Ideid, ideid, ideid.

Imeilus sügis ja  peaaegu kahe kuu taha jääv kooliaasta algus.  Käes ongi juba esimene koolivaheaeg. Aeg on vaadata tagasi kahele esimesele kuule. Algus on olnud igale alustavale õpetajale individuaalne ja väga isiklik.

Tänu Noored Kooli programmile sain mina alustada teekonda Emmaste Põhikoolis 1. klassi õpetajana, samuti 5. klassi eesti keele ja kirjanduse õpetajana. Noored Kooli on andnud ettevalmistuskoolitusel kätte vajalikud suunised ja kompassi, aga mitte kaarti, sest kõik muu on minu enda teha. Kuigi olen varem lastega töötanud, mitu aastat lasteaia õpetaja ja mõned aastad noorsootöötajana, oli esimesel septembril ja edaspidigi värin sees.

Start on olnud väljakutsuv ja ambitsioonikas. Esimene aasta koolis õpetajana, aga eeldab iga päev tugevat iseloomu ja iseseisvat mõtlemist. Sooviks on olla ju kohe väga hea õpetaja, aga olenemata kõigest on algperiood kohati konarlik. Kõik asjad pole ja ei saagi kohe olla tasakaalus. Alustava õpetajana tunnen end kooli juhtkonna, lapsevanemate ja kolleegide ees siiski ebakindlalt. Tunnen, et ennast tuleb ju tõestada, isegi kui keegi seda välja ei ütle. Samuti ei ole klassis ainult kukupaid lapsed, vaid iga laps on erinev isiksus.

Peaaegu kahe kuu jooksul on olnud minu, kui alustava õpetaja peamine fookus suhete loomisel. Soovin olla klassiruumis hooliv, tähelepanelik, mõistev ja toetav. Klassiruumi näen, kui improvisatsiooniteatrit, kus toimuvad proovid päriseluks ja lavastaja rollis on õpetaja. Samas tunnen end ka iga päev kui treener või koorijuht, kes hoiab käes nähtamatut stopperit ja taktikeppi.   Aga, kas klassis peab olema täielik kontroll õpetaja käes? Arvan, et mitte alati, sest parimad ideed tulevad just õpilastelt. 

Küsimusi, mis iga päev tekivad on väga palju. Üks peamisi on, kuidas saada aru, et õpilaste aju töötab ja kuidas lülitada sisse ka väljalülitatud mõistus? Minu jaoks ongi oluline, et säiliks klassiruumis nii huvi, kui tähelepanu. Samas ei saa hetkekski unustada, et päris õppimine toimub ikkagi ainult ebamugavuse ja mugavuse piiril. Siinkohal on oluline see, mida mina teen sellel ajal, kui pole kontakttund. Muutused saavad alguse minust. Pidevalt peavad olema tagataskus varuplaanid, millega tundi muuta huvitavamaks. Mõtlemine lastel ja ka täiskasvanutel tuleb läbi tegutsemise. Peas on kogu aeg aktiivne mõte, et  juurde on vaja ideid, ideid ja veelkord ideid. Aga kuidas leida aega, sest ööpäevas on ainult 24 tundi ja vahepeal peaks magama? On õnn, et abiks on erinevad veebikeskkonnad, ERR arhiiv ja õppematerjalid. Iga päev uusi ideid otsides on samas huvitav ka ise uusi asju õppida. Vahel tuleb muidugi ütelda stop, sest muidu ei jää aega puhkamiseks üldse. Vahel tuleb nautida lihtsalt teekonda ja jätta uus äge plaan ukse taha, sest õpilased ei ole alati valmis uuteks meetodideks. On küll raske loobuda ja vahel tahaks jonnida, aga õpilased on need, kes ütlevad meile, millised meetodid neile sobivad.


Kristine Diane Liive, NK 12. lend

Miks on äge olla NK õpetaja ehk kuidas saan olla õpilastele eeskujuks?

Alustame algusest. Miks ma valisin Noored Kooli programmi? See on üks vahva programm, mis annab Sulle võimaluse olla 2 aastat koolis õpetaja ja eestvedaja. Minu jaoks oli otsustavaks NK põhimõte, et iga laps Eestis saaks väga hea hariduse. Pean oluliseks igasse õpilasse uskumist ja nende toetamist. Noored Kooli meeskond usub samamoodi ka meisse, õpetajatesse. Nende jaoks on oluline, et lisaks õpetamisele oleks meil ka enda aeg ja hobid ehk me ei veedaks päevi-öid järjest koolis, vaid laeks enda akusid ka väljaspool. Liitusin, et saaksin olla veel parem õpetaja ja osa sellest jõuduandvast liikumisest.

