Ideid, ideid, ideid.

Imeilus sügis ja  peaaegu kahe kuu taha jääv kooliaasta algus.  Käes ongi juba esimene koolivaheaeg. Aeg on vaadata tagasi kahele esimesele kuule. Algus on olnud igale alustavale õpetajale individuaalne ja väga isiklik.

Tänu Noored Kooli programmile sain mina alustada teekonda Emmaste Põhikoolis 1. klassi õpetajana, samuti 5. klassi eesti keele ja kirjanduse õpetajana. Noored Kooli on andnud ettevalmistuskoolitusel kätte vajalikud suunised ja kompassi, aga mitte kaarti, sest kõik muu on minu enda teha. Kuigi olen varem lastega töötanud, mitu aastat lasteaia õpetaja ja mõned aastad noorsootöötajana, oli esimesel septembril ja edaspidigi värin sees.

Start on olnud väljakutsuv ja ambitsioonikas. Esimene aasta koolis õpetajana, aga eeldab iga päev tugevat iseloomu ja iseseisvat mõtlemist. Sooviks on olla ju kohe väga hea õpetaja, aga olenemata kõigest on algperiood kohati konarlik. Kõik asjad pole ja ei saagi kohe olla tasakaalus. Alustava õpetajana tunnen end kooli juhtkonna, lapsevanemate ja kolleegide ees siiski ebakindlalt. Tunnen, et ennast tuleb ju tõestada, isegi kui keegi seda välja ei ütle. Samuti ei ole klassis ainult kukupaid lapsed, vaid iga laps on erinev isiksus.

Peaaegu kahe kuu jooksul on olnud minu, kui alustava õpetaja peamine fookus suhete loomisel. Soovin olla klassiruumis hooliv, tähelepanelik, mõistev ja toetav. Klassiruumi näen, kui improvisatsiooniteatrit, kus toimuvad proovid päriseluks ja lavastaja rollis on õpetaja. Samas tunnen end ka iga päev kui treener või koorijuht, kes hoiab käes nähtamatut stopperit ja taktikeppi.   Aga, kas klassis peab olema täielik kontroll õpetaja käes? Arvan, et mitte alati, sest parimad ideed tulevad just õpilastelt. 

Küsimusi, mis iga päev tekivad on väga palju. Üks peamisi on, kuidas saada aru, et õpilaste aju töötab ja kuidas lülitada sisse ka väljalülitatud mõistus? Minu jaoks ongi oluline, et säiliks klassiruumis nii huvi, kui tähelepanu. Samas ei saa hetkekski unustada, et päris õppimine toimub ikkagi ainult ebamugavuse ja mugavuse piiril. Siinkohal on oluline see, mida mina teen sellel ajal, kui pole kontakttund. Muutused saavad alguse minust. Pidevalt peavad olema tagataskus varuplaanid, millega tundi muuta huvitavamaks. Mõtlemine lastel ja ka täiskasvanutel tuleb läbi tegutsemise. Peas on kogu aeg aktiivne mõte, et  juurde on vaja ideid, ideid ja veelkord ideid. Aga kuidas leida aega, sest ööpäevas on ainult 24 tundi ja vahepeal peaks magama? On õnn, et abiks on erinevad veebikeskkonnad, ERR arhiiv ja õppematerjalid. Iga päev uusi ideid otsides on samas huvitav ka ise uusi asju õppida. Vahel tuleb muidugi ütelda stop, sest muidu ei jää aega puhkamiseks üldse. Vahel tuleb nautida lihtsalt teekonda ja jätta uus äge plaan ukse taha, sest õpilased ei ole alati valmis uuteks meetodideks. On küll raske loobuda ja vahel tahaks jonnida, aga õpilased on need, kes ütlevad meile, millised meetodid neile sobivad.


õppija

Kuidas Noored Kooli mõtestab õppijakeskset õpet

On väga palju sõnu ja paberit kasutatud, et arutada, mida peaks kool ühele noorele inimesele kaasa andma. Ja täiesti eraldi küsimus on, kuidas seda teha. Selles kirjatükis siin ja seekord ei peatu ma küsimusel, mida peaksime koolides õpetama, vaid jagan Noored Kooli kogemust, kuidas seda teha.

Kõigepealt on minu arvates oluline märgata, et õpetatakse õpilast, mitte ainet. Õpilane on kooli kõige olulisem inimene. Tema vajadused, ootused, võimed ja omadused peaksid dikteerima, mida ja kuidas õpetatakse. Teiseks tähendab õppijakeskne õpe minu jaoks, et õppija juhib oma õppimist ise, ehkki kindlasti näeb see erinevates vanuseastmetes ja ainetundides erinev välja.

Paar aastat tagasi puutusin kokku printsiipide kogumiga, mida nimetatakse universaalselt kujundatud õppimiseks. See on pärit Ameerika Ühendriikidest ja alguse saanud hoopis arhitektuurist, kus hakati küsima, kuidas disainida hooneid nii, et nad oleksid kõigile ühtmoodi hästi ligipääsetavad. Universaalselt kujundatud õppimine (Universal Design for Learning – UDL) küsib seda sama küsimust hariduses: kuidas teha oodatavad õpitulemused kättesaadavaks ühtmoodi kõikidele õpilastele? Kuidas põigata mööda võimalikest takistustest?

UDL ammutas vastuseid neuropsühholoogiast ja sõnastas rea printsiipe, mida järgides aitavad õpetajad igal õpilasel edasi jõuda tema teel olevatest takistustest hoolimata. Kõige olulisem on esitleda infot erinevatel viisidel, kaasata õpilasi erinevatel viisidel ja pakkuda erinevaid võimalusi, kuidas õpitavat harjutada ja õpitut demonstreerida. Õpetajalt eeldab see väga head õpilaste tundmist, planeerimist ning pidevat mitmesuunalist tagasisidestamist, kuid see vaev on end väärt. Iga õpilane saab eduelamuse ning omandab õpitava palju tõenäolisemalt ning rõõmsamalt. Kusjuures, üsna palju UDList on Eestis juba tuttav. Need, kes on kokku puutunud Hea Alguse, kujundava hindamise või lõimitud aine- ja keeleõppega, mõistavad kiiresti, et hea kraam on lihtsalt veidi teisiti serveeritud.

