Koolivaheajal avanes mulle suurepärane võimalus külastada kahte erinevat Soome kooli. Reisisellideks olid toredad kolleegid Pelgulinna Gümnaasiumist.

Koolideks olid Metsokangas Comprehensive School ja Oulu International School. Koolide tutvustused on järgnevad:

Sealt Eestisse naastes võtsin kaasa kolm mõtet, mida oleks tore ka Eestis näha.

Klassidevahelised koostööprojektid

Koostööd ei teinud koolides mitte ainult samas vanuses lapsed vaid koos töötasid nii tundide siseselt kui ka väliselt erinevates vanustes lapsed. Koolides toimusid ühisüritused erinevatele vanustele, mida toimub  ka meil. Kuid sellele lisaks oli õpilastevaheline koostöö ka ainetundide siseselt. Üks näide oli inglise keele vallast, kus korra nädalas pidasid koos inglise keele tundi  4. ja 9. klass. Õpilased viibisid koos koolitunnis ja külastamise hetkel tegid koos oma kooli keelesõnastikku – õpilased käisid koos kooli peal pilte tegemas ning siis tegid koos arvutit kasutades valmis lühisõnastiku. Vanemad õpilased õppisid nooremate eest vastutama ning nooremad õppisid vanematega koos töötama.

Ainetevahelised koostööprojektid

Ainete integratsioon on ka meie õppekavades oluline teema, kuid ühes külastatud koolis nähtu avaldas mulle tõesti muljet. Ainetevaheline koostöö ei toimunud mitte ainult kahe aine vahel vaid palju enamate. Üheks näiteks oli sõdade temaatika käsitlemine. Selle olulise teema käsitlemisel tegid koostööd nii soome keele õpetaja, kirjanduse õpetaja, võõrkeelte õpetaja, ajaloo õpetajad, ühiskonnaõpetuse õpetajad ja isegi kunstiõpetuse õpetajad. Erinevate nurkade alt suurtele teemadele lähenemine pakkus õpilastele võimaluse väga sügavalt teemasid analüüsida.

Tugisüsteemid

Peale selle, et koolides eksisteerisid abiõpetajad, kellest on kindlasti väga palju kasu oli väga selgelt näha ka üldist koolide vaimsust. Õpilaste toetamine oli oluline, õpetajate kontakt vanematega oli oluline ja sellises rahulikus keskkonnas tundusid ka õpilased rõõmsamad. Peale õpilaste toetamise oli mõlemas koolis oluline ka õpetajate toetamine – õpetajate tööaega oli sisse planeeritud aeg selleks, et igasuguseid koostööprojekte planeerida, teiste aineõpetajatega ning vanematega suhelda.  Mõlemas külastatud koolis olid väga karismaatilised juhid, kellel oli oma visioon sellest, milline peaks nende kool olema ja nad abistasid õpetajaid igati, et selle eesmärgini jõuda.

Kindlasti ei ole Soome koolisüsteem ideaalne ja oma muresid on ka neil, kuid kindlasti on oluline oma naaberriigi koolisüsteemiga tutvuda ja sealt parimaid ideid laenata! Soovitaksin huvilistel küll valida külastamiseks mõne lähedamal asuva kooli, sest reisi ainsaks miinuseks jäi kokkuvõttes vaid pea 8 tunnine bussisõit

Kristi, 5.lend

Talveakadeemia 2012 alternatiivsete ideede sessioonis kutsusime Priit Jõega inimesi kaasa mõtlema väga põneval teemal. Kuidas kasvatada ettevõtlikku ja samal ajal keskkonnateadlikku kodanikku? (muide, see haakub väga minu isikliku eesmärgiga õpetajatöös) Lahendusi oli seinast seina, nii et lisan nad siia kriitikameeleta tähestikulises järjekorras:

