Koolivaheajal avanes mulle suurepärane võimalus külastada kahte erinevat Soome kooli. Reisisellideks olid toredad kolleegid Pelgulinna Gümnaasiumist.

Koolideks olid Metsokangas Comprehensive School ja Oulu International School. Koolide tutvustused on järgnevad:

Sealt Eestisse naastes võtsin kaasa kolm mõtet, mida oleks tore ka Eestis näha.

Klassidevahelised koostööprojektid

Koostööd ei teinud koolides mitte ainult samas vanuses lapsed vaid koos töötasid nii tundide siseselt kui ka väliselt erinevates vanustes lapsed. Koolides toimusid ühisüritused erinevatele vanustele, mida toimub  ka meil. Kuid sellele lisaks oli õpilastevaheline koostöö ka ainetundide siseselt. Üks näide oli inglise keele vallast, kus korra nädalas pidasid koos inglise keele tundi  4. ja 9. klass. Õpilased viibisid koos koolitunnis ja külastamise hetkel tegid koos oma kooli keelesõnastikku – õpilased käisid koos kooli peal pilte tegemas ning siis tegid koos arvutit kasutades valmis lühisõnastiku. Vanemad õpilased õppisid nooremate eest vastutama ning nooremad õppisid vanematega koos töötama.

Ainetevahelised koostööprojektid

Ainete integratsioon on ka meie õppekavades oluline teema, kuid ühes külastatud koolis nähtu avaldas mulle tõesti muljet. Ainetevaheline koostöö ei toimunud mitte ainult kahe aine vahel vaid palju enamate. Üheks näiteks oli sõdade temaatika käsitlemine. Selle olulise teema käsitlemisel tegid koostööd nii soome keele õpetaja, kirjanduse õpetaja, võõrkeelte õpetaja, ajaloo õpetajad, ühiskonnaõpetuse õpetajad ja isegi kunstiõpetuse õpetajad. Erinevate nurkade alt suurtele teemadele lähenemine pakkus õpilastele võimaluse väga sügavalt teemasid analüüsida.

Tugisüsteemid

Peale selle, et koolides eksisteerisid abiõpetajad, kellest on kindlasti väga palju kasu oli väga selgelt näha ka üldist koolide vaimsust. Õpilaste toetamine oli oluline, õpetajate kontakt vanematega oli oluline ja sellises rahulikus keskkonnas tundusid ka õpilased rõõmsamad. Peale õpilaste toetamise oli mõlemas koolis oluline ka õpetajate toetamine – õpetajate tööaega oli sisse planeeritud aeg selleks, et igasuguseid koostööprojekte planeerida, teiste aineõpetajatega ning vanematega suhelda.  Mõlemas külastatud koolis olid väga karismaatilised juhid, kellel oli oma visioon sellest, milline peaks nende kool olema ja nad abistasid õpetajaid igati, et selle eesmärgini jõuda.

Kindlasti ei ole Soome koolisüsteem ideaalne ja oma muresid on ka neil, kuid kindlasti on oluline oma naaberriigi koolisüsteemiga tutvuda ja sealt parimaid ideid laenata! Soovitaksin huvilistel küll valida külastamiseks mõne lähedamal asuva kooli, sest reisi ainsaks miinuseks jäi kokkuvõttes vaid pea 8 tunnine bussisõit

Kristi, 5.lend

Ma olen nüüdseks õpilaste tegevusi juhtinud juba kaks nädalat – täpsemalt 42 koolitundi. Tunne on hea – teen õiget asja. Lisaks jutule on selle postituse lõpus ka mõned pildid, et saaksite parema ettekujutuse minu algusest.