Õppijakeskse õppe printsiibid

“Universaalselt kujundatud õppimine” keerab eestlase keelele sõlme peale ning ei anna edasi seda, milles on tema iva. Oleme hakanud kasutama terminit “õppijakeskne õpe” ja neid printsiipe ka alustavale praktikule käepärasemaks teinud. Avan kohe lähemalt, mis on igapäevases õpetajatöös oluline ja kust pihta hakata.

Õppijakeskne klass on see klass, kus õpilane juhib oma õppimist. See tähendab, et õppijad tunnevad ennast kui õppijaid ja teevad valikuid vastavalt enda tugevustele ja/või arenguvajadustele. Lisaks tunnevad õpilased ka üksteist hästi ning kasutavad teadlikult klassikaaslaste tugevusi koos õppimisel. Õpilased hoolitsevad üksteise eest: kellelgi ei lasta maha jääda, kedagi ei segata. Väga oluline on, et õpilased saavad osaleda tunni või tegevuste eesmärkide seadmises, nende suunas liikumise jälgimises ja tulemuste hindamises. On loomulik, et õpilased küsivad abi, kui seda vaja on, õpetajalt või kaaslastelt ning reflekteerivad ja analüüsivad oma edu või ebaedu põhjuseid ning otsivad lahendusi. Õppijad annavad konstruktiivset tagasisidet õpetajale ja kaaslastele ning otsivad tagasisidet endale.

Kuidas sellist klassiruumi ära tunda?

Küsi, kuidas kujunes selle tunni sisu. Õpetajal peaks olema plaan, mis lähtub õppekavast ning õpilaste iseärasustest, ning õpilased teevad valikuid selle plaani sees lähtudes oma eesmärkidest, eelistustest ja vajadustest. Küsi, kas tunni eesmärgid saavutati. Õpetaja ja õpilased peaksid tunni lõpuks teadma, kuhu nad jõudsid. Kui mõni õpilane ei saavutanud tunni eesmärke, siis õpetaja ja õpilane peaksid teadma, mida ses osas edasi teha. Küsi, kelle häält on kuulda. Võiks olla kuulda õpetaja ja kõikide õpilaste hääli ja mitte läbisegi ja korraga, vaid kordamööda ja arutamas sisuliselt olulisi asju. Küsi, millest räägitakse. Üksteisele, sh ka õpilaselt õpetajale ning vastupidi, antakse julgelt edasi- ja tagasisidet, üksteist julgustatakse ning toetatakse, kellel vaja, küsib abi, ja teised aitavad hea meelega.

Tegevused, mis sellise klassiruumini jõudmiseks teha tuleb, on üsna konkreetsed. Siin ei ole midagi sellist, mida üks tugev praktik juba ei teeks.

  • Õpi oma õpilasi tundma (vii läbi eelhindamine ja uuri nende õpiharjumusi ja -eelistusi) ning sea eesmärgid neid arvesse võttes ja õpilasi kaasates.
  • Anna õpilastele pidevalt nii üksi kui ka grupis võimalusi refleksiooniks (kasuta järgmisi küsimusi: Kuidas ma kõige paremini õpin? Miks läks hästi ja miks? Mis ei tulnud välja ja miks? Mida saan paremini teha? Milles olen kõige osavam? Mida on mul vaja veel õppida või harjutada?).
  • Anna õpilastele valikuid ses osas, kuidas nad õpivad (kust tuleb uus teadmine või oskus?), harjutavad (mil viisil saavad uusi teadmisi või oskusi kinnistada?) ja teadmisi-oskusi väljendavad (kuidas kontrollida või hinnata, et uus teadmine või oskus on omandatud) ja reflekteerige, kuidas tehtud valik toetas õppimist.
  • Hoolitse selle eest, et õppetegevus oleks tähenduslik ning piisavalt väljakutset esitav (kellelgi pole igav): loo seosed “päris” eluga, varem ja edaspidi õpitavaga, kasuta õppemeetodeid, kus õpilane loob ise aktiivselt tähendust ning juhib oma õppimist (nt projektõpe), vajadusel paku ülesandeid erineval tasemel, vormis või sisuga.
  • Sõnasta õppeaasta, teema, veerandi ja tunni eesmärgid õpilasi kaasates või koos nendega. Sea koos õpilastega kriteeriumid, mille alusel hinnatakse eesmärgi või õpitulemuse saavutatust ning anna õpilastele võimalus ise oma edusamme hinnata.
  • Anna õpilastele sisukat ja edasiviivat tagasisidet ning küsi neilt seda sama endale, vajadusel muuda oma praktikat ning räägi nendega sellest (ole eeskujuks!).

Minu kogemus alustavate õpetajate toetajana on õpetanud mulle seda, et vähemalt sama oluline sellega, mida õpetaja teeb, on ka, kuidas ta seda teeb. Ja õpetaja käekirja kujundavad tema uskumused enda, õpetaja rolli, õpilase ja õppimise kohta. Väga hea õpetaja, kelle klassiruumis iga õpilane õpib ja tunneb end hästi, on see, kes usub igasse õpilasse ning on valmis iga õpilase nimel pingutama. Ta otsib viise, kuidas toetada iga õpilase edasijõudmist, mitte ettekäändeid, miks alla anda. Väga hea õpetaja tunnustab pingutust, seab kõrged ootused igale õpilasele ning suhtleb lugupidavalt iga õpilasega. Väga hea õpetaja võtab vastutuse iga õpilase edasijõudmise eest ning otsib tagasisidet, et toetada oma õpilasi veel paremini.

Õppijakeskne õpe tähendab ka seda, et kui meil mingil põhjusel tekib vajadus teha vahet oma headel ja väga headel õpetajatel, siis kriteeriumiks on õpilaste edusammud ja tagasiside. Ja kuna õpetaja ei saa lakata kunagi õppimast, siis on ka õppimise ajendiks õpilaste edusammud (või nende puudumine) ja tagasiside. Õppijakesksus ei tähenda seda, et õpetaja on ebaoluline või kõrvaline tegelane, vaid ta jääb ikkagi vastutavaks protsessi juhiks. Oluline on siin see, kuidas see õpetaja-juht vastab miks-küsimustele. Kui selle vastuse sees on tema õpilased koos oma erinevuste, vajaduste ja ootustega, on tegemist õppijakeskse õppega.

Loe siit, kuidas Noored Kooli õpetajad õppijakeskset õpet rakendavad.

