100 päeva eksimist

Muutus algab sinust? Kui ma soovin paremat maailma, olen teistele eeskujuks. Minu maailmas algab muutus minust. Mina loon oma reaalsust. Ma võtan vastutuse oma tegude eest. Mina valin oma mõtteviisi.

„I’ve missed more than 9000 shots in my career. I’ve lost almost 300 games. 26 times, I’ve been trusted to take the game winning shot and missed. I’ve failed over and over and over again in my life. And that is why I succeed.“ – Michael Jordan

Pärnu. Vaikne, tuuline, külm sügis. Tundub, et midagi ei toimu.

Klassiruum. Lärmakas, umbne ja palav. Kõrvaltvaataja võiks küsida “miks õpetaja midagi ei tee?!”. Ma seisan klassi ees, käsi püsti. Ootan. “Mida ta ootab? Tehku ometi midagigi!”

Sellistel hetkedel ma õpin olema kannatlik, iga kord õpin. Esialgu tundub ka õpilasele, et vaatlusalune õpetaja ei tee midagi. Aga mul on käsi väsinud ja mõtlen „ma ei hakka kätt vahetama, nad kohe jäävad tasa, sest juba viimased 4 minutit nad ütlevad, et mängime vaikuse mängu. Tavaliselt läheb neil 5 minutit ja siis nad on hetkeks täiesti tasa.“ Vaikus kestab umbes 3 sekundit, kuni ma tänan neid tähelepanu eest.

Kui ma seisan vaikides, käsi püsti, siis: ma analüüsin õpilaste omavahelisi suhteid, loon oma õpilastega suhteid, annan võimaluse õpilasel ennast kontrollida ja juhtida, austan õpilast, austan ennast, annan õpilastele signaali, et probleeme saab lahendada ka teisiti, annan eeskuju, et enesekontrolliga saab kontrollida ka ümbritsevat, oma tahte saavutamiseks ei pea teistele haiget tegema. Õpilased on tulnud peale sellist „mängu“ minu juurde ja öelnud:

  • „õpetaja, karjuge nende (tunnisegajate) peale.“
  • „karistage neid!“
  • „pange neile hinne „2“.“
  • „Saatke nad klassist välja!“.
  • „las see tunnisegaja tõuseb püsti ja hakkab laulma ja siis ta peab ühe minuti laulma.“

Mis, mida?????!!!!

Ajurünnak. Kuidas tunnisegajaid korrale kutsuda. Õpilaste mõtted.

Eeltoodud lahendused saab väga lihtsalt ja kiiresti kasutusele võtta (kui see laulmise ettepanek väljaarvata). Mulle tundub, et need lahendused on pärit hirmude maailmast. Mulle ei meeldi lihtsad lahendused. Ma liitusin Noored Kooli programmiga, et luua muutust. Positiivset muutust. Ma võtan vastutuse oma tegude eest. Kas ma soovin, et minu peal selliseid kasvatusmeetodeid kasutatakse? Kas ma soovin, et selliseid meetodeid kasutatakse minu enda lastega?

Õpilased on öelnud, et nad tunnevad häbi ja alaväärsust, kui neid karistuseks pannakse püsti seisma. Mina tean, et kui keegi hakkab minu peale karjuma, siis selles ajas ja ruumis ei ole võimalik karjujaga koostööd teha, see ei viiks tulemuseni. Ma lahkun sellisest keskkonnast, lasen sellel isikul rahuneda. Ma olen seda ka oma õpilastele soovitanud. Alati võib hiljem uuesti koos töötada, ma usun muutuste võimalikusesse. 

Ma ise loon oma reaalsust. Ma soovin, et minu õpilased tuleksid minu tundi hirmuta. Ma soovin, et minu tunnis nad tajuvad, et õpetaja austab ja hoolib neist. Ma tahan, et minu tunnis õpilane saab oma arvamust avaldada ja kui ta seda teeb, siis on tal võimalus eksida. Ta ei pea kartma, et vale vastus saab üleoleva suhtumise ei minu poolt, ega ka kaasõpilaste poolt. Ma olen rõõmus, kui õpilane ei oska ülesannet lahendada, sest siis on mul võimalus talle seda õpetada. Mina näen kooli kui kohta kus õpilastele on loodud võimalus õppimiseks ja arenemiseks. Õpetajana on mul võimalus leida viise, kuidas selgitada teemat erinevatele õpilastele.

Õpetaja: “When do we have to use “is” and when do we have to use “are”?” Õpilane: “kui hippo on üksi, siis “is” kui on teine hippo ka, siis “are”!”

Ma ise loon oma reaalsust. Ma ise otsustan, kas ma elan hirmude või armastuse maailmas. Mis saab siis, kui ma ei suuda seda õpilast kuulama panna? Kas ma sobin inglise keele õpetajaks, kui ma ei suuda sellele õpilasele selgeks teha grammatika reeglit? Mida mu kolleegid arvavad, kui nad kuulevad mu klassist tulevat lärmi? Mida õpilased minust arvavad, kui ma annan mitte kuuletuvale õpilasele järele? Mis saab siis, kui ma ei jõua õpikut aasta lõpuks läbi võtta? Mis saab siis kui ma ei saa hakkama? Mis saab siis, kui ma läbi kukun?

Noored Kooli osalejad saavad ise tunda, milliseid mäetippe on võimalik vallutada, kui on olemas toetav keskkond. Programmis osalejale on loodud võrgustik, kellega ta võib igal ajahetkel reflekteerida. Reflekt….mis??!. Vaatad tagasi sündmusele, analüüsid seda ja leiad tähenduse.

