Mis muutus algas minus(t) Saudi Araabias

Reede, 25. august 2018

Oleme teel Saudi Araabiasse. Kolm NK vilistlast – mina, Marju ja Pille. Margot on juba kohal ja saatis meile just foto, kus tal on seljas abaya (pikk must hõlst, mille kandmine on Saudi Araabias kõigile naistele kohustuslik) ja peas hijab (pearätt, mida seadus mittemoslemitelt ei nõua, kuid mis peaks tänavale minnes siiski peas olema, kui ei taha liigset tähelepanu äratada).

Meid ootab ees mitmepäevane õpetajate konverents, kus OECD ja Teach for All´i koostöös õpetatakse ligi 700 kohalikule õpetajale nüüdisaegse õppe põhimõtteid ja meetodeid. Meie roll NK vilistlastena on viia läbi töötube 21. sajandi oskuste õpetamisest, õppijakesksest õppest, lapsevanemate kaasamisest ja kujundavast hindamisest. Kõige suuremaks väljakutseks saab eeldatavasti olema kohaliku kultuuriruumiga kohanemine ja selle valguses Saudi õpetajatega usaldusväärse kontakti saavutamine.

Saudi Araabia on äärmuslikult konservatiivne islamimaa. Riik, mille põhiseaduseks on koraan ja kus tänapäevani inimesi karistatakse raskemate kuritegude eest surmanuhtlusega pea maharaiumise teel. Riik, kus rikutakse inimõigusi, riigikorraks on absoluutne monarhia ja naised sisuliselt kuuluvad oma meestele, isadele või poegadele.

Viimase paari aasta jooksul on uus kroonprints ellu kutsunud aga mitmeid reforme, et muuta riik tänapäevasemaks ja tagada uuenduste kaudu seni peamiselt ainult naftavarudele tugineva majanduse jätkusuutlikkus. Hiljuti said Saudi Araabia naised autojuhtimisõiguse ja toimus esimene avalik naislaulja kontsert, avati esimene kino ja eks ole ka seesama konverents, kuhu teel oleme, märk riigi kasvavast avatusest.

Olen varem osalenud mitmetel Teach for All´i konverentsidel ja seminaridel erinevates riikides, kuid kunagi varem pole ma läinud kohale nii kahetiste tunnetega. Ühelt poolt valdab mind suur elevus, et mul on võimalus seda moslemite jaoks nii olulist maad (kus asuvad kaks kõige pühamat linna Meka ja Mediina) külastada, kogeda täiesti teistsugust kultuuri ja anda oma väike panus Saudi Araabia haridusuuendusse. Samal ajal tõstavad minus pead feminist, demokraat ja inimõiguslane ning küsivad, kas ikka peaksin laskma end lahkesti võõrustada riigil, mis neist minu jaoks nii olulistest väärtustest ei hooli. Ennekõike suhtun eesootavasse siiski kui imelisse õppimisvõimalusse. Ootan suure põnevuse ja väikese ärevusega muutust, mis minu sees selle kogemuse najal sündida võib.

NK vilistlaste esindus Saudi Araabias

NK vilistlaste esindus Saudi Araabias (vasakult): Sandra Fomotškin, Pille Pipar, Marju Tannberg ja Margot Möller

Kolmapäev, 19. september 2018

Saudi Araabias käimisest on möödunud juba ligi kuu, kuid jõuan oma muljete kirjapanemiseni alles nüüd, sest nii keeruline on tundunud kõike nähtut, kogetut ja õpitut üheselt ja lühidalt sõnadesse panna. See tundub pea võimatu missioonina ka täna, kuid proovin siiski.

Alustuseks ütlen kohe ära, et kuigi Saudi Araabia paistab mulle endiselt vastuolulise riigina, on kahtlev tunne minu sees mu enda rolli ja vastutuse osas tänaseks lahtunud. Kohtusin seal inimestega, kes päriselt soovivad muutusi nii hariduses kui ühiskonnas; inimestega, kes tunnevad suurt uhkust oma riigi ja kultuuri üle ega taju meie jaoks äärmuslikke piiranguid rõhuvatena; inimestega, kes olid väga külalislahked, lugupidavad ja uutele ideedele avatud. Olen sügavalt tänulik, et sain osa võimalusest nendega koos ja üksteiselt õppida.

Esimesel õhtul, kui kõik Teach for Alli õpetajad lavale paluti (70 NK sõsarprogrammide vilistlast 26 riigist üle kogu maailma) ja kogu saal meile tervituseks aplodeeris, oli veidi ehmatav näha, kuidas publik jagunes mustaks ja valgeks pooleks. Vasakul üleni musta riietatud, pealaest jalatallani kinni kaetud naised, paremal valgetes rüüdes ehk thawbides ja traditsioonilistes punase-valge-ruudulistes peakatetes mehed. Teineteise uudistamise kergelt koomilise väljendusena filmisid nii laval- kui saalisolijad teineteist vastastikku telefonidega. Mis viitab kohe ka ühele harjumusele, mis meid saudidega ühendab – aktiivne sotsiaalmeedia kasutamine. (Üks Taani noormees tegi õige pea kindlaks, et isegi Tinderis on arvestatav hulk kohalikke naisi selles muidu nii konservatiivse kuvandiga paigas.)

Pärast ametlikke kõnesid tulid osad kohalikud õpetajad meiega jutustama. Bulgaaria kolleeg jagas hiljem, kuidas üks Saudi õpetaja teda tervitades ütles: “Ma ei tea, kas te taipate, et siin ja praegu me teeme koos ajalugu. Selline konverents, kus osalevad väliskülalised ja nais- ja meesõpetajad õpivad koos, toimub meie riigis esimest korda.”