• Ainetevaheline integratsioon – miks mitte teha tehnoloogiaõpetuses kohupiimavärve?
• Insenerivõistlused.
• Kirjandite teemad ning võõrkeeletundide esseed ei peaks olema ainult inimsuhetest, ajaloosündmustest vmt – nad võiksid tihemini käsitleda konkreetseid keskkonnaküsimusi (just konkreetseid, mitte mingit humanitaarset hägu… – väga hea näide TIK’i saksa keele õpetajalt, kes parandas õpetajate toas esseed teemal „Vor- und Nachteile der Windenergie“ või midagi sarnast).
• Kohustuslik kirjandus võiks sisaldada ka huvitavat keskkonnaalast kirjandust („Hääletu kevad“, „Maailma roheline ajalugu“ või miks mitte „Rebasetund“ noorematel – see on ju teatud ringkondade klassika? Sh. inglise keele kohustuslik kirjandus, publik soovitas lugeda “A Short History of Nearly Everything”).
• Kooli prügimajandus on korras. Sh. selgitatakse lastele jooksvalt, miks sorditakse ning seletatakse lahti toodete ja materjalide elutsüklid (tarbimine lähtuvalt toote elutsüklianalüüsist).
• Külastused firmadesse.
• Lastesaamise võimalus ainult neile, kes on keskkonnaküsimustes pädevad.
• Leida laste hulgas populaarseid kõneisikuid keskkonnaküsimustele – nt. Getter Jaani!
• Rohkem case study meetodil õppimist igas vanuses (ehk mõtestatud rühmatööd avastuslikus vormis), nt „kuidas laadida mobiili, kui oled matkal ja sul on ainult käepärased vahendid kaasas?“
• Science Fair – õpilaste teadusprojektid, -laadad jmt.
• Tagasi Kooli!
• Teemanädalad (A’la fair tradepõhimõtete tutvustamine koolis).
• Tegevõpetajate rakenduslik täienduskoolitus (nt. ainesektsioonides loengute kuulamise asemel praktilised tegevused (see ka osaliselt toimub nii) ülikoolide laborites. Sh. peaks see täienduskoolitus jõudma laiemale ringile, kui ainult harilikult aktiivsust üles näitavad õpetajad, keda, minu kogemuse kohaselt, on ainult teatud osa tervikust.
• Tähistada lisaks emakeele päevale ka näiteks Maapäeva või autovaba päeva ülekooliliselt.
• Vaheaegade linnalaagrid (õpikojad jmt, mis juba toimib ka – siin on küsimus pigem reklaamis ja (jällegi) õpetaja aktiivsuses.
• Võistlused, kus kogutakse vanapaberit.
• Õpetajate omavahelised kokkulepped, et aetaks ühte asja.
• Õpetajate toas plasttopside kasutamine keelatud (või suunatud ainult külalistele).
• Õpilasesinduste suurem osalus kooli keskkonnapoliitikas (nõuab konkreetsete õpilaste initsiatiivi muidugi).

Osalesin koos Hanna-Liisi, Sandra, Gerli, Kristi ja Liisiga USA-s Teach for All / Synergies üritusel. Tegelikult juba mõnda aega tagasi (veebruaris). Mõned uitmõtted, takkajärgi.

1. Tänaseks on maailmas juba paarkümmend riiki, kus tegutseb sarnane haridusprogramm nagu meie Noored kooli. Tundub, et ülemaailmne õpetajate suhtlus on seda tuumakam, mida enam on teemaks nö õpetamise pehme pool (väärtushoiakute kinnitamine, ametiuhkuse tugevdamine, inimesena arenemine). Tehnilises osas (meetodid, nipid-trikid, materjalid jms) tasub pigem kodus ringi vaadata ja jätta lennureisiks kuluv fossiilkütus põletamata.

2. USA organisatsioon on vanim ja suurim, ca 20 000 osalejat 20 aasta jooksul. Sealne statistika näitab veenvalt ühte fakti: Teach for America õpetajad on vähemalt sama head kui traditsioonilise õpetamiskoolituse läbinud pedagoogid. Nad ei ole — kokkuvõttes ja keskeltläbi — kindlasti mitte halvemad, aga ka mitte silmapaistvalt paremad. Avalikult ja väljapoole keskendutakse loomulikult edulugudele. Tegelikult me võib-olla pole nii erilised.