Minu 9. klass eelmisel õppeaastal Ivo Linnaga

3 põhjust, miks olen õpetaja:

1. Väiksest saadik on mulle meeldinud multifilmid ja maagiast jutustavad raamatud. Nendega kaasnev avastamisrõõm, oma maailma loomine ja seikluste otsimise soov pole minus siiani kadunud, kuigi lapsena tundus, et täiskasvanuna seda olla ei saa. Mulle näis “täiskasvanute maailm” otsekohesem, nukram ja külmem – rõõmu ja lusti sinna tihti ei lasta. Mäletan teismelisena tunnet, et ma küll ei taha suureks kasvada, sest ei soovi kaotada oma vigureid ja nalju. Nüüdseks mõistan, et saan olla lapselikult rõõmus ja uudishimulik, olles samas ka kohusetundlik ja vastutust võttev kui olukord seda nõuab. Näen, et kuigi mõnda osa täiskasvanu elust igatsetakse, siis enamasti on arvamus, et peale õpinguid on vaid töö ja kohustused. Minu üks soovidest ongi olla noortele eeskujuks ja näidata, et enda harimine ja proovile panek aitab leida endale meelepäraseid tegevusi, mida saab ka elukutsena teha. Julgustan järgima oma huvisid, sest säravad silma ja tahe pingutada on need, mis uksi avavad ja võimalusi pakuvad.

2. Koolis õpetades lähtun järgmisest põhimõttest. Suhtun õpilastesse nagu ma tahan, et nad minusse suhtuksid ehk võtan neid võrdsetena. Muidugi olen tunnis korra haldaja ja tunni läbiviija, samas annan neile vabadusi, millega kaasnevad ka omad vastutused. Võrdsuse rõhutamine toob sisse ka inimlikkust ja see on noortele eriti oluline. Soovi olla suur ja mitte enam laps on tugevalt tunda. Leian, et väikeste sammudega saab õpetada, et iga vabadusega kaasnevad  teatud kohustused. Kui saad viimastega hakkama, siis võid julgelt hüvesid nautida. Eksimuse korral pead mõneks ajaks sellest vabadusest loobuma. Sellise süsteemiga kaasneb ka pidev kokkulepete rõhutamine, et õpilased peaksid meeles ühiselt antud lubadusi ja eksimiste tagajärgi. Kohusetundlikkust ja vastutuse võtmist on vaja igal elualal; nendest rääkimine ja oma tagajärgedest õppimine on parim viis, kuidas valmistuda edasiseks eluks.

3. Osa õpetaja tööst on ka kuulamine, õpilaste jälgimine ja neisse uskumine. Õpilased teavad, et võivad tulla minuga kõigest rääkima. Minu jaoks on oluline, et olen õpilaste jaoks olemas ja kui ma ise neid aidata ei oska, suunan nad edasi. Igal ühel meist on oma lugu ja me ei saa eeldada, et teame juba poole jutu pealt, mida teine öelda tahab. Vaja on märgata kõiki, nii vaikseid kui kõvahäälseid ja olla neile vajadusel toeks või otsida abi. Võib-olla saan just mina olla selle õpilasele abiks, kui ta seda soovib. Luues õpilastega head suhted on neid kergem õpetada, sest nad usaldavad sind ja on valmis sind kuulama isegi kui teema on keeruline. Lähenedes individuaalselt on võrratu näha, kuidas õpilased hakkavad koostööd tegema, kes kiiremini, kes aeglasemalt, kuid igal ühel on arengut näha. Usun, et iga õpilane on võimeline hakkama saama, kui ta ise töötab ja tahab.

Need on minu põhjused, miks ma seda tööd teen ja armastan. Tean, et muutus algab minust. Õpetamine on minu viis anda tagasi oma kogukonnale ja läbi selle muuta meie kõigi elu paremaks, sest homsed tegijad on täna koolipingis.

Diane
12. lend 

konn

Sügis Moostes

Mõisakompleks järve ja metsatuka piiril
Mõisakompleks järve ja metsatuka piiril

Päeviku sissekanne 27.09.19

Eile oli ilus päev. Neljapäev. Minu jaoks nädala viimane päev koolimajas.
Ma ei igatse koolist ära – pigem on lastega tegelemine lihtsalt väsitav.
Ilma 8+ tundi uneta oleksin ma täpselt samasugune nagu need kes mu klassis. Või piinleks enesekontrolli valudes – surudes alla impulsse et olla “korralik” ja “eeskujulik” täiskasvanu.

Aga igatahes.