Teisele päevale ja oma esimesele töötoale kujundava hindamise teemal läksin vastu kerge ärevusega hinges. Ainus mida ette teadsin, oli see, et minu töötoas osaleb 20 õpetajat, nii naisi kui mehi. Mingit infot osalejate eelnevate teadmiste ja kogemuste ega ka keeleoskuse kohta meil polnud. Otsustasin siiski, et lendan peale täpselt sama kavaga, nagu olin Eestis olles eelnevalt planeerinud ning vajadusel kohandan tegevusi vastavalt reaalsele olukorrale. Kui seminariga 10 minutit pärast ettenähtud aega alustasime (arusaam ajast ja täpsusest on Araabias meie omast erinev, sellega tuleb lihtsalt arvestada), sain tutvumisringi ja eelnevate teadmiste kaardistamise käigus kiirelt aru, et mul on õnn töötada pundi kogenud ja väga motiveeritud õpetajatega, kes ei vaja mingit selgitust selle kohta, mis on kujundav hindamine. Niisiis otsustasin selgitamise osa ära jätta ja viisin läbi hoopis disainmõtlemise ülesande, kus nad uurisid üksteise praeguseid hindamispraktikaid ning disainisid uusi hindamislahendusi ja -tööriistu, mis õpilaste arengut veel paremini toetaksid. Imeline oli vaadata nende entusiasmi ja keskendumist, kui nad seda tegid ja näha, kui innukalt nad tahtsid disainitud lahendusi teistega jagada. Kuigi naised ja mehed istusid füüsiliselt eraldi, osalesid nad kõik aktiivselt arutelus, võtsid julgelt sõna ja esitlesid teistele oma ideid. Ruumis oli nii palju positiivset energiat ja rõõmu koos töötamisest, et pärast seminari oli kergelt hõljumise tunne.

tagasiside

Töötoas osalenute tagasiside

Järgmistel päevadel ja järgmiste gruppidega kohtasin valdavalt samasugust aktiivsust ja õpihimu. Tabasin ennast mõttelt, et kui teha sarnane konverents Eestis, kas siis meie õpetajad oleksid niivõrd innukad õppijad ja kaasarääkijad? Muidugi tuleb arvestada, et 700 konverentsil osalejat olid üle riigi välja valitud ega polnud võib-olla päris representatiivne valim Saudi Araabia õpetajaskonnast. Kuid siiski olin positiivselt üllatunud nende uudishimust, avatusest ja vastuvõtlikkusest uuele.

seminaris osalejad

Kuigi seminaris osalesid aktiivselt nii naised kui mehed, soovisid grupipildil ennast koos minuga jäädvustada ainult viimased

Konverents oli vinge ka selle poolest, et iga töötoa eest vastutas kaks Teach for Alli õpetajat, mis tähendas meile võimalust (ja kohustust) ka omavahel koostööd teha. Minu partneriks oli TF Australia vilistlane Alanah Pearson, kellega koos töötube planeerisime ja viimase sessiooni ka tandemina koos läbi viisime. Usun, et õppisime teineteiselt vähemalt samapalju kui ise õpetasime. Inspireerivad olid ka konverentsi keynote kõnelejad: OECD hariduse ja oskuste osakonna juht Andreas Schleicher, Uus-Meremaa endine haridusminister Patricia Hekia Parata ja Oxfordi ülikooli neuroteadlane paruness Susan Greenfield.

Andreas Schleicher

Üks konverentsi peaesinejatest Andreas Schleicher

Kultuurikogemus Saudi Araabiast oli kahtlemata eriline. Kanda iga päev abayat ja pearätti ning tajuda selles üheaegselt ahistust ja vabanemist (sest ei pea mõtlema, mida selga panna ega soengut sättima); tunda kõrvetavat kõrbekuumust ja silmipimestavat päikest; kaubelda kohalikul turul; süüa vaipadel istudes traditsioonilisi toite (seda tegime ühe ekskursiooni käigus, igapäevaselt sõime ikka hotelli restoranis) ja juua araabia kohvi; kuulata mošees araabiakeelset palvelaulu; tantsida kinniste uste taga koos kohalike naistega, kes on heitnud endalt abaya ja niqabi ning näitavad ette, kuidas tuleb tantsu ajal juukseid lehvitada – kõike seda kogeda oli haruldaselt äge.

Ja siiski pean tunnistama, et kui pean ütlema ühe asja, mida Saudi Araabia kogemusest kõige enam hindan, siis on selleks koostöine õppimine ja õpetamine rahvusvahelises seltskonnas, mis ei sõltunud tegelikult üldse konverentsi toimumiskohast, vaid selle formaadist ja osalejatest. Töötubade läbiviija roll aktiviseeris mind õppijana ja mina omakorda nägin oma peamise ülesandena aktiviseerida osalevaid õpetajaid. Olen nüüd veel enam kui enne koostöise õppimise ja õpetamise usku, sest ma kogesin vahetult, et isegi nii erinevates kontekstides ja maailma nurkades nagu Eesti, Austraalia ja Saudi Araabia töötavatel õpetajatel on üksteiselt palju väärtuslikku õppida ja vastastikku õpetada.

Ja mis Saudi Araabiasse puutub, siis kõik, mis paistab pealtnäha must-valge, ei ole seda lähemal vaatlusel sugugi. Arvestades nende valitsuse reformipingutusi, haridusuuendustesse investeeritavaid summasid ning ennekõike sealsete õpetajate avatust ja entusiasmi, pole üldse võimatu, et sellest riigist saab uus Singapur, kus inimeste oskused teevad lühikese aja jooksul silmapaistva arenguhüppe. Aeg näitab, kuidas see nende kultuuritraditsioone ja ühiskonda mõjutab.

Teach for All õpetajad Saudi Araabias

Teach for Alli programmide vilistlased 26 riigist, kes Saudi Araabias oma kogemusi jagasid

Kooli külgetõmbejõud toob vilistlased külalisõpetajaks

59% Noored Kooli vilistlastest töötab koolis ja 76% hariduses. Ent ka need vilistlased, kes töötavad teistes valdkondades, käivad aeg-ajalt külalistunde andmas või õpetajaid asendamas.

