Mis on väga hea haridus?

Eestlane, soomlane ja lätlane istuvad õues … Kõlab nagu anekdoodi algus, kuid tegelikult on see NK programmi teine nädalavahetus Tallinna Ülikoolis.

 

Nimelt saime meediakoolitusel põneva väljakutse leida vastus küsimusele “Mis on väga hea haridus?”. Haridus on teema, mille kohta on üldiselt kõigil oma arvamus, olgu ta lätlane, soomlane või eestlane. Just sellise rahvusvahelise seltskonna leidsime puhkehetkel ülikooli õuest.

Kuigi anekdootide puhul kipuvad rahvused üksteisele vastanduma, valitses hariduse temal täielik üksmeel – haridust peetakse liiga teoreetiliseks. Õppetöö on sisult enamasti liiga üldine ning puudu on oskustest rakendada õpitut igapäevaelus ja tööturul.

Vastus meie küsimusele oli neil kõigil seega ühine – väga hea haridus on see, kui õpingute raames on võimalus teooriat rakendada ka praktiliselt.

 

Helen, Berit ja Marvi (NK 11. lend)

Hinnete nimel?

Kui mina koolis käisin, olin eeskujulik ja kohusetundlik õpilane või nagu tihti öeldi “viieline”. Mäletan siiamaani väga hästi seda tunnet, kui mulle kolmandas klassis esimest korda läbinisti viieline tunnistus kätte anti. Sain väga palju kiita ja tunne oli lausa kergelt joobnud. Sellest hetkest alates sai minu jaoks väga oluliseks, et minu hinded koolis jätkuvalt ainult väga head püsiksid. Liialdamata võin öelda, et see mõjus mulle nagu kerge narkootikum, tahtsin, et see “viielise” tunne edasi püsiks. Oma viite nimel võitlesin ma kogu põhikooli aja. Heade hinnete juures ei ole ju pealtnäha midagi halba, kurb oli seejuures, et vaid paljas number minu jaoks prioriteediks sai – kõik muu, mis tegelikult koolis käimise juures mitu korda olulisem on, kippus minu huvidest välja jääma. Kas ma ka tegelikult sain aru, mida õppisin või mis selle hinde taga oli, polnud enam nii oluline. Hinne viis – see tähendas ju automaatselt, et ma olen tark ja koolis edukas.

Eelmise aasta sügisest kui Noored Kooli programmi kaudu ise õpetajaks läksin, tuli minulgi hakata hindeid panema. See oli üks keerulisemaid asju kõige selle uue juures, mis mind koolis ootas. Ikka on nii, et hinne on enamike õpilaste jaoks üks suur motivaator ja edasiviiv jõud.  Selle lühikese aja jooksul koolis on mulle väga tihti kõrva jäänud, kui palju õpilased enda oskusi ja teadmisi hinnete kaudu defineerivad. “Võite kohe kahe ära panna ega ma pole kunagi üle kahe saanud”, “Ma olen selles aines kolm”, “Ma olen koguaeg kaks olnud.”  Vaevalt, et selle all mõeldakse, kuidas number kahe kombel koolis kõveralt ringi käiakse. Ühe numbriga võetakse julmalt kokku kõik oma aine teadmised, oskused ja püüdlused. Ühest küljest lihtne ja mugav viis, ma pole aga sugugi kindel kui palju selle hinde taha osatakse vaadata ja näha.

Hinne peaks näitama õpilase teadmisi ja oskusi selles vallas, mida õpetaja on tunnis mingi teema raames õpetanud. Kas õpilane on need (teema eesmärgid) omandanud või ainult teatud osa sellest. Kõlab üpris loogiliselt. Siit edasi tekib aga palju küsimusi. Kas teadmisest on tegelikult aru saadud või need on endale hinde nimel korraks pähe tuubitud. Kuidas ja kas need teadmised on seotud varasemalt õpituga ja kas õpilane on võimeline nägema ka tervikpilti. Ehk kas need teadmised on korrastatud või on need üksikud süsteemist väljas faktid, mis seetõttu tihiti ka kasutuks muutuvad ja kiirelt ununevad. Seda infot peaks sisaldama see üksainus number. Teine oluline küsimus on selles, mis vormis neid teadmisi küsitakse. Erinevatele õpilastele sobivad teadmiste kontrolliks erinevad viisid. Olen isegi märganud, kuidas suulisel vastamisel mõned krampi lähevad ja järsku kõik ununeb, teisele on just suuline vastamine, arutlemine väga sobilik. Muidugi tuleb koolis arendada kõiki oskusi, nii suulist kui kirjalikku eneseväljendust, aga ka pingeolukorras toimetulekut. Vahel on aga väga suur ja oluline vahe selles, mis vormis õpilane oma teadmisi soovib ja oskab kõige paremini näidata. Sellest sõltub ju seesama “hinne”. Ma ei ole saanud veel imeõpetajaks, kes ühe teadmiste kontrolli raames kõike seda suudaks arvesse võtta, aga ma väga tahaksin näha, kuidas see võimalik oleks.