3. Väga palju oli juttu haridusrevolutsioonist, mille lävel me justkui võiksime, globaalselt ja ajalooliselt, seista. Aga selle kõrval oli väga vähe juttu sellest, mis tegelikult üldse on haridus. Kas hinne? Kas mingi diskursiivne oskus (analüüs, seostamine, arvustamine)? Kas hüppelaud sotsiaalseks või majanduslikuks eduks? Kas võrdne võimalus? (Uurisin kunagi haridussüsteemi 1930-ndate aastate Saksamaal. See oli küllaltki egalitaarne ja efektiivne süsteem, riikliku õppekava täitmise mõttes.)

Austatud härra president, lugupeetud kohalviibijad.

Harlis Velk. Noored Kooli. Mul ei ole veel olnud õnne olla lapsevanem. Samas on mul viimase aasta jooksul olnud õnn töötada õpetajana põhikoolis. Selle aasta jooksul on haridus saanud mulle väga südamelähedaseks. Tahan rääkida teile hirmust, õpetajatest, keskkonnast ning pakkuda teile alternatiivse tulevikuvisiooni.

Hirm. Eesti inimeste kartus unistada liiga suurelt. Kartus läbi kukkuda. Madal motivatsioon. Mitmed eelkõnelejad mainisid seda oma sõnavõttudes. See oli kirjas Eesti visioonis järgmiseks kümneks aastaks. Kust see tuleb?

Iga avalik esineja teab, et sõnastus annab alla 10% oodatud tulemustest. Ülejäänud 90% tuleb esineja kehakeelest ning tema sõnumi mõttest. Sõltumata õppekavadest ja kooli tehnilistest võimalustest, õpetab iga õpetaja, kes seisab klassi ees, õpilastele iseennast. Õpetaja on pilt, ülejäänu raam. Selleks 90%ks, mis koolis õpilasi mõjutab, on õpetaja isiksus, tema uskumused, enesekindlus ja väärtushinnangud. Nüüd mõelge selle peale: kes on keskmine Eesti õpetaja? Millesse ta usub? Millised on tema väärtushinnangud? Milline on tema enesekindlus?

Jättes hetkeks kõrvale eliitkoolid ning vähesed sädeinimesed, kes on auga õpetaja elukutset läbi aastate kandnud, väidan ma, et keskmine Eesti õpetaja ei usu, et ta tema panus on oluline, et ta suudab õpilaste tulevikku muuta. Ta võitleb enda lahinguid üksinda ning on koolis tööl sellepärast, et ta kardab, et keegi teine teda tööle ei võtaks. Kui te selle peale mõtlete, siis ei tohiks enam tulla üllatusena, miks paljud noored on minimaalse koolirõõmuga, ebakindlad, madala motivatsiooniga, endassetõmbunud ja kardavad seada endale kõrgeid eesmärke.

Ükskõik, mida me teeme, ei muutu tänases hariduses midagi, kuni koolides on tööl samad inimesed, kes olid seal juba kümneid aastaid tagasi. Mõõdupuuks on motivatsioon tegeleda noortega ja seada neile kõrgeid eesmärke.

Õpilaste ette on vaja inimesi, kellel on kõrged eesmärgid, kes usuvad järjekindlalt endasse ja õpilastesse, kes on valinud õpetaja töö sellepärast, et kõik tööandjad ootavad neid avasüli.

Selleks, et sellised inimesed jätkusuutlikult kooli jõuaksid, tuleb palju ära teha ning igaüks meist peaks tegema kõik enda võimuses: koostada parim õppekava tippjuhtidele ning nimetada see õpetajakoolituseks, luua jätkusuutlik mudel, mis tagab sellistele sädeinimestele jälgitud arengu ning konkurentsivõimelised töötingimused koolis, valida koolijuhtideks parimad juhid ning eraldada koolijuhtide kinnitamine poliitikast, läbi selle tekitada konkurentsivõimeline õpetajate tööturg, kus koolis töötavad vaid parimad. Meil on vaja eeskujudel põhinevat haridust. See puudutab ka lapsevanemaid, kes panevad lapse arengule vundamendi.