 

Jaak Vaabel, 5. lennu vilistlane, Bigbanki tootejuht ja hobialpinist:

Käisin eelmisel nädalal lasteaias alpinismivarustust näitamas ja ühe sõlme õpetasin ka. Lastel oli lahe. Nad said kirkat ja purakaid kindaid ja saapaid proovida. Rääkisime, mida alpinistid Lotte lõunamaa reisil tegelikult kaasas pidid kandma. Sõlmed on lastele keerulised, isegi kõige-kõige lihtsam. Eriti kui veel vasakul ja paremal käel vahet ei tee. Või kui keegi hommikurivis nutma hakkab. Et sõlmed päriselt selgeks saada, tuleks neid iga nädal õpetamas käia. Aga ega see ei olnudki eesmärk. Endal oli huvitav.

Jaak lasteaias alpinismivarustust näitamas.

Jaak lasteaias alpinismivarustust näitamas. Foto: Erakogu

Sandra Fomotškin, 2. lennu vilistlane, Noored Kooli kommunikatsiooni- ja partnerlussuhete juht:

Olin hiljuti asendusõpetajate algatuse vahendusel ühe päeva eesti keele ja kirjanduse õpetaja. Andsin gümnaasiumiõpilastele järjest viis tundi ja päeva lõpuks olin täiesti väsinud. Samas oli mõnus jälle klassi ees olla. Muuhulgas õppisin näiteks, kuidas Kivirähka käänatakse ja kes on nepman.

Iga kord kui külalisõpetajana koolis käin (teen seda vähemalt kord aastas), tunnen sellist natuke magus-valusat igatsust “päris” õpetajarolli järele. Külalistundide andmine on alati hästi tore, aga minu meelest ei võimalda see kogeda peamist ja nauditaivamat osa õpetajatööst – õpilaste kui isiksuste tundmaõppimist, nende püüdluste ja unistuste toetamist ning arengu nägemist. Eks ma käin ikka edaspidi ka, kui kutsutakse või kui enam muidu vastu ei pea. Ja tulevikus, kui on õige aeg, lähen päriselt kooli tagasi. Vana arm ei roosteta ja hunt vaatab ikka metsa poole, teadis juba vanarahvas ütelda.

Pilt Sandra tunnist

Sandra meedia mõju teemalises tunnis esitatud häälestusküsimus ja 11. klassi õpilaste vastused.

Triin Toomesaar, 6. lennu vilistlane, Kiusamisvaba Kooli juht:

Käin umbes kord veerandis erinevates koolides külalistunde andmas või aula-esinemisi tegemas. Enamasti lähen seepärast, et lihtsalt kutsutakse, aga samas ma ka pean tundma, et mul on vastaval teemal midagi öelda. Kõige rohkem tahetakse, et teeksin külalistunde kiusamisega seotult, ent siin on meie sihtasutusel põhimõte, et esineme eelkõige täiskasvanutele, kuna nemad on need, kes peavad jääma oma kooli seda muutust looma ja hoidma. Nii et lastele eelistan külalistunde anda hoopis teistel teemadel. Ükskord näiteks tegin põhikooli lastele tunni setu kultuurist. Alustasin tavalistes riietes, ent tunni jooksul panin jupi kaupa selga setu rõivad, nii et kui lõpetasin, olin üleni rahvarõivastes.

Viimane tund oli omamoodi ja eriline – andsin nimelt Tagasi Kooli e-külalistunni kiusule vastuseismise teemal, kus osales korraga 3700 õpilast üle Eesti. See oli tuhat korda suurem publik kui olen harjunud ja vastutustunne ning ka aukartustunne olid sedavõrd suuremad. Kuna otseülekande ajal õpilaste vahetuid reaktsioone ei näinud, oli kohati veider omaette rääkida. Aga kui minuga toimetanud kaamera-, heli- ja muidumeeskond mu jutu peale naerma hakkasid, sain aru, et keegi võtab mu juttu ikka vastu ka. Kokkuvõttes oli see väga põnev kogemus, mida kindlasti veel prooviks.

Kui ma ise ei oleks õpetajana töötanud, siis pelgaks külalisõpetamist kindlasti rohkem. Ja usun, et ka tunni kvaliteet oleks kehvem. Tänu Noored Kooli kogemusele tunnen end aga enesekindlamalt ja haaran enamasti võimalustest kinni, kui neid pakutakse.

Triinu e-külalistundi 1.-3. klassile saab vaadata siit ja 4.-6. klassile siit.

Triin e-külalistundi andmas. Foto: Tagasi Kooli

Triin e-külalistundi andmas. Foto: Tagasi Kooli

Lauri Tankler, 2. lennu vilistlane, Eesti Päevalehe ajakirjanik:

Käisin külas Kehra Gümnaasiumis NK vilistlase Reesi Kuslapi õpilastel ja andsin kaks tundi. Tegin lugu sellest, mida noored e-valimistest ja e-teenustest arvavad. Esialgu oli plaan, et teen õpilastega fookusgrupi, aga sain oma õpetajakogemusele tuginedes aru, et 9. ja 10. klass vajavad ka häälestust ja õppimiskohta, et nad oleksid valmis minuga kaasa mõtlema ja töötama. Seega tegin tunnid.

Õpetajana sain hakkama ja oli päris lõbus. Õpilased olid toredad, hea meelega tegid kõike kaasa, rääkisid ja naersid ja olid lahedad. Väga sellist tunnet ei tekkinud, et tahaks nüüd nädalate või kuude või semestrite kaupa nende õppimist eesmärgistada ja arengut kaardistada. Üks tund on okei. Kõik muu nõuab tohutut süsteemi, mis kunagi sai valmis treitud, aga uute gruppide puhul tuleks uuesti juurutama hakata.