Minu jaoks muudab kõik see hinde väärtuse järjest tühisemaks. Õpilastele endale on see aga jätkuvalt väga oluline. Kui tema pingutusi järjekindlalt tema arvates ebaõiglaselt hinnatakse kaob paratamatult ka motivatsioon. Nii väiksematelt kui suurematelt võib see täielikult paremuse poole püüdlemise isu võtta ja nii pannaksegi endale “olen kolm” silt külge. Kui palju aga õpilane üldse saab aru, mis selle ühe hinde taga peidus on ja mis õpetliku, arenguks vajaliku teadmise see hinne peaks temale andma?

Õpetaja ja Noored Kooli osaleja Jüri Käosaar kirjutas kena artikli kujundava hindamise positiivsetest külgedest. Õpilane saab õpetajalt vahetult tagasisidet oma õppeprotsessist, mis oli hästi, mis jäi seekord vajaka ning kuidas järgmine kord veel paremini saaks. Nagu ka artiklis öeldud, et ole teatavasti ka õpetaja päev kummist. Õpetades ise küll maakoolis ja väikesi klasse, töötaksin siiski öötundideni, et saaksin igale õpilasele piisavalt tihti hinnete asemel täisväärtusliku tagasisidet kirjutada. Mida siis selle vastu siiski teha saaks?

Ma püüdlen selle poole, et õpilane hakkaks vaatama ka hinnete taha – analüüsima ennast, seda kuidas ta õppis,  m i k s ta õppis, kas ja kui hästi on ta teadmised omandanud ning kuidas ta saaks seda järgmine kord paremini teha. Olen järjest enam palunud teatud hindeliste vastamiste korral õpilastel iseendale hindeid panna. Esimene reaktsioon oli ikka “Ma ju ei oska!” või “See on õpetaja töö!” Hakkasime siis otsast arutama. Mis tal tema arvates hästi välja tuli. Millest ta nii hästi aru ei saanud või mis talle ehk väga täpselt meelde ei jäänud. Kui kaua ta õppis ja kuidas ta seda tegi. Vahel olen viimast küsimust arutades saanud anda häid nippe õppimiseks. Üheskoos arutame ka seda, miks me seda üldse õppisime. Selliselt vesteldes on õpilased jõudnud väga ausalt selle hindeni, mis ta siis ise endale selle soorituse eest paneb. Ei ole veel juhtunud korda, kui minu kui õpetaja ja õpilase arvamused kardinaalselt erinevad. Kord kirjutas õpilane oma tööle, et punktide arvestuses peaks ta saama töö eest küll kolme, kuid arvestades tema pingutust ja oskust selles teemas, oleks ta väärt nelja. Teisel korral oli aga õpilane kindel, et on väärt hoopis madalamat hinnet, kui ehk mina õpetajana oleksin soorituse eest pannud. Kirja läksid õpilaste enda pandud hinded. Paraku ei ole mul nendeks vestlusteks igal korral võimalust ja aega, aga püüan nii tihti kui võimalik neile aspektidele tähelepanu pöörata.

Nii pika ajalooga hinnete ja nendega motiveerimise süsteemi on kindlasti raske lühikese ajaga maha murda ning õpilaste mõtlemist sellest muuta, kuid loodan ja usun, et sellised arutelud (nii tihti kui vähegi võimalik) annavad õpilasele rohkem vastutust ise otsustada ning mis kõige tähtsam, võimaluse ennast analüüsida ning osata rohkem näha hinde taha.

Ma väga sooviksin, et ükski õpilane ei elaks sellise, iseendale pandud, hinnete pinge all ja ei mõtleks nii, nagu mina põhikoolis tegin. Kui järgmine kord õpilastega koolist vestleme, siis pöörame ehk vähem tähelepanu tunnistuse hinnetele, vaid küsime, mida uut ja põnevat ta õppinud on, arutleme mida nende teadmisega saaks peale hakata ning ehk saame oma teadmisega tema omi veelgi rikastada ja uut huvi tekitada. Sellepärast me ju koolis käime.

 

 

Õpetajate palgast. Tegelikult

Õpetajana pean enda jaoks oluliseks kaasa rääkida Eesti haridust puudutavatel teemadel. Teadlikult olen aga hoidnud õpetajate palga osas sõna võtmast, kuna selle üle on Eestis arutletud pikemalt kui keegi tegelikult jaksab kuulata. Õpetajate töötasu on ka aasta-aastalt kasvanud, mis on mind noore õpetajana pannud uskuma, et tänane seis on märgatavalt parem kui mõned aastad tagasi. Nüüd aga tunnen, et olen sunnitud sõna võtma, et seada faktid lauale ja rääkida neist ausalt.