Minu inimestest. Kõigepealt mu lennukaaslased! Noored Kooli on mulle väga head lennukaaslased valinud, kellega koos oleme arenenud ja õppinud, et oma alguseks valmis olla. Nii inspireerivad ja meeldivad inimesed. Lauraga käisime augusti viimasel päeval Helenil Kosel külas. Tegime üllatusvisiidi ja see oli nii värskendav ja lõbus meie kõigi jaoks. Edasi inimestest mu koolis. Esimene neist on Kärt (3. lend), kes 22. septembrini minuga koos õpetaja on. Koos me tegelikult ei õpeta loomulikult. Kärt istub minu tundides ja vaatab. Mul on sellega vedanud, et saan temalt kohest tagasisidet ja soovitusi. Samuti palju materjale ja näpunäiteid. Neljapäeval vaatas üks 11. klassi poiss  tunni ajal pingsalt mind ja siis Kärti. Ja vastupidi ka. Kuna ta istub esimeses reas, siis küsisin, et kas ta tahab midagi küsida või öelda. Selle peale ütles õpilane, et mina ja Kärt pidavat ühte nägu olema. Me muidugi naersime ja ütlesime, et ju me siis oleme matemaatika nägu.  Teine minu inimene koolis on mu lennukaaslane Jüri. Jüri klass asub täpselt korrus allpool. Korra päevas ikka trehvame kooli peal kokku või siis helistame. Kontrollime, kas teine on ikka elus ja kas vajalikud asjatoimetused on tehtud. Hoiame üksteisel silma peal.

Minu õpilastest. Tutvusin osade oma õpilastega juba augustis, kui nad oma suvetöösid mulle vastasid. Olin ka neid juba varem näinud, kui kevadel paar päeva Kärdiga koolis kaasas olin. Mul on 2 kümnendat, 1 üheteistkümnes ja 3 kaheteistkümnendat klassi. Kohe on näha, kas õpilastel on olnud Noored Kooli õpetaja enne või mitte. 11. ja 12. klassi õpilased suhtusid mu esimesel tunnil tehtud grupitöösse hästi ja tegid kõike kaasa. Segaduses näod oli 10. klassi õpilastel: matemaatika tund ju, mis grupitöö? mis kokkulepped? tagajärjed? kellele? Sellest hoolimata olid nad avatud ja võtsid mind ja mu ideid kenasti vastu. Üks klass on mul natuke mässumeelsem ja nõuab igale korralduslikule kokkuleppele seletust, vaidleb vastu ja jaurab. Aga nad meeldivad mulle. Nendega ei tea kunagi ette, milliseks tund kujuneb. Linnas on ka tore õpilasi teretada, rõõmsaks läheb olemine kohe!

Minu klassist. Esimest korda avasin ise oma klassi ukse teisipäeval 23. augustil. See asub neljandal korrusel, klass 403. Viisin sinna kohe kõige tähtsama õpetaja taime üldse – kaktuse. Klassis korraldasin ka veidike pinke ümber ning lasin riiuli juurde tuua ja kella tagumisse seina riputada. Ja kui ma juba töömehega jutu peale sain, lasin oma ilusate matemaatika joonlaudade tarvis seinale konksud ka teha! Seinale kleepisin Noored Kooli väärtuste plakati ja tutvustasin seda õpilastele ka. Ja nii ilus on vaadata, kuidas mu boonussüsteemi kujundid värviliste kleepsudega täituvad!

Minu 1. september. See oli ilus. Eriti ilus on vaadata, kuidas keelekümblusklassi õpilased oma esimese eestikeelse õpiku kätte said. Saime Jüriga püsti ka tõusta terve kooli ees ja oma nägusid näidata. Hiljem tegime õpetaja pilte minu klassis, samal ajal lahendas veel viimane suvetööl olnud õpilane esimeses pingis ülesandeid. Hiljem tuli üks sõbranna mulle ka veel 1. septembri puhul lilli tooma. Paar päeva tagasi käis üks teine sõbranna ka külas. Kandis e-kooli kontrolltööde hindeid sisse. Mulle meeldib, kui mul külalised käivad.

Päevad on pikad – iga päev olen viimane õpetaja, kes oma võtme õpetajate tuppa ära viib ja oma jaki garderoobis selga tõmbab. Neljapäeviti tunnen, kuidas olen energiast tühi ja endast kõik andnud. Siis hakkan jälle energiat kokku koguma, et uueks nädalaks valmis olla.