Artiklit, mis külalistunni tulemusel sündis, saab lugeda siit.

Lauri Kehra Gümnaasiumis külalistundi läbi viimas. Foto: Reesi Kuslap

Lauri Kehra Gümnaasiumis külalistundi läbi viimas. Foto: Reesi Kuslap

Viktoria Rudenko, 6. lennu vilistlane, MTÜ Mondo projektijuht:

Käin MTÜ Mondo projektide raames novembris-detsembris üle Eesti töötube ja tunde läbi viimas, viimati näiteks Tallinna Tehnikagümnaasiumis, Keeni Põhikoolis ja Pae Gümnaasiumis. Annan kultuuritunde Ghanast ja Myanmarist, samuti ringmajandusest, tarbimisest, vaesusest ning inimõigustest.

Tavaliselt on see väga põnev kogemus, mis eristub koolis õpetamisest. See on rohkem nagu laval esinemine, sest publiku jaoks oled uus inimene. Iga kord on erinev, aga kokkuvõttes võib öelda, et külalistunnid on positiivne kogemus kõikidele osapooltele. Õpetajana olin ainult enda koolis ja lihtne oli teha järeldusi terve Eesti haridusmaastiku kohta, baseerudes vaid enda kogemusele. Kui nüüd mööda Eestimaad reisin, siis näen, kui erinevaid koole meil on ja et üldistada tegelikult ei tohi. Mõned asjad on aga ikkagi väga sarnased, mis teeb õpetajast heas mõttes universaalse sõduri.

Külalistunnid on kõige “mugavam” viis, millega muuta õpilaste haridustee põnevamaks ja mitmekesisemaks – uued inimesed ja teemad tulevad ise kohale, selle asemel et terve klass kuskile väljaspoole reisib. See annab võimaluse ühe päeva raames ka mitme külalisega kohtuda. Teiseks soovin endise õpetajana oma kolleege toetada, sest tean, kui suur töö on päevast päeva oma tunnis särtsu ja välku tekitada. Kui tuleb inimene väljastpoolt kooli, kes kordab õpetaja sõnu ja ütleb veel oma sõnadega midagi juurde, siis kinnistuvad teadmised paremini ja järgmisel korral kuulavad ehk õpilased oma õpetajat paremini ja on ka ise aktiivsemad uute ideede genereerimisel.

Kogemusi, teadmisi ja uusi ideid juurde saan ka mina ise: õpin kodumaad, koole, noori ja erinevaid teemasid paremini tundma. Tänu MTÜ Mondo materjalidele tean nüüd nii palju maailmaharidusest ja globaalsetest probleemidest! Innustan kõiki vastu võtma sellist kutset, kui elu seda teile pakub. Olen ise kutsunud inimesi kooli tundi andma ja paljud kardavad, et nende elulugu pole noortele huvitav. Uskuge mind, on! Mida rohkem erinevaid täiskasvanuid lapsed enda ees koolis näevad, seda julgemad, aktiivsemad ja laiema silmaringiga noored meil Eestis kasvavad. Tulge kooli külla!

Viktoria Tallinna Pae Gümnaasiumis tundi andmas. Foto: Aleksandra Dergatšova

Viktoria Tallinna Pae Gümnaasiumis tundi andmas. Foto: Aleksandra Dergatšova

Noored Kooli õpetajad Abu Dhabis

7. ja 8. oktoobril toimus Araabia Ühendemiraatide pealinnas Abu Dhabis ülemaailmne õpetajate konverents, millest võttis osa ka viis Noored Kooli õpetajat. Konverents kandis nime Qudwa – Teaching For Tomorrow ning selle eesmärk oli tutvustada hariduse arengusuundi maailmas.

Konverentsi korraldas Abu Dhabi haridusosakond eesotsas linna kroonprintsi Mohammed bin Zayed Al Nahyaniga, kes oli ka ürituse patrooniks ja finantseerijaks. Konverentsile said kandideerida vaid ülemaailmse haridusvõrgustiku Teach for All partnerorganisatsioonide liikmed, Eesti mõistes programmi Noored Kooli vilistlased, kes on endiselt tegevõpetajad. Nende seas ka mina.

Kutse Abu Dhabi konverentsile kandideerida laekus mu postkasti viis päeva enne lõplikku tähtaega, peaaegu viimasel hetkel, nagu see ikka kipub olema. Noored Kooli osalejatele ja vilistlastele ei ole välismaised konverentsikutsed enamasti mingi haruldus, kuid see võimalus tundus lihtsalt liiga äge, et sellest mitte kinni haarata. Kandideerimisvormis pidi kirjeldama motivatsiooni ning saavutusi õpetajana, samuti küsiti ametlikku tagasisidet senisele tööle. Võtsin vormi täitmiseks hea mitu tundi aega, kirjeldasin oma töid ja tegemisi, lisasin YouTube’i linke videotest, mida oleme koos õpilastega teinud. Mõtlesin, kas kõik või mitte midagi. Mõned nädalad enne uue kooliaasta algust selgus, et seekord siiski kõik – osutusin valituks! Esimesena helistasin emale ja seejärel rõõmustasin kaks päeva järjest.

Paari päeva jooksul selgus, et Eestist sõidab Abu Dhabisse lisaks minule veel neli õpetajat – Kätlin, Pille, Kaidi ja Laura. Seda, kuidas meie reis möödus ning mida me kohapeal nägime ja tegime, saab vaadata minu YouTube’i kanalist. Tegin kolmest reisipäevast videoblogi ehk vlogi. Tahan pigem rääkida sellest, mida meile konverentsil õpetati ja mida ma sealt kaasa olen võtnud.