Ma annan nädalas 23 etendust. Iga etendus on erinev, kuigi repertuaar võib olla sama. Publik on uus, kuigi näod on tuttavad. Iga tund on uus võimalus õppida, areneda, õpetada, toetada ja eksida.

Väga hea, et ma ei saanud hakkama. Ma õpin ebaõnnestumistest. Ma leian arengukohad, muudan need oma tugevusteks. Ma lasen palun oma õpilastel eksida.  Ma lasen õpilasel ise proovida ja katsetada. Avastada ise maailma ja ise leida õiged vastused. Ma usun, et läbi selle saavutavad nad edu. Nad ei pea elama hirmu maailmas. Vähemalt mitte minu tunnis.

“Every time we teach a child something, we keep him from inventing it himself. On the other hand, that which we allow him to discover for himself will remain with him visible for the rest of his life.”— Jean Piaget

Tulge kuulama NK infotunde. Järgmine toimub 2019 aastal 3. jaanuaril kell 16:00. Seal anti mulle võimalus esineda ja saate küsida minult küsimusi. Kuidas kuulata infotundi? Vastuse leiad: https://www.facebook.com/nooredkooli/

õpilase foto, mis ta saatis mulle instasse. Ta küsis juba samal päeval, miks miks ma seda pilti instasse üles pole pannud.

Berit Puidet

Õpetaja 9 mütsi

Olgu, sa oled õpetaja. Aga mida sa täpsemalt teed? Sa lähed hommikul kooli ja…? Ma olen viimasel ajal pidanud sellele küsimusele palju vastama ja ausalt öeldes on seda raskem teha, kui võiks arvata. Hunt Kriimsilm oli oma soni ja üheksa ametiga küll aukartust äratav tegelane, aga õpetaja vastu ta ei saa. Siin on mõned mütsid, mida õpetaja päeva jooksul pähe proovib.

Suhtekorraldaja müts. Õpetaja töö ei piirdu ainult klassiruumiga. Hea õpetaja on ka meisterlik ürituste korraldaja ja reklaamiinimene. Jõulupeost projektide kirjutamiseni – mida tihedamini õpetaja seda mütsi kannab, seda parem. Kool ei ole muust maailmast eraldatud ja mida rohkem me oma uksed vanematele, kogukonnale ja koostööpartneritele avame, seda parem.

Keeletoimetaja müts. See pole kindlasti mu lemmikpeakate, aga õpetaja võiks alati meeles pidada, et tema keelekasutus peab olema selge ja neutraalne ning tema tööjuhendid arusaadavad. Komareegleid võiks ka teada.

Diplomaadi müts. Kui õpetajal on peas diplomaadi müts, esindab ta mitte ainult ennast, vaid ka oma kooli, mõnikord oma piirkonnakoole, oma õpilasi ja kolleege või Noored Kooli programmi. Diplomaat on korrektne, viisakas, osav läbirääkija ja usaldusväärne koostööpartner. Uhke peakate!

Sisekujundaja müts. Mõnikord on õpetaja kapinihutaja ja laualiigutaja. Õpetaja ülesanne on luua oma klassiruumis õppimiseks võimalikult head tingimused ja mõnus meeleolu. Klassi ruumikasutus peab olema optimaalne, lauad paigutatud nii, et kõigil oleks hea ja klassiruumi seinad on kujundatud materjaliga, mis toetab õppimist.

Kuldvillaku müts. Õpilased ootavad õpetajalt palju. Õpetaja on nende silmis elav sõnaraamat ja entsüklopeedia. Võib juhtuda, et kell on 8.32, sa ei ole veel hommikukohvi jõudnud juua ja tagareast tuleb hoop: “Õpetaja! Miks kutsutakse New Yorki Suureks Õunaks?” Sellistel puhkudel võtab õpetaja taskust guugeldamismütsi ja laseb seda ka õpilastel pähe proovida.

Psühholoogi müts. Kui sul on vedanud ja koolis tegutsevad igapäevaselt spetsialistid, kes seda mütsi sinu eest kannavad, jäävad sinu lahendada ainult pisemad igapäevaküsimused. Kui juhtud aga töötama väiksemas külakoolis ja sellist luksust ei ole, on sinu ja sinu kolleegide täita üks väga vastutusrikas ülesanne. See on üks keerukamaid rolle, millega õpetaja oma töös kokku puutub.

IT müts (doktorikraad eKooli ja Kahooti erialal). Selleks, et õppimine ei muutuks üksluiseks, kasutab õpetaja klassiruumis erinevaid infotehnoloogiavõimalusi. Õpetaja ei karda uuendusi ja püüab ajaga kaasas käia.

Motivatsioonikoolitaja müts. Kõige paremad õpetajad on need, kes ainealaste teadmiste kõrval suudavad sisendada oma õpilastesse enesekindlust, õpetada neile eesmärkide seadmist ja ajaplaneerimist. Teadmised on kasutud, kui õpilane neid rakendada ei oska.

Ja loomulikult on heal õpetajal alati tagataskus üks korralik ilmastikukindel juhi ja liidri müts. Õpetaja on hea meeskonnamängija, oskab oma meeskonnaliikmeid, nii õpilasi kui ka kolleege, suunata ja motiveerida ja teab, kuidas panna vajadusel terve meeskond ühise eesmärgi nimel töötama. Õpetaja julgeb võtta vastutuse oma töö eest.

Mütsianaloog aitab mul meeles pidada, et liiga palju rolle korraga on raske koorem kanda. Mõnikord on õpetajal peas nii palju erinevaid mütse, et laubal on juba higimull. Õpetajaks olemise nipp on oskus neid mütse kiiresti ja osavalt vahetada. Selleks, et üleliigset perspiratsiooni vältida, panen pähe ühe mütsi korraga, aga hoian ülejäänud alati tagataskus valmis.