Olukord on parem kui Sa arvad…
Kui palju ikkagi teenib üks eesti pedagoog keskmiselt? Minimaalselt? Retoorika õpetaja häbiväärselt madalast palgast on ühiskonnas loonud olukorra, kus inimesed drastiliselt alahindavad õpetajate tegelikku töötasu. Oktoobri alguses viisin läbi veebiküsitluse, lootes saada paarikümnelt inimeselt nende hinnangut õpetajate keskmisele ja miinimumpalgale. Eneselegi ootamatult õnnestus saada aga vastuseid lausa 600 inimeselt*. Inimeste hinnangud kõikusid drastiliselt, kuid mitteõpetajate keskmine hinnang õpetaja brutopalgaks olid 1 005 € (keskmine palk) ja 761 € (miinimum palk). Tulemus peegeldas väga selgelt ühiskondlikku diskussiooni antud teemal ning seda, kuidas pidev jutt õpetajate madalast tasust on kujundanud üldlevinud arvamused, mis ei põhine konkreetsetel faktidel.

Õpetajate keskmine palk selle aasta esimese 4 kuu põhjal on 1135 € ehk 13% kõrgem kui pakkusid mitteõpetajatest vastanud. Umbes samal perioodil oli Eesti keskmine palk 1091 € (2016. a I kvartal). Õpetaja miinimumpalk Eestis on 2016. aasta seisuga 958 €, tervelt 26% kõrgem kui pakkusid mitteõpetajatest vastanud.

Haridus- ja Teadusministeeriumi eesmärk on viia õpetajate keskmine palk võrdsele tasemele Eesti kõrgharidusega töötaja keskmise palgaga. See tähendaks, et õpetajate keskmine teenistus oleks umbes 120% Eesti keskmisest. Konkurentsivõimeline töötasu on oluliseks eelduseks meelitamaks rohkem noori koolidesse õpetama ning selle eesmärgi nimel pingutades on Eestis õpetajate palk tõusnud kiiremini kui üheski teises OECD riigis. Kahjuks aga läheb see info kaduma üldises retoorikas ning inimesed ei ole teadlikud tegelikust palgatasemest, mis on palju kõrgem kui kiputakse arvama. See kahjustab nii õpetajaameti mainet kui ka konkurentsivõimet ühiskonnas.

…aga seis pole siiski hea
Õpetajate palgad on tõesti jõudsalt kasvanud ning võiks arvata, et need on järele jõudmas kõrgharidusega töötajate keskmisele palgale. Kahjuks aga ei ole olukord nii helge: reaalsuses on õpetajate töötasu vaevu suutnud üldise palgatasemega kaasas käia. Kuigi 2008. aastal olid õpetajate keskmine ja kõrgharidusega töötajate keskmine palk praktiliselt võrdsed, siis nüüd on vahe taas kasvanud (tasub arvesse võtta, et 2008. aastal mõjutas majanduskriis üldist palgataset õpetajate palgatasemest tugevamini). Seatud eesmärgist kaugenemine on jätkumas, kuna ministeeriumi poolt järgmiseks aastaks pakutav palgatõus on kõigest 4,4%, samal ajal kui tööturul on palgad kasvanud sel aastal 7-8%.

Õpetajate ja kõigi kõrgharidusega töötajate töötasu võrdlus 2008–2014 ja eesmärk 2020. Allikas: Haridus- ja Teadusministeeriumi aasta-analüüs 2015. Märkus: * 2014. a andmed on esimese 9 kuu kohta.

Iga teine õpetaja Eestis on üle 50-aastane. Need on õpetajad, kelle kasvandikud tegid Eestist Balti tiigri, lõid maailma edasiviivaid ettevõtteid ning viisid meid Euroopa Liitu ja NATO-sse. Teinekord on nende õpetajate all õppinud ühe perekonna mitu generatsiooni ja tõenäoliselt on nende juhendamisel õppinud igaüks, kes seda teksti loeb. Kuigi meil kõigil on neist erinevad, teinekord vastakad mälestused, siis kollektiivselt on see pool õpetajatest olnud aluseks tänapäeva Eestile. Paljud selle põlvkonna pedagoogid on juba aktiivse teenistuse lõpetanud, teised liiguvad jõudsalt läheneva pensioni poole. Õpetajaskonda ootab lähiaastatel ees massiline generatsioonivahetus ning sellest tuleneb ka küsimus: kelle all hakkavad õppima järgmiste põlvkonna riigijuhid, ettevõtjad, eksperdid? Kui me tahame, et õpetajad oleksid noortele võimekad ja kõrgelt kvalifitseeritud mentorid, siis on ka oluline pakkuda neile konkurentsivõimelist palka.