IMG_0909

Rõõmsad Eesti õpetajad Abu Dhabis – Kätlin Hein, Pille Pipar, Kaidi Menšikova, Reesi Kuslap ja Laura Komp

Konverents toimus luksuslikus Emirates Palace hotellis, mille kohta oleks õigem kasutada, nagu nimigi viitab, sõna palee (mõtlesid, miks postituse tunnuspilt selline on?). Osalejateks oli 700 kohalikku ning 80 Teach for All’i õpetajat, olime uhked oma esinduse üle, väikese Eesti kohta viis õpetajat on suur saavutus. Kui konverentsi avakõned peeti suures saalis, siis edaspidi toimus töö erinevates ruumides. Vastavalt tunniplaanile sai iga osaleja valida endale meelepärase teema, erinevaid loenguid ja töötube toimus paralleelselt umbes seitse-kaheksa. Kõik loengud ja seminarid kestsid 45 minutit. Kui esimesel päeval ei osanudki valida, mida kuulama-vaatama minna, kuna kõik teemad tundusid nii põnevad, siis teise päeva lõpuks olid välja kujunenud juba oma lemmikesinejad, kelle puhul võis kindel olla – kvaliteet on garanteeritud.

Konverents oli sisult suunatud tehnoloogia kasutamisele hariduses ja n-ö homsetele õpimeetoditele. Avakõnest jäi meelde, et tänapäeva kooli suurim väljakutse on, kuidas kasutada ära potentsiaali, mida tehnoloogia meile pakub. Meil on nii palju erinevaid võimalusi, kuidas panna tehnoloogia õpilase heaks tööle, kuid õpetajatena puuduvad meil tihti vajalikud teadmised ja oskused. Toodi välja, et tehnoloogia vastu pole mõtet võidelda, selle kasutamine on lastel juba veres. Kuigi rõhutati tehnoloogia olulisust, öeldi ka, et inimene jääb alati kõige tähtsamaks. Learning and learners first, technology second.

Järgmisena osalesin töötoas „Teacher Talk – Active learning“. Teemaks oli, mis teeb ühest koolitunnist hea tunni. Peamiselt jäi kõlama, et tund peab olema õpilaskeskne, õpilased peavad olema kaasatud. Õpetajad kardavad, et kui õpilasele anda liiga suur roll ja vastutus, võib tunnis kord käest ära minna, kuid seminaril väideti vastupidist. Kui õpilane on õppimise keskmes, alati tegevuses, ei kao distsipliin, kuna tal on targematki teha, kui tunnikorda rikkuda. Tuleb oma õpilasi usaldada.

Kahe päeva jooksul avaldas mulle kõige enam muljet USA hariduspsühholoog dr. Michele Borba, kelle töötubades osalesin mitmel korral. Borba on ekspert empaatia arendamises, kiusuennetuses ja laste iseloomu kasvatamisel. Ta tõi palju inspireerivaid näiteid läbiviidud teadusuuringutest ja reaalsetest meetoditest, näiteks kuidas ennetada kiusamist ning kuidas kasvatada lastes empaatiavõimet. Borba osutus ka teiste NK-laste lemmikuks, mistõttu pärast viimase seminari lõppu tegime temaga koos ühispildi.

IMG-1189

Dr. Michele Borba keskel

Ma ei saa öelda, et konverentsil kuuldu oli minu jaoks midagi täiesti enneolematut või täiesti uut, kuid väga hea oli jälle n-ö põhitõdesid üle korrata. Kool on õppimise koht, kool on õppijate koht, õpetaja on suunaja, kes peab samamoodi end pidevalt arendama ja ajaga kaasas käima. Uute õpimeetodite kasutamine võib alguses tunduda ebamugav, kuid kes varem on õppinud vaid oma mugavustsoonis olles?

Tagasi oma igapäevases rütmis, mõtlen tihti Abu Dhabi kogemuse peale. Proovin olla empaatilisem ja õpetada seda ka oma õpilastele, proovin lähtuda õpilaste huvidest, kasutan teadlikult rohkem nutiseadmeid. Kui 9. klassi esimese perioodi viimases ühiskonnaõpetuse tunnis kuldvillakut mängisime, oli Abu Dhabi teema all 100 punkti küsimus järgmine: mida tähendab sõna Qudwa araabia keeles? Kuigi ma polnud seda õpilastele tegelikult kordagi maininud, arvas üks poiss: see tähendab tarkust. Ma vastasin: peaaegu õige, see tähendab eeskuju. Tahan olla oma õpilastele hea eeskuju ning olen ääretult tänulik Abu Dhabi kogemuse eest.

Reisi videoblogi leiad siit

Konverentsi konspektid leiad siit

Reesi Kuslap

8. lennu vilistlane

Milleks mulle sallivus?

„Õpetaja, mida te Donald Trumpist arvate? Aga Edgar Savisaarest? Õpetaja, öelge hoopis, mida te Putinist arvate?“ Need on täiesti tavalised küsimused täiesti tavalises 9.klassi ühiskonnaõpetuse tunnis. „Ma olen Donald Trumpi puhul äraootaval seisukohal, tal on mitu aastat aega, et minu arvamust kujundada. Edgar Savisaar on kindlasti Eesti heaks palju ära teinud, tal on olnud suur panus Eesti iseseisvuse taastamisel. Putin – ta on meie naaberriigi president, rohkem ma ei taha tema kohta midagi öelda.“ Õpilased olid vastustega rahul, välja arvatud Putini omaga, aga jäin arvamusele kindlaks ega soovinud pikemalt kommenteerida.

Miks ma tol hetkel ei vastanud, et suhtun Donald Trumpi pigem negatiivselt, sest ma ei poolda tema seisukohti, mõned tema väljaütlemised tunduvad ülekohtused ja äärmuslik mõtteviis ebainimlik. Miks ma ei öelnud, et Edgar Savisaare viimaste aastate poliitiline tegevus ei ole olnud minu meelest eriti adekvaatne. Miks ma ei öelnud, et need inimesed ei meeldi mulle. Kas ma siis valetasin õpilastele? Kas nii on õige?

