Kotis tõend selle kohta, et oleme läbinud 180 akadeemilise tunni mahus pedagoogilisi õpinguid, kaenlas oma lennu lennukas grupipilt Vormsilt ja peos pisike purk, mis leiab siis, kui see on 9. septembriks moosiga täidetud, oma koha Noored Kooli sahvris – just nii me (5. lend) 12. augustil pidulikult oma ettevalmistuskoolituse lõpetasimegi. Pealtnäha oli meie pagas tagasihoidlik ja üsna kerge, aga igaüks, kes on selle programmi võlu ja valu omal nahal tunda saanud, teab, et tegelikult on see pagas oluliselt sisukam ja kaalub ka palju rohkem.

Mul ei õnnestu kindlasti võtta kokku möödunud 29 koolituspäeva nii lihtsalt ja värviliselt nagu tegi seda Sandra, meisterdades meie lennu senistest tegemistest imearmsa video! Seepärast kirjutan lihtsalt sellest, mis tundub olulisem ja mille mina meie 2. suvekoolist kaasa võtsin.

Kui alustada päris algusest, siis sain juba esimesel koolituspäeval (1. augustil) selgeks, et nüüd läheb asjaks! Alustasime järjekordset koolitustsüklit sellega, et lahkasime pikalt ja põhjalikult neid probleeme ja takistusi, mis võivad alustava õpetaja elus ette tulla. Ehkki pärast selle ettevalmistuskoolituse lõppu on tunne niivõrd kõikvõimas, et muudkui läheks ja teeks ja õpetaks nii, et kool vappub, on meil nendest jagatud kogemustest kindlasti palju-palju kasu siis, kui n-ö hall argipäev on kätte jõudnud ja vaimustus mõnevõrra vaibunud. Ütlesin juba siis ja ütlen veelkord, et võimalus kuulda vahetult vanemate lendude kogemusi pani mind kõike seda päriselt uskuma – ju see kõik on siis võimalik.

Olen tänaseks õppinud Noored Kooli programmi inimesi juba nii palju tundma, et tean kui palju ja kui siiralt nad meist hoolivad. Kõike seda (koolitust, ma mõtlen) tehakse meie jaoks ja vaevalt, et selles ettevalmistuskoolituses on olnud ühtegi osa, mis oleks tähendusetu või eesmärgita. Kui vahel nii ka tundus, siis selgub selle tähendus kindlasti hiljem.

Loomulikult on tõsi see, et siis, kui Lauri meie esimesel kohtumisel surmtõsiselt ütles, et meist oodatakse väga palju, ei mõistnud me selle tähendust veel nii hästi nagu nüüd. Ja kui Lauri ütles, et meie suhtes on väga kõrged ootused, siis pean täna ütlema, et see kirjeldab meie ees seisvat vastutust veel suhteliselt leebelt. Kui veel juunis tundus mõne ülesande või tähtajalise töö puhul, et „milleks seda minult küll nõutakse?“ ja et „ju see on siis programmi nõudmine“, siis mulle tundus, et augustiks olid kõik need noored õpetajad (teiste seas ka mina) mõistnud, et me ei tee seda mitte iseenda ega programmi, vaid õpilaste jaoks. Küsimus „miks ma seda tegema pean?“ oli asendunud küsimusega „kuidas see minu õpilasi aitab?“ ja just nii lihtsalt muutus sellega ka mõttelaad ja suhtumine, millega pikkadele ja väga sisutihedatele koolituspäevadele vastu mindi. Selle asemel, et kurta pauside ajal teistele kui vähe aega kellelgi on, räägiti rohkem sellest, kuidas asjad võimalikult efektiivselt ära teha. Ja selleks, et mitte liiga teha mõnedele oma lennukaaslastele, kes on võib-olla juba algusest peale olnud selle kõige suhtes väga õigesti meelestatud, märgin siinkohal, et eelkõige saan ma tugineda siinkohal iseenda kogemustele ja natuke ka sellele, mida ümberringi kuulsin, nägin ja tajusin.

