Eestis ajalooliselt väga tähtis. 1.september on väga oluline päev, mil pered kedagi jälle kooli saadavad. Meeldib see, et on loodud palju algatusi, mis aitavad kaasa hariduse arengule. Hea näide sellest on ka Noored Kooli projekt. Meeldib, et ka noored leiavad jälle tagasi tee kooli – õpetajaks.

Mis hariduses häirib, vajab tähelepanu ja muutmist?

Häirivad aeglased arengud uue hariduskeskkonna loomisel. Mitmed omavalitsused, nende seas just Tallinna linn, suhtuvad koolimajade ümberehitamisse kui ehitusprojekteerimise hangetesse. Viimastest on mujal Euroopas ammu loobutud. Uus koolimaja vajab vastutustundlikku arhitekti ja loovaid lahendusi. Kui jätta välja GAG-i uus algklasside maja (millisest samuti palju võimalused välja jäeti), siis kõik teised viimase 10 aasta renoveerimised on Tallinnas tehtud stiilis vana aja koolimajade üle värvimine ja torude vahetamine. See ei ole tegelikult andnud uut hariduskeskkonda. See on raiskamine, mille tulemusel lapsed ja õpetajad kannatavad. Õnneks riigigümnaasiumide projekt näitab head eeskuju ja uut kvaliteeti kaasaegse hariduskeskkonna-koolimaja loomisel.

Veel häirib, kuidas kohalik päevapoliitika segab pikaajalist hariduse arengut ja pidurdab olulisi algatusi.

Kuidas tänased haridusprobleemid mõjutavad Eestit lähitulevikus? 

Väga palju mõjutavad! Tänased õpilased on tuleviku töötajad, juhid ja otsustajad Eesti majandus, poliitilikas kuultuurielus ja teistes valdkondades. Nemad loovad konkurentsivõime ja inimeste õnnelikkuse taseme tuleviku ühiskonnas. Hariduse õnnestumised aitavad kaasa uute võimaluste tekkimisele ja samal ajal tõmbavad ebaõnnestumised meid tagasi. Seega on kõikidel tänastel sammudel haridusprobleemidega tegelemisel väga suur mõju tulevikule.

Mida sa läbi Rotary Eesti soovid Eesti hariduselus korda saata ja miks see Sulle nii oluline on?

Soovin aidata kaas Eesti koolihariduse arengule ja seda eriti Ida-Virumaal. See on olnud aastaid meie Tallinna Vanalinna Rotaryklubis oluliseks teemaks.

Mida on ettevõtjatel koostööst Noored Kooliga Sinu arvates võita?

Võidame läbi huvitavate koostöökogemuste noortega ning näeme Eesti elu täiesti teisest vaatenurgast ja seda palju pikemas perspektiivis.

Mida sa soovid panna teiste ettevõtjate ja ka riigi südamele  haridusvaldkonnaga seoses?

Kui me täna panustame ühiskonda (või valime, et me ei panusta) on sellel väga suur mõju meie kõigi tulevikule.

Haridusesse panustamine on oluline täna ning tulevikus, sellest võidab ühiskond ja kokkuvõttes iga kogukonna liige personaalselt. Eriti siin väikese Eestis!

 

100 päeva õpetajana - Loodud canva.com keskkonnas

Sada!

9. detsembril täituvad septembris oma tööd alustanud õpetajatel sümboolsed 100 tööpäeva. See on vähemalt sada võimalust küsida, miks ma pean seda rasket ja ühiskonnas mitte just kõrgelt hinnatud ametit ning ka sada võimalust sellele küsimusele vastata.