 

 

Noored Kooli õpetajad Abu Dhabis

7. ja 8. oktoobril toimus Araabia Ühendemiraatide pealinnas Abu Dhabis ülemaailmne õpetajate konverents, millest võttis osa ka viis Noored Kooli õpetajat. Konverents kandis nime Qudwa – Teaching For Tomorrow ning selle eesmärk oli tutvustada hariduse arengusuundi maailmas.

Konverentsi korraldas Abu Dhabi haridusosakond eesotsas linna kroonprintsi Mohammed bin Zayed Al Nahyaniga, kes oli ka ürituse patrooniks ja finantseerijaks. Konverentsile said kandideerida vaid ülemaailmse haridusvõrgustiku Teach for All partnerorganisatsioonide liikmed, Eesti mõistes programmi Noored Kooli vilistlased, kes on endiselt tegevõpetajad. Nende seas ka mina.

Kutse Abu Dhabi konverentsile kandideerida laekus mu postkasti viis päeva enne lõplikku tähtaega, peaaegu viimasel hetkel, nagu see ikka kipub olema. Noored Kooli osalejatele ja vilistlastele ei ole välismaised konverentsikutsed enamasti mingi haruldus, kuid see võimalus tundus lihtsalt liiga äge, et sellest mitte kinni haarata. Kandideerimisvormis pidi kirjeldama motivatsiooni ning saavutusi õpetajana, samuti küsiti ametlikku tagasisidet senisele tööle. Võtsin vormi täitmiseks hea mitu tundi aega, kirjeldasin oma töid ja tegemisi, lisasin YouTube’i linke videotest, mida oleme koos õpilastega teinud. Mõtlesin, kas kõik või mitte midagi. Mõned nädalad enne uue kooliaasta algust selgus, et seekord siiski kõik – osutusin valituks! Esimesena helistasin emale ja seejärel rõõmustasin kaks päeva järjest.

Paari päeva jooksul selgus, et Eestist sõidab Abu Dhabisse lisaks minule veel neli õpetajat – Kätlin, Pille, Kaidi ja Laura. Seda, kuidas meie reis möödus ning mida me kohapeal nägime ja tegime, saab vaadata minu YouTube’i kanalist. Tegin kolmest reisipäevast videoblogi ehk vlogi. Tahan pigem rääkida sellest, mida meile konverentsil õpetati ja mida ma sealt kaasa olen võtnud.

IMG_0909

Rõõmsad Eesti õpetajad Abu Dhabis – Kätlin Hein, Pille Pipar, Kaidi Menšikova, Reesi Kuslap ja Laura Komp

Konverents toimus luksuslikus Emirates Palace hotellis, mille kohta oleks õigem kasutada, nagu nimigi viitab, sõna palee (mõtlesid, miks postituse tunnuspilt selline on?). Osalejateks oli 700 kohalikku ning 80 Teach for All’i õpetajat, olime uhked oma esinduse üle, väikese Eesti kohta viis õpetajat on suur saavutus. Kui konverentsi avakõned peeti suures saalis, siis edaspidi toimus töö erinevates ruumides. Vastavalt tunniplaanile sai iga osaleja valida endale meelepärase teema, erinevaid loenguid ja töötube toimus paralleelselt umbes seitse-kaheksa. Kõik loengud ja seminarid kestsid 45 minutit. Kui esimesel päeval ei osanudki valida, mida kuulama-vaatama minna, kuna kõik teemad tundusid nii põnevad, siis teise päeva lõpuks olid välja kujunenud juba oma lemmikesinejad, kelle puhul võis kindel olla – kvaliteet on garanteeritud.

Konverents oli sisult suunatud tehnoloogia kasutamisele hariduses ja n-ö homsetele õpimeetoditele. Avakõnest jäi meelde, et tänapäeva kooli suurim väljakutse on, kuidas kasutada ära potentsiaali, mida tehnoloogia meile pakub. Meil on nii palju erinevaid võimalusi, kuidas panna tehnoloogia õpilase heaks tööle, kuid õpetajatena puuduvad meil tihti vajalikud teadmised ja oskused. Toodi välja, et tehnoloogia vastu pole mõtet võidelda, selle kasutamine on lastel juba veres. Kuigi rõhutati tehnoloogia olulisust, öeldi ka, et inimene jääb alati kõige tähtsamaks. Learning and learners first, technology second.

Järgmisena osalesin töötoas „Teacher Talk – Active learning“. Teemaks oli, mis teeb ühest koolitunnist hea tunni. Peamiselt jäi kõlama, et tund peab olema õpilaskeskne, õpilased peavad olema kaasatud. Õpetajad kardavad, et kui õpilasele anda liiga suur roll ja vastutus, võib tunnis kord käest ära minna, kuid seminaril väideti vastupidist. Kui õpilane on õppimise keskmes, alati tegevuses, ei kao distsipliin, kuna tal on targematki teha, kui tunnikorda rikkuda. Tuleb oma õpilasi usaldada.

Kahe päeva jooksul avaldas mulle kõige enam muljet USA hariduspsühholoog dr. Michele Borba, kelle töötubades osalesin mitmel korral. Borba on ekspert empaatia arendamises, kiusuennetuses ja laste iseloomu kasvatamisel. Ta tõi palju inspireerivaid näiteid läbiviidud teadusuuringutest ja reaalsetest meetoditest, näiteks kuidas ennetada kiusamist ning kuidas kasvatada lastes empaatiavõimet. Borba osutus ka teiste NK-laste lemmikuks, mistõttu pärast viimase seminari lõppu tegime temaga koos ühispildi.