Jah, ma ei jaga nende inimeste vaateid. Tõttöelda, ei jaga ma päris paljude inimeste vaateid, sest need on minu omadest erinevad. Ja mis puutub erinevustesse, siis need ju meile ei meeldi – need tekitavad ebamugavust ja hirmu. Hirm teistsuguse ja tundmatu ees, see on vist päris loomulik. Mulle ka ei meeldinud minust erinevad inimesed. Üldiselt arvasin ma pikalt, et nad on lihtsalt imelikud ja mis seal salata, rumalad. Siis ma käisin koolis, ülikoolis, välismaal, tööl ja jälle ülikoolis kuni sain lõpuks selgeks, et ainus, kes rumal oli, olin mina ise.

Nüüd olen kindel, et igas pealtnäha veidras inimeses on peidus meeletu potentsiaal, see lihtsalt ei paista esmapilgul välja. Tean, et inimesed, kes ei jaga minu maailmavaadet, ei pruugi olla halvad, nad lihtsalt mõtlevad teisiti. Usun, et õpilane ja õpetaja on täpselt sama targad, lihtsalt erinevates valdkondades. Mida rohkem on erinevaid inimesi, seda rikkamad oleme, ja mida haritumad oleme, seda enam oskame erinevusi väärtustada. Aga mida see kõik meile annab? Annab tunde, et kui väärtustame teisi, väärtustatakse ka meid. Vajadus olla armastatud ja tunnustatud on üks inimeseks olemise põhiväärtusi.

Mida head oleks mulle andnud see, kui oleksin õpilaste ees need tuntud inimesed maha teinud? Mitte midagi. Mida head andis mulle see, kui proovisin neis leida positiivset või vähemalt suhtuda neisse neutraalselt? Tunde, et ma olen hea ja eeskujulik õpetaja. Me kõik võime ennast hästi tunda, kui anname endale võimaluse.

Reesi Kuslap

8. lennu vilistlane

Noored Kooli vilistlased pakuvad õpetajatele enesetäienduskoolitusi

Noored Kooli 6.lennu vilistlane Kadi Lepik otsustas möödunud talvel koos endise Keila Kooli kolleegi Karoline Sädega koolituskeskuse luua.

Lingua Confluence’i  koolitusfirma loomise taga on soov pakkuda uuenduslikku keeleõpet. Kursused ei põhine ettevalmistatud teemapaketil, vaid ehitatakse üles väga rangelt kliendi huvisid ja soove silmas pidades, lisaks pakutakse telefoni ja skype-põhiseid tunde. „Minu südamesooviks on pakkuda õpetajatele täienduskoolitusi, mis oleksid tavapärasest veidi teistsugused: uuenduslikumad, aktiivsed – sellised, et koolitusel osaleja saaks konkreetseid mõtteid ja vahendeid, mis võimaldaksid tal juba järgmisel päeval millegi uue ja põnevaga tundi minna. Lisaks tahtsin pakkuda koolitusi kõigile õpetajatele: viia koolitused ka Tallinnast kaugemale ja teha enesetäiendusvõimalus lihtsamaks, mugavamaks ja soodsamaks. Kõige selle taga on soov võimaldada igale Eesti lapsele head haridust,” tutvustab Kadi.

Õpetajate enesetäienduskoolituse õppekava kokku pannes sattus Kadi oma mõttest rääkima ka teise Noored Kooli vilistlase, Liis Ojaga, kes samuti kampa lõi. Hetkel teeb Liis koos Ingel Terasmees-Mellikuga algklasside õpetajatele enesetäienduskoolitusi,  peamisteks teemadeks on aktiivõppemeetodid, lapsevanemate kaasamine, klassiruumi kujundamine, kokkulepped ja tagajärjed ning eesmärgistamine.

 

„Õpetajate koolitamine on alati rikastav kogemus, kus maailma kõige ägedama elukutse esindajad on ühel lainel, jagatakse oma teadmisi ja õpitakse koos nii mõndagi juurde. Koolitusel osalenud õpetajad on olnud väga innukad, küsinud palju küsimusi ning jaganud häid mõtteid. Planeerimisel on mind kindlasti aidanud ka Noored Kooli programmist õpitud oskused, sest koolituse ja tunni ettevalmistamine on paljuski sarnased,” räägib Liis.

 

Õpetajakoolituse vallas tuleb algus tasapisi, ent kindlalt. Augustis viis Liis koos Ingel Terasmees-Mellikuga läbi väga positiivset tagasisidet saanud eesmärgistamise koolituse Väike-Maarja koolis. Oktoobris korraldab Kadi Tallinnas inglise keele õpetajatele suunatud aktiivõppemeetodite koolituse ning alates jaanuarist on mitmed koolid andnud sisse oma tellimused Lingua Confluence’i koolitusteks.

 

„Meie eesmärgiks on olla selline koolituskeskus, kus kõik koolitustel osalejad lahkuksid ALATI tundega, et “Jess! See oli minu raha ja aega väärt!”. Selline eesmärk nõuab palju tööd, aga vähemaga leppimine ei vii tulemuseni, kus iga Eesti laps saab hea hariduse,” räägib Kadi.

 

Kui uurida, kas ka Noored Kooli programm on kuidagi ettevõtte loomisele kaasa aidanud, vastab Kadi, et kui ta poleks programmis osalenud, siis tõenäoliselt koolituskeskust oma praegusel kujul ei eksisteeriks. „Ühest küljest juba seepärast, et just Noored Kooli viis mind Keila Kooli tööle ning teisalt andis programm julguse ja pealehakkamise üritada muuta midagi, mille muutmise vajalikkust näen,” sõnab ta.