Oleme olukorras, kus ühiskondlik arvamus õpetajate olukorrast ei vasta reaalsusele ning seetõttu on õpetajaameti maine madalam, kui see objektiivselt peaks olema. Pidevad teemapüstitused õpetajate alatasustamisest süvendavad levinud maineprobleeme. Samas oleme alla vandumas riiklikult seatud eesmärkidele viimaks õpetajate palgad konkurentsivõimelisele tasemele, seda perioodil, kus peame ametisse meelitama tuhandeid võimekaid noori, kes võtaks vastutuse kujundada uue generatsiooni mõttemaailm ja seeläbi Eesti tulevik. Noored aga viitavad kesisele teenistusele kui peamisele põhjusele, miks neid õpetajaamet ei ahvatle.

Õpetajate töötasu ei määra ainult riik, enamiku õpetajate otsene leivaisa on siiski omavalitsus, kelle võimuses on õpetajate töötasu tõsta oma eelarvest. Nii on Sauga ja Nõva vallas ning Saue ja Narva linnas õpetajate keskmine töötasu üle 1 300 € ja on saavutatud või ületatud Haridus- ja Teadusministeeriumi seatud palgaeesmärk. Pidamaks oma kogukonnas faktidest lähtuv arutelu piirkonna tuleviku üle soovitan külastada keskkonda www.haridussilm.ee, kust leiate statistika seas ka õpetajate palgaanalüüsi, mis annab omavalitsuse-põhise ülevaate õpetajate palkadest.

Õpetaja ja selle üle uhke
Ott Oja

*Tahan rõhutada, et küsitluse läbiviimisel ei olnud eesmärk saada täpseid ja teaduslikke andmeid, vaid kaardistada üldisi hoiakuid vastanute seas ning see ka saavutati. Antud küsitlusest ei tohiks teha lõplike järeldusi ning tulemusi tasub pigem kasutada edasiste uuringute planeerimiseks.

 

Noored Kooli osalejad rahvusvahelises Erasmus+ projektis

Noored Kooli koos sõsarorganisatsioonidega Lätist (Iespējamā Misija), Bulgaariast (Заедно в час) ja Hispaaniast (Empieza por Educar) viisid ühiselt läbi projekti “21st century skills for success – Teacher collaboration across Europe” (21. sajandi oskused eduks – õpetajate koostöö Euroopas).

Projekt algas 2015. a jaanuaris ja lõppes 2016. a augustis. Projekti rahastab Erasmus+, mida kaasrahastab Euroopa Liit.

Projekti käigus valmis eTwinning keskkonnas projektiplaanide kogumik, mis aitab õpetajatel koos oma õpilastega läbi viia rahvusvahelisi projekte, mis õpetavad õpilastele 21. sajandi oskusi. Kõik projektid, mis kogumikus on, on projekti jooksul loodud ja õpilastega läbi tehtud ning vastavalt vajadusele on projektiplaane ka parandatud.

Noored Kooli poolt alustas projekti koordinaatorina Kerli Prass (3. lend) ning projekti käigus võttis koordineerimise üle Tiina Pau (7. lend). Projektis osalesid õpetajatena Kathriin Karus (8. lend) ja Marie Vellevoog (8. lend).

Projekti raames kohtusid õpetajad kaks korda näost näkku ja korduvalt virtuaalselt, et planeerida tegevusi klassis ja koostada projektiplaane. Novembris 2015. a käidi Sofias, kus tutvuti Bulgaaria haridusega ning planeeriti oma projektikaaslastega edasi tegevusi, mida seni oli planeeritud virtuaalselt. Märtsis 2016 kohtuti Tallinnas ja Riias ning planeeriti projekti lõputegevusi ning keskenduti projektiplaanide kohendamisele eTwinning keskkonna jaoks.

Projektiplaanid kõigile kasutamiseks avalikustatakse oktoobris 2016.

TFA projekti TFS kohtumine Riias

Projekti kohtumine Riias

Kuidas kaasata noori teadlasi / üliõpilasi kooli tegemistesse?

Laste ja noorte looduslaager. Foto autor: Mattias Veeremets.

Talveakadeemial viisin läbi alternatiivsete ideede sessiooni teemal “jaga oma ajusid!” Minu suureks rõõmuks osales palju väga ägedaid noori, kes jagasid minuga lahkelt oma ajusid. Teema püstitus oli iseenesest lihtne – kuidas tuua noori loodusteadlasi ja üliõpilasi kooliga paremasse kontakti?