Eile oli ilus päev.
Peale tunde võtsin kohvi ning lihtsalt mõtlesin oma tundidele.
Infoks: harjutan elus ja seetõttu ka klassis teadlikku teadvustamise teadvustamist. St. keskendun alati (kui meenub, märkan ja suudan/oskan) sellele, et ma taipan. Üritan sõita märgatu harjal – alati uuesti ja uudselt. Sest iga hetk on kordumatu.
Ühesõnaga taipan et taipan.
Koguaeg.
Läbi taipamise olen selles kohal mis on. Ja klassis on. Palju.
(Minu tagasihoidlikus klassis kuni 17 inimest korraga.)
Ja olnud joonud oma kohvi ning mõtisklenud just olnu üle – läksin klassi.
Klassis istusin arvuti taha maha ja kandsin tunnid sisse.
Kandsin tunnid ning koos sellega suutsin anda pea igale lapsele individuaalse mõtte või kommentaari.
Üle koridori toimus klassis klassiõhtu. Näpsasin lahkudes sealt laualt paar krõpsu (luba oli olemas) ning vahetasin paar seda erilist sooja ning isiklikku emotsiooni mida saab ainult peale tunde teha. Tead küll neid rahulikke hetki koolimajas peale igapäevamelu.

Ja koju sõites paistis päike. Oli soe sügisõhtu hakk.
Ma tundsin et täna oli minust kasu.
Eile oli ilus päev.

Pärjatud Mooste Park ja Järv
Pärjatud Mooste Park ja Järv

Vaikus ja rahu sünnitavad ilu.

Igaviku laotusesse –
vaikus ulatab käe.

Eemal kauge kumin,
kaugemaks jääb.

Lehtede sahin
meenutab tuult.

Akordioni viis,
kaunistab veel.

Vaikusest ja vaikusesse,
sünnib rahu.

25.09.2019 Mooste

Vaade antud luule kirja panemisel
Vaade antud luule kirja panemisel
Õpilased kunstitunnis
Õpilased kunstitunnis
teacher Hardi
MR. Hardi – 4.ndike antud nimi
Selge kui stock-foto
Selge kui stock-foto

/ Õpilase kunstitund/




Tekst originaalne – piltide autorite kontakti küsida.

Esimeses klassis teist korda elus.

Kätte oli jõudnud kauaoodatud esimese koolipäeva hommik. See mõnus elevus ja närvikõdi olid samasugused nagu 22 aastat tagasi, ainult roll oli muutunud.

Seisin oma uue töölaua taga, hingasin sügavalt sisse, vaatasin enda ümber kaunistatud klassiruumi, kontrollisin üle klassijuhatatunni kava ja tuletasin endale meelde kõike, mida olin teinud, et jõuda sinna, kus ma olen. Naeratus tuli näole ja klassi sisenes esimene säravate silmadega õpilane, käes imearmas lillekimp oma esimesele õpetajale.

Sellest on möödas nädal, aga ajal on olnud huvitav kulg. Päevad on möödunud hästi kiiresti, aga samas on toimunud tohutult palju. Esimest koolipäeva ei olnudki nii lihtne meenutada.

Uued ülesanded, uued kolleegid, uued rõõmud, uued mured – päriselt ka kõik – kõik on uus septembrikuus. Seega siin vist polegi midagi imestada, et kiired päevad tunduvad lõputult pikad.

Vaadates sellele nädalale tagasi on olnud palju tõuse ja mõõnasid. Nädala kõige madalamal hetkel tegin ma näiteks arvutusi, mitu hommikut tuleb mul veel kell kuus ärgata, enne kui kooliaasta läbi saab. Samas ei kaalu ükski mõõn üle mu õpilaste  põnevil ja avastamisrõõmu täis silmi.

Tuleb tõdeda, et september on eriline aeg, kus olla asjalik, täita uusi eesmärke ning teha kõvasti tööd. Ikka selleks, et kõik saaks rahulikult oma rööpasse loksuda.

Anna andeks!

Anna andeks, minu tulevane õpilane, sest Sina ja Su klassikaaslased saavad olema mu kõige esimesed õpilased. Kindlasti ei tule mul kõik kohe hästi välja, aga ma annan endast parima. 

Anna andeks, lapsevanem, kui pead õhtul kodus selgitama, et hummus on tegelikult ka söödav ja õpetaja rääkis klassi ees ilmselt ikkagi huumusest; sest mul läksid lihtsalt ärevusest sõnad segamini ja mõtlesin isegi kodus pikalt, et kumba sõna ma ikkagi kasutasin. Palun Sinult pisut kannatlikkust. Ma õpin ja kasvan koos õpilastega. 