Eesti visioon aastaks 2020 olgu: Eesti kool on maailma parim õpilase ja õpetaja arengukeskkond. Eestlane on eeskuju sünonüüm.

Aitäh!

Pidasin oma kooli Eesti Vabariigi 92. aastapäeva aktustel kõne. Gümnaasiumi aktusel peetud kõne osutus ülimenukaks ja kuna see andis mulle võimaluse avaldada mitmeid olulisi mõtteid, siis jagan seda kõne ka siin.

Olgu veel öeldud, et mis puudutab vabaduse ja hariduse seoseid, siis kõik mõtted ei ole minu enda omad, vaid kasutasin kõne koostamisel üht Tiiu Kuurme artiklit, kus ta sama probleemi analüüsib.

Kõne siis järgmine:

Head kuulajad, 

Me oleme kogunenud Eesti Vabariigi aastapäeva aktusele. Selle asemel, et olla tavalises koolitunnis ja õppida matemaatikat, eesti keelt, ajalugu või mingit muud õppeainet, istume aulas. Pidulikult. Laulsime hümni ja nüüd on aeg kõnede käes. Miks?           

Lihtne vastus oleks, et 92 aastat tagasi kuulutati välja Eesti Vabariik ja meie koosviibimise eesmärgiks on seda tähistada. Aga see vastus ei selgita tegelikult seda miks on sellele päevale omistatud rahvuspüha staatus. Miks me peame oma riigi sündi nii oluliseks, et selle puhul aktust pidada? Miks on homne päev antud vabaks nii koolist kui töölt? Miks kogunetakse paraadidele? Miks annab president teenetemärke ja korraldatakse balle ning vastuvõtte? Mis on selle kõige mõte? 

Ma usun, et te olete minuga nõus, kui ma väidan, et vabariigi aastapäeva tähistamise eesmärgiks on oma riigi väärtustamine. Iseseisvuse ja vabaduse väärtustamine. Et oleks aastas vähemalt üks päev, mil me mõtleme oma riigi väärtusest, mõtestame oma iseseisvust ning vabadust. Et justkui tuletada iseendile meelde, et vabadus ei ole miski, mis sünnib iseenesest, vaid selle eest on tulnud meie esivanematel võidelda ja selle säilimiseks tuleb meilgi vaeva näha.  Sest me vajame vabadust. Inimese elu on paratamatult täis kõikvõimalikke valikuid. Meie elusaatus sõltub sellest, milliseid valikuid me teeme ja vabadus neid valikuid ISE teha, annab meie elule mõtte. Seega vabadus on inimolemise algupärane vajadus. 

Hea küll, see justkui annaks meie koosviibimisele siin ka mingi sügavama tähenduse. Aga mis mind isiklikult pisut vabariigi aastapäeva tähistamise juures häirib või mõtlema paneb on see, et nende rituaalide (lipuheiskamise, hümnilaulmise jne) läbiviimine ei pruugi eriti juurde luua tegelikke väärtusi.  Nii nagu oma lähedaste inimeste puhul ei piisa heade suhete loomiseks ja hoidmiseks sellest, kui me käime aastas korra teineteise sünnipäevadel, nii ei saa ka riik püsida sellel, kui me kord aastas oma patriotismi välja näitame. Mis ei tähenda seda, et sünnipäevi ei peaks tähistama, kuid ma väidan lihtsalt, et sellest ei piisa.  Oma riiki väärtustada, vabadust ja iseseisvust hoida ja kaitsta on vaja iga päev. Ja see ei tähenda jällegi seda, et me peaksime iga hommikut alustama hümni laulmisega ja iga pühapäev paraadi korraldama, vaid meil tuleb oma igapäevase tegevusega oma riiki kujundada. Sest selline, millised oleme meie, on ka meie riik. 