Erinevalt enamikust oma lennukaaslastest oli minul täna juba esimene tööpäev. Tartu Kutsehariduskeskuses algas täna uute õpetajate koolitusprogramm, mis vältab septembri lõpuni. Vähemalt pealkirjade ja tänase kogemuse põhjal otsustades tundub, et selle koolituse sisu on väga sarnane kõigele sellele, mida mulle juba Noored Kooli programmi raames on õpetatud, kuid eks kordamine ole tarkuse ema Nii ma siis istun ja õpin seal ja tunnen, kuidas minu ettevalmistus võrreldes teiste alustavate õpetajatega (ja ma mõtlen siinkohal just neid, kes esimest korda õpetama asuvad) on niivõrd palju põhjalikum. Mulle pakub juba praegu nii palju tuge teadmine, et palju sellest, mis tuleb enne õppeaasta algust ära teha ja valmis mõelda (nt. hindamisjuhend, tööplaanid, klassireeglid jms) on minul juba „purgis“ ja ootab kasutuselevõttu! Kindlasti ei ole see kõik veel ideaalne ja arvestan sellega, et ilmselt pean pooled oma plaanid pärast esimest perioodi põhjalikult ümber tegema, kuid siiski on hea teada, et midagi on juba olemas ja seda kõike tänu sellele, et enamik neist materjalidest tuli kindlaks tähtajaks valmis saada ja NK-le esitada.

Kui mõelda sellele, et isegi üks ütlus ütleb, et keegi ei ole maailmas nii üksi kui alustav õpetaja oma esimesel kooliaastal, siis on nii hea mõelda, et Noored Kooli programm tähendab seda, et Sa ei ole kindlasti nii üksi. Loomulikult ei tule keegi Su kätt hoidma, aga vähemalt on Sul teadmine, et Sul on Su lennukaaslased, kellest tänaseks on saanud head sõbrad, ja kogu programmi meeskond (sh ainedidaktikud), kellele võib iga kell loota ja kes on alati ühe telefonikõne kaugusel. Ja aeg-ajalt ikkagi tullakse ka – tullakse vaatlema meie tunde ja antakse nõu, mida ja kuidas teisiti teha. See mõistmine on jällegi midagi sellist, mida võib kevadel esimest korda kohtuvale lennule küll rääkida, kuid nad ei pruugi seda uskuda. Alles siis, kui kandideerimisjärgne entusiasm on vaibunud, saab hakata tööle selle nimel, et me usuksime sellesse programmi ja iseendasse nii nagu usuvad sellesse kindlalt Noored Kooli programmi algatajad ja tegijad. Ja see uskumine tuleb – vähemalt 25-le meist on see kohale jõudnud, sest muidu ei ütleks me ju vabatahtlikult „jah“ kogu sellele tööle, vaevale, aga ka rõõmule, ootustele, lootustele, aga ka hirmudele, mille kogum suureneb igapäevaselt, mida lähemale me jõuame 1. septembrile (või 29. augustile, kui algab õppetöö minu koolis).

Ja me oleme endiselt õigel kursil. Purk on häid mõtteid täis ja veel on ju mõned päevad aega, et noppida välja need, mis on meist igaühe jaoks tõeliselt head ja kasulikud. Kogu 5. lend, ainedidaktikud ja NK meeskond on vaid ühe telefonikõne või e-maili kaugusel ja see kõik, mille õppimisega oleme vatti ja vaeva näinud, saab nüüd reaalsuseks. Päriselt.

Tõeliselt edukat esimest kooliaastat meile kõigile ja palju-palju eneseusku!!!

Õpetaja Karin

Jaanipäev on möödas, laulupidu kohe algamas. Ning sarnaselt pärisõpetajatele, kes peale pikka ja pingelist aastat vaba suve nautima asuvad, tõmban ka mina kooliteemalisi otsi hetkeks kokku: saadan laiali viimaseid CV-sid ja pean koolides läbi viimaseid vestlusi, et siis augustist hoo ja tuhinaga jätkata. Ent praegu ootab ees juulikuu ja suur suvi. See suur suvi, millest mõnes mõttes peaks praegu võtma maksimumi ja nautima nii et juba saab nauditud..aga naljakas on see, et ükskõik kui mõnus see suvi ei tõota ka tulla, vist veel suurem elevus on eesootava kooliaasta pärast. Selline rõõmus ärevus. Et mis, kuidas ja kas hakkab juhtuma. Sest tegelikult saab kõik olema ikkagi nii-nii uus ja tundmatu.

Isegi suvekool Viimsi koolis, mis pakkus enamusele meist esmakordselt võimaluse klassi ette astuda(kui kandideerimise näidistund välja jätta) ja kahe nädala jooksul midagi õpetada, võimaldas päris koolielu vaid pealiskaudselt tunnetada. Esimesel septembril saabuv reaalsus saab ilmselt olema kordades intensiivsem. Ja sellest omakorda võib järeldada, et Viimsi kahe nädala jooksul kogetud kohvi- ja energiajoogimaitselised unetud ööd tunde ette valmistades, närveldamine esimest korda klassi ette astumisel, pea murdmine kontrolltööde koostamisel, eneselt järjekindluse nõudmine põhjus-tagajärg-distsipliinisüsteemi elluviimisel või puudumishimuliste õpilaste tundimeelitamine ei ole teps mitte möödunud raskused. Sügisest võib oodata kõige selle mitmekordistumist.

