konn

Sügis Moostes

Mõisakompleks järve ja metsatuka piiril
Mõisakompleks järve ja metsatuka piiril

Päeviku sissekanne 27.09.19

Eile oli ilus päev. Neljapäev. Minu jaoks nädala viimane päev koolimajas.
Ma ei igatse koolist ära – pigem on lastega tegelemine lihtsalt väsitav.
Ilma 8+ tundi uneta oleksin ma täpselt samasugune nagu need kes mu klassis. Või piinleks enesekontrolli valudes – surudes alla impulsse et olla “korralik” ja “eeskujulik” täiskasvanu.

Aga igatahes.

Eile oli ilus päev.
Peale tunde võtsin kohvi ning lihtsalt mõtlesin oma tundidele.
Infoks: harjutan elus ja seetõttu ka klassis teadlikku teadvustamise teadvustamist. St. keskendun alati (kui meenub, märkan ja suudan/oskan) sellele, et ma taipan. Üritan sõita märgatu harjal – alati uuesti ja uudselt. Sest iga hetk on kordumatu.
Ühesõnaga taipan et taipan.
Koguaeg.
Läbi taipamise olen selles kohal mis on. Ja klassis on. Palju.
(Minu tagasihoidlikus klassis kuni 17 inimest korraga.)
Ja olnud joonud oma kohvi ning mõtisklenud just olnu üle – läksin klassi.
Klassis istusin arvuti taha maha ja kandsin tunnid sisse.
Kandsin tunnid ning koos sellega suutsin anda pea igale lapsele individuaalse mõtte või kommentaari.
Üle koridori toimus klassis klassiõhtu. Näpsasin lahkudes sealt laualt paar krõpsu (luba oli olemas) ning vahetasin paar seda erilist sooja ning isiklikku emotsiooni mida saab ainult peale tunde teha. Tead küll neid rahulikke hetki koolimajas peale igapäevamelu.

Ja koju sõites paistis päike. Oli soe sügisõhtu hakk.
Ma tundsin et täna oli minust kasu.
Eile oli ilus päev.

Pärjatud Mooste Park ja Järv
Pärjatud Mooste Park ja Järv

Vaikus ja rahu sünnitavad ilu.

Igaviku laotusesse –
vaikus ulatab käe.

Eemal kauge kumin,
kaugemaks jääb.

Lehtede sahin
meenutab tuult.

Akordioni viis,
kaunistab veel.

Vaikusest ja vaikusesse,
sünnib rahu.

25.09.2019 Mooste

Vaade antud luule kirja panemisel
Vaade antud luule kirja panemisel
Õpilased kunstitunnis
Õpilased kunstitunnis
teacher Hardi
MR. Hardi – 4.ndike antud nimi
Selge kui stock-foto
Selge kui stock-foto

/ Õpilase kunstitund/




Tekst originaalne – piltide autorite kontakti küsida.

Tänukiri

Tänaseks päevaks olen õpetajarollis olnud kaks ja pool nädalat. Täpselt sama kaua on olnud minu õpilased esimest korda kooliõpilase rollis. Minu klassi õpilane küsis minult täna järgneva küsimuse: ”Õpetaja, kas sa oled ameerika mägedel sõitnud?”. Vastasin talle, et vist päris ei ole. Järele mõeldes oli see sulaselge vale, sest elu ongi üks suur ameerika mägi.

Tegelikult on täna see hetk, kus ma soovin hoopis öelda ”AITÄH!”. Aitäh mu armas 1C, et sa lased mul olla nii hea õpetaja, kui ma täna oskan. Aitäh mu armsad kolleegid, kes küsivad, kuidas mul läheb. Aitäh mu armas kooli tugipersonal, kes on minu jaoks olnud olemas palju suuremal määral nõu ja jõuga kui oskasin oodata. Aitäh mu armsad lapsevanemad, et annate mulle võimaluse ja usaldate mind oma lastega. Aitäh mu armas Pelgulinna Gümnaasiumi juhtkond, et te annate mulle võimaluse ja võtate mind kui inimest.

Aitäh armas Noored Kooli meeskond, et usute minusse ja lubate mul teha vigu. Aitäh Maria, et toetasid mind tuutorina ja inimesena Narva linnalaagris. Aitäh Siiri, et vedasid mu jõuga Narvas Nooruse spasse ja oled eeskujuks ”lihtsustamisega”. Aitäh Liis, et kogemata tutvustasid mulle Noored Kooli programmi ja oled mu sõber. Aitäh Matis, et puhastasid mu pead rääkides viimasel Noored Kooli koolitusel mittekoolijutte. Aitäh Kätlin, et kutsusid meid oma koju ja tutvustasid meile oma kutsubeebit. Aitäh KOGU NK 13. LEND, et oled minuga koos sel teel ja inspireerid mind igaüks omal moel. Aitäh mu pere ja sõbrad, et toetate mind ja soovite jaksu.