Ma olen õpetaja, kuna

  1. mind rõõmustab, kui õpilased ei kiirusta tunni lõpus asju pakkima, vaid jäävad minuga vestlema;
  2. ma õpin iga päevaga andma aina konstruktiivsemat tagasisidet;
  3. see on austusavaldus mind õpetanud suurepärastele õpetajatele, keda ma ei osanud vääriliselt hinnata;
  4. ma saan iga päev arutada oma eriala-välistel teemadel;
  5. ma õpetan midagi uut ka endast kogenumatele kolleegidele;
  6. kui mul on kurb tuju, ütlen ma õpilastele „Istuge palun maha!“ ja nad istuvad põrandale;
  7. ma saan käia põnevatel ekskursioonidel;
  8. ma luban õpilastele, et me vaatame Star Wars: The Clone Wars seriaali, kui nad on selle preemiana välja teeninud, aga tegelikult on see preemia mulle nendega veel ühe nädala vastu pidamise eest;
  9. ma kogen igas tunnis, kui leidlikud on lapsed enne, kui täiskasvanud selle ande ära rikuvad;
  10. bioloogiaklass on täis suurepäraseid atribuute selfiede jaoks;
  11. ma õpin iga päevaga aina rohkem tunnistama oma vigu;
  12. ma näen iga päev üllatunud nägusid, kui õpilased ületavad enda peas ette kujutatud võimetepiiri;
  13. ma näen iga päev vähemalt ühte heureka-hetke, kasvõi kõige väiksema avastusega seoses;
  14. ma saan iga päev raamatuid lugeda;
  15. ma saan julgustada lapsevanemaid õppima koos lastega;
  16. Eesti haridussüsteemis ei muutu miski, kui me ise ei tegutse;
  17. ma saan nakatada õpilasi enda stiilis huumoriga;
  18. saan õpetada õpilasi tundma koolis õpitut ära nende igapäevaelus;
  19. pidev vaimne väljakutse hoiab aju toonuses;
  20. õpilaste probleemidega tegelemine paneb ümber hindama enda elus olevate murede tõsidust;
  21. ma naudin kaost meenutavat töömelu;
  22. mulle õpetatakse tegema suurepäraseid paberlennukeid;
  23. ma tahan, et õpilased seaksid endale eesmärke enda huvide, mitte praeguste võimaluste järgi;
  24. ma saan õpetada õpilasi armastama raamatukogusid ja lugemist;
  25. videote vaatamine tööl ei ole ülesannetest kõrvale viilimine;
  26. minu tuttavate toetus kinnitab, et ma teen õiget asja;
  27. ma näen eesti keele vajalikkust ühiskonnas;
  28. ma julgen osutada probleemidele neid ilustamata;
  29. ma saan seista nõrgemate õiguste eest;
  30. ma kuulen siiraid vabandusi õpilastelt ja see teeb südame härdaks;
  31. ma tahan, et õpilased oskaksid teha uue info põhjal loogilisi järeldusi;
  32. mul on julgust võtta vastutus sellise olulise asja eest nagu haridus;
  33. mul koguneb iga päevaga palju lõbusaid lugusid, mida sõpradega jagada;
  34. ma saan õpetada lastele, et kõikidega ei pea sõber olema, aga kõiki tuleb austada;
  35. ma õpin olema aus enda suhtes;
  36. ma saan õpetada õpilasi armastama ennast sellisena, nagu nad on;
  37. ma tahan, et mu õpilased näeksid oma tuleviku Eestis;
  38. ma tahan, et mu õpilased suhtuksid kriitiliselt kõigesse, mida kuulevad;
  39. ma õpin alati põhjendama enda seisukohti;
  40. ma õpin ütlema kindlamalt asjadele „Ei!“;
  41. ma tahan, et õpilased oskaks teha elus põhjendatud valikuid;
  42. ma tahan näha, kas mu õpilane suudab lõpuks kõik kümme leivaviilu korraga suhu toppida;
  43. töövõidud annavad tohutut motivatsiooni edasi tööd teha;
  44. mul on väga inspireerivad kolleegid ja eeskujud;
  45. ma saan öelda igale vaiksele õpilasele, et ta ei pea teise pärast oma iseloomu muutma;
  46. ma näen, kuidas õpilased muutuvad iga päevaga aina julgemaks;
  47. see motiveerib mind iga päev naeratama;
  48. ma tutvun paljude erinevate subkultuuridega;
  49. ma tahan kuulda lahendusi neile kümnetele uurimistööde probleemidele;
  50. ma saan näidata, et kurbust või pettumust ei pea väljendama;
  51. õpilased ei mõista irooniat ja see teeb naljakad olukorrad veelgi naljakamaks;
  52. ma saan olla teistele õpetajatele toeks;