Aga miks ma tegelikult üldse seda postitust kirjutan on see, et kui aus olla, siis peale kahe nädala möödumist meie õpetajaristsetest ehk suvekoolist, on eelpoolmainitud raskusi üsna keeruline kirja panna. Need lihtsalt ei tule eriti meelde ja neid peab mälusoppidest päris kõvasti taga ajama. Sest peamiselt jäi sellest pooleteisest nädalast õpetamisest meelde ikkagi positiivne. Ning kogu suvekooligi jäi pigem saatma hea tunne. Hea tunne eelkõige selle üle, kuidas vaid lühikese ajaga oli märgata õpilaste edusamme ja kuidas võib-olla õnnestus kohta, kus enne puudus täielik huvi aine vastu, istutada väike uudishimuseeme. See tunne oli midagi uut ja täiesti sõnulkirjeldamatut. Seega julgen mõelda, et kui eesootaval aastal mitmekordistub õpilaste, klasside ja tundide arv, mitmekordistuvad mured ja vaeva hulk, siis mitmekordistub ka see hea tunne, kui märkad, et su tegevusest on õpilastele kasu. Ja see on juba väärt ootamist..:)

3. lend on Haapsalust sõltuvuses. Nii hea oli olla tagasi seal, kust aasta tagasi alustasime. Meie Haapsalu koos Paralepa ranna, Epp Maria galerii ja muude toredustega.

Tundub, et üheksa kuud koolis on meid kõvasti muutnud: lapselikud tuulepead on suuremaks kasvanud, kuid endiselt rõõmsameelsed ja ühtehoidvad. Saime targemaks, jagasime rõõmu- ja murepisaraid, sõime jälle pika laua taga saiavormi (pastinaagisuppi seekord ei pakutudki),  laulsime Helene kitarrimängu saatel ja nautisime üksteise seltskonda.

Eriti tore oli jälle kõiki klassi ees tundi andmas näha. Reigot seekord katsuda ei saanud, kuid mõõduka tundide segamise järele võib linnukese kirja panna küll. Ikka ja jälle jõuan tõdemuseni, et nii palju, kui on õpetajaid, on ka õpetamisviise. Me kõik oleme täiesti erineva stiiliga ja just see tegigi tunniandmisteatri nii nauditavaks. Väga mitmed lennukaaslased oleksid päriskoolis tõenäoliselt mu lemmikõpetajad.

P.S. Haapsalu uuenduskuuri läbinud promenaad on ilus-ilus, minge kindlasti vaatama!

P.P.S. Harlis, sinult tuleb kindlasti pikk struktureeritud nädalakava meie tegemistest. Minu jutuke on ilmselt alles sissejuhatus.

Täna leidis aset minu esimene keemiapooltund pihussüsteemide maailmas. Ma olin väga rõõmus kui tublid õpilased õhtusöögi lauas pannacottat lusikaga surkides tarde ära tundsid. Samuti olin väga rõõmus kui püüdlikud lihaletinaised mulle tagaruumidest entusiastlikult verd otsisid ja lõpuks maksa anumast pool klaasi tumedat vedelikku mulle hankisid – piisas vaid ettekäändest – ma tahan keemiatunnis kolloidlahust näidata. Tasuta katsevahendid! Ja kõige rõõmsam olin ehk siis kui Siim vabandas pärast tundi, et ta ei teinud ühtegi pilti, sest unustas pildistamise ära kuna oli nii suures tööhoos. Eks neid “vaja veel mõelda” kohti oli muidugi ka, aga neid on vaja veel mõelda.

Täna oli võimalik mängida meesõpetajasse üliarmunud 5. klassi tüdrukuid, kes teda igal võimalikul juhul püüavad puudutada. Tüdrukuid, kes edvistavad, itsitavad ja punastavad, kui õpetaja neid küsib. Samuti Svetlanat, Alinat, Sašat ja teisi. Sai vabastada enda sees elutseva nohikliku alter ego ning rääkida valesti inglise keelt.

Aga mis kõige olulisem: “Kussssss, Reigo!”