Õpetaja Anna-Stina tehtud käsitöö klassi seinale enne kooli algust.


Triin Tikkerber ja tema õpilased

Ootus vs tegelikkus

Uus amet, uus roll. Esimene kool, esimesed õpilased, esimene koolikollektiiv, esimene esimene september, esimesed õnnestumised, esimesed ämbrid, esimesed proovilepanekud, esimesed kingitused, esimesed kallistused, esimesed üllatused, esimene nädal õpetajana. Kõik on uus septembrikuus! Mida ma ootasin, aga mis tegelikult juhtus?

On esimene september, kõik on kenasti riides ja ootusärevad, mina ka. Lapsed tulevad, naeratus näol. Nähes oma õpetajaid, kallistavad neid ja annavad lilli. Taasnägemise rõõm on suur! Ühtäkki heliseb mu telefon, helistab üks kolleeg, samal ajal käega üle rahva viibates: “Triin, tule ometi siia, lapsed tahavad sulle lilli anda.” Lilled mulle, ma ju uus?! Mõtlesin oma peas. Läksin. Tead kui südantsoojendav see oli, üksteise järel tulevad, ulatavad lilled ja kallistavad, milline vastuvõtt! Sel päeval läksin koju ämbritäie lillede ja suure hulga kommikarpidega. Ma ei osanud seda oodata, aga tundsin, et olen omaks võetud!

***

On esimene tund, mille olen planeerinud tutvumistunniks. Mul on peaaegu 100 uut õpilast, tahan ju kõigi nende nimesid teada. Igas klassikomplektis teeme nimede ringi. Kõik tutvustavad ennast, ütlevad lemmikvärvi ja tegevuse. Kõik sujub! Ühtäkki, midagi, mida ma ei osanud oodata. Mind pannakse kolmandas klassis proovile. Kui ring on läbi tehtud, tõuseb käsi ja julge hääl üle klassi lausub: “Nonii Triin, palun ütle, mis meie nimed siis on?” Hetk hiljem olin kuueteistkümne ootusäreva silmapaari ees, kes kõik soovisid kuulda mind nende nimesid ütlemas. Ma ei saanud endale lubada põrumist, aga oli see alles mälutreening! 

***

Lastel tuli mõelda, mis on nende unistus ja see paberile pildiks vormida. Näen joonistusi rahast, kassist, koerast, hobustest, sukeldumisest ,reisimisest, lendamisest, uhkest majast ja siis midagi ootamatut. Küsin: “Mis on sinu unistus?”  Ta vastab: “Ma tahan olla ingel, sest siis ma saan kõiki aidata!” Jään sõnatuks…

***

Ma üldse ei hakka rääkimagi kaardikestest, lugematutest kallistustest, väikestest kingitustest, sellest särast silmas, kui midagi rasket õnnestub, loovusest ja õpilaste siirusest. Ah jaa,  ämbritest rääkides… Neid on ja tuleb juurde, aga pole midagi, mida loovus, koostöö ning avatus lahendada ei suudaks.

Mulle meeldis see tegelikkus.

Olen tänulik, et Noored Kooli on mulle selle võimaluse andnud. Olen tänulik, et Tallinna Kunstigümnaasium on mu enda hulka võtnud. Olen tänulik oma õpilastele, et nad mu omaks on võtnud. Olen tänulik, et kolleegid on toetavad. Olen tänulik oma kolmeteistkümnendale lennule. Olen tänulik võimaluse eest olla õpetaja ja õpilane.

Noored Kooli

Noored Kooli 12. lennu osaleja Laura Evisalu: “Kui eesti keele tunnis selgub, et “rage’ima” polegi eestikeelne sõna …”

Istun vastakuti kahe noormehega, kes vastavad loetud raamatut. Kuulan, kuidas üks analüüsib tegelaste käitumist ja motiive seal taga. Suunurgad kerkivad eneselegi märkamatult, sest arutluskäik on selge ja huvitav.

„Miks te naerate?
Mis ma valesti ütlesin?“ küsib ta äkki.

„Ei midagi, kõik
on väga hästi, sellepärast naeratan, et hea on kuulata,“ seletan talle.

 „Valetab,“ ütleb kõrvalistuja naljatledes ja
mina teen uuesti katset poistele selgeks teha, et ma tõepoolest tunnen siirast
rõõmu sellest, kuidas nad arutlevad.

„Valetab, nii et
suu suitseb,“ võtab lõpuks esimene mu pingutuse kokku.