Anna andeks, kolleeg, kui küsin väga algelisi küsimusi, mis Sinu kogemustepagasit arvestades tunduvad iseenesestmõistetavatena. Anna mulle aega kohaneda ja toeta mind võimalusel nõu või jõuga.

Anna andeks, perekond ja sõbrad, kui ma sukeldun nüüd kaheks aastaks koolitöösse korraga nii õpetaja kui ka õpilasena. Mul võib olla Teie jaoks vähem aega, aga see ei tähenda, et oleksite minu jaoks vähem tähtsad. Pigem väärtustan meie ühiseid hetki veelgi enam. 

Anna andeks, mu koer, et Su pikad jalutuskäigud jäävad lühemaks ja üksinda jäämise aeg venib pikemaks. See-eest matkame nädalavahetusel eriti pikalt, sest ka minul on vaja akusid laadida. 

Kuid

Ära anna mulle andeks, kui mu mõte muutub laisaks; kui ma keskendun teistele ja unustan enda; kui mu areng jääb seisma; kui ma unustan head naljad ja väikestest asjadest rõõmu tundmise. Armas õpilane, lapsevanem, kolleeg, perekond, sõbrad ja koer, olge mulle toeks. 

Juba nädala pärast algab 13. lennu töö koolides. Kahtlemata tuleb ette ka raskemaid hetki, kuid lubame pingutada ja areneda ning korvata oma väheseid kogemusi hea energia, teotahtelisuse ja hoolivusega. Me oleme valmis õpetades õppima, küsimusi küsides arenema ja vigu tehes kasvama. 

Uskuge meisse!

NK õpetaja suvi

Mida teeb NK õpetaja juulis?

Kui kooliaasta vahetult enne jaanipäeva lõppes, siis tundus, et nii tööd kui energiat jagub terveks suveks. Sügisel ootab mind ees uus õppekorraldus (üldõpetus) ja uus aine, mis vajab lisaks muule ka uut õppekava, nii et tundus ainult loogiline planeerida ettevalmistustega alustamine juba juulisse. Lisaks natuke enesetäiendamist, teiste õpetamist ja noh, küllap siis jõuab ka natuke patareisid laadida.

Reaalsuses aga avastasin, et viimati oli mul võimalus niimoodi pikalt suvel puhata umbes 15 aastat tagasi ja kohe kuidagi ei kisu arvuti taha tööd tegema. Tabid on küll mingis aknas eeskujulikult lahti, aga vaadanud neid avamisest saati ei ole.. 🙂

Seega Noored Kooli õpetaja, pärast pikka esimest õpetaja-aastat, võtab päriselt aja maha ja teeb kõiki neid asju, mida aasta sees hästi ei jõua või ei saa:
käib palju rabades ja soodes uitamas;
kohtub sõpradega, kelle jaoks kooliaasta sees on alati liiga vähe aega;
aitab hooldada kaitsealust rannaniitu Puhtul;
teeb heina ja sööb palju herneid otse põllult;
loab jalad seinal raamatuid;
vaatab ühe jutiga ära Stranger Things´i uue hooaja;
käib saunas, ujumas ja telkimas;
käib kinos, teatris ja peol;
ja kõiki neid teisi asju, mida ikka on suvel hea teha..

See pilt näitlikustab mu suve – ootamatult leitud inimtühi rabajärv. 🙂

Puhkuse lõpuni on veel kolm ja pool nädalat. Kavatsen jätkata energia ja elamuste kogumist, mida pimedal novembriõhtul meenutada ja mille toel järgmisel aastal jälle parem, rõõmsam, jaksavam õpetaja olla!

Noored Kooli linnalaager.

Mida ma nendega homme teen?

See aasta on järjekordselt uus lend alustamas Noored Kooli programmi, selleks on Eesti pealt kokku korjatud 29 särasilmset õpetajahakatist. Pole paha, või mis?  

Maitse suhu saamiseks teeme 300 Narva lapsele keelekümblust ja projektõpet, millega raputame nende maailma ja ka enda oma. Terve suve oleme laksinud NK koolitusi ja varunud oskusi, teadmisi ja meetodeid selleks, et avastada esimesel päeval paanikaga ennast mõtlemas  „Mida ma nendega nüüd päriselt teen“ ja „Mida ma nendega homme tegema hakkan?“.