IMG-1189

Dr. Michele Borba keskel

Ma ei saa öelda, et konverentsil kuuldu oli minu jaoks midagi täiesti enneolematut või täiesti uut, kuid väga hea oli jälle n-ö põhitõdesid üle korrata. Kool on õppimise koht, kool on õppijate koht, õpetaja on suunaja, kes peab samamoodi end pidevalt arendama ja ajaga kaasas käima. Uute õpimeetodite kasutamine võib alguses tunduda ebamugav, kuid kes varem on õppinud vaid oma mugavustsoonis olles?

Tagasi oma igapäevases rütmis, mõtlen tihti Abu Dhabi kogemuse peale. Proovin olla empaatilisem ja õpetada seda ka oma õpilastele, proovin lähtuda õpilaste huvidest, kasutan teadlikult rohkem nutiseadmeid. Kui 9. klassi esimese perioodi viimases ühiskonnaõpetuse tunnis kuldvillakut mängisime, oli Abu Dhabi teema all 100 punkti küsimus järgmine: mida tähendab sõna Qudwa araabia keeles? Kuigi ma polnud seda õpilastele tegelikult kordagi maininud, arvas üks poiss: see tähendab tarkust. Ma vastasin: peaaegu õige, see tähendab eeskuju. Tahan olla oma õpilastele hea eeskuju ning olen ääretult tänulik Abu Dhabi kogemuse eest.

Reisi videoblogi leiad siit

Konverentsi konspektid leiad siit

Reesi Kuslap

8. lennu vilistlane

Milleks mulle sallivus?

„Õpetaja, mida te Donald Trumpist arvate? Aga Edgar Savisaarest? Õpetaja, öelge hoopis, mida te Putinist arvate?“ Need on täiesti tavalised küsimused täiesti tavalises 9.klassi ühiskonnaõpetuse tunnis. „Ma olen Donald Trumpi puhul äraootaval seisukohal, tal on mitu aastat aega, et minu arvamust kujundada. Edgar Savisaar on kindlasti Eesti heaks palju ära teinud, tal on olnud suur panus Eesti iseseisvuse taastamisel. Putin – ta on meie naaberriigi president, rohkem ma ei taha tema kohta midagi öelda.“ Õpilased olid vastustega rahul, välja arvatud Putini omaga, aga jäin arvamusele kindlaks ega soovinud pikemalt kommenteerida.

Miks ma tol hetkel ei vastanud, et suhtun Donald Trumpi pigem negatiivselt, sest ma ei poolda tema seisukohti, mõned tema väljaütlemised tunduvad ülekohtused ja äärmuslik mõtteviis ebainimlik. Miks ma ei öelnud, et Edgar Savisaare viimaste aastate poliitiline tegevus ei ole olnud minu meelest eriti adekvaatne. Miks ma ei öelnud, et need inimesed ei meeldi mulle. Kas ma siis valetasin õpilastele? Kas nii on õige?

Jah, ma ei jaga nende inimeste vaateid. Tõttöelda, ei jaga ma päris paljude inimeste vaateid, sest need on minu omadest erinevad. Ja mis puutub erinevustesse, siis need ju meile ei meeldi – need tekitavad ebamugavust ja hirmu. Hirm teistsuguse ja tundmatu ees, see on vist päris loomulik. Mulle ka ei meeldinud minust erinevad inimesed. Üldiselt arvasin ma pikalt, et nad on lihtsalt imelikud ja mis seal salata, rumalad. Siis ma käisin koolis, ülikoolis, välismaal, tööl ja jälle ülikoolis kuni sain lõpuks selgeks, et ainus, kes rumal oli, olin mina ise.

Nüüd olen kindel, et igas pealtnäha veidras inimeses on peidus meeletu potentsiaal, see lihtsalt ei paista esmapilgul välja. Tean, et inimesed, kes ei jaga minu maailmavaadet, ei pruugi olla halvad, nad lihtsalt mõtlevad teisiti. Usun, et õpilane ja õpetaja on täpselt sama targad, lihtsalt erinevates valdkondades. Mida rohkem on erinevaid inimesi, seda rikkamad oleme, ja mida haritumad oleme, seda enam oskame erinevusi väärtustada. Aga mida see kõik meile annab? Annab tunde, et kui väärtustame teisi, väärtustatakse ka meid. Vajadus olla armastatud ja tunnustatud on üks inimeseks olemise põhiväärtusi.

Mida head oleks mulle andnud see, kui oleksin õpilaste ees need tuntud inimesed maha teinud? Mitte midagi. Mida head andis mulle see, kui proovisin neis leida positiivset või vähemalt suhtuda neisse neutraalselt? Tunde, et ma olen hea ja eeskujulik õpetaja. Me kõik võime ennast hästi tunda, kui anname endale võimaluse.

Reesi Kuslap

8. lennu vilistlane

Õpetajate palgast. Tegelikult

Õpetajana pean enda jaoks oluliseks kaasa rääkida Eesti haridust puudutavatel teemadel. Teadlikult olen aga hoidnud õpetajate palga osas sõna võtmast, kuna selle üle on Eestis arutletud pikemalt kui keegi tegelikult jaksab kuulata. Õpetajate töötasu on ka aasta-aastalt kasvanud, mis on mind noore õpetajana pannud uskuma, et tänane seis on märgatavalt parem kui mõned aastad tagasi. Nüüd aga tunnen, et olen sunnitud sõna võtma, et seada faktid lauale ja rääkida neist ausalt.