* Uurimistööde juhendamine – see on mu isiklik palve, aga päriselt: õpetajad on ülekoormatud, tudengitest juhendajaid oodatakse avasüli!

* Magistritaseme üliõpilastele suunatud uurimistööde juhendamise kursuste korraldamine – ei tea, et praegu keegi korraldaks midagi sellist ehkki Tartu keskkonnahariduskeskused korraldavad midagi taolist.

* Keskkonnaharidusekeskused: seal vabatahtlikuna või alaliselt töötamine ja huvihariduse ning haridusprogrammide läbiviimine

* Huvikoolides töötamine, huviringid ülikoolide juures

* Külalistundide andmine; Tagasi Kooli andmebaasi kaudu õpetajate leidmine

* Noorteprojektide juhendamine (nt. Euroopa Noorte projektid)

* Foorumteatri sarnased teatriprojektid vanema generatsiooni pedagoogidele ja loodusteaduste üliõpilastele, et teineteiselt õppida.

* Noortelaagrites töötubade juhendamine või kasvatajaks olemine

* KIVA ja lastekaitse liidu kiusamisvaba lastead, Lapse hääl jmt projektid

…last but not least: õpetada osalise või täiskoormusega koolis. Anda gümnaasiumi valikkursuseid või pühenduda põhjalikumalt.

Ajutrusti III kohtumine: Austraalia!

16. jaanuaril sai jälle kokku osa NK vilistlaste ajutrustist, ettekande tegi Hanna-Liis, kes tutvustas Teach for Australia programmi eripärasid. Toon ära mõned mõtted ja soovitan soojalt vaadata nende tutvustusvideot, mis kirjeldab hariduslikku ebavõrdsust Austraalias.

* Austraalias on suhteliselt suur sotsiaalmajandusliku taustaga hariduslik ebavõrdsus (nt. 40% põliselanike järglastest ei omanda baas lugemis- ja kirjutamisoskusi).

* PISA arvestuses on Austraalia olnud kerges langustrendis.

* TfAustralia väitel seisneb nende tegevuse olulisus (mida nad ka siis osaliselt saavutanud on) õpetajaameti populaarsuse tõus, koolikontekstis hakkamasaavate liidrite koolitamine ja õpilaste õpitulemuste parandamine.

Erinevate liidrioskuste arendamine programmi vältel.

* Programmis on väga suur rõhk liidrioskuste arendamisel ning kuigi esimesel aastal läbitakse õpetaja kutseõpingud, toimub see tsükliõppena paar korda aastas (mitte nädalavahetustel). Liidriprogramm on üles ehitatud erineva tasandi juhtimisoskuste arendamisele: klassi juhtimine, oma enese elu juhtimine, juht koolisiseselt (projektid, management), karjäärivalikud (TfA pakub ka praktikakohti ning toetab vilistlasi nende valikutes, 2. aastal toetab osalejate arengut nö juhtimisguru, kes on osalejat huvitavast valdkonnast).  Osaleja toetajateks kahe aasta vältel, on mentor, ainedidaktik, koolitusjuht (tuutori sarnane roll), nö juhtimisguru (leadership coach) ja loomulikult lend (ka nemad väärtustavad kõrgelt kogukondlikku tunnet).

Austraalia programmis toimub pidevalt tugeva kogukonna loomine ja sotsiaalse kapitali suurendamine (õpe on suuresti gruppides, 2 aasta jooksul töötavad/õpivad osalejad erinevates gruppides umbes nii nagu meil on haridusjuhtimise aines). Osalejad on kaasatud ka organisatsiooni nõukogusse. Tegevuse toetamiseks toimib ühtlane virtuaalne õpikeskkond, kus on foorumid, õppematerjalid jm vajalik kõik ühes kohas.

Teach for Australia probleemipüstitus

 

Kuna mind-set’i vedur, India, on veel käsitlemata, siis lubas Kerli ühel heal päeval*** teha vabas vormis teemaõhtu mõnes India restoranis. Eks see saab olema oma kulu ja kirjadega üritus, aga puhtalt india toit mõjub mulle juba väga apetiitselt… Mõneks ajaks saab ajutrust nüüd igatahes puhkust!

Minu otsalõppematu tänu meie vingetele vilistlastele, kes oma vabast ajast uurisid, puurisid ja jagasid!

Kärt Toomel ja Liisa Mäemets – Teach First

Kristi Saare – Teach for America

Liis Prikk – Ensena por Mexico

Sandra Lillemaa – Teach for Bulgaria

Hanna-Liis Kaarlõp-Nani – Teach for Australia

Helene

 

*** ilmselt veebruari teisel täisnädalal

Ajutrusti II kohtumine – UK, USA ja Mehhiko!