Noored Kooli õpetajad Abu Dhabis

7. ja 8. oktoobril toimus Araabia Ühendemiraatide pealinnas Abu Dhabis ülemaailmne õpetajate konverents, millest võttis osa ka viis Noored Kooli õpetajat. Konverents kandis nime Qudwa – Teaching For Tomorrow ning selle eesmärk oli tutvustada hariduse arengusuundi maailmas.

Konverentsi korraldas Abu Dhabi haridusosakond eesotsas linna kroonprintsi Mohammed bin Zayed Al Nahyaniga, kes oli ka ürituse patrooniks ja finantseerijaks. Konverentsile said kandideerida vaid ülemaailmse haridusvõrgustiku Teach for All partnerorganisatsioonide liikmed, Eesti mõistes programmi Noored Kooli vilistlased, kes on endiselt tegevõpetajad. Nende seas ka mina.

Kutse Abu Dhabi konverentsile kandideerida laekus mu postkasti viis päeva enne lõplikku tähtaega, peaaegu viimasel hetkel, nagu see ikka kipub olema. Noored Kooli osalejatele ja vilistlastele ei ole välismaised konverentsikutsed enamasti mingi haruldus, kuid see võimalus tundus lihtsalt liiga äge, et sellest mitte kinni haarata. Kandideerimisvormis pidi kirjeldama motivatsiooni ning saavutusi õpetajana, samuti küsiti ametlikku tagasisidet senisele tööle. Võtsin vormi täitmiseks hea mitu tundi aega, kirjeldasin oma töid ja tegemisi, lisasin YouTube’i linke videotest, mida oleme koos õpilastega teinud. Mõtlesin, kas kõik või mitte midagi. Mõned nädalad enne uue kooliaasta algust selgus, et seekord siiski kõik – osutusin valituks! Esimesena helistasin emale ja seejärel rõõmustasin kaks päeva järjest.

Paari päeva jooksul selgus, et Eestist sõidab Abu Dhabisse lisaks minule veel neli õpetajat – Kätlin, Pille, Kaidi ja Laura. Seda, kuidas meie reis möödus ning mida me kohapeal nägime ja tegime, saab vaadata minu YouTube’i kanalist. Tegin kolmest reisipäevast videoblogi ehk vlogi. Tahan pigem rääkida sellest, mida meile konverentsil õpetati ja mida ma sealt kaasa olen võtnud.

IMG_0909

Rõõmsad Eesti õpetajad Abu Dhabis – Kätlin Hein, Pille Pipar, Kaidi Menšikova, Reesi Kuslap ja Laura Komp

Konverents toimus luksuslikus Emirates Palace hotellis, mille kohta oleks õigem kasutada, nagu nimigi viitab, sõna palee (mõtlesid, miks postituse tunnuspilt selline on?). Osalejateks oli 700 kohalikku ning 80 Teach for All’i õpetajat, olime uhked oma esinduse üle, väikese Eesti kohta viis õpetajat on suur saavutus. Kui konverentsi avakõned peeti suures saalis, siis edaspidi toimus töö erinevates ruumides. Vastavalt tunniplaanile sai iga osaleja valida endale meelepärase teema, erinevaid loenguid ja töötube toimus paralleelselt umbes seitse-kaheksa. Kõik loengud ja seminarid kestsid 45 minutit. Kui esimesel päeval ei osanudki valida, mida kuulama-vaatama minna, kuna kõik teemad tundusid nii põnevad, siis teise päeva lõpuks olid välja kujunenud juba oma lemmikesinejad, kelle puhul võis kindel olla – kvaliteet on garanteeritud.

Konverents oli sisult suunatud tehnoloogia kasutamisele hariduses ja n-ö homsetele õpimeetoditele. Avakõnest jäi meelde, et tänapäeva kooli suurim väljakutse on, kuidas kasutada ära potentsiaali, mida tehnoloogia meile pakub. Meil on nii palju erinevaid võimalusi, kuidas panna tehnoloogia õpilase heaks tööle, kuid õpetajatena puuduvad meil tihti vajalikud teadmised ja oskused. Toodi välja, et tehnoloogia vastu pole mõtet võidelda, selle kasutamine on lastel juba veres. Kuigi rõhutati tehnoloogia olulisust, öeldi ka, et inimene jääb alati kõige tähtsamaks. Learning and learners first, technology second.

Järgmisena osalesin töötoas „Teacher Talk – Active learning“. Teemaks oli, mis teeb ühest koolitunnist hea tunni. Peamiselt jäi kõlama, et tund peab olema õpilaskeskne, õpilased peavad olema kaasatud. Õpetajad kardavad, et kui õpilasele anda liiga suur roll ja vastutus, võib tunnis kord käest ära minna, kuid seminaril väideti vastupidist. Kui õpilane on õppimise keskmes, alati tegevuses, ei kao distsipliin, kuna tal on targematki teha, kui tunnikorda rikkuda. Tuleb oma õpilasi usaldada.

Kahe päeva jooksul avaldas mulle kõige enam muljet USA hariduspsühholoog dr. Michele Borba, kelle töötubades osalesin mitmel korral. Borba on ekspert empaatia arendamises, kiusuennetuses ja laste iseloomu kasvatamisel. Ta tõi palju inspireerivaid näiteid läbiviidud teadusuuringutest ja reaalsetest meetoditest, näiteks kuidas ennetada kiusamist ning kuidas kasvatada lastes empaatiavõimet. Borba osutus ka teiste NK-laste lemmikuks, mistõttu pärast viimase seminari lõppu tegime temaga koos ühispildi.

IMG-1189

Dr. Michele Borba keskel

Ma ei saa öelda, et konverentsil kuuldu oli minu jaoks midagi täiesti enneolematut või täiesti uut, kuid väga hea oli jälle n-ö põhitõdesid üle korrata. Kool on õppimise koht, kool on õppijate koht, õpetaja on suunaja, kes peab samamoodi end pidevalt arendama ja ajaga kaasas käima. Uute õpimeetodite kasutamine võib alguses tunduda ebamugav, kuid kes varem on õppinud vaid oma mugavustsoonis olles?

Tagasi oma igapäevases rütmis, mõtlen tihti Abu Dhabi kogemuse peale. Proovin olla empaatilisem ja õpetada seda ka oma õpilastele, proovin lähtuda õpilaste huvidest, kasutan teadlikult rohkem nutiseadmeid. Kui 9. klassi esimese perioodi viimases ühiskonnaõpetuse tunnis kuldvillakut mängisime, oli Abu Dhabi teema all 100 punkti küsimus järgmine: mida tähendab sõna Qudwa araabia keeles? Kuigi ma polnud seda õpilastele tegelikult kordagi maininud, arvas üks poiss: see tähendab tarkust. Ma vastasin: peaaegu õige, see tähendab eeskuju. Tahan olla oma õpilastele hea eeskuju ning olen ääretult tänulik Abu Dhabi kogemuse eest.