Olukord on parem kui Sa arvad…
Kui palju ikkagi teenib üks eesti pedagoog keskmiselt? Minimaalselt? Retoorika õpetaja häbiväärselt madalast palgast on ühiskonnas loonud olukorra, kus inimesed drastiliselt alahindavad õpetajate tegelikku töötasu. Oktoobri alguses viisin läbi veebiküsitluse, lootes saada paarikümnelt inimeselt nende hinnangut õpetajate keskmisele ja miinimumpalgale. Eneselegi ootamatult õnnestus saada aga vastuseid lausa 600 inimeselt*. Inimeste hinnangud kõikusid drastiliselt, kuid mitteõpetajate keskmine hinnang õpetaja brutopalgaks olid 1 005 € (keskmine palk) ja 761 € (miinimum palk). Tulemus peegeldas väga selgelt ühiskondlikku diskussiooni antud teemal ning seda, kuidas pidev jutt õpetajate madalast tasust on kujundanud üldlevinud arvamused, mis ei põhine konkreetsetel faktidel.

Õpetajate keskmine palk selle aasta esimese 4 kuu põhjal on 1135 € ehk 13% kõrgem kui pakkusid mitteõpetajatest vastanud. Umbes samal perioodil oli Eesti keskmine palk 1091 € (2016. a I kvartal). Õpetaja miinimumpalk Eestis on 2016. aasta seisuga 958 €, tervelt 26% kõrgem kui pakkusid mitteõpetajatest vastanud.

Haridus- ja Teadusministeeriumi eesmärk on viia õpetajate keskmine palk võrdsele tasemele Eesti kõrgharidusega töötaja keskmise palgaga. See tähendaks, et õpetajate keskmine teenistus oleks umbes 120% Eesti keskmisest. Konkurentsivõimeline töötasu on oluliseks eelduseks meelitamaks rohkem noori koolidesse õpetama ning selle eesmärgi nimel pingutades on Eestis õpetajate palk tõusnud kiiremini kui üheski teises OECD riigis. Kahjuks aga läheb see info kaduma üldises retoorikas ning inimesed ei ole teadlikud tegelikust palgatasemest, mis on palju kõrgem kui kiputakse arvama. See kahjustab nii õpetajaameti mainet kui ka konkurentsivõimet ühiskonnas.

…aga seis pole siiski hea
Õpetajate palgad on tõesti jõudsalt kasvanud ning võiks arvata, et need on järele jõudmas kõrgharidusega töötajate keskmisele palgale. Kahjuks aga ei ole olukord nii helge: reaalsuses on õpetajate töötasu vaevu suutnud üldise palgatasemega kaasas käia. Kuigi 2008. aastal olid õpetajate keskmine ja kõrgharidusega töötajate keskmine palk praktiliselt võrdsed, siis nüüd on vahe taas kasvanud (tasub arvesse võtta, et 2008. aastal mõjutas majanduskriis üldist palgataset õpetajate palgatasemest tugevamini). Seatud eesmärgist kaugenemine on jätkumas, kuna ministeeriumi poolt järgmiseks aastaks pakutav palgatõus on kõigest 4,4%, samal ajal kui tööturul on palgad kasvanud sel aastal 7-8%.

Õpetajate ja kõigi kõrgharidusega töötajate töötasu võrdlus 2008–2014 ja eesmärk 2020. Allikas: Haridus- ja Teadusministeeriumi aasta-analüüs 2015. Märkus: * 2014. a andmed on esimese 9 kuu kohta.

Iga teine õpetaja Eestis on üle 50-aastane. Need on õpetajad, kelle kasvandikud tegid Eestist Balti tiigri, lõid maailma edasiviivaid ettevõtteid ning viisid meid Euroopa Liitu ja NATO-sse. Teinekord on nende õpetajate all õppinud ühe perekonna mitu generatsiooni ja tõenäoliselt on nende juhendamisel õppinud igaüks, kes seda teksti loeb. Kuigi meil kõigil on neist erinevad, teinekord vastakad mälestused, siis kollektiivselt on see pool õpetajatest olnud aluseks tänapäeva Eestile. Paljud selle põlvkonna pedagoogid on juba aktiivse teenistuse lõpetanud, teised liiguvad jõudsalt läheneva pensioni poole. Õpetajaskonda ootab lähiaastatel ees massiline generatsioonivahetus ning sellest tuleneb ka küsimus: kelle all hakkavad õppima järgmiste põlvkonna riigijuhid, ettevõtjad, eksperdid? Kui me tahame, et õpetajad oleksid noortele võimekad ja kõrgelt kvalifitseeritud mentorid, siis on ka oluline pakkuda neile konkurentsivõimelist palka.

Oleme olukorras, kus ühiskondlik arvamus õpetajate olukorrast ei vasta reaalsusele ning seetõttu on õpetajaameti maine madalam, kui see objektiivselt peaks olema. Pidevad teemapüstitused õpetajate alatasustamisest süvendavad levinud maineprobleeme. Samas oleme alla vandumas riiklikult seatud eesmärkidele viimaks õpetajate palgad konkurentsivõimelisele tasemele, seda perioodil, kus peame ametisse meelitama tuhandeid võimekaid noori, kes võtaks vastutuse kujundada uue generatsiooni mõttemaailm ja seeläbi Eesti tulevik. Noored aga viitavad kesisele teenistusele kui peamisele põhjusele, miks neid õpetajaamet ei ahvatle.