Noored Kooli vilistlaste abivägi jätkas koolitusvaldkonna nõustamisega. Nagu korralikus rühmatöös ikka, jagasime rollid ja tegutsesime vastavalt neile. Teisipäeval (7.01) tegid oma väga põnevad ettekanded Liisa Mäemets (jätkas Teach Firsti teemadega), Kristi Saare (Teach for America) ja Liis Prikk (Ensenja por Mehhiko).

Teach Firsti kogemus.

* Kogu programmi ülesehitus on väga põhjalikult ja detailselt lahti kirjutatud guidebook’idesse. Meie mõistes abimehe ja Teejuhi segud. Põhjalikkuse aste on mõistetav tulenevalt sellest, et igas “lennus” on neil mitte 12 või 20 vaid üle tuhande inimese. Käsiraamatutes on nt. detailne koolituspäevade kirjeldus, ainete läbinise kriteeriumid, kahe aasta kodutööde nimekiri koos kuupäevadega, vastavalt ainevalikale ka didaktika tugi.

* Esimesel aastal, sarnaselt meile keskendutakse õpetaja kutse omandamisele. Erinevalt meist on mentorsuhe tugevam ja paremini reguleeritud. Eestis toimib see väga hästi nt. Viimsi koolis, kus vähemalt varem oli mentorile ja alustavale õpetajale ka tunniplaanis iganädalane konsultatsioon ette nähtud. Et see praktika leviks…

* Mentorite töö toetamiseks on kõigil 1. aasta õpetajatel päevik (meie mõistes kutseaasta mapp), kus on ära toodud ka teemad ja teemade järjestus, millega läbi esimese aasta koos mentoriga tööd teha. Kusjuures kõik ülesanded/teemad on kooskõlas kohaliku õpetaja kutsestandardiga.

* Pärast 1. kooliaastat on võimalik osalejatel astuda magistrisse (õpetaja, haridusjuhtimise või juhtimise). Oluline on just valikuvõimalus magistriprogrammi osas.

Teach for America õppetunnid.

* Taustast: legendaarselt madalad (silmatorkavalt allapoole OECD keskmisi) tulemused PISAs (eriti matemaatikas); standardiseeritud testide orjamise kultus (koolide rahastus sõltub testide tulemusest – ????); “No child left behind”; suur ebavõrdsus (nõrga sotsiaalmajandusliku taustaga õpilastel on statistiliselt palju väiksem tõenäosus saada hea haridus.

* Väga suur rõhk on sisseelamisel kogukonda (suvekool toimub piirkonnas, kus õpetama hakatakse); suurt tööd tehakse kontaktide loomisel nii perekondade kui kogukonnaga tervikuna. Fookusalad – nt. Detroit, Mississipi delta.

* Suvekooli ülesehitus laias laastus sarnane Eesti omale, rohkem jälgitakse seda, et õppetöö toimuks nii väikestes rühmades kui klassiga koos. Soovitus, mida meie võiksime ka rohkem teha – näidistunnid ainegruppides, üksteise tagasisidestamine ja tegelemine sooritushirmuga.

* ameeriklased on suured träkkijad (õpilaste akadeemiliste tulemuste kogujad ja jälgijad, väga suur rõhk numbrilistel tabelikestel – seotud “no child left behind” testikultusega ja sealsete ühiskondlike normide ja ootustega).

* Juba suvekoolis on suurem rõhk ka sotsiaalse ebavõrdsuse küsimusega tegelemisel (nt. rassism ja vaesus; kultuuriline mitmekesisus – kuidas sellega toime tulla ja mitte stereotüüpidesse laskuda (“tal ongi ju nii raske… miks ma peaks teda kiusama veel õppimisega” ei anna raske taustaga noorele paremat pagasit elluastumiseks – ometi vajab selline noor lisatuge. Kus on tasakaal?).

Ensena por Mexico  väljakutsed

* Mehhiko taustsüsteem on meist äärmuslikult erinev. Suur vaesus ja ääretult kõrge ebaturvalisus on tõenäoliselt vähemalt osaliselt suhteliselt vähefunktsionaalse haridussüsteemi tagajärjed: Mehhiko õpilaste teadmised ja oskused on keskmiselt 2 aastat maas OECD keskmiste õpilaste teadmistest; 75% lastes tekitab matemaatika ärevust; 100 õpilasest, kes alustavad kooliõpinguid, lõpetavad keskkooli 36 – kusjuures ainult 4 miljonit 26 miljonist keskkooliõpilasest omab õpingute keskel ligipääsu internetile.

* Suvekooli ülesehitus on väga sarnane USA mudelile, kuid lisaks muule hoitakse seal aus ka teatavat rahvusliku uhkuse momenti.