  53. kui ma tahan keset tööpäeva pilte värvida, on mul vähemalt 10 kaasosalist kohe võtta;
  54. mulle meeldib avastada uusi asju;
  55. ma tahan, et neljandikud õpetaksid mulle slime’i tegemist;
  56. ma usun, et igat last peab kiitma;
  57. ma olen saanud paar eesti keelt mittekõnelevat õpilast ütlema mulle iga päev „Tere“;
  58. ma tahan, et vähemalt minu klassiruumis tunneks iga õpilane ennast mugavalt;
  59. ma teen tööl umbes 8000 sammu;
  60. ma tahan terve oma elu õppida;
  61. ma õpin aina paremini kriidiga joonistama;
  62. mulle meeldib rutiinivaba töö;
  63. ma saan pidevalt hinnata ümber oma põhimõtteid;
  64. ma tahan, et ükski õpetaja ei peaks tulevikus ajama õpilasi mööda koridori taga, et neile individuaalset lähenemist pakkuda;
  65. ma näen, et minu õpilased saaksid panustada Eesti ühiskonda kuhja heade tegudega;
  66. mul on suur autonoomia otsustada, mida ja kuidas ma õpetan;
  67. ma tahan, et mu õpilased õpiksid õppima, mitte fakte pähe tuupima;
  68. ma tahan julgustada tüdrukuid olema julged ja seiklushimulised;
  69. mõne õpilase jaoks olen ma ainus täiskasvanu, kes teda tunnustab;
  70. mind rõõmustavad õpilaste pisikesed võidud ja saavutused;
  71. ma saan pärast tööpäeva lõppu, kui ükski õpilane ei näe, hüpata kott-toolide hunnikusse;
  72. ma õpin hindama üldoskuste olulisust aina rohkem;
  73. ma usun, et saan aidata hiljuti Eestisse kolinud õpilasel siin hakkama saamisega;
  74. mul on riiulil kummikommiämblik, mida üks õpilane mulle kinkis mu seni kõige raskemal tööpäeval;
  75. ma saan lõpuks põhikooli loodusõpetuse selgeks;
  76. ma tahan, et praegu tunnis paigal mitte püsiv õpilane õpiks kannatlikkust;
  77. mind ajab sisemiselt naerma, kui ma tõstan vaikusemärgiks käe ning mu õpilane tuleb hiirvaikselt mu juurde, hüppab üles, lööb patsu ja istub samasuguses vaikuses tagasi enda kohale;
  78. õpetajate toas on alati kellelgi sünnipäev;
  79. ma tahan, et ükski õpilane ei tunneks ennast koolis diskrimineerituna;
  80. ma saan varahommikutel kühveldada Tallinna kesklinnas mulda pudelitesse;
  81. ma usun, et looduse väärtustamist saab õppida;
  82. ma tahan motiveerida oma õpilasi hindama ausalt enda arengut;
  83. ma tahan julgustada poisse avaldama oma tundeid;
  84. ma saan iga nädal küsida õpilastelt, miks nad arvavad, et nende hindelagi on 3 või 4;
  85. ma õpin ütlema rasketele väljakutsetele „Jah!“;
  86. ma saan näidata, et keskkonnateadlikkus pole lihtsalt moevool;
  87. ma usun, et vene koolide õpilastel on võimekust murda klaaslaest läbi;
  88. ma tahan tugevdada õpilaste koostööd oma vanematega;
  89. ma ei pea kaunistama oma kodu jõulukaunistustega, sest et tööl on nende üleküllus;
  90. ma saan tasuta loomaaeda;
  91. ma saan tunda ennast valimiste ajal sama olulisena kui arstid, politseinikud ja tuletõrjujad;
  92. ma ei pea terve tööpäeva istuma;
  93. ma ei päästa igapäevaselt elusid, kuid saan panustada sellesse, et seda teeksid tulevikus minu õpilased, suurendades kordades nii minu väikest panust nende haridusse ja tulevikku;
  94. mulle on toeks palju inimesi, kes ei luba rasketel hetkedel alla anda;
  95. ma olen veel naiivne ja täis usku, et ma suudan luua pikaajalisi muutusi;
  96. ma vajan veel aastaid harjumist mõttega, et ma olengi päriselt kellegi jaoks eeskuju ja inspiratsioon;
  97. ma kuulen liiga sageli küsimust „Aga miks sinusuguse hariduse ja oskustega inimene on õpetaja?“ ja seda ka kolleegide ja õpilaste poolt;
  98. ma usun, et hea haridus on iga õpilase õigus;
  99. ma ei taha, et ükski õpilane kannataks koolikiusamise all nii, nagu mina seda pidin;
  100. ma tahan näha oma töö vilju nüüd ja kohe, mitte alles paarikümne aasta pärast.
Sädelevad sügispäevad