Õpetajate töötasu ei määra ainult riik, enamiku õpetajate otsene leivaisa on siiski omavalitsus, kelle võimuses on õpetajate töötasu tõsta oma eelarvest. Nii on Sauga ja Nõva vallas ning Saue ja Narva linnas õpetajate keskmine töötasu üle 1 300 € ja on saavutatud või ületatud Haridus- ja Teadusministeeriumi seatud palgaeesmärk. Pidamaks oma kogukonnas faktidest lähtuv arutelu piirkonna tuleviku üle soovitan külastada keskkonda www.haridussilm.ee, kust leiate statistika seas ka õpetajate palgaanalüüsi, mis annab omavalitsuse-põhise ülevaate õpetajate palkadest.

Õpetaja ja selle üle uhke
Ott Oja

*Tahan rõhutada, et küsitluse läbiviimisel ei olnud eesmärk saada täpseid ja teaduslikke andmeid, vaid kaardistada üldisi hoiakuid vastanute seas ning see ka saavutati. Antud küsitlusest ei tohiks teha lõplike järeldusi ning tulemusi tasub pigem kasutada edasiste uuringute planeerimiseks.

 

Minu mõju

Tallinnast ma tulen, parempööre, vasak pool
Juhitud on kindlalt minu väikse Kia rool
Kehra tehas, Kehra linn ja ongi Kehra kool
Olen kohal, kontekst paigas, see on algus minu lool –

Kuid enne seda ilu vajutati nuppu „send“
Sest Noored Kooli valis välja meid, 8. lend
Ja õpetas kuis jaksas, haridus polnud foon
Vaid teema number üks, eesmärgid, visioon

Mõtle välja, pane kirja, kanna südames
Ülesanne lihtne, sest see on kõik minu sees
Mõistlik ja mõistev on omadused need,
mida kannavad minu õpilased

Tehtud ja mõeldud, endiselt on jõus
„Õpetaja, räpi!“ no seekord olen nõus

Visiooni saavutada pole lihtne, tee on pikk
Kuid olles ise mõistlik, mõistev Eesti kodanik
Ma näitan eeskuju ja äkki jääb neil külge
Ära loobi sõnu, mis sest et jagub sülge

„Ta on ju loll ja nõme“ – a ma ei ütle seda välja
Pole rumal, olen mõistlik, vahel teen ehk nalja
„Kao ära, mind ei huvita“ – ka nii ma ei ütle
Viisakas ma olen, kõike ei ütle, mida mõtlen

Õpetan ma seda, olgu PRÕK, RÕK või LÕK
Õpetan ma seda kui vaja po russki jasõk
Õpetan ma seda ühiskonnas, ajaloos
Õpetan ma seda, sa pole üksi, me oleme koos
Õpetan ma seda, et palun ära karda
Õpetan ma seda, et ma ei viska sind üle parda
Õpetan ma seda, no matter what
Õpetan ma seda, okei, nüüd on cut

Kaks aastat arengut, mis on muutund siis?
Kas kolmelise tunnistusel ülekaalus viis?
Kas lapsed on mõistlikud ja mõistvad samal ajal?
Kas Dimad, Romad, Mašad on ikka rajal?

Kuues klass peaks teadma kinnisilmi ajatelge
Seitsmendal on ristisõjad, tsunftid-gildid ammu selged
Kaheksanda hinges on revolutsioon
Üheksas klass muudkui seoseid loob
Päts, Stalin, Brežnev, sotsiaalne idablokk
Läänemaailm, ABBA, uus muusika on rock

Oi kui palju teadmisi mahub siia pange
Kuid õppimisisu neil endiselt on kange
Vähemalt ma loodan, et on…..

Mu kõige suurem võit on koostöö ja huvi
Mu kõige suurem võit on naeratus ja algav suvi
Minu õppurid – minu kõige suurem võit
Suvi, päike, heinamaa – nüüd algab kojusõit

 

Esimese aasta lõpu valguses õpetajast

Minu esimene kooliaasta õpetajana on lõpusirgel. Viimane tund on antud ja aeg on teha kokkuvõtteid ja tagasivaateid, endasse vaatamisi ja uusi eesmärke seada. Kui maikuu keskel lugesin päevi, millal kool lõpeb, sest lihtsalt enam ei jaksanud, siis viimasel nädalal, kui kool reaalselt läbi saamas, hakkasin hoopis järjest tihedamini leidma end mõtetelt, et mida uuel aastal teha, mida sel aastal ei jõudnud või jaksanud. Tunnen, et võiksin vabalt uue õppeaasta tunde planeerima hakata ja mingit puhkust polegi vaja. Ausalt, see on hirmutav.

Motiveeritusest hoolimata uut kooliaastat ette valmistama hakata sain mahti ka õppeaastale tagasi vaadata. Aasta tagasi ma olin täiesti veendunud, et ma lähen maailma muutma. Olgu selleks siis kas või ainult ühe inimese maailma ja täiesti okei on ka see, kui see maailma on vaid minu enda maailm. Täna mõtlen samamoodi, kuid mõtlen sellele lause sisule teisiti. Keskendusin pigem minu enda osale selles lauses. Naiivselt mõtlesin, et ainult minusugune inimene suudabki olla hea õpetaja, et ma olen ainuke hea õpetaja – ma ei ole ju väsinud, mugavustsoonis, vähese motivatsiooniga, kibestunud ja elus pettunud. Täna olen targem ja näen laiemalt.