Nende imeliste rüblikute taset ja huve ei osanud me ette näha ja seda oma suurejoonelistes teemaplaanides ja tunnikavades kajastada. Aga peamised oskused on vaikselt selgeks saamas ja need ei ole üldse seotud teemaplaanide või tunnikavadega. Need on ka tähtsad, aga mõned asja on siiski tähtsamad.  Meie, Maailmamuutjad,  tahame luua positiivset muutust lastes ja maailmas üldiselt. Kuid kuidas me seda siin Narvas teeme?

Lihtsalt!

Meie usume muutuse võimalikkusesse! Kuidas?
Me ütlemegi sellele marakratile, kes tundi segab, et „ta on tegelikult väga tubli, et tõlgib teistele eesti keelest vene keelde“ ja „ Temas on nii palju potentsiaali, sest ta on nii energiline“.

Ja vahel pall veereb õigesse väravasse ning see sama marakratt võtab oma ülesande ja istub eraldi pinki, et keskenduda oma tööle. Vot nii! Kukupai valmis! Muutus silme ees!

Me pidevalt Õpime! Ja veel Kuidas!

Üks kolmandik on seminarid, teine osa meie enda kogemused ja kolmas osa on meie lennukaaslaste kogemused. Need kokku moodustavad sellise maagilise kompoti, et igapäev särame laste ees uue energia, meetodite ja järjepidevusega. Tunnis oma kogemusest õpin seda, et ma pean midagi muutma kiiresti. Kõrvalklassist saan meetodi, kuidas panna oma klassi põngerjad mängu abil eesti keelt kõnelema. Õhtul saan arutada tuutoriga, kuidas ja miks ja mida saab veel paremini selle meetodiga teha. See laager siin on suur punutud kookon, et saaksime liblikatena taassündida.

Me Hoolime! Kuidas?

Me avame oma uksed ja südamed nendele moosivarastele, et nad tuleksid meie tundi ilma hirmuta. Näitame, et nende mõtted on olulised ja väga tähtsad. Me rõhutame, et vead eesti keeles on nii toredad, sest nendest saab nii palju õppida. Me ütleme selle sama moosivarga esimese vigase lause peale „Nii tubli, proovime veel!“ ja 100. lause peale ütleme „Jah! Sa oled nii palju arenenud. Proovime veel!“

Me võtame vastutuse! Kuidas?

Need patsaanid siin koolis on meie patsaanid. Need kaagid siin klassis on minu kaagid. Mina vastutan nende eest, sest nemad on usaldatud minu kätte. Mina olen nendega kolm tundi iga päev ja mina õpin tundma nende hingeelu peensusi. Need kaks nädalat saame meie nende jaoks olemas olla ja näidata, et nemad on väärt meie aega, meie energiat ja pühendumust, sest iga laps väärib parimat haridust.  Lõpuks on see meie igaühe töö olla olemas ja võtta vastutus, see muudab maailma paremaks kohaks.

Vastuseks „ Mida ma nendega homme teen?“
Lihtne!

Seda sama mida tegid eile aga veel paremini ja suurema armastusega.

Getter (Jaani) ja Hardi (Volmer). Iga nime taga on lugu

Kuidas tundub väljakutse õppida ühe õhtuga selgeks 31 nime? Minu jaoks on see paras pähkel. Olen nimede meelde jätmiseks kasutanud erinevaid mooduseid – peamiselt püüdnud neid siduda mõne tuntud inimesega. Nii näiteks on minu tutvusringkonnas Getter (Jaani), Elton (John) ja nüüd ka Hardi (Volmer)

Ühel toredal maikuu õhtul tuli meelde jätta 31+ nime. Vahvad ja armsad kursusekaaslased (31), NK meeskond ja vilistlased, 11. ja 12. lennu ägedad osalejad – päris korralik nimede mets. Õhtu oli täis emotsioone ja minu peas korralik nimede karussell, kus mingil hetkel ei suutnud enam nime ja nägu kokku panna.

Aga õnneks olen ma sattunud imedemaale, kus igal koolitusel saab nii palju uusi teadmisi ja oskusi, mida kohe ka rakendada. Nii oleme kolmel kokkusaamisel etevalmistuskoolitustel hoolega ka üksteise nimesid õppinud.