Kuid mida saab teha kool, mida saavad teha õpilased ja õpetajad selleks, et meie iseseisvus ja vabadus oleksid tõelised? Milline on kooli roll? Ma väidan, et see roll on keskne. See on üldse kõige tähtsam. Ma ütlen koguni, et ilma hariduseta ei saakski olla vabadust. Miks on siis meie kui õpilaste ja õpetajate tegevus nii tähtis? 

Kogu kirjapandud ajaloo vältel on Eesti ja eestlased vabaduse põlve maitsta saanud vaid mõnikümmend aastat. Aegadel, mil ühiskonnas vabadus puudus, kus otsuseid tegi tsaarivõim või kommunistlik partei, leiti keelatud vabadus üles hariduses. Haridus on meie jaoks ajaloos olnud isegi nagu rahvuslik müüt – eesti poisse manitseti õppima nagu hullud, et tõusta kõrgemale valitsevatest oludest. Haridus ja koolid on olnud üks peamisi mõjutajaid riikluse ja seega ka vabaduse sünnis ning okupatsiooniaastail aitas hariduse kaudu saavutatav vaimsus säilitada oma väärikust.  

Tänaseks on vabadus kõikjal ühiskonnas, Eesti on iseseisev, kõigi võimaluste maa. Sellepärast ongi paradoksaalne, et haridus ja kool on muutunud millekski, mis vaimset vabadust minu arvates kahjuks eriti ei toeta. Miks ma nii arvan? 

Esiteks on haridus tänapäeval muutunud vahendiks. See on abinõu positsiooni, palga ja hüvede saavutamiseks. Kui küsida keskmiselt õpilaselt, miks ta koolis käib, siis ilmselt on levinuim vastus: sest muidu ma ei saa tulevikus head tööd ja head palka. Mõistagi on materiaalsed väärtused inimese vabaduseks vajalikud, et võimaldada endale elus rohkem valikuid. See on aga poolik vabadus. Sest siis lõpeb haridus otsa, kui on vaja mõtestada: mille jaoks see kõik? Kui haridus muutub paberiks ja tööandjat huvitab ennem haridust tõendav dokument kui inimene, siis ongi tulemus see, et meid ei huvita enam hariduse sisu, vaid välised näitajad – oluliseks saavad hinded, riigieksamitel saadud punktid ja läbitud kursused.  Sooritamise sund ja surve koolis on nii suur, et me unustame ära tegelikud väärtused ja inimese tegeliku kvaliteedi: tema mõtlemise ja hoiakud, võime kaastundeks, eetilisteks otsusteks ja inimsuhete loomiseks. Ja tulemuseks võib halvemal juhul olla see, et nii nagu koolipõlves taheti maha saada eksamiga, nii püütakse vanast harjumusest hiljem kuidagi eluga maha saada. 

Teiseks on koolis liiga suurt rolli mängimas hirm. Õpilased õpivad hirmust õpetaja või kontrolltöö või halva hinde või vanemate pahameele ees. Õpetajad kardavad oma koha ja karjääri pärast. Koolijuhid kardavad oma kooli maine pärast. Ja kardab ka ühiskond, sest ühiskonnal on hirm tuleviku pärast. Et tulevikku prognoosida ja kontrollida, peab ühiskond teadma, keda tal on koolipingist oodata ja sellepärast ongi haridus riiklikult üks rangeimalt reguleeritud valdkondi. Sellepärast ongi meil riiklikud õppekavad ja riigieksamid. Kuid tegelikkult on see enesepettus, sest ajalugu on näidanud, et mida enam on inimesed lootnud oma elu ja tegelikkust planeerida ja kontrollida, seda etteaimamatumaks on kujunenud tulevik.  

Üks, mis veel näitab seda, kui kaugel on meie tänane kool vabadusest, on see, et nii õpilased kui õpetajad tajuvad koole sunniasutusena. See väljendub ka keeles kui räägime “koolikohustusest”, mitte aga “koolivabadusest”. Vabastaja sümboliks koolis on koolikell – see helistab tunnist välja, lõpetab päeva, lubab koolivaheajale. Me käime nagu tehases, mõtestamata enda jaoks, mis on hariduse tegelik väärtus. Nii ongi tulemus see, et liikumine mööda koolitreppi võib küll viia uute teadmiste juurde, kuid see ei pruugi tähendada teekonda tarkuse juurde. 