 

Kius olla julge

See oli parajasti päikeseline augustipäev, mil lugesin Kadrioru rohelises murus raamatut, mõtted veel suvistes rännakutes, kui helises mu telefon. Teiselpool toru oli haridusamet ühe ettepanekuga.

Nimelt kutsuti mind esinema 2015/2016. õppeaasta avakonverentsile, et rääkida Tallinna kooli- ja lasteaiajuhtidele, mis inspireerib üht (Noored Kooli) õpetajat. Oh, kui palju oli siis öelda. Minu suur tuhin lõppes aga hetkel, kui astusin Tallinna humanitaargümnaasiumi aulasse. Kui oled kutsutud direktori juurde, siis ei pruugi see midagi head tõotada. Nüüd aga vaatas mulle vastu Tallinna humanitaargümnaasiumi suure aula täis direktoreid. Ja ma olin end päris vabatahtlikult sellesse olukorda pannud.

110574
Ma ei tahtnud kõlada nagu keskmine noore õpetaja arvamusavaldus meedias („Noor õpetaja: ma ei salli oma ametit ega õpilasi, töötan koolis ainult pika suvepuhkuse pärast”* või „Noor õpetaja: närtsinud tuhkatriinu lugu”**). Niisiis keskendusin hoopis sellele, kuidas noort õpetajat kui haruldast väljasurevat liiki kooli meelitada ja seal hoida. Kuivõrd tähtis on seejuures meeskond, selle toetus, ühised väärtused ning visioon. Ja mis kõige olulisem – kuidas on koolijuht selle sõbraliku meeskonna (või olgem ausad – naiskonna) kapten ja eeskuju.

Tundus, et mu sõnad läksid korda. Pärast 25-minutilist ettekannet ja sama pikka jalavärinat oli mu ümber hulk koolijuhte, kes tänasid mind huvitava ja siira eest ning tegid ettepanekuid koostööks. Mina sain hulga inspiratsiooni ja kiusu olla veelgi julgem***.

 

Vahvat õpetajate kuud!

Laura Komp
NK 7. lend
21. kooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja ning 10.c klassijuhataja

 


 

*Kersti 2015. Noor õpetaja: ma ei salli oma ametit ega õpilasi, töötan koolis ainult pika suvepuhkuse pärast. Delfi Naistekas 19. august.
**Varusk, Maigi 2015. Noor õpetaja: närtsinud tuhkatriinu lugu. Õpetajate Leht 22. mai.
*** Kotjuh, Igor 2015. Kius olla julge II. Luuletajad luulest. 19 esseed. Kirjastus Kite.

Vilistlaste ja osalejate inspiratsioonikäik Tartu koolides

Ühel aprillikuu hommikul startisid varavalges Tallinnast ja natuke hiljem muudest Eesti punktidest grupp Noored Kooli osalejaid ja vilistlasi, et sõita Tartusse põnevaid koole külastama.

Vilistlased organiseerisid Noored Kooli kogukonnale õppekäigu Tartu koolidesse. Juhtkondadega kohtuti ja tunde külastati Kristjan Jaak Petersoni Gümnaasiumis, Tartu Katoliku koolis ja Tartu Luterlikus Peetri koolis. Õhtu lõpetas kohtumine haridusuuendajatega Avita kirjastuses, et kuulda Tartusse Ihastesse plaanitava uue kooli loomisest.

Hommik algas Kristjan Jaak Petersoni Gümnaasiumis, kus nägime 4 erinevat tundi. Mõned meist said ise terve tunni Noored Koolist rääkida ja õpilaste küsimustele vastata, teised nägid tavalisi, häid ja väga häid ainetunde. Juhtkonnaga vestluses rääkisime pikalt sellest, mis raskused kaasnevad õpetajate, õpilaste ja koolijuhtide jaoks sellega kui uus kool luuakse varem eksisteerinud koolide liitmisel. Pingeid on olnud ja tuleb ilmselt veel, aga hästi oli näha ja tunda ka püüdlust uue kultuuri ja õpikäsitluse suunas. Kooli juhtkond rääkis palju koostööprojektidest (erinevate kõrgkoolide ja ülikooliga ning teiste gümnaasiumitega) ja põnevatest ning praktilistest valikainetest ja moodulitest, mida püütakse oma õpilastele pakkuda.

Edasi liikusime Katoliku kooli, mis on juba pikemalt (aastast 1993) eksisteerinud erakool ja -lasteaed Tartus. Vähem kui aasta tagasi asus kooli juhtima noor direktor Heiki Haljasorg. Tema rääkis meile põhjalikult Katoliku kooli ajaloos ja tulevikuunistustest. Koolijuht tõi oma kooli esile kui kohta, kus on head inimsuhted, sõbralikkus ja kristlik väärtuskasvatus ning inglise keele süvaõpe. Oluline on seal koolis ka muusika ja ladina keel. Meil õnnestus külastada ka laulukoori proovi, kus lisaks muule lastekoorirepertuaarile laulsid juba esimeste klasside lapsed peast ladinakeelset Vatikani hümni.

Viimase koolikülastusena jõudsime Tartu Luterlikku Peetri kooli, mis on samuti kristlik erakool ja -lasteaed, aga loodud alles 2013 aastal. Kooli osas õpib seal hetkel vaid 18 õpilast (kes kõik mahuvad koos sööma väiksesse kooli kööki), lasteaed on kolm korda suurem. Selle kooli juht Tarvo Siilaberg ning õppealajuhataja Külvi Teder rääkisid sellest, kuidas erinevalt pajudest teistest erakoolidest, mis on loodud lapsevanemate algatusel on nende kool alguse saanud sama maailmavaadet jagavate pedagoogide poolt. Kool paneb hästi suurt rõhku õpilasekesksele lähenemisele, süvendatult õpetatakse saksa keelt, eripärasteks aineteks on meedia- ja suhtelmisõpetus ning usuõpetus. Väga meeldis meile kuulda nende arusaamisest õppimisest, õpilase aktiivsuse ja oma õppeprotsessi eest vastutamisest. Noored Kooli nägemuse ja väärtustega oli seal palju ühist. Lähemalt saab lugeda nende paljudest arvamusartiklitest, mida kooli juhtkond ja personal on kirjutanud ja mis on leitavad siit: http://www.luterlik.edu.ee/node/125

Õhtu lõppes Avita kirjastuses innustava ülevaatega, mille tegi Ihastesse plaanitava uue kooli eestvedaja Kadri Sõrmus. Tehti plaane, kuidas koos edasi minna, kuidas ühendada uue kooli loomisest huvitatute jõud ja nõu. Igaüks pani päeva lõpuks kirja oma järgmised sammud uuenduslike koolide teemal.