Reisi videoblogi leiad siit

Konverentsi konspektid leiad siit

Reesi Kuslap

8. lennu vilistlane

Mis on väga hea haridus?

Eestlane, soomlane ja lätlane istuvad õues … Kõlab nagu anekdoodi algus, kuid tegelikult on see NK programmi teine nädalavahetus Tallinna Ülikoolis.

 

Nimelt saime meediakoolitusel põneva väljakutse leida vastus küsimusele “Mis on väga hea haridus?”. Haridus on teema, mille kohta on üldiselt kõigil oma arvamus, olgu ta lätlane, soomlane või eestlane. Just sellise rahvusvahelise seltskonna leidsime puhkehetkel ülikooli õuest.

Kuigi anekdootide puhul kipuvad rahvused üksteisele vastanduma, valitses hariduse temal täielik üksmeel – haridust peetakse liiga teoreetiliseks. Õppetöö on sisult enamasti liiga üldine ning puudu on oskustest rakendada õpitut igapäevaelus ja tööturul.

Vastus meie küsimusele oli neil kõigil seega ühine – väga hea haridus on see, kui õpingute raames on võimalus teooriat rakendada ka praktiliselt.

 

Helen, Berit ja Marvi (NK 11. lend)

Raske teekond lihtsate vastusteni

Kõik Noored Kooli teise aasta osalejad seisavad sügisel valiku ees, milline lisaaine kolmest ahvatlevast variandist: hariduspoliitika, koolijuhtimine või projektijuhtimine, õppimiseks ja uurimiseks enim huvi pakuks. Pika vaagimise ja kaalutlemise järel langetasime kõik oma otsuse ning agar õppetöö võiski alata.

SEPTEMBER

2016 aasta septembri lõpus sai meie õpigrupp esimest korda kokku. Hakkasime kaardistama teemasid, mis meile enim huvi pakuvad. Teemasid sai kirja seinast seina, alustades kooli ja kodu koostööst ning õpilaste madalast õpimotivatsioonist kuni kasina õpetajate järelkasvuni. Arutelu oli pikk, kuid juba peagi nägime, kus on meie kõigi teadmiste tegelik kitsaskoht. Olime olnud õpetajatena ametis juba terve aasta, järginud päevast-päeva riiklikku õppekava, maadelnud erinevate küsimuste ja muredega, et miks midagi õpilastel õppida on vaja või kuidas midagi õpetada, kuid tegelikult puudus meil endalgi konkreetne teadmine, kes õppekavad kokku paneb, kuidas need inimesed kokku saavad, kellelt ja millist sisendit õppekavade arenduseks kogutakse (jne).

 

Septembrikuu, mil kõik oli alles uus

Septembrikuus, mil kõik oli alles uus

 

Nagu 21.sajandi infoühiskonnale kombeks, siis alustasime guugeldamisest, mis meile üllatuseks viis tõelisse tupikusse – puudusid otseteed või konkreetsed viited dokumentidele, mis meile vastused annaksid. Tundus uskumatuna, et sellise materjali leidmine internetist tänapäeval võimatu on. Seega jätkasime jonnakalt kuid sihikindlalt oma otsinguid, isegi hoolimata  haridusministeeriumi pidevalt “maas” olevast / kokku jooksvast veebilehest või õppekava veebi domeeni muutusest, millega kaasnes terve hulk nuppe katkistele linkidele.

JAANUAR

Septembrist sai vaikselt jaanuar ning otsustasime, et aeg on seada sammud Haridus ministeeriumisse ning esitada oma küsimused otse neile, kes õppekavade loomist juhivad ning kogu protsessi haldavad. Pidasime maha põneva vestluse – küsisime ja kuulasime hoolega nii õppekavade loomise, üldise haridusega rahulolu kui ka arengusuundade kohta tulevikus; kuid kui kohtumise järel uusi teadmisi kirja hakkasime panema, taipasime, et ega me väga midagi uut juurde ei õppinudki…

Kuidas nii? Ehk olime olnud liialt viisakad ja polnud suutnud oma kõige põletavamaid küsimusi piisavalt jõuliselt küsida.. Või olid vestluskaaslased lihtsalt nii suurepärased diplomaadid, et rääkisid hoolimata kuuldud küsimustest, meile endilegi märkamata tegelikult vaid sellest, millest ise soovisid? Igal juhul õppisime meie õppekavade loomise asemel hoopis ajakirjaniku ameti keerulisuse kohta.

MÄRTS

Märtsis võtsime ühendust erinevate aineliitude esindajatega ning uurisime, milline on nende kogemus seoses õppekavade loomise ja arendusega ning rahulolu käesolevaga. Selgeks sai, et õpetaja, kes soovib saada sõna õppekavade arenduses, peakski alustama oma aineliiduga ühinemisest või vähemalt mailing listiga liitumisest, et olla kõige valdkonnas toimuvaga kursis. Näiteks nii keemia- kui ka füüsikaõpetajate seltsi esindajad kirjeldasid, et just sellisel viisil on suurim võimalus oma ideedele toetajad leida, kelle abil ettepanekud ka nö. haridusmaastiku ladvikule kuuldavaks teha. Nagu ikka kaasatakse ju õppekavade arendusse pigem neid õpetajaid ja spetsialiste, kes lisaks oma silma jäävale erialasele tegevusele ja tööle ka omapoolset initsiatiivi ja soovi  arendustööks üles näitavad.  

APRILL

Innustunult aineliitudelt saadud vastustest ning leitud uutest teemakohastest artiklitest / uuringutest (õpilaste rahuloluküsitluste tulemused; eksamite taustauuringute tulemused jne.) leppisime õpigrupiga järgmise töise kohtumise kokku. Niisiis me ühel kenal aprillikuu hommikul taas neljakesi laua ja oma laptop’ide taha istusimegi. Jagasime uut teavet ning arutlesime, mida oma lõputööna lennukaaslastele esitleda.