Nimesilt või märk

Nimesilt on kõige käepärasem ja ajule mitte koormust tekitav (ei pea meenutamiseks pingutama, saab kenasti sildilt lugeda) 🙂 Kleebitavat nimesilti soovitaks juhul kui on ühe või paari päevane kokkusaamine, see kipub kiiremini ära tulema, kaduma ja teiste külge kinni jääma ;-). Kasutasime ühel koolitusel ka post-it paberit nimesildi tegemiseks. Pidas vastu koolituse lõpuni ja õppisime selle käigus ka post-it paberit õigesti kasutama 🙂

01.06.2019 Koolipäevad täis loovust ja aktiivset tegevust. Merjam ametis märgi masinaga.
Autor: Helen Valdma

Püsivamalt soovitaks ühte eriti vahvat viisi – oma nimega märgi kujundamine ja valmistamine. Vahva Merjam tõi viimasele koolitusel kaasa märgi masina ja toorikud, mis tekitas rohkelt elevust ja pani aju loovama poole rõõmust kilkama. Märk on püsivam, selle saab ise kujundada ja selle tegemine tekitab kõigis rõõmu ning arendab loovust. Kadumise võimalus siiski jääb, kuid loodan, et meie märgid hoiavad omanikku vähemalt kaks aastat 🙂

Nime taga on lugu – vaikselt märgatavad lood

Öeldakse, et üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. Esimesel koolituse nädalavahetusel sain enda jaoks kaks väga ägedat viisi üksteisega tutvumiseks ja ka nimede paremaks meelde jätmiseks. Kuidas see võimalik on? Märkamine on kindlasti nende kahe toreda meetodi ühisnimetaja ja läbi proovides saab aru, kuidas see võimalik on.

  • Pilgu otsimine (võib nimetada näiteks ka pilguretk või pilguhetk) 

Grupp seisab ringis. Vaikides otsid silmsidet teise grupi liikmega ringis, selle leidnud, vahetad ringis koha. Nii otsid silmsidet kõigi grupiliikmetega. Garanteeritud naer, turvatunde loomine ja emotsionaalne side. Boonusena saab füüsiliselt liikuda ja vaimselt mälu treenida.

  • Ühine nimetaja (võib nimetada ka ühisosa või sarnase leidmine)

Nimetatakse üks ühine nimetaja – näiteks jalanõud. Seejärel liiguvad kõik osalejad vastavalt ühiste jalanõude tunnuste järgi gruppidesse. Ainuke reegel on vaikus. Suhtlemiseks võib kasutada kõike muud peale hääle. Vaikides märkad tihtipeale inimest rohkem, kui rääkides. Samuti on tore jälgida emotsioone, kui ühised nimetajad lähevad keerulisemaks – näiteks hobi, millega meelsasti vabal ajal tegeled (tuleks valida siis üks, kui neid on rohkem). Omast kogemusest võin öelda, et käemärgid võivad olla teinekord väga erinevalt mõistetavad 🙂

Nime taga on lugu – kõrvaga kuuldavad lood

Me oleme kõik unikaalsed. Igal meist on rääkida  oma lugu. Lugu, mis on pikem või lühem, luule- või proosavormis või miks ka mitte lauldes. Igas loos on kuhjaga emotsioone, mis aitab meil asju paremini meelde jätta ja tekitab ka rohkem seoseid.

  • Nimi +  üks sõna

Ütled oma nimele lisaks ühe sõna, mis sul kohe pähe tuleb. Mõnikord tuleb nime ütlejale endalegi koos nimega ootamatult seostatav sõna – seda lõbusam ja meeldejäävam. Nt Merli Merlot. Need nimed kipuvad ka kohe meelde jääma 🙂

  • Nimi +  sellel hetkel enda jaoks oluline sündmus

Pisut pikem tutvustus, mida saab siis juba nimega seostada. Teema võib ka ette anda – nt miks sa siin oled või mis on varasem töökogemus vms. Nii olen koolitus koolituse järel saanud lisaks nimede kordamisele teada ka rohkem selle inimese kohta.

  • Nimi  + vastus küsimusele

Ringis viskab mängujuht palli ja küsib küsimuse – nt mis on sinu lemmik värv, mis on sinu saladus vms ja viskab palli ühele osalejale. Osaleja ütleb oma nime ja vastab küsimusele, seejärel esitab ise küsimuse ja viskab palli.

  • Nimi +  emotsioon

Nime ütlemisel teed juurde mõne nalja või räägid lühikese loo. Emotsioon jääb väga hästi meelde ja selle seostamine hiljem inimese ja nimega on oluliselt lihtsam ning toob uuesti muige näole.

Oma positiivne roll on kindlasti ka sotsiaalmeedial, mis aitab nimesid õppida. FB tšätt on suureks abiks, kui pead nime ja inimese kokku viima, kui ta seal miskit kirjutab. Alati jääb võimalus ka pilti vaadata :-). Samas lugu annab edasi ikkagi lihast ja luust inimene, kellega oled saavutanud nii vaikiva kui kuuldava füüsilise sideme.