Tuvi efekt.
(Lugeda räpivormis)

Ping-pong
Dr Ding Dong

ei,

hoopis Watson
justkui Datsun

Mis on stiimul,
see on priimus

Musta kasti reaktsioon…

5A klass

Issand kui hea on olla õpilane, 5. A klassi õpilane…

Meeldiv õpetaja Reigo klassi ees, silma- ja hingeilu, tüdrukute kilked, punastamised… Tahvli ees käimine oli kui lillepidu, kui sai õpetaja Reigo kõrval seista…

5 B klass

Oh õudust, täna öösel kokku klopsitud tunnikava ja kontseptsioon on meelest läinud, mis meetodeid ma pidingi nüüd kasutama, mis järjestuses. Issand, Kerli mängib korvpalliga keset tundi, Reigo karjub üle klassi, et distsipliini on vaja, lakkamatu lärm. Kersti, ainukene kes teab õigeid vastuseid. Oh jumal tänatud, ei tea kuidas ma muidu oleks kõiki neid osanud ja suutnud inglise keeles seletada. Grupitöö, grupitöö, ei pannud tähelegi kuidas konksu otsa jäin ja lasin tähelepanu kõrvale juhtida nii, et grupitöö instruktsioonid ja selgitused jäidki tegemata.

Mis nüüd toimub? Tunni lõpp hakkab lähenema, mul kokkuvõte veel tegemata, tahvli peale vaadates ei saa ise ka aru kus miski info on (oleks võinud pilti teha enda hirmutamiseks), ja mida teeb Kerli?! Jälle ta lobiseb! Jälle kilkab ta, et kass on õues, seekord küll õnneks inglise keeles, kasu sellestki… Mida teha, mida teha, lärm on nii suureks läinud juba ja mul vaid loetud minutid jäänud tunni lõpuni! Ja nüüd see tuligi! Ja siin ta siis on – biheviorism: Kerli, tahvli ette!!

Klassi tabas vaikus… Teadsin, et nii ei tohi teha… See on bihevioristlik käitumine. Jah, nii ei tohi…

Ootamatult tekkis Kerli tahvli ette tulemisest tunni lõpetamiseks vajalik suund ja sisu ning küll lärmakalt, kuid siiski tänulikult lõppes minu õppetund.

Vaatamata eelarvamusele, et kriitikat hästi ei talu ja tulen suure nutuga klassist poole tunni pealt ära, nautisin tervet tänase tunni andmise ja analüüsimise protsessi. Ja kohe mõnuga. Sügisesest algavad koolitunnidki on jätkuv õppimise ja arenemise protsess, mitte vaid õpetamise/juhendamise protsess.

Ettevalmistuskoolitus

Kütkestav, köitev

Õpin, loon, arenen

Kolmas lend on vaimustav

Haapsalu

Parim viis õppida on ikka meetodid ise läbi teha, seetõttu ka see postitus:)

Täna oli minu jaoks kindlasti eelkoolituse pingelisim päev. Tuli ju läbi viia üks ääretult huvitav ja arendav eesti keele tund minu tulevasele viiendale klassile. Eeltööd oli selleks tehtud juba peaaegu kaks nädalat. Selle aja jooksul oleme saanud palju huvitavaid meetodeid, kusjuures enamikust neist kuulsin ALLES nüüd esimest korda. See tähendab, et ma ise pole neid oma õppimisprotsessis kasutanud. KINDLASTI aga kasutan neid oma õpetajatöös.

Eile sulgusin kohe pärast õhtusööki oma koduseks saanud ühikatuppa. Mõtlesin endamisi: „Minu õpetajatöö algab NÜÜD!“. Peas kiirlesid tohutu kiirusega erinevad mõtted, kuidas tundi alustada, kuidas õpilasi aktiivsena hoida, kuidas tundi lõpetada? Milline interaktiivne meetod neist paljudest õpitutest sobiks võõrsõnade tunnuste tutvustamiseks?

Pingsa mõttetöö järel valisin häälestamise jaoks mõistekaardi, tehes endamisi juba mõningaid eeldusi, mis õpilastel teemaga seoses meelde võiks tulla. Kes oleks osanud arvata, et viienda klassi laste jaoks seostuvad võõrsõnad ka selliste sõnadega/mõistetega nagu päike, naised ja mehed? (NB! Tegemist on konksuga küsimusega!) Olgem ausad, tasub ALATI arvestada sellega, et sinu eeldused ei pruugi täituda. Siiski aga tuli ka mõisteid, mis meid teemale lähemale viisid nagu näiteks keeruline, võõras ning reisimine. Õpilaste suunamisel sain kätte ka kaks olulist võõrsõnade tunnust. Kirjutasin ka teised võõrsõnade tunnused nobedasti tahvlile (ehk isegi liiga nobedasti?) ning saime jätkata paaristööga. Iga paar sai endale ühe võõrsõnade tunnuse ning pidi tekstist üles leidma need võõrsõnad, millel nimetatud tunnus esines. Kõige „rüblikumad“ poisid said saatuse tahtel kõige lihtsama tunnuse ning töö oli valmis enne, kui ma reageeridagi jõudsin. Samal ajal pusisisid teised paarid järgsilbis esineva o-ga või järgsilbi rõhuga. Mõned asjad jäidki segaseks. Neid lubasin järgmises tunnis veel seletada. Hiljem tundi analüüsides leidsin koos teiste kallite humanitaarlastega, et keerulisi reegleid oleks kindlasti aidanud kinnistada see, kui õpilased oleksid pidanud sõnad tunnuste alusel tabelisse üles kirjutama. Selle panen endale kindlasti kõrva taha!