Kindel oli, et kuigi olime leidnud vastused oma uurimisküsimustele, siis ei tahtnud me kuidagi loobuda kriitikast selles osas, kui raske ja keeruline kogu seda informatsiooni leida oli. Olime juba valmis esimesed read oma informatiivses ja kriitilises artiklis valmis trükkima, kui otsustasime veel korra igaks juhuks oma faktid haridusministeeriumi kodulehelt (mis nüüdseks tundub taas viperusteta töötavat) üle kontrollida. Klikkisime ringi, kerisime lehti kuni … suud vajusid põrandani ammuli!

Olime kõik need 8 kuud otsinud vastuseid oma küsimustele tervest interneti avarusest, kui otsitav ise ootas meid siinsamas, Haridus- ja Teadusministeeriumi kodulehel vaid mõne kliki kaugusel! Olime nimetatud veebilehte ju korduvalt külastanud, kuid mingil moel suutnud neist väärtuslikest allikatest (2014. aastal muudetud põhikooli ja gümnaasiumi õppekava seletuskiri; Lähteülesanne õppekavade arendamiseks aastatel 2008-2011 jne.) mööda vaadata. Isegi eksperdid, kellega kohtusime ei suutnud meid õigele teele suunata.. ehk pidasid nad neid allikad ministeeriumi lehel (ja ka Riigi Teatajas muuseas) lihtsalt nii iseenesest mõistetavateks. Kes teab?!

MAI

Igal juhul julgen öelda terve oma õpigrupi nimel, et oleme nüüd peale pikka uurimisprotsessi väärtusliku kogemuse ja õppetunni võrra rikkamad. Jõudsime oma vastusteni küll suure ringiga, kuid teekonnal olles lugesime suures koguses teemakohast kirjandust (oleme nüüd teadlikumad), kohtusime ja vestlesime erinevate omaala spetsialistidega (ohhoo ja ahhaa efekt) ning mõistsime, et ehk ei olegi Eesti haridusmaastikul kõik asjad nii vildakil, nagu nad algul pealtnäha paistavad =)

Hinnete nimel?

Kui mina koolis käisin, olin eeskujulik ja kohusetundlik õpilane või nagu tihti öeldi “viieline”. Mäletan siiamaani väga hästi seda tunnet, kui mulle kolmandas klassis esimest korda läbinisti viieline tunnistus kätte anti. Sain väga palju kiita ja tunne oli lausa kergelt joobnud. Sellest hetkest alates sai minu jaoks väga oluliseks, et minu hinded koolis jätkuvalt ainult väga head püsiksid. Liialdamata võin öelda, et see mõjus mulle nagu kerge narkootikum, tahtsin, et see “viielise” tunne edasi püsiks. Oma viite nimel võitlesin ma kogu põhikooli aja. Heade hinnete juures ei ole ju pealtnäha midagi halba, kurb oli seejuures, et vaid paljas number minu jaoks prioriteediks sai – kõik muu, mis tegelikult koolis käimise juures mitu korda olulisem on, kippus minu huvidest välja jääma. Kas ma ka tegelikult sain aru, mida õppisin või mis selle hinde taga oli, polnud enam nii oluline. Hinne viis – see tähendas ju automaatselt, et ma olen tark ja koolis edukas.

Eelmise aasta sügisest kui Noored Kooli programmi kaudu ise õpetajaks läksin, tuli minulgi hakata hindeid panema. See oli üks keerulisemaid asju kõige selle uue juures, mis mind koolis ootas. Ikka on nii, et hinne on enamike õpilaste jaoks üks suur motivaator ja edasiviiv jõud.  Selle lühikese aja jooksul koolis on mulle väga tihti kõrva jäänud, kui palju õpilased enda oskusi ja teadmisi hinnete kaudu defineerivad. “Võite kohe kahe ära panna ega ma pole kunagi üle kahe saanud”, “Ma olen selles aines kolm”, “Ma olen koguaeg kaks olnud.”  Vaevalt, et selle all mõeldakse, kuidas number kahe kombel koolis kõveralt ringi käiakse. Ühe numbriga võetakse julmalt kokku kõik oma aine teadmised, oskused ja püüdlused. Ühest küljest lihtne ja mugav viis, ma pole aga sugugi kindel kui palju selle hinde taha osatakse vaadata ja näha.

Hinne peaks näitama õpilase teadmisi ja oskusi selles vallas, mida õpetaja on tunnis mingi teema raames õpetanud. Kas õpilane on need (teema eesmärgid) omandanud või ainult teatud osa sellest. Kõlab üpris loogiliselt. Siit edasi tekib aga palju küsimusi. Kas teadmisest on tegelikult aru saadud või need on endale hinde nimel korraks pähe tuubitud. Kuidas ja kas need teadmised on seotud varasemalt õpituga ja kas õpilane on võimeline nägema ka tervikpilti. Ehk kas need teadmised on korrastatud või on need üksikud süsteemist väljas faktid, mis seetõttu tihiti ka kasutuks muutuvad ja kiirelt ununevad. Seda infot peaks sisaldama see üksainus number. Teine oluline küsimus on selles, mis vormis neid teadmisi küsitakse. Erinevatele õpilastele sobivad teadmiste kontrolliks erinevad viisid. Olen isegi märganud, kuidas suulisel vastamisel mõned krampi lähevad ja järsku kõik ununeb, teisele on just suuline vastamine, arutlemine väga sobilik. Muidugi tuleb koolis arendada kõiki oskusi, nii suulist kui kirjalikku eneseväljendust, aga ka pingeolukorras toimetulekut. Vahel on aga väga suur ja oluline vahe selles, mis vormis õpilane oma teadmisi soovib ja oskab kõige paremini näidata. Sellest sõltub ju seesama “hinne”. Ma ei ole saanud veel imeõpetajaks, kes ühe teadmiste kontrolli raames kõike seda suudaks arvesse võtta, aga ma väga tahaksin näha, kuidas see võimalik oleks.

Minu jaoks muudab kõik see hinde väärtuse järjest tühisemaks. Õpilastele endale on see aga jätkuvalt väga oluline. Kui tema pingutusi järjekindlalt tema arvates ebaõiglaselt hinnatakse kaob paratamatult ka motivatsioon. Nii väiksematelt kui suurematelt võib see täielikult paremuse poole püüdlemise isu võtta ja nii pannaksegi endale “olen kolm” silt külge. Kui palju aga õpilane üldse saab aru, mis selle ühe hinde taga peidus on ja mis õpetliku, arenguks vajaliku teadmise see hinne peaks temale andma?