Aga mida siis ikkagi teha? Mida meie siin Keila Koolis saame teha, et haridus saaks vabaduseks? Ma arvan, et õige ja tegelikult ka ainus lahendus on iseenda mõtlemises ja oma tegevuste mõtestamises. Kui õpilane tõuseb hommikul üles ja ei mõtle enam, et ta läheb kooli, sest ta peab kooli minema, vaid mõtleb, et ta tahab kooli minna, et saada iga päeva ja iga tunniga üha rohkem aru maailmast meie ümber ja iseenda kohast selles maailmas, siis selle õpilase jaoks ongi muutus juba toimunud. Ta on ise võimaldanud endale rohkem valikuid. Ta on vabam. 

Kui õpetaja ei mõtle tunnis, et ta õpetab midagi selleks, et õpilane sooritaks eksami, vaid mõtestab oma õpetamistegevust läbi selle, et ta aitab õpilasel õppida, et õpilane saaks kujuneda isemõtlevaks, et õpilane näeks tulevikus kõiki enda valikuid ja oskaks õigesti valida, siis on ta aidanud kaasa õpilase kujunemisel tõeliselt vabaks. Ja mida rohkem neid tõeliselt vabu inimesi on, seda vabam ja iseseisvam on ka Eesti riik. Ja seda iga päev. 

Kuigi me paneme täna nurgakivi oma kooli uuele hoonele, siis ma arvan, et ühes sellega on aeg panna nurgakivi ka uuele mõtteviisile Keila Koolis. Seepärast lõpetangi kuulsa India filosoofi Sri Chinmoy tsitaadiga, mis on muuseas ka Keila Kooli kodulehe esilehel ja võiks seega samahästi olla meie kooli moto: “Eile ma olin tark. Seepärast tahtsin muuta maailma. Täna ma olen arukas. Seepärast muudan ma iseennast.”

Tänan kuulamast ja soovin teile head vabariigi aastapäeva!

Selle aasta oktoobris saab toimuma nii mõndagi põnevat.

Nimelt on Noored Kooli 2. lennu osaleja ja Forseliuse Gümnaasiumi õpetaja Lauri Tankler ning Alo Lõoke Tartu Ülikoolist algatamas Hea õpetaja kuu traditsiooni.

Hea õpetaja kuu eesmärk on väärtustada õpetajaid, tõsta õpetajate mainet ühiskonnas, edendada õpetajaharidust ja tuua rohkem helgeid päid õpetajaks õppima. Samuti soovitakse tekitada ühiskonnas diskussiooni küsimuse üle, milline on hea õpetaja, millised omadused teevad õpetaja “heaks”. Kuu on täis erinevaid tegemisi, mis pakuvad osalemisvõimalust kogu Eesti rahvale: õpilastele, õpetajatele, lastevanematele, üliõpilastele.

Ettevalmistused on täies hoos. Näiteks tegelesid Lauri ja Alo nädalavahetusel koos tublide vabatahtlikega sellega, et valmistasid ette Hea õpetaja kuu materjalid kõigile algatuses osalevatele koolidele.

www.opetajakuu.ee

President Ilvese ja Noored Kooli sihtasutuse algatus “Tagasi kooli” nädal toimub sel sügisel samuti Hea õpetaja kuul: 19.-23. oktoobril. Sel nädalal kutsume tegusaid kodanikke, lapsevanemaid, vilistlasi ja üliõpilasi kooli, et anda seal (vähemalt) üks tund.

Külalisõpetajate tunnid võimaldavad muuta koolielu mitmekesisemaks, vahendades õpilastele praktilisi teadmisi ja kogemusi eri eluvaldkondadest. Lisaks annab “Tagasi kooli” hea võimaluse kohtumisteks õpetajate ja koolijuhtidega. Just sellest võivad alguse saada mõtted järgmiste sammude jaoks – kuidas aidata kaasa Eesti hariduse edenemisele ka pikemas perspektiivis.