Mis kaasa võtad, kosmonaut?

Sel aastal on sügis õige kirjult ja päikeseliselt tulnud. Lehed lähevad, ilmad muutuvad hallimaks, aga tundub, et värvid jäävad. Kunstigümnaasiumis küll, võin väita kahe kuu ja üheteistkümne päevase õpetajana. 

Õigupoolest on koolielu alati kirev olnud – erinev on vaid perspektiiv mu kahe kolmanda klassi kogemuse vahel, mida lahutab teineteisest kaheksateist aastat. Et see vahe ei mõjuks lõhena, püüan koolis asju tihtipeale enda sisemise üheksase pilguga vaadata. Nii võib märgata, kui suured on mõned väikesed asjad ja väikesed mõned suured asjad laste maailmas. Kui kaugel seisame täiskasvanutena lastest ajalisel ja vertikaalsel mõõdupuul (soojad kallid kõrgusele 135 cm), kui vähe oskame õiged küsimusi esitada. See on ilmselt olnud minu suurim õppetund õpetajana ja sellepärast otsin ma päevast päeva kõike seda, mis on lastele tähtis ja mida nemad võiksid alatiseks mäletama jääda. Need ei ole vihikusse kritseldatud read, vaid kosmonaute tehes kokku liidetud saja seitsmed, suured maadeavastused, armastus ja inimeseks olemine. Ja ainult võib-olla tuleb “Kriidiaiast” kaasa Ita Ever, kui õpetaja kord juba pidžaama ja roosa parukaga kooli tuli.

Õnn on siin.

“Meie laste hea haridus on meie kõigi südameasi!”, Kaie Metsla, Swedbank eraisikute panganduse juht

Millised tunded ja mõtted sul oma haridusteega üldisemalt seostuvad?

Õppisin, sest õppimine oli au sees. Minu vanemad oskasid seda hinnata, tähele panna ja minu üle uhked olla. See oli mulle väga oluline.

Jaga meiega mälestust oma kooli ajast, mis räägib sellest, kuidas ühe õpetaja roll on Sinu elus olnud määrava tähtsusega.

Lõpetasin põhikooli. Tavapäraselt liikusid siis need, kes tahtsid keskkooli minna, edasi Pärnu koolidesse. Meie Audru kool oli kaks aastat tagasi laienenud ja saanud keskkooliks. Tegin otsuse, et jään oma kooli edasi ka keskharidust omandama. Samal aastal tuli keskkooli matemaatikaõpetajaks Arvo Press. Noor, energiline ja hea huumorimeelega õpetaja. Ta oli väga nõudlik koduste tööde osas ja karm kontrolltööde hindaja. Samas, tunnid tema käe all muutusid põnevaks ja elavaks. Matemaatika meeldis mulle esimesest klassist alates, aga õpetaja Pressi ühe õpilasena, tema õpetamismetoodikast inspireerituna, kasvas minu armastus mata vastu sedavõrd, et läksin Tartu Ülikooli rakenduslikku matemaatikat õppima.