Õpetaja ja Noored Kooli osaleja Jüri Käosaar kirjutas kena artikli kujundava hindamise positiivsetest külgedest. Õpilane saab õpetajalt vahetult tagasisidet oma õppeprotsessist, mis oli hästi, mis jäi seekord vajaka ning kuidas järgmine kord veel paremini saaks. Nagu ka artiklis öeldud, et ole teatavasti ka õpetaja päev kummist. Õpetades ise küll maakoolis ja väikesi klasse, töötaksin siiski öötundideni, et saaksin igale õpilasele piisavalt tihti hinnete asemel täisväärtusliku tagasisidet kirjutada. Mida siis selle vastu siiski teha saaks?

Ma püüdlen selle poole, et õpilane hakkaks vaatama ka hinnete taha – analüüsima ennast, seda kuidas ta õppis,  m i k s ta õppis, kas ja kui hästi on ta teadmised omandanud ning kuidas ta saaks seda järgmine kord paremini teha. Olen järjest enam palunud teatud hindeliste vastamiste korral õpilastel iseendale hindeid panna. Esimene reaktsioon oli ikka “Ma ju ei oska!” või “See on õpetaja töö!” Hakkasime siis otsast arutama. Mis tal tema arvates hästi välja tuli. Millest ta nii hästi aru ei saanud või mis talle ehk väga täpselt meelde ei jäänud. Kui kaua ta õppis ja kuidas ta seda tegi. Vahel olen viimast küsimust arutades saanud anda häid nippe õppimiseks. Üheskoos arutame ka seda, miks me seda üldse õppisime. Selliselt vesteldes on õpilased jõudnud väga ausalt selle hindeni, mis ta siis ise endale selle soorituse eest paneb. Ei ole veel juhtunud korda, kui minu kui õpetaja ja õpilase arvamused kardinaalselt erinevad. Kord kirjutas õpilane oma tööle, et punktide arvestuses peaks ta saama töö eest küll kolme, kuid arvestades tema pingutust ja oskust selles teemas, oleks ta väärt nelja. Teisel korral oli aga õpilane kindel, et on väärt hoopis madalamat hinnet, kui ehk mina õpetajana oleksin soorituse eest pannud. Kirja läksid õpilaste enda pandud hinded. Paraku ei ole mul nendeks vestlusteks igal korral võimalust ja aega, aga püüan nii tihti kui võimalik neile aspektidele tähelepanu pöörata.

Nii pika ajalooga hinnete ja nendega motiveerimise süsteemi on kindlasti raske lühikese ajaga maha murda ning õpilaste mõtlemist sellest muuta, kuid loodan ja usun, et sellised arutelud (nii tihti kui vähegi võimalik) annavad õpilasele rohkem vastutust ise otsustada ning mis kõige tähtsam, võimaluse ennast analüüsida ning osata rohkem näha hinde taha.

Ma väga sooviksin, et ükski õpilane ei elaks sellise, iseendale pandud, hinnete pinge all ja ei mõtleks nii, nagu mina põhikoolis tegin. Kui järgmine kord õpilastega koolist vestleme, siis pöörame ehk vähem tähelepanu tunnistuse hinnetele, vaid küsime, mida uut ja põnevat ta õppinud on, arutleme mida nende teadmisega saaks peale hakata ning ehk saame oma teadmisega tema omi veelgi rikastada ja uut huvi tekitada. Sellepärast me ju koolis käime.

 

 

Milleks mulle sallivus?

„Õpetaja, mida te Donald Trumpist arvate? Aga Edgar Savisaarest? Õpetaja, öelge hoopis, mida te Putinist arvate?“ Need on täiesti tavalised küsimused täiesti tavalises 9.klassi ühiskonnaõpetuse tunnis. „Ma olen Donald Trumpi puhul äraootaval seisukohal, tal on mitu aastat aega, et minu arvamust kujundada. Edgar Savisaar on kindlasti Eesti heaks palju ära teinud, tal on olnud suur panus Eesti iseseisvuse taastamisel. Putin – ta on meie naaberriigi president, rohkem ma ei taha tema kohta midagi öelda.“ Õpilased olid vastustega rahul, välja arvatud Putini omaga, aga jäin arvamusele kindlaks ega soovinud pikemalt kommenteerida.

Miks ma tol hetkel ei vastanud, et suhtun Donald Trumpi pigem negatiivselt, sest ma ei poolda tema seisukohti, mõned tema väljaütlemised tunduvad ülekohtused ja äärmuslik mõtteviis ebainimlik. Miks ma ei öelnud, et Edgar Savisaare viimaste aastate poliitiline tegevus ei ole olnud minu meelest eriti adekvaatne. Miks ma ei öelnud, et need inimesed ei meeldi mulle. Kas ma siis valetasin õpilastele? Kas nii on õige?

Jah, ma ei jaga nende inimeste vaateid. Tõttöelda, ei jaga ma päris paljude inimeste vaateid, sest need on minu omadest erinevad. Ja mis puutub erinevustesse, siis need ju meile ei meeldi – need tekitavad ebamugavust ja hirmu. Hirm teistsuguse ja tundmatu ees, see on vist päris loomulik. Mulle ka ei meeldinud minust erinevad inimesed. Üldiselt arvasin ma pikalt, et nad on lihtsalt imelikud ja mis seal salata, rumalad. Siis ma käisin koolis, ülikoolis, välismaal, tööl ja jälle ülikoolis kuni sain lõpuks selgeks, et ainus, kes rumal oli, olin mina ise.

Nüüd olen kindel, et igas pealtnäha veidras inimeses on peidus meeletu potentsiaal, see lihtsalt ei paista esmapilgul välja. Tean, et inimesed, kes ei jaga minu maailmavaadet, ei pruugi olla halvad, nad lihtsalt mõtlevad teisiti. Usun, et õpilane ja õpetaja on täpselt sama targad, lihtsalt erinevates valdkondades. Mida rohkem on erinevaid inimesi, seda rikkamad oleme, ja mida haritumad oleme, seda enam oskame erinevusi väärtustada. Aga mida see kõik meile annab? Annab tunde, et kui väärtustame teisi, väärtustatakse ka meid. Vajadus olla armastatud ja tunnustatud on üks inimeseks olemise põhiväärtusi.

Mida head oleks mulle andnud see, kui oleksin õpilaste ees need tuntud inimesed maha teinud? Mitte midagi. Mida head andis mulle see, kui proovisin neis leida positiivset või vähemalt suhtuda neisse neutraalselt? Tunde, et ma olen hea ja eeskujulik õpetaja. Me kõik võime ennast hästi tunda, kui anname endale võimaluse.