Kuigi selles
päevas oli palju väikseid võite ja ka vajaka jäämisi, mõtlesin õhtul veel mitu
korda ütlusele „valetab, nii et suu suitseb“, sest see on esimene kord, kui
kuulsin oma õpilast iseenesest kasutamas kõnekujundit. Kasutamas seda ilma, et
tema ees oleks mõni „ühenda kõnekujundid sünonüümse väljendiga“ tüüpi ülesanne,
mida siis pärast mõningast ahastamist, et ei tea neist ju ühtegi, lahendama
hakatakse.

Minu ja mu
õpilaste kooliaega ei lahuta väga suur ajavahemik, kuid ometi oli minu ehmatus
septembris nende töid lugema hakates suur. Tekkis küsimus, et kuidas õpetan
neid kirjutama ja lugema keeleliselt põnevaid tekste, kui sõnavara on nii
piiratud ja laused suisa põlgavad kahte tegusõna. Kuigi valutasin südant eesti
keele väljendusrikkuse pärast juba õpilasena, siis klassi ees muutus see kipitus
veel tugevamaks ning tihti tundus, et võitlen tuuleveskitega, sest
inglisekeelne meedia ja mängude maailm on oma tugeva pitseri vajutanud. Olen
pidanud lastele näiteks seletama, et rage’ima
pole eestikeelne sõna (nemad keeldusid uskumast) ja et meil seisavad ees ikka
väljakutsed, mitte challenge’id. Pimedatel
talvehommikutel Lasnamäele sõites olin juba alistunud, need suured ideaalid
kippusid kanalis tuulega lendu minema enne, kui oma helekollasesse klassi
jõudsin.

Aga pärast seda
päeva ei tundu tulevik enam nii tume, selle kuu jooksul, kui õpetajate jaks ja
motivatsioon pidid olema üsna ära kulunud, tärkas lootus, et äkki minu 96 eri
vanuses õpilast tegelikult juba mõistavad seda, mida neile nädalast nädalasse
räägin – et mitmekesine keelekasutus on huvitav, et me saame väljendada palju
rohkem emotsioone, tundeid, arusaamu, kui pöörame tähelepanu sellele, mida ja
kuidas ütleme. Et äkki nad lihtsalt ei oska seda veel välja näidata.

Tuli tagasi
tahtmine rääkida ise nii, et nad peaksid ikka küsima, mis mõni sõna tähendab,
et me saaksime koos arutada, millises olukorras on paslik öelda, et jutt ei pea
vett või mida siis ikka teha, kui palun keelt mõneks ajaks hammaste taga hoida.
Sain aru, et ka emakeelt võime õppida ja õpetada kohati nagu võõrkeelt, kus
tuleb pidevalt teha tööd sõnavara ja seoste omandamisega, ning kui nad nädalast
nädalasse kas või minu poolt tajuvad seda rõõmu huvitavate väljendite
kasutamisest ning ärkavad unest, kui sõnade seletamiseks ja ära arvamiseks
läheb, siis pole hullu. Isegi kui me hurjutame, pröökame, lullitame, muheleme hetkel
suure vaevaga vaid minu klassiruumis, siis midagi peab sealt ikka külge jääma.
Meistriks saadaksegi ju pika harjutamise teel!

Need küsimused?

Tänaseks päevaks olen ma olnud õpetaja täpselt kaks kuud ja kaheksa päeva. Selle ajaga olen ma õppinud enda ja laste kohta väga palju. Näiteks tundi ette valmistades tundub kõik nii lihtne ja loogiline. Klassis tahvli ees seistes aga vaatavad mind 18 last ning neil on miljon küsimust: “Miks tekib leivale hallitus? Kas ükssarvik on päris loom? Mis häält teeb öökull? Mis on tekstülesanne?”

Järsku ma mõistan, et paljud neist kuulevad mõningaid sõnu esimest korda. Siis tekib mul endal miljon küsimust: “Kuidas kaasata kõiki lapsi? Kuidas õpetada tekstülesandeid lahendama? Kuidas olla võrdselt olemas 18 lapse jaoks? Kuidas ja kust leian mina kõikidele küsimustele vastuse?” Lähen koju ja valmistan järgmiseks  päevaks tunnid ette nii hästi ja laste jaoks lihtsalt, kui suudan. Uus päev läheb käima sama ringiga.

Päev õpetajana möödub lennates. Emotsioone on sama palju, kui on küsimusi minul ja lastel. Tuleb reedene koolituspäev ja mina saan oma küsimustele vastused. Loodan, et saadud vastused aitavad vastata ka laste küsimustele.

Rõõmutsegem

Rõõmutsegem

Luuletus olevikust ning tulevikust
õpilastele, õpetajatele, lapsevanematele.

Teadmiste edasi andjana näen
muretsevat  pilku nii noores kui vanas.
Ei, me ei ole omadega mäel,
rõõmu ja jõudu tarvis on manada.

Palju me muretseme seepärast
mis saab, kas saab, kuhu ja kuidas.
Sedasi kaugele mõttemerel avaral,
triivime tundmatusse hädas.