Kellena sa täna töötad ja mis Sa arvad, millised otsuse ja valikud ning ka inimesed on Sind nii kaugele toonud?

Täna töötan Swedbank’is eraisikute panganduse juhina. Kaks inimest, kellel on oma roll minu tööalastes valikutes olnud, on Priit Perens ja Robert Kitt. Kui ma peaksin nimetama kolm loomuomadust, mis mind elus edasi on viinud, siis need on: töökus, positiivne ellusuhtumine ja otsutavates olukordades vastutuse võtmine.

Mis Sulle täna kõige enam Eesti hariduses korda läheb?

Ühe väikese inimese kujunemisteel on kaks olulist nurgakivi: kodu ja kool. Kodust saab laps kaasa väärtushinnangud, ema-isa armastuse ja turvatunde. Kui 6- ja 7-aastased asuvad kooliteele, siis saab nende esimesest õpetajast nende toetav kaasteeline. Seetõttu on väga oluline, et õpetaja armastaks lapsi, talle meeldiks töö, mida ta teeb ja ta oleks lisaks valmis andma endast ka veel killukese emotsiooni. Õpetaja on see, kes on lapsele autoriteet, tema tegutsemisest innustub laps. Õpetaja saab panna lapse silmad särama.

Kuidas tänased haridusprobleemid mõjutavad Eestit lähitulevikus?

Tänaste haridusprobleemide mõju on suurem, kui me arvata oskame. Tooksin välja kaks olulist teemat: eesti keeles kirjutamise oskus ja konteksti ehk “loo” loomise oskus õpetaja poolt õpetatavale.

Milliseid probleeme Sa täna Swedbankis töötades näed, mis võivad olla seotud meie hariduse kvaliteedi ja väljakutsetega?

Meile nii praktikale kui ka tööle tulevad noored inimesed on väga targad ja innukad. Nad on olnud tublid õppijad ja nende silmaring on lai. Tänapäeva tohutus infokülluses on oluline, et noored oskaksid olulisi teemasid välja noppida ja õigete asjadega tegeleda. Selleks on neil vaja häid teejuhte nii põhikooli kui ka ülikooli. Rohked valikuvõimalused seavad otsuste tegemise ja vastutuse võtmise väga oluliseks juba varases koolieas. Reaalainete õppimine loob aluse loogilisele mõtlemisele ja mõtete struktureerimisoskusele. Võimekus õpetada nägema ja looma seoseid sündmuste põhjuste ja tagajärgede osas on kogu haridussüsteemi suur probleem.

Miks Swedbank nii suurelt NK programmile on selja taha astunud?

Swedbank on NK programmi toetanud selle loomisest alates. See teeb kokku juba üle kümne aasta. Selle aja jooksul on programmist koolidesse õpetajaks läinud üle saja õpetaja. Me näeme programmi tegevuse olulisust ja mõju.

Mida võidab Eesti ettevõtja koostööst Noored Kooli programmiga Sinu arvates?

Esiteks, ettevõtjad  on ka ise lapsevanemad. Et iga ettevõtja saaks tegeleda rahuliku südamega oma ettevõtte juhtimisega, on oluline teada, et minu laps on hea õpetaja hoole all. Teiseks, NK kogukonnaga lävimine aitab end kursis hoida sellega, mis on haridusmaastikul hästi ja mida oleks võimalik reaalselt paremaks muuta. Kolmandaks, lapsed on väga uudishimulikud ja läbi NK koostöö on võimalik näidata lastele, millega just sinu ettevõte tegeleb ja milline on sinu ettevõtmise roll  ühiskonnas.

Mida sa soovid teistele ettevõtjatele ja ka riigi südamele panna haridusvaldkonnaga seoses?

Meie laste hea haridus on meie kõigi südameasi.