Tänasest päevast (ja üldse ettevalmistuskoolitusest) on üldse nii palju kõrva taha panna, et lausa imesta! Et “lausa rökka naerust”, kui Kadrit tsiteerida. Ma ise näiteks ei saanud arugi, millal oma normaalsele täiskasvanukeelele nunnutava häälenüansi lisasin. (!) Samuti ei tulnud mul absoluutselt meelde see, et küsisin õpilast distsiplineerimise jaoks(!) NK-lased täitsid varem kokkulepitud printsiipi ning tagasiside oli aus ning vahetu. AITÄH!

Mul tuli tundi andes kohe täitsa „päris tunne“. Just sellised ongi ilmselt mu tulevased õpilased, kes küsivad: „Õpetaja, aga minu nime lõpus on ju o-täht. Kas see on siis nüüd võõrsõna?“ või kasutavad sõnu, mida tunneme väljendi Ene oma all. Ääretult vahva tähelepanek oli ka „Kas brokoli ja spargelkapsas on samad?“ See küsimus jääb mulle ilmselt pikemaks ajaks meelde, kuna suutsin selle klassi tagasi peegeldada. Nii et oli tunniosasid, mida saaks paremini teha, kuid oli ka asju, mis läksid ju päris hästi!  Emotsioonid on igastahes võimsad. Vaatasin kohe kalendrist järgi, kaugel see esimene september nüüd ongi ja mis päev see täpselt on!

Järjest lähemale jõuab esimese 30. minutilise ainetunni läbiviimise proovipäev…

Õudusega avastasin end mõttelt, et pea sama kiirelt ja märkamatult läheneb ka 1. september!

Kuidas alustada esimese tunniga, mis reegleid kehtestada, mis moodi hinnata õpilaste arengut! Ja vaid 1 kuu ning mõned päevad vastuste leidmiseks. Suure hirmuga on mul juba inglise keel meeltest ja teadmistest kadunud. Iga kord kui suu lahti teen, tunnen vastutuse koormat oma õlul ja hirmu, et vastutan noorte teadmiste eest järgmise kahe ja tõenäoliselt enamagi aasta jooksul.

Kas minust tõepoolest saab õpetaja? Õpetaja, kelle rolli ja olulisust ühiskonnas eriliselt küll ei hinnata, töötasust rääkimata…

Murelikult lappan oma märkmeid ja tuletan meelde oma eesmärki, miks liitusin Noored Kooli programmiga….

… lastega koostöötamise soovi tõttu… Võib-olla ei olegi asi nii hull kui ühiskond peegeldab, võib-olla ei olegi nii lootusetu kui tutvusringkonnast nii Eestist kui mujalt, paljud arvavad ning aupaklikult minu otsust tunnustavad… Mäletan oma endise ülemuse reaktsiooni õpetaja ameti valiku kohta: „ Meeli, sa saad hakkama…“

Eelpraktika ajal tuli meiega (Mona ja Martti) juttu puhuma 7nda klassi poiss, kes küsis miks me nende klassi varjuks oleme. Kui olin uhkusega teatanud, et meist saavad õpetajad, siis poisi järgmine küsimus oli, et miks, miks me tahame tulla õpetama nii jubedaid lapsi nagu nemad on…

Võib-olla see just ongi põhjus miks tahan kooli minna õpetajaks/juhendajaks… Iga laps on oluline… See küll kõlab juba viimase kahe nädala jooksul ette ja taha kulutatud lausena… aga mõte ei muutu. Tahan, et noored, kellega järgmise kahe aasta jooksul kokku puutun, väärtustavad iseend, õpivad ennast ja enda arengut analüüsima ning vastutust võma oma õppimise ning tegude eest.

Tsiteerides Michel de Montaigne’i: „We can be knowledgeable with other men`s knowledge, but we cannot be wise with other men`s wisdom.“ Õpetaja on juhendaja aga mitte tarkuse läte…