Ometi on iga päev erinev ja põnev. Astud klassi ette ja sa tegelikult ei tea, kuidas õpilased selle tunni teema vastu võtavad ja milliseid küsimusi esitama hakkavad. Annad endast kõik, et neile tund meelde jääks. “Aa.. nii lihtne ongi või?”, “Rohkem ei pea edasi midagi tegema, et see ongi vastus või?” Sellised küsimused paitavad kõrvu. Ja nüüd hakkan esmaspäeva ootama, et saaksin jälle klassi ette minna ja oma õpilastega suhelda. Iga päev tunnen, kuidas ma õpin ja arenen. See on hea tunne.

Heleni ja Lauraga

Esimene september

Kärt ja meie õpetajate laud

Ruumilised kujundid

10.M klassi õpilased

NK väärtused ja kokkulepped

Boonussüsteemi kujundid igale klassile

Kleepse järjest koguneb

Silvia

Tallinna Kunstigümnaasiumi matemaatikaõpetaja

Põhjuse ja tagajärje plakati idee varastatud Helenelt, tahvlikasutuse organiseerimise idee varastatud USA koolidest:) Aitäh! Ja õpilastele aitäh sületäie lillede eest!

Kui see kera pilvede vahelt tavapärasest soojemalt paistma hakkab, on õpilased justkui ümbervahetatud. See on vist Eesti fenomen, et neil vähestel kuudel, kui päikest on, tahetakse sellest viimast võtta.

Mis muud kui jah õuetundidele! Nelja seina vahel istumine muutub muidu piinavaks nii õpilastele kui ka õpetajatele.

Mul on maailma kõige vahvam amet.

Töötada koos noortega, kes on täis inspiratsiooni ja ootusi, lootust, et kõik on võimalik. Noortega, kellel on veel kogu elu ees ja kõik teed veel vallutamata. Noortega, kellel on omad mured ja omad rõõmud, mis nad iga päev tundi kaasa võtavad. Noortega, kes ei ole veel ära unustanud naerda ning nalja teha. Iseenda, teiste ja õpetajate kulul. Ja kes siis sellest haiget võiks saada? Naer on terviseks.

Ja kui asjalikud nad on! 5.klassi veerandi kokkuvõtetest sain lugeda, kuidas neile meeldib, kui tunnid on hästi ette valmistatud. Kui õpetaja ütleb tunni alguses, mis eesmärgiga nad täna tunnis on. Nad tahavad ka tunda, et ei õpi lihtsalt seetõttu, et õpetajal on tööd vaja teha. Nad hindavad tundide kvaliteeti täpselt samamoodi nagu NK vaatlejad. Keegi julgeb veel arvata, et laps peaks rääkima siis, kui kana pissib?

Ja tegelikult on seegi armas, kui mõni õpilane mailis nii kirjutab:  “Kui ma tohin muidugi sinatada siis HEAD VAHEAEGA SULLE KAA KADRI!”

Mis sest, et olen eesti keele õpetaja ning see riivab igasugust keeletunnet, on sisu siiski see, mis sellest ametist just maailma vahvaima teeb.

Elagu!

Õpilaste seas levib Facebookis järgmine tekst:

“Miks peab koolis käima?

matemaatika – meil on ju kalkulaator

emakeel – ma oskan rääkida

füüsika/keemia – jaa-jaa, päike on kuum

biloogia – jänesel on kõrvad

terviseõpetus – oskan kõndida ja joosta, kui peab

geograafia – põhi, lõuna, ida, lääs

ajalugu – tean, mis eile juhtus”

Õpilane: “Õpetaja, kas sa oled hipi?”

Mina: “Millest sa seda järeldad?”

Õpilane: “No sa ei vaata telekat ega söö krõpse, järelikult oled. Sul muidu hipibuss on või?”

Veerandilõpu küsitluse viimane punkt: kui eesti keele õpetaja oleks auto, siis milline?

Vastuseid tuli seinast seina, võitsid Lexus ja punane Porsche. Mainiti ka tuunitud Žigulid, igiliikurit ja saksa tanki.

Minu õpetaja nimi on Kerli Prass. Ta on meie klassijuhataja neljandast klassist alates.

Tal on heledad juuksed. Ta on lahke, sõbralik, heatahtlik ja tore. Minu õpetaja on väga tark. Ta on noor. Ta on väga abivalmis. Ta käib väga stiilselt riides ja ta on väga ilus. Kui ma oleksin täiskasvanu, siis võiks ta olla minu sõbranna.