Täna tean, et koolides on õpetajaid, kes on oma tööd teinud aastakümneid ja ikka on väga motiveeritud, rõõmsad ja naeratavad, uusimate tuultega haridusmaastikul kursis ja tahavad anda parimat haridust. Ja neil on veel miski, mida mul ei ole – kogemus. Nüüd tean, kui palju annab juurde ja väärt on õpetaja kogemus. Õnneks on mul lahkeid ja toetavaid kolleege, kes oma suurt väärtust jagavad. Olen neile siiralt tänulik – nad on mu esimese aasta õpetajana teinud lihtsamaks. Teisalt aga tean ka nüüd seda, et ma muudan palju rohkemate maailma, kui vaid enda oma. Olen seda juba teinud ja see on suurepärane tunne. Tunne, et mul on mõju ja seda õpilaste pärast mitte enda.

Käisin ka mina Pärnu Juhtimiskonverentsil ning sain enda jaoks kahe üllatuse osaliseks. Esimene ja positiivne oli see, et osati mainida Noored Kooli programmi ning kui seda tehti, siis ainult positiivse näitena. Oli suurepärane tunne olla osa sellest. Teine ja negatiivne üllatus oli see, et kui mainiti õpetajat, siis valdavalt just seda väsinud, kurja, õpilasi alla suruvat ja kaardikepiga vehkivat õpetajat. Miks nii? Ka sellel õpetajal on muidugi mõju, aga milline ja kui suur?

Minul on olnud see õpetaja ning koolis, kus töötan, on täna see õpetaja olemas. Lausa mitmeid. Õpetaja, kes ei ole koostööaldis, kes pigem ussitab tagatubades, räägib taga, kannab väärtusi, mida ma tahan, et ühelgi lapsel ei oleks, enesekehtestamiseks kasutab õpilaste alla surumist (kusjuures peab seda ka täiesti ainuõigeks), kasutab materjale, mille tegi 20 aastat tagasi, õpetab vana õppekava järgi, sest on nii alati teinud, uut ei ole lugenudki, üldpädevustest ei tea midagi, esitab töökava esitamise pärast ning seda sama, mis on näidisena õpikuga kaasas või internetist alla tõmmatud ja ei ole tunnikava teinud samuti aastakümneid. Miks sai sinust selline õpetaja? Aga see õpetaja, kellele viimane küsimus esitatud on, ei loe iial seda postitust.

Mul on olnud väga vinge aasta! Olen nii palju õppinud ja kogenud, arenenud ja avastanud, õnnestunud ja ebaõnnestunud, olnud ärev ja rahulik. Tunnen uhkust kuuluda Noored Kooli programmi, olen tänulik headele kolleegidele toetuse eest ning tänulik ka nendele teistele õpetajatele, kes te tuletate mulle meelde, milliseks õpetajaks ma kunagi muutuda ei taha. Olen tänulik oma õpilastele, kes te mõtlete, et ma õpetasin teile palju – kui te vaid teaks, kui palju ma teilt õppisin (!).

Küsimused, mida esitasin ei ole veel minu peas vastust saanud. Õnneks on mul veel aega selle üle mõelda.

Talvi Kaja
9. lend

8. lend käis Haridus- ja Teadusministeeriumis

1. aprillil külastasid Noored Kooli 8. lennu osalejad ülikoolilinna Tartut, et tutvuda Haridus- ja Teadusministeeriumi tööga. HTM-is võttis külalised vastu Noored Kooli 4. lennu vilistlane Triin Noorkõiv, kes töötab ministeeriumis õpetajaosakonna peaeksperdina.

Vastuvõtt ministeeriumis oli väga soe, saabudes ootasid laual kohv ja saiakesed. Esimesena oli päevakorral poliitika – arutleti küsimuse üle, kuidas saavad õpetajad ja koolijuhid osaleda poliitikakujundamises. Teemast tegi ülevaate Argo Kerb, kes ise viibis aga hoopis HTM-i Tallinna kontoris. Niisugune kahe linna vaheline online-ühendus on haridusministeeriumi töö puhul pigem reegel kui erand. Pärast videoühenduse lõppu tutvustas Sille Uusna HTM-i õigusloome protsessi. Kõige põhjalikumalt leidis käsitlust uue haridusseadustiku loomine. Uusna selgitas, et praegu kehtiv seadustik pärineb aastast 1992 ning jõustus isegi enne Eesti Vabariigi põhiseaduse vastuvõtmist, mistõttu väga suur osa dokumendi sisust on aegunud ning vajab uuendamist.

Edasi jagunesid osalejad gruppidesse. Võimalik oli tutvuda üldharidus-, kõrgharidus-, noorte-, välishindamis- ja keeleosakonna tööga. Välishindamisosakonnas oli huvitav arutelu tasmetööde ning eksamite üle. Ministeeriumi ametnikud selgitasid, miks korraldatakse näiteks kuuendates klassides tasemetöid, mis nende tulemustega tehakse ning kes võiksid tasemetööde läbiviimisest kõige enam kasu saada. Kuigi ministeerium on teinud pidevat teavitustööd, et tasemetöö ei ole mitte hindamise, vaid tagasiside vorm, kirjeldasid osalejad, et valdavalt on koolides siiski hirm igasuguse välise „kontrolli“ ees. Ametnikud loodavad, et noored õpetajad suudavad selle arusaama siiski vähehaaval koolidest välja juurida.

Lõunapausi ajal said huvilised majaga tutvuda, proovida sai ka ministri toolil istumist. Triin Noorkõiv rääkis, et kuigi ministril on Tartus kabinet, viibib ta siiski enamus ajast Tallinnas, mistõttu meenutas kabinet pigem muuseumituba kui funktsioneerivat töökohta. Muljet avaldas maja arhitektuur – säilinud on vanamoodne ning suursugune sisekujundus.