* El Big Picture. Peetakse tähtsaks seda, et osalejad seovad oma isikliku hariduskogemuse (oma loo) sellega, mida nad teevad koolis. Identiteedi tunnetamine ja jagamine on eelkõige aluseks eesmärkide ja visiooni seadmisel, aga ka kogukonnaga suhestumisel.

* Nagu ka USAs (ja minu isikliku kogemuse järgi UK-s) on lisaks muule oluline ka  “I can” ja “I want” suhtumise loomine. Eesti keeles võiksime ilutsevalt seda õpimotivatsiooni tekitamiseks nimetada, aga tegelikult – nö lihtlabasemalt öeldes – on see mõtteviis õpetaja peas, et tema õpilased on võimelised väga hästi õppima, väga hästi käituma ja oma unistuste järele haarama, mis peegeldub ka õpilaste silmis, sõnades ja tegudes.

* Esile tõstaks seatud eesmärki suvekoolile: “luua positiivne ja terve õpikeskkond, kus elab rõõm!” 🙂

Viimasel kohtumisel kuulame Hanna-Liisi ettekannet Austraalia programmist ning puuduva ajutrusti liikme leidmisel ka midagi Indiast. Viimane kohtumine on selgumisel. Määratult suur aitäh kõigile, kes seni on kaasa löönud – koolitusvaldkonda on imbunud nii mõnigi uus idee ja loodetavasti ei peatu see siin. Järgmine kohtumine toimub ilmselt jaanuari keskpaigas, annan sellest kindlasti osalejate listi kaudu ka märku. Olge aktiivsed osalema! (Kasvõi skype’i kaudu)

NK vilistlaste I ajutrust uurib Teach for All võrgustiku kogemusi

Kutsusin paar nädalat tagasi meie vilistlasi üles ühinema ajutrustiga. Üleskutse oli lihtne – koolitusjuht vajab abi, et läbi töötada materjale Teach for All võrgustiku koolitusprogrammide kohta. Selleks, et 8. lend saaks võimalikult hea koolituse, on oluline taaskord üle vaadata, kas on midagi, mida saame teistelt riikidelt õppida. Lihtsalt ülevaateks ja meeldetuletuseks tuletan meelde, et Teach for All võrgustikku kuulub praegu 32 programmi, mis olemuselt viivad ellu sama mudelit kui Noored Kooli, kuid ülesehituselt võivad olla küllaltki erinevad. Kõige vanemad riigid selles võrgustikus on (vanuse järjekorras) USA, UK ja Eesti.

Listikirja ja väikse individuaalse mõjutamise tulemusena leidsin täpselt õiged inimesed, et süveneda Bulgaaria, UK, USA, Mehhiko ja Austraalia kogemustesse. Tundub, et huvipakkuv oleks ka India, aga hetkel pole selle riigi uurijat/süvenejat veel leidnud (nii et ajutrustis on veel üks “vaba” koht). 

Iga riigi puhul on arutluses järgmised punktid:

a) selle riigi üldine kontekst (millised hariduslikud probleemid? Kus on nende ebavõrdsus? Kui võimalik, siis nt. miniatuurne ülevaade PISA tulemustest – et luua võrdlust Eestiga jne)

b) Nende programmi üldine ülesehitus (kui pikk on suvekool, mis teemasid käsitletakse ja milla, kas 2 aasta jooksul on ka koolitused või ainult mentorlus? Millist tuge osalejatele üldse pakutakse? Kas/kuidas tagatakse Teaching As Leadership kompetentside areng.

c) 2(-4) kõige olulisemat positiivset aspekti, mida võiks kaaluda meie koolituses ka kasutada/arvestada.

Esimesel kohtumisel 17.12 rääkis Sandra Lillemaa (2. lend) Bulgaaria koolitusprogrammist ning Kärt Toomel (3. lend) tegi sissejuhatuse Teach Firsti massiivse kogemustepagasi ja detailselt dokumenteeritud tegevuste radadele. Oli huvitav nii üldgeograafiliselt kui ka konkreetselt koolituse arendamise seisukohast. Tundub, et kõige olulisemad õppetunnid Bulgaariast puudutavad liidrikoolitust (nt. on Bulgaarias osalejatel mentorid erasektorist, kes aitavad osalejatel programmi käigus avada võimalusi “elus pärast programmi”) ning Teach Firsti puhul jäi esialgu kõlama koolipoolse toe intensiivsus ja loomulikkus (kuidas selle suunas liikuda, on esialgu veel väike pähkel).