Ta õpetab hästi ja seletab arusaadavalt. Tunnis teeme me huvitavaid töid. Ta on väga hea õpetaja. Tunnis teeme me iseseisvaid töid, grupitöid ja paaristöid. Tunnid on väga mitmekesised. Tunnis õpime me palju uusi asju juurde.

Ta õpetab meile eesti keelt, kirjandust ja arvutiõpetust. Ma arvan, et ta on hea õpetaja.

Austatud härra president, lugupeetud kohalviibijad.

Harlis Velk. Noored Kooli. Mul ei ole veel olnud õnne olla lapsevanem. Samas on mul viimase aasta jooksul olnud õnn töötada õpetajana põhikoolis. Selle aasta jooksul on haridus saanud mulle väga südamelähedaseks. Tahan rääkida teile hirmust, õpetajatest, keskkonnast ning pakkuda teile alternatiivse tulevikuvisiooni.

Hirm. Eesti inimeste kartus unistada liiga suurelt. Kartus läbi kukkuda. Madal motivatsioon. Mitmed eelkõnelejad mainisid seda oma sõnavõttudes. See oli kirjas Eesti visioonis järgmiseks kümneks aastaks. Kust see tuleb?

Iga avalik esineja teab, et sõnastus annab alla 10% oodatud tulemustest. Ülejäänud 90% tuleb esineja kehakeelest ning tema sõnumi mõttest. Sõltumata õppekavadest ja kooli tehnilistest võimalustest, õpetab iga õpetaja, kes seisab klassi ees, õpilastele iseennast. Õpetaja on pilt, ülejäänu raam. Selleks 90%ks, mis koolis õpilasi mõjutab, on õpetaja isiksus, tema uskumused, enesekindlus ja väärtushinnangud. Nüüd mõelge selle peale: kes on keskmine Eesti õpetaja? Millesse ta usub? Millised on tema väärtushinnangud? Milline on tema enesekindlus?

Jättes hetkeks kõrvale eliitkoolid ning vähesed sädeinimesed, kes on auga õpetaja elukutset läbi aastate kandnud, väidan ma, et keskmine Eesti õpetaja ei usu, et ta tema panus on oluline, et ta suudab õpilaste tulevikku muuta. Ta võitleb enda lahinguid üksinda ning on koolis tööl sellepärast, et ta kardab, et keegi teine teda tööle ei võtaks. Kui te selle peale mõtlete, siis ei tohiks enam tulla üllatusena, miks paljud noored on minimaalse koolirõõmuga, ebakindlad, madala motivatsiooniga, endassetõmbunud ja kardavad seada endale kõrgeid eesmärke.

Ükskõik, mida me teeme, ei muutu tänases hariduses midagi, kuni koolides on tööl samad inimesed, kes olid seal juba kümneid aastaid tagasi. Mõõdupuuks on motivatsioon tegeleda noortega ja seada neile kõrgeid eesmärke.

Õpilaste ette on vaja inimesi, kellel on kõrged eesmärgid, kes usuvad järjekindlalt endasse ja õpilastesse, kes on valinud õpetaja töö sellepärast, et kõik tööandjad ootavad neid avasüli.

Selleks, et sellised inimesed jätkusuutlikult kooli jõuaksid, tuleb palju ära teha ning igaüks meist peaks tegema kõik enda võimuses: koostada parim õppekava tippjuhtidele ning nimetada see õpetajakoolituseks, luua jätkusuutlik mudel, mis tagab sellistele sädeinimestele jälgitud arengu ning konkurentsivõimelised töötingimused koolis, valida koolijuhtideks parimad juhid ning eraldada koolijuhtide kinnitamine poliitikast, läbi selle tekitada konkurentsivõimeline õpetajate tööturg, kus koolis töötavad vaid parimad. Meil on vaja eeskujudel põhinevat haridust. See puudutab ka lapsevanemaid, kes panevad lapse arengule vundamendi.

Eesti visioon aastaks 2020 olgu: Eesti kool on maailma parim õpilase ja õpetaja arengukeskkond. Eestlane on eeskuju sünonüüm.

Aitäh!