Kirja sai nüüd üks väike tükike sellest, kuidas olen lühikese ajaga paljud nimed selgeks õppinud ja eelkõige kuulnud lugusid, mis on nimede taga. Võin kindlusega öelda, et kõigi uute sõprade nimed on nüüd selged ja lood nende taga veel avastamisel.

Selle kõik on teinud võimalikuks NK ettevalmistuskoolitused, mis on juba õpetanud paremini kuulama, märkama ja mõistma. Võtmeks uste avamisel nimede taga pean kindlasti neid vaikivalt märgatavaid ja kõrvaga kuuldavaid lugusid, mida need 31 suurepärast inimest on minuga juba jaganud.

Koolituspäevad (ja mitte ainult) on senini olnud täis emotsionaalseid vestluseid, tähelepanelikke küsimusi, aktiivset kuulamist ja vaikselt märkamist. Kõik selleks, et aidata meid ette valmistada sügiseseks vägevaks väljakutseks – osata aktiivselt kuulata, sügavamalt märgata ja paremini mõista.

Iga nime taga on lugu – kas vaikselt märgatav või kõrvaga kuuldav. Lugu tundma õppides õpime ka ennast paremini tundma, seda märgates näeme ka ennast selgemalt ja üksteist kuulates saame anda oma panuse tuleviku loomisele.

Ootan põnevusega, mis saab edasi. Olen sellel pikal teekonnal alles esimestel meetritel, mis on senini olnud hinge paitavad, pakkunud rohkelt emotsioone ja uusi teadmisi. Kõige enam hindan seda seltskonda, kuhu on suur rõõm ja au kuuluda!


Aasta viimane neljapäev ja soovid minu väikestele

‘’Hello, how are you, I’m fine, thank you.’’ Üks minu selle õppeaasta eredamaid hetki oli see, kuidas minu esimese klassi õpilane ütles tundi vaatlema tulnud välismaa õpetajatele selle lause – ilma ühegi pausita, ilma ühegi palveta minult ja õiges kontekstis. JESS!

Teine õpilane kolmandast klassist, kes samuti õpib esimest aastat inglise keelt, on tulnud tagasi reisilt ja jookseb minu juurde sööklas: ‘’Õpetaja, ma rääkisin reisil inglise keelt!’’ Ja jätkab ette lugedes lauseid, mida ta kasutas. Oeh. JESS! Jälle jess!

Kõik edulood pole seotud inglise keelega. Proovin alati toonitada, et suhtume üksteisesse hoolivalt ja ei naera üksteise üle, kui midagi läheb valesti või keegi kardab, vaid hoopis aitame ja toetame üksteist. Vaadates filmi, kus elevant kartis laulda, puhkes suur osa klassist tema üle naerma, aga üks poiss suunas teisi: ‘’Ta lihtsalt pabistab, ärge naerge!’’. JESS! 

Ja viimane. Olen lisanud ikka meie klassi kokkulepetesse juurde õpetaja kokkuleppe: ‘’Mistakes are good!’’ (,,Vead on head!’’) ja toonitan seda alati enda tundides tuginedes seminarides õpitule. Nad teavad, et vigadest õpime ja võib täitsa nii olla, et see, kes teeb vea, saab selle teema hoopis paremini selgeks kui see, kes kohe õigesti tegi. Ja siis ütles üks õpilane tunnis pärast seda, kui keegi teine vea tegi: ,,Aga õpetaja, te ju alati ütlete, et ,,mistakes are good?’’ Vau. JESS.

***

Käes on aasta viimane neljapäev – minu iganädalane viimane koolipäev. Neljapäev on alati olnud naljakas päev – hakkad nagu hoogu minema, aga siis paned pidurit ja nädal saab läbi. Alati on kahju, aga samas valmis nädalavahetuseks. Samamoodi on ka sel neljapäeval.

Aga seekord on teistmoodi kahju. Seekordne ‘’bye-bye’’ oli mitmeks kuuks viimane. Päev oli täis kallistusi, viimaseid lehvitamisi, kleepse ja kiituseid (ei saa eitada, et peaaegu iga päev koolis on täis kallistusi, lehvitamisi, kleepse ja kiituseid). Oi, kuidas mul on vedanud.

Mul oli nimekiri suve plaanidest tehtud valmis juba jaanuaris, aga nüüd, kui see on käes, on tunne hale-magus. Need väikesed inimesed on mulle hinge nii hinge pugenud. Soovin, et neil oleks õnnelik suvi, et nad tunnevad, et neid mõistetakse, nad leiavad mõttekaaslasi, nende vastu ollakse head, nad saavad olla õues ja joosta end ogaraks ja mis seal salata – ma loodan, et nad loevad/vaatavad midagi inglise keeles (ma ju pean inglise keele õpetajana seda lootma). Et me taas septembris klassiruumis puhanutena kohtuksime ja tunneksime koos õppimisest rõõmu. Õpiksime koos – mina õpetades neid ja vastupidi (iga päev!).