Järgmine tunnine kohtumine toimub suure tõenäosusega  jaanuari esimesel täisnädalal mõnel tööpäeva õhtul (algusega 17.00 Telliskivi 60A), aga aeg on veel osalistega kooskõlastamisel (kindlasti jõuavad täpsustused ka siia). Need kokkusaamised on NK kogukonna huvilistele lahkelt avatud – seega, kel janu, sel jalad! Liituda võib nii füüsilises reaalsuses kui ka digitaalses ruumis (Skype’i kaudu). Kui soovite seda viimast võimalust kasutada, siis andke mulle sellest eelnevalt teada. Järgmisel kohtumisel tutvume kindlasti Austraalia koolitusega, loodame jõuda tegeleda ka Teach Firsti, TfAmerica ja Ensenja por Mexico koolitusplaanidega.

Suur tänu kõigile vilistlastele, kes oma vabast ajast ja ülevoolavast entusiasmist on otsustanud kaasa lüüa!

NK koolitusjuht, Helene

helene.urva[at]nooredkooli.ee

 

Klassijuhataja – ühe-naise-valitsus?

Sel nädalal klassijuhatajakohustusi täites tabasin end mõttelt, et pean kõik see aeg žongleerima väga erinevate tegevustega. Klassi juhatamine nõuab palju aega, energiat ja oskusi. Ideaalne oleks, kui kõiki ülesandeid täidaksid erinevad inimesed – nii nagu valitsuseski on haldus- ja vastutusalad ära jaotatud -, ent täna on klassijuhataja nendes lugematutes rollides üksi.

Mõistagi olen oma rahva (õpilaste – toim.) peaminister ning iseenda juht ja koordinaator selles ühe-inimese-valitsuses. Olen ka haridus- ja teadusminister: jälgin, et mu rahval oleks võimalik koolis omandada võimalikult hea ja kvaliteetne haridus, lahendan haridustegelaste ja rahva vahel tekkinud probleeme ning võtan ette vajalikke samme, kui on näha, et miski takistab õppimist. Olen justiitsminister: korraldan klassi õigusloomet ning jälgin kokkulepitud reeglitest kinni pidamist, määran kokkulepitud tagajärgi. Täidan rahandusministri rolli, kogudes klassi- või reisiraha, jälgides laekumisi, langetades otsuseid, kas ja millal ja millises summas klassiraha üldse kasutada tohiks.

Olen majandus- ja kommunikatsiooniminister – püüan klassis luua tingimusi, et meie seltskond oleks ülejäänud koolis või üle Eestigi konkurentsivõimeline (võistlustel, konkurssidel jms) ja jätkusuutlik. Selleks on mul eraldi majanduspoliitika arengukava (klassijuhatamise töökava – toim.). Hoolitsen ka selle eest, et kommunikatsioonikanalid töötaksid laitmatult, olen logistikaekspert. Olen siseminister: hoolitsen selle eest, et riigis (klassis – toim.) oleks tagatud sisejulgeolek, et kaitstud oleks avalik kord ning rahvas teaks, kelle poole pöörduda, kui on „tulekahju“ või „liiklusõnnetus“. Olen regionaalminister, kes peaks jälgima, et kohalikest omavalitsustest (klassis tekkinud suurematest või väiksematest rühmadest – toim.) ei jääks keegi arengult liialt maha ning et KOV-id omavahel suhtleksid, teeksid koostööd.

Olen kaitseminister: pean jälgima, et mu rahvas tunneks end turvaliselt ka teiste rahvastega (klassidega – toim.) suheldes ning õpetama neid vajadusel (mõistagi rahumeelselt) seisma oma turvalisuse eest nendega lävides. Olen välisminister, kes suhtleb teiste rahvaste esindajatega ning – jällegi – võtab vajadusel rolli diplomaatilistel läbirääkimistel väiksemates või suuremates konflikti- või koostööolukordades.

Olen keskkonnaminister, kes õpetab lapsi ressursse jätkusuutlikult kasutama – nii füüsilist energiat kui õppevahendeid – , kes tegeleb müra- ja sodireostuste ennetamisega jne. Olen kultuuriminister: koordineerin kultuuriürituste korraldamist, utsitan rahvast lugema ja kunsti nautima, püüan meelitada neid teatrisse. Olen sotsiaalminister, kes mh tegeleb soolise võrdõiguslikkuse edendamisega oma rahva hulgas, jälgib õpilaste tervislikku seisundit, juhatab neid õigel ajal vaktsineerima, tegeleb töötervishoiu ja -turvalisusega klassiruumis.

Vaid põllumajandusministri tegevustele ei leidnud ma paralleele. Küll aga olen ma omamoodi rahvastikuminister, tegeledes klassijuhatamise käigus ka erirahvusest õpilaste omavahelise lõimimisega.

Õpetajale ministri palk?

Triin Toomesaar, 6. lend