Juba täna on registreerunud rekordarv koole üle Eesti – üle 200! Nüüd on külalisõpetajate kord registreeruda. Tule ja anna ka Sina üks tund!

www.tagasikooli.ee

Eile ilmus Eesti Kaubandus-Tööstuskoja Teataja sotsiaalse ettevõtluse rubriigis Noored Kooli tegevjuhi Kaire Kroosi arvamuslugu.

Iga laps on oluline: Noored Kooli panustab koos ettevõtjatega uutesse haridusliidritesse

Parim viis Eesti majandust kriisist välja aidata ja meie pikaajalist konkurentsivõimet tõsta on läbi hariduse arendamise. See ei ole ainult riigi mure ja küsimus ei ole ainult rahas. Noored Kooli programm on üks näide sellest, kuidas ettevõtjate initsiatiivil on loodud alus süsteemseks muutuseks Eesti hariduses.

Eesti õpilaste suurepärased rahvusvaheliste testide tulemused nagu näiteks PISA, panevad õigustatult uhkust tundma. See on tunnustus viimase 20-30 aasta jooksul koolidesse õpetama läinud õpetajate tehtud tööle. Analüüsides testidel saavutatut lähemalt, peame aga endalt küsima, kas osa heade tulemuste põhjusi ei või peituda ka selles, et mitte kõik õpilased ei jõudnud testi tegema? Siin ei ole mõeldud hilinemist ega põhjuseta puudumist (need näitajad on testijate range kontrolli all), vaid seda, et Eestis langeb igal aastal ligi tuhatkond õpilast koolisüsteemist välja juba põhikooliastmes. On mõtlemapanev, et põhikoolist väljalangevus on Eestis absoluutarvudes 80 korda suurem kui meie tunduvalt suuremas naaberriigis Soomes. Need õpilased koolis ei käi ega osale ka testimises. Ei pea olema selgeltnägija mõistmaks, et suur osa neist ei hakka endale kunagi ise piisavalt elatist teenima, jäädes otseselt sõltuma riigi toetustest.

Kõiki väljalangejatega seotud kulutusi on raske kokku arvutada. Euroopa kogemus näitab, et keskharidusega inimene jääb kokkuvõttes eelarve tulupoolele, samas kui põhihariduseta inimene tähendab oma elu jooksul maksumaksjatele 0,5 kuni kahe miljoni euro suurust väljaminekut. On kordades suurem tõenäosus, et põhihariduseta inimene vajab rohkem sotsiaaltoetusi, tal on viletsam tervis, tema jaoks vajame kinnipidamisasutusi ning ta kahjustab era- ja ühiskondlikku omandit.

McKinsey & Company ja OECD 2007. aasta rahvusvaheline haridusuuring kinnitab, et kõigist faktoritest, sh kodu toetus ja kooli materiaalne keskkond, mõjutab õpilase õppeedukust ja seeläbi ka hilisemat hakkamasaamist elus kõige enam õpetaja. Sellest, kes on need noored õpetajad, kes asuvad koolidesse tööle lähiaastatel ja milliseid väärtusi nad kannavad, sõltub otseselt Eesti hariduse kvaliteet järgmise 20-30 aasta jooksul. Kui nõukogude ajal jõudis koolidesse läbi suunamiste palju võimekaid inimesi, siis taasiseseisvumisjärgsete aastate ülikoolidesse astuvate noorte eelistustes on õpetajaks õppimine üks vähem populaarsetest valikutest. Samuti on lävend õpetajakoolitusse sisseastumiseks üks madalamaid.