Pärast lõunasööki arutleti väga aktuaalsel teemal – koolivõrgu korrastamine ja koolide rahastamine. Samuti räägiti karjäärivõimalustest HTM-is. Kui ametlik tööpäev oli juba läbi saanud, kohtus väike grupp osalejaid veel õpetajaosakonnaga. Arutleti õpetajate palga ja tööaja teemadel.

kk

Koolivõrgu korrastamise kohta esitas küsimuse Kathriin Karus

Noored Kooli osalejad jäid külaskäiguga rahule, nagu öeldud, oli vastuvõtt soe ja sõbralik. Samuti oli päev väga sisukalt planeeritud. Minule osalejana jättis ministeeriumitöö hea mulje, ent sain kinnitust ka oma senisele arvamusele, et hetkel on kool kõige õigem koht, kus töötada.

Reesi Kuslap

Noored Kooli 8. lend

Milline on hea õpetaja?

Viisin veebruari lõpus oma kooli 7.-9. klasside seas läbi küsitluse, uurisin, millised ootused on õpilastel õpetajatele, milline on hea õpetaja ning kas ja kuidas tuleks õpetaja tööd hinnata. Uuringus osales kokku 55 õpilast. Küsitluse tulemused olid kohati üllatavad – õpilased vastasid väga põhjalikult ning arukalt, oli tunda, et teema läheb neile korda.

Küsimusele, kus paluti välja tuua kolm isikuomadust, mis peavad olema inimesel, kes tahab saada õpetajaks, leidsid õpilased lausa 47 erinevat omadussõna. Omaduste valikut tuli ka põhjendada. Palusin oma kursusekaaslastel, kellele tulemusi esitlesin, ära arvata õpilaste arvates viis kõige populaarsemat omadust, kuid mitte keegi ei arvanud õigesti. Nimelt leidis 10,2% uuringus osalenud õpilastest, et õpetaja peab eelkõige olema abivalmis – mitte cool, chill, naljakas ega lahe, vaid just nimelt abivalmis. 8,8% õpilastest arvas, et õpetaja peab olema tark – mis on ka päris etteaimatav vastus. Kõige populaarsemate vastuste sekka mahtusid veel kannatlik, sõbralik ja rõõmsameelne. Muidugi peab hea õpetaja olema veel tugevate närvidega, tore, usin, tahtejõuline, otsustusvõimeline ning loomulikult ka range, julge ja valju häälega. Välja toodi veel mitmeid erinevaid ja värvikaid omadusi, mille põhjal saab väita, et meie kooli eesti keele õpetajad on õpilaste keelepagasiga head tööd teinud.

Kas meie koolis on head õpetajad? Sellele küsimusele vastasid enamik jaatavalt, kuid loomulikult leidus ka teisitimõtlejaid. Lisaks palusin õpilastel arutleda teemal, kui õpilased saavad õppimise eest hindeid, siis kas õpetajate tööd peaks ka kuidagi hindama ning kui jah, siis kuidas. 65% vastanutest arvas, et õpetaja tööd peaks hindama. Need, kes hindamist ei pooldanud, põhjendasid oma vastust näiteks nii: ei pea hindama, kuna nad teevad niigi rasket tööd, või nii: ei pea, nad teavad ise, kas nad on head või mitte. Hindamise pooldajad tõid välja väga palju põnevaid meetodeid, pessimistlikumad näited: õpetajate palka võiks vähendada, kindlasti peab tööd hindama, et õpetajad kuuleksid kriitikat. Leidus ka palju konstruktiivseid ettepanekuid: teha rohkem küsitlusi, iga paari kuu tagant võiks õpilased õpetajatele tagasisidet anda, kord kuus võiks anda välja parima õpetaja tiitli, tunni lõpus võiks õpetajale hinde panna. Kõige põhjalikum vastus oli aga selline: „Õpilasel peaks olema võimalik igat õpetajat individuaalselt hinnata ja see hinnang läheb direktorile lugemiseks.“ Üks õpilane arvas, et see teema on rohkem „noorte õpetajate värk“.

Olen õpetajatöö efektiivsuse hindamise teemat käsitlenud ka varem ning õpilaste mõtteid oli väga huvitav lugeda. Tundub, et õpilased tahavad ja julgevad anda tagasisidet, neilt tuleb lihtsalt küsida. Iseasi, kui avatud on õpetaja tagasiside vastuvõtmisele ja sellest järelduste tegemisele.

Kurvaks tegid vastused küsimusele, kas võiksid kunagi saada õpetajaks. Eraldi protsente ma selle küsimuse puhul välja ei arvutanud, vaid mõni üksik õpilane vastas, et tahab või vähemalt kaalub seda varianti. Enamasti leiti, et puuduvad piisavad teadmiseks õpetajaameti jaoks või siis pole nii kannatlik, et õpilastega hakkama saada.

Õpilased jagasid ka soovitusi, kuidas koolis töötades rõõmsat meelt säilitada, näiteks arvati: õpetajate palka peaks tõstma, õpetajad ei tohiks koolis töötada üle viie aasta järjest, õpetajad peaksid saama tasuta psühholoogi juures käia, nad peaksid tegelema oma hobidega, tervislikult toituma, mediteerima, vahel reegleid rikkuma, õpetama nii, nagu nad tahavad, et neid õpetataks, nad ei tohiks teha endale ega teistele suurt koormust. Üks õpilane arvas: „Õpetajad peaksid õpilastega läbi saama ja ka neilt mõnda õppima, et püsida nooruslik ja rõõmus. Õpetaja peaks olema ka ise enda moodi, mitte üritama olla keegi muu.“

Õpilaste mõtted olid väga värskendavad. Soovitan ka teistel õpetajatel sarnaseid küsitlusi läbi viia.

Reesi Kuslap

Noored Kooli 8. lend