Jääme siis ootama, et sammud ka astutud saaks!

Jalajäljed uue kooli rajal

Jalajäljed uue kooli rajal

 

 

 

Kristi Saare õptab koolis, juhib vilistlasesindust ja muu hulgas käivitas 1200 liikmega naisinvestorite klubi!

1. Noored Kooli vilistlane Kristi Saare, palun loetle rollid, milles sa tegutsed igapäevaselt 2015 aasta kevadel.

Igapäevaselt tegelen suures osas koolis töötamisega – olen hetkel neljandat aastat Pelgulinna Gümnaasiumis majanduse ning inglise keele õpetaja. Lisaks õpetan, kuidas teha uurimistöid ja olen osakoormusega gümnaasiumi õppejuht. Sellele lisaks õpetan eraõpetajana keelt ka täiskasvanutele. Palgatöö väliselt olen Noored Kooli vilistlasesinduse juht ja vabatahtlik abiline NK programmile ning panustan lisaks paari haridusega ja õppekavaga seotud töörühma. Töövälisel ajal olen finantsblogija ja naisinvestorite klubi asutaja ning kui veel sellest aega üle jääb, siis kirjutan investeerimise teemal artikleid ning koolitan peamiselt eesti naisi, et nood julgeksid rohkem oma rahaasjade üle kontrolli võtta.

2. Kirjelda meile palun oma päeva või nädalat, mis annaks aimu, kuidas sa praktiliselt kõike seda jõuad.

Neli päeva nädalas olen koolimajas ja tegelen tavatööga. Pärastlõunatel õpetan eraõpilasi ning nädalavahetustel kas viibin ise koolitustel või koolitan teisi. Hetkel on pea iga nädal vähemalt üks naisinvestorite klubi üritus ka mõnel tööpäeva õhtupoolikul. Regulaarselt kulub veel vaba aega Noored Kooli vilistlasesinduse tegevuste käivitamisele ja hetkel näiteks inglise keele õppekavade kaasajastamises osalemisele. Kõik vaba aeg, mis on sellele lisaks, kulub blogipostituste ja artiklite kirjutamisele ning uute koostööpartnerite otsimisele ja nendega kohtumisele.
3. Kirjelda 3 eredamat hetke viimasest aastast, milles oled tundnud, et see kõik on väärt su tehtud pingutust.

Kindlasti kõige säravam hetk Naisinvestorite klubi puhul oli veebruari lõpus toimunud Rikas naine = Tark naine koolitus, kuhu saime kokku osalema 200(!) naist, kellel kõikidel silmad särasid ja kes tõesti tahtsid oma elu muuta. Lisaks on tore ka see, et õpilased on rohkem hakanud huvi tundma selle kohta, et mida ma kooliväliselt teen – üks minu õpilane, kes paar aastat tagasi lõpetas osaleb näiteks ka Naisinvestorite klubi üritustel! Sellest aastast olen oma koolis ka osakoormusega õppejuht, mis lubab mul rohkem panustada kooli üldisesse arengusse ja on tore näha, et mõned minu mõtted on ka igapäevaselt kooliellu rakendunud – ka koolis saab muutuseid käivitada.

4. Sa oled käivitanud kogukonna (Naisinvestorite klubi), mille on praeguseks juba 1200 liiget! Kuidas sa seda tegid?
Naisinvestorite klubi puhul on kokku saanud palju entusiasmi ja veidikene õnne. Kui Naisinvestorite klubi lõime, siis ma ei osanud ennustada, et see ettevõtmine nii kiirelt nii suureks kasvab ja et me juba kahe kuu pärast Äripäeva esikaane vallutame. Kindlasti on iga ettevõtmisega oluline see, et kui vajalik ettevõtmine on. Tundsin ennast kohati investeerimiskoolitustel kummaliselt olles diskussioonis sageli üks väga vähestest naisterahvastest ning tuli välja, et see mure on ka teistel. Ja mure on ka nendel naistel, kes ei oskagi kuskilt alustada, sest rahateema on keeruline ning koolides meile sellest väga palju ei õpetata. Õnneks on kohe algusest peale minuni leidnud tee suurepärased koostööpartnerid ja paljud toredad ägedad naised, kellel on palju energiat ja häid mõtteid.
5. Millest sa veel unistad, kuhu edasi oma energia ja ideed panustad?
Hetkel ma unistan sellest, et Naisinvestorite klubi kasvab välja täiesti arvestatavaks ühiskondlikuks jõuks, aga selle nimel tuleb veel palju tööd teha. Üritan ka finantsharidust üldisemalt populariseerida ja inimesi motiveerida selle valdkonnaga rohkem tutvust tegema. Lisaks hetkel unistan sügisel tagasi ülikooli minekust ning sellega seoses loodan, et magistritöö võiks ennast justkui iseenesest suvel ära kirjutada. Hetkel olen väga keskendunud haridusele (mu klass lõpetab järgmine aasta keskkooli) ning majandusharidusele (Naisinvestorite klubi), aga eks näeb, mis sinna tulevikus kõrvale mahub.