Noored Kooli programm, mis loodi Heateo Sihtasutuse ja Swedbanki algatusel ning Eesti ettevõtete toetusel kolm aastat tagasi, on suutnud näidata, et õpetajaamet võib saada atraktiivseks ning haridusvaldkonda on võimalik kutsuda säravaid noori senisest palju suuremas kontsentratsioonis. Kui alguses tundus Noored Kooli sõsarorganisatsioonide kogemus Ameerika Ühendriikides ja Suurbritannias üsna uskumatu – Harvardi või Oxfordi lõpetaja võistleb võimaluse eest minna kooli õpetajaks – siis täna võib sarnast tendentsi järjest enam täheldada ka Eestis. Kolme aasta jooksul on Noored Kooli programmi keskmine konkurss kaheksa inimest kohale ning käesoleva aasta 1. septembril läks kolmandas lennus koolidesse üle Eesti seitseteist uut võimekat noort, kes muidu suure tõenäosusega ei oleks haridusvaldkonda sattunud. On põhjendatud ootus, et suur osa neist jäävad ka peale kaheaastast programmi hariduse valdkonda ning õpetaja- ja liidrikoolituse läbimine loob eeldused, et nendest sirguvad uue põlvkonna Eesti haridusliidrid.

Eesti kui väikeriigi jaoks ei ole jätkusuutlik trend, kus aastas sünnib umbes 14 000-15 000 last ja samal ajal langeb koolisüsteemist välja tuhatkond last. Oluliselt vähem ühiskonna ressursse kuluks maadlusele sotsiaalsete probleemidega, kui me teeksime ühiseid jõupingutusi – selle heaks, et kõigil lastel Eestis oleks võimalik saada hea haridus, mis jätaks neile võimalikult laiad valikuvõimalused realiseerida oma potentsiaali. „Iga laps on oluline” ja “Iga laps suudab“ – need on põhiväärtused, mida Noored Kooli programm peab haridusuuenduste võtmeks ja mis peavad leidma laiemat kõlapinda Eesti ühiskonnas tervikuna.

Igaüks meist saab innustada võimekaid noori, et nad julgeksid ja tahaksid võtta vastu väljakutse minna õpetajaks – kasvõi mõneks aastaks oma elust. Noored Kooli programm pakub selleks ühe konkreetse võimaluse. Samuti aitab see, kui hoiate silmad lahti võimaluste osas panustada koolidesse või hariduse valdkonna algatustesse rahaliselt või oskusteabega – olgu üksikisiku või organisatsioonina.

Kaire Kroos
Sihtasutus Noored Kooli
www.nooredkooli.ee

Kutse: uuri, mis koolis toimub!
Noored Kooli sihtasutuse ja Vabariigi Presidendi algatus „Tagasi Kooli“ leiab aset 19.-23. oktoobrini. See on võimalus anda üks koolitund ja saada otsene kogemus tänasest koolielust.
Lisainfo: www.tagasikooli.ee

Üks kena artikkel Eesti Ekspressist, mis puudutab minu meelest “Noored Kooli” suurt eesmärki ning tõstatab küsimuse – kas me tahame, et kõik lapsed saaksid koolist võrdsed võimalused edasi püüdlemiseks, või tahame, et meil oleks nn eliitkoolid, kus “targemad” lapsed saavad “paremat” haridust “paremate” õpetajate käest ning kas sellisete “drillitud ahvikestega” on pärast ühiskonnal ka midagi peale hakata.

Tervet Marju Lauristini artiklit loe SIIT.

..kirjutab Artur Taevere Eesti Ekspressi arvamusloos.

Soome kogemus 1990. aastatel näitab, et julgete ning õigete otsustega on võimalik majanduslangusest välja tulla senisest palju tugevamana. Mitmed ettevõtjad on andnud ka Eesti valitsusele nõu – kopeerige põhjanaabrite käitumist. Selles arutelus ei ole pööratud tähelepanu tõsiasjale, et Soome majandusliku edu eelduseks on olnud esmaklassiline haridussüsteem. Kas ka Eestis on võimalik saavutada olukord – sarnaselt Soomele -, kus iga kool on hea kool? Mida selleks teha?

Loe edasi ja avalda arvamust Ekspressi platsil. Artiklis räägib Artur ka Noored Kooli programmist ja “Tagasi kooli” päevast.