Uut kooliaastat ootan juba põnevusega – milline saab olema õpetamine siis, kui olen ühe aasta võrra juba targem? Nimekiri mõtetega juba ootab ja olen uueks ringiks valmis. Aga enne – hõissa suvi ja puhkus! 

Tunne on hea ja tuju on mega…

Kas olete tundnud, et oled täpselt õiges kohas, täpselt õigete inimeste keskel ja kõik tundub liiga hea, et olla tõsi, aga on? See on see, kuidas Noored Kooli programm sind tundma paneb.

See on nii isegi siis, kui oled nii väsinud, et ühele ühte liites saad neli ja avastad, et matemaatikast on ootamatult bioloogia saanud, või kahele kahte liites saad nulli ning keemia kummitab (olen matemaatika õpetaja).

Isegi siis kui inimesed sinu lennus on väga erinevate taustade, iseloomude ja arusaamadega ja võiks arvata, et see katel keeb üle või lendab õhku, naudid sa igat hetke nende keskel ning tunned end turvaliselt.

Igalt kokkusaamiselt lahkud energiasüsti ja peas edasi arenevate ideede-mõtetega. Sulle jagatakse tööriistu, mis reaalselt aitavad sul paremini hakkama saada. Ja seda tehakse töövormis, kus loengu osa on väga väike ning õppimine toimub ise väiksemates gruppides asju läbi mõeldes.

13. lend on loengutes hetkel käinud vaid kahel nädalavahetusel, kuid tööriistade nimekiri, mis meile kaasa on antud on märkimisväärne. Lugesin oma konspektidest kokku üle 20 nipi-triki-mängu-idee, mis on praktiliselt tundides kasutatavad. Ja sugugi kõik ei ole tulnud tublidelt lektoritelt. Koos on ju suur hulk erinevate kogemustega inimesi, kellel igal ühel on midagi teistega jagada ja osad on jõudnud seda ka teha juba. Lisaks on käidud koolis tunde varjutamas ja sealtki on vahvaid ideid juurde nopitud.

Olgu siis mõned näited ka. Loengutest on ehk meeldejäävaim nipp käetõstmine vaikuse palumiseks. Eelkõige seetõttu, et seda loengutes palju kasutame ning olen seda juba ka ühes oma klassis katsetanud edukalt. Ise kutsun seda mõttes “läks-laadaks-käeks”.

Nipp ise on väga lihtne. Lepitakse klassis kokku reegel, et kui keegi tunneb, et lärm on liiga suur ja enam ei saa tööd teha või vajab muul põhjusel kõigi tähelepanu, siis tõstab ta käe kõrgele üles. Teised, kohe kui kätt märkavad, peavad jääma tasa ja ka käe üles tõstma. Lihtne ja töötab.

Vahvateks tööriistadeks on ka spaatlid, mille kasutamisvõimalused tunnijuhtimisel on väga mitmekesised. Üks variant on neile õpilaste nimed peale kirjutada (aga miks mitte ka õpetaja nimi, et oleks “ausam” või põnevam) ja siis juhuslikult nimesid tõmmates valida, kes vastab, kes millise ülesande saab või kuhu istub või kellega koostööd teeb. Võimalusi on veelgi, kõik oleneb õpetaja võimest asjadele loominguliselt läheneda.

Kui pole aega lastelt pikemat tagasidet küsida, siis kiire ülevaate saamiseks sobib “pöidlameeter”. Lase lihtsalt tunni lõpus lastel pöidla asendiga näidata, millise hinnangu nad annavad kas tunni mingile osale, iseenda õppimisele või ükskõik, millele muule, mida õpetajana parajasti oluliseks pead.

Enamuse ajast ma endiselt imestan, et kust tuli see tõuge sügisel Noored Kooli programmi kandideerida. Ei mäleta, et oleks pikalt mõelnud – nägin kuulutust ja täitsin samal hetkel taotluse. Samuti tuli aasta tagasi otsus õpetajaks kandideerida nagu õhust. Ilmselt oli lihtsalt vanade unistuste jõud nii suur, et kui võimalus tekkis, siis otsused ja sammud said tehtud alateadlikult. Kuidas iganes see ka ei juhtunud – olen väga rahul 🙂

Sel nädalal saab 13. lend taas kokku ja ilmselt lisandub vahvaid nippe tööriistakasti aina juurde. Ootan juba kannatamatult!