Reesi Kuslap

8. lennu vilistlane

Õpetajate palgast. Tegelikult

Õpetajana pean enda jaoks oluliseks kaasa rääkida Eesti haridust puudutavatel teemadel. Teadlikult olen aga hoidnud õpetajate palga osas sõna võtmast, kuna selle üle on Eestis arutletud pikemalt kui keegi tegelikult jaksab kuulata. Õpetajate töötasu on ka aasta-aastalt kasvanud, mis on mind noore õpetajana pannud uskuma, et tänane seis on märgatavalt parem kui mõned aastad tagasi. Nüüd aga tunnen, et olen sunnitud sõna võtma, et seada faktid lauale ja rääkida neist ausalt.

Olukord on parem kui Sa arvad…
Kui palju ikkagi teenib üks eesti pedagoog keskmiselt? Minimaalselt? Retoorika õpetaja häbiväärselt madalast palgast on ühiskonnas loonud olukorra, kus inimesed drastiliselt alahindavad õpetajate tegelikku töötasu. Oktoobri alguses viisin läbi veebiküsitluse, lootes saada paarikümnelt inimeselt nende hinnangut õpetajate keskmisele ja miinimumpalgale. Eneselegi ootamatult õnnestus saada aga vastuseid lausa 600 inimeselt*. Inimeste hinnangud kõikusid drastiliselt, kuid mitteõpetajate keskmine hinnang õpetaja brutopalgaks olid 1 005 € (keskmine palk) ja 761 € (miinimum palk). Tulemus peegeldas väga selgelt ühiskondlikku diskussiooni antud teemal ning seda, kuidas pidev jutt õpetajate madalast tasust on kujundanud üldlevinud arvamused, mis ei põhine konkreetsetel faktidel.

Õpetajate keskmine palk selle aasta esimese 4 kuu põhjal on 1135 € ehk 13% kõrgem kui pakkusid mitteõpetajatest vastanud. Umbes samal perioodil oli Eesti keskmine palk 1091 € (2016. a I kvartal). Õpetaja miinimumpalk Eestis on 2016. aasta seisuga 958 €, tervelt 26% kõrgem kui pakkusid mitteõpetajatest vastanud.

Haridus- ja Teadusministeeriumi eesmärk on viia õpetajate keskmine palk võrdsele tasemele Eesti kõrgharidusega töötaja keskmise palgaga. See tähendaks, et õpetajate keskmine teenistus oleks umbes 120% Eesti keskmisest. Konkurentsivõimeline töötasu on oluliseks eelduseks meelitamaks rohkem noori koolidesse õpetama ning selle eesmärgi nimel pingutades on Eestis õpetajate palk tõusnud kiiremini kui üheski teises OECD riigis. Kahjuks aga läheb see info kaduma üldises retoorikas ning inimesed ei ole teadlikud tegelikust palgatasemest, mis on palju kõrgem kui kiputakse arvama. See kahjustab nii õpetajaameti mainet kui ka konkurentsivõimet ühiskonnas.

…aga seis pole siiski hea
Õpetajate palgad on tõesti jõudsalt kasvanud ning võiks arvata, et need on järele jõudmas kõrgharidusega töötajate keskmisele palgale. Kahjuks aga ei ole olukord nii helge: reaalsuses on õpetajate töötasu vaevu suutnud üldise palgatasemega kaasas käia. Kuigi 2008. aastal olid õpetajate keskmine ja kõrgharidusega töötajate keskmine palk praktiliselt võrdsed, siis nüüd on vahe taas kasvanud (tasub arvesse võtta, et 2008. aastal mõjutas majanduskriis üldist palgataset õpetajate palgatasemest tugevamini). Seatud eesmärgist kaugenemine on jätkumas, kuna ministeeriumi poolt järgmiseks aastaks pakutav palgatõus on kõigest 4,4%, samal ajal kui tööturul on palgad kasvanud sel aastal 7-8%.

Õpetajate ja kõigi kõrgharidusega töötajate töötasu võrdlus 2008–2014 ja eesmärk 2020. Allikas: Haridus- ja Teadusministeeriumi aasta-analüüs 2015. Märkus: * 2014. a andmed on esimese 9 kuu kohta.

Iga teine õpetaja Eestis on üle 50-aastane. Need on õpetajad, kelle kasvandikud tegid Eestist Balti tiigri, lõid maailma edasiviivaid ettevõtteid ning viisid meid Euroopa Liitu ja NATO-sse. Teinekord on nende õpetajate all õppinud ühe perekonna mitu generatsiooni ja tõenäoliselt on nende juhendamisel õppinud igaüks, kes seda teksti loeb. Kuigi meil kõigil on neist erinevad, teinekord vastakad mälestused, siis kollektiivselt on see pool õpetajatest olnud aluseks tänapäeva Eestile. Paljud selle põlvkonna pedagoogid on juba aktiivse teenistuse lõpetanud, teised liiguvad jõudsalt läheneva pensioni poole. Õpetajaskonda ootab lähiaastatel ees massiline generatsioonivahetus ning sellest tuleneb ka küsimus: kelle all hakkavad õppima järgmiste põlvkonna riigijuhid, ettevõtjad, eksperdid? Kui me tahame, et õpetajad oleksid noortele võimekad ja kõrgelt kvalifitseeritud mentorid, siis on ka oluline pakkuda neile konkurentsivõimelist palka.

Oleme olukorras, kus ühiskondlik arvamus õpetajate olukorrast ei vasta reaalsusele ning seetõttu on õpetajaameti maine madalam, kui see objektiivselt peaks olema. Pidevad teemapüstitused õpetajate alatasustamisest süvendavad levinud maineprobleeme. Samas oleme alla vandumas riiklikult seatud eesmärkidele viimaks õpetajate palgad konkurentsivõimelisele tasemele, seda perioodil, kus peame ametisse meelitama tuhandeid võimekaid noori, kes võtaks vastutuse kujundada uue generatsiooni mõttemaailm ja seeläbi Eesti tulevik. Noored aga viitavad kesisele teenistusele kui peamisele põhjusele, miks neid õpetajaamet ei ahvatle.

Õpetajate töötasu ei määra ainult riik, enamiku õpetajate otsene leivaisa on siiski omavalitsus, kelle võimuses on õpetajate töötasu tõsta oma eelarvest. Nii on Sauga ja Nõva vallas ning Saue ja Narva linnas õpetajate keskmine töötasu üle 1 300 € ja on saavutatud või ületatud Haridus- ja Teadusministeeriumi seatud palgaeesmärk. Pidamaks oma kogukonnas faktidest lähtuv arutelu piirkonna tuleviku üle soovitan külastada keskkonda www.haridussilm.ee, kust leiate statistika seas ka õpetajate palgaanalüüsi, mis annab omavalitsuse-põhise ülevaate õpetajate palkadest.

Õpetaja ja selle üle uhke
Ott Oja

*Tahan rõhutada, et küsitluse läbiviimisel ei olnud eesmärk saada täpseid ja teaduslikke andmeid, vaid kaardistada üldisi hoiakuid vastanute seas ning see ka saavutati. Antud küsitlusest ei tohiks teha lõplike järeldusi ning tulemusi tasub pigem kasutada edasiste uuringute planeerimiseks.

 

Noored Kooli osalejad rahvusvahelises Erasmus+ projektis

Noored Kooli koos sõsarorganisatsioonidega Lätist (Iespējamā Misija), Bulgaariast (Заедно в час) ja Hispaaniast (Empieza por Educar) viisid ühiselt läbi projekti “21st century skills for success – Teacher collaboration across Europe” (21. sajandi oskused eduks – õpetajate koostöö Euroopas).

Projekt algas 2015. a jaanuaris ja lõppes 2016. a augustis. Projekti rahastab Erasmus+, mida kaasrahastab Euroopa Liit.

Projekti käigus valmis eTwinning keskkonnas projektiplaanide kogumik, mis aitab õpetajatel koos oma õpilastega läbi viia rahvusvahelisi projekte, mis õpetavad õpilastele 21. sajandi oskusi. Kõik projektid, mis kogumikus on, on projekti jooksul loodud ja õpilastega läbi tehtud ning vastavalt vajadusele on projektiplaane ka parandatud.

Noored Kooli poolt alustas projekti koordinaatorina Kerli Prass (3. lend) ning projekti käigus võttis koordineerimise üle Tiina Pau (7. lend). Projektis osalesid õpetajatena Kathriin Karus (8. lend) ja Marie Vellevoog (8. lend).

Projekti raames kohtusid õpetajad kaks korda näost näkku ja korduvalt virtuaalselt, et planeerida tegevusi klassis ja koostada projektiplaane. Novembris 2015. a käidi Sofias, kus tutvuti Bulgaaria haridusega ning planeeriti oma projektikaaslastega edasi tegevusi, mida seni oli planeeritud virtuaalselt. Märtsis 2016 kohtuti Tallinnas ja Riias ning planeeriti projekti lõputegevusi ning keskenduti projektiplaanide kohendamisele eTwinning keskkonna jaoks.

Projektiplaanid kõigile kasutamiseks avalikustatakse oktoobris 2016.

TFA projekti TFS kohtumine Riias

Projekti kohtumine Riias

8. lend käis Haridus- ja Teadusministeeriumis

1. aprillil külastasid Noored Kooli 8. lennu osalejad ülikoolilinna Tartut, et tutvuda Haridus- ja Teadusministeeriumi tööga. HTM-is võttis külalised vastu Noored Kooli 4. lennu vilistlane Triin Noorkõiv, kes töötab ministeeriumis õpetajaosakonna peaeksperdina.

Vastuvõtt ministeeriumis oli väga soe, saabudes ootasid laual kohv ja saiakesed. Esimesena oli päevakorral poliitika – arutleti küsimuse üle, kuidas saavad õpetajad ja koolijuhid osaleda poliitikakujundamises. Teemast tegi ülevaate Argo Kerb, kes ise viibis aga hoopis HTM-i Tallinna kontoris. Niisugune kahe linna vaheline online-ühendus on haridusministeeriumi töö puhul pigem reegel kui erand. Pärast videoühenduse lõppu tutvustas Sille Uusna HTM-i õigusloome protsessi. Kõige põhjalikumalt leidis käsitlust uue haridusseadustiku loomine. Uusna selgitas, et praegu kehtiv seadustik pärineb aastast 1992 ning jõustus isegi enne Eesti Vabariigi põhiseaduse vastuvõtmist, mistõttu väga suur osa dokumendi sisust on aegunud ning vajab uuendamist.

Edasi jagunesid osalejad gruppidesse. Võimalik oli tutvuda üldharidus-, kõrgharidus-, noorte-, välishindamis- ja keeleosakonna tööga. Välishindamisosakonnas oli huvitav arutelu tasmetööde ning eksamite üle. Ministeeriumi ametnikud selgitasid, miks korraldatakse näiteks kuuendates klassides tasemetöid, mis nende tulemustega tehakse ning kes võiksid tasemetööde läbiviimisest kõige enam kasu saada. Kuigi ministeerium on teinud pidevat teavitustööd, et tasemetöö ei ole mitte hindamise, vaid tagasiside vorm, kirjeldasid osalejad, et valdavalt on koolides siiski hirm igasuguse välise „kontrolli“ ees. Ametnikud loodavad, et noored õpetajad suudavad selle arusaama siiski vähehaaval koolidest välja juurida.

Lõunapausi ajal said huvilised majaga tutvuda, proovida sai ka ministri toolil istumist. Triin Noorkõiv rääkis, et kuigi ministril on Tartus kabinet, viibib ta siiski enamus ajast Tallinnas, mistõttu meenutas kabinet pigem muuseumituba kui funktsioneerivat töökohta. Muljet avaldas maja arhitektuur – säilinud on vanamoodne ning suursugune sisekujundus.

Pärast lõunasööki arutleti väga aktuaalsel teemal – koolivõrgu korrastamine ja koolide rahastamine. Samuti räägiti karjäärivõimalustest HTM-is. Kui ametlik tööpäev oli juba läbi saanud, kohtus väike grupp osalejaid veel õpetajaosakonnaga. Arutleti õpetajate palga ja tööaja teemadel.

kk

Koolivõrgu korrastamise kohta esitas küsimuse Kathriin Karus

Noored Kooli osalejad jäid külaskäiguga rahule, nagu öeldud, oli vastuvõtt soe ja sõbralik. Samuti oli päev väga sisukalt planeeritud. Minule osalejana jättis ministeeriumitöö hea mulje, ent sain kinnitust ka oma senisele arvamusele, et hetkel on kool kõige õigem koht, kus töötada.

Reesi Kuslap

Noored Kooli 8. lend