Nii võtangi sõna, mida kasutavad meistrid
filosoofilistel mõtisklustel, rännakutel kaugele.
Sõna, mille abiga luuakse mustrid,
mis aluseks kõigele heale, õigele.

Mis oleks, kui rõõmutseks hommikust alates?
Lõunal ja õhtul niisamuti?
Vingumise, virina,
laiskuse asemel
väe otsimist pooldame.

Väe, mis aitaks meil üheskoos minna,
väe, mis aitaks meil üheskoos luua,
et rõõmu ka teiste
palgeile tuua.

 

Ida-Virumaa, Jõhvi 2018
Hendrik Pillmann

 

 

Jaak-Albert Metsoja

Maailmamuutjad. Liblika tiivalöök ja kassi käpahoop

Kui reedel ei ole koolitust, on vaba päev, eks? Seisan oma kuueaastase tütrega 2. veebruaril Tartu Ülikooli loodusmuuseumi fuajees ja ootan. Ei – seekord mitte näitusele pääsemist, vaid kohtumist teadlasega, kes kureerib loodusmuuseumi putukakogu. Ja kuigi mu kuueaastane on vähemalt aeg-ajalt tubli loodushuviline, on meid täna siia toonud hoopis ühe mu õpilase loovtöö. Tütar on lihtsalt kaasas, tal on lastehoiust vaba päev.

8. klassi õpilane Riho, kelle loovtööd juhendan, jõuab paar minutit enne kokkulepitud aega, nii et seame sammud esimesele korrusele, et kohtuda putukateadlase Villuga. Loomulikult on nii kuueaastane kui kaheksandik võlutud enam kui peopesasuurusest, siniselt küütlevast morfoliblikast, mis toodud kaugelt Prantsuse Guajaanast, samuti uskumatu värvimustriga arlekiinsikust. Aga Villu räägib hoopis sellest, et tema viimase aja erihuvi on väga väikesed (nende vaatamiseks on tõesti luupi vaja!) kärbsed ja muud putukad, kelle määramine on nii tüütu ja keeruline, et usutavasti on ta üks väheseid kui mitte ainus inimene Eestis, kes neid kuigivõrdki tunneb. Kes ütles, et teadusetegemine peaks olema lihtne? Õigupoolest me ju kõik teame, et igasugune õppimine peab esitama sulle väljakutse, vastasel juhul sa ei õpi, vaid igavled.

Teadlane räägib ja õpilane kuulab, lõpuks jõuame ka meie külaskäigu kõige käegakatsutavama põhjuse juurde – nimelt annetab Villu lahkelt Rihole mõned tavalisemad liblikad, mille juurest puudub püüdmise koht või aeg, või mis mõnel muul põhjusel teaduskogusse ei sobi. Liblikad on nii tavalised, et selliseid võinuks ju putukahuviline loovtöötegija isegi püüdnud olla? Püüdiski, ja just sellepärast me neid tahamegi. Sest erinevalt ülikooli teaduskogust ei olnud loovtöö osaks olevad liblikad kenasti karbis või vitriinis. Ja Riho kodus on veel üks neljajalgne liblikauurija – kass. Tema töömeetodid aga tegid liblikad paraku üsna tiivutuiks.

Kas loovtööga on halvasti, kui kass vaatamisväärseima osa sellest rappinud? Tulemusega võib-olla veidi küll, sest päris kõiki Riho püütuid ja kassi lõhutuid Villul asemele anda ei olnud. Kas kassi käpahoop võis aga muuta ühe noore inimese maailma, pakkudes talle esimese võimaluse kohtuda teadlasega, teadusliku putukakogu kulissidetagusega, vihmametsast pärit eksootiliste putukatega ning lisada seeläbi loovtööle hoopis sügavamat mõõdet? Võimalik. Ja õppimise eesmärk pole mitte perfektne tulemus, vaid midagi palju mitmetahulisemat. Ja tihti midagi sellist, mis ei pruugi esmapilgul välja paista. Kuigi kassi lugu, ma arvan, võiks loovtöös kajastust leida küll.

Hinnete nimel?

Kui mina koolis käisin, olin eeskujulik ja kohusetundlik õpilane või nagu tihti öeldi “viieline”. Mäletan siiamaani väga hästi seda tunnet, kui mulle kolmandas klassis esimest korda läbinisti viieline tunnistus kätte anti. Sain väga palju kiita ja tunne oli lausa kergelt joobnud. Sellest hetkest alates sai minu jaoks väga oluliseks, et minu hinded koolis jätkuvalt ainult väga head püsiksid. Liialdamata võin öelda, et see mõjus mulle nagu kerge narkootikum, tahtsin, et see “viielise” tunne edasi püsiks. Oma viite nimel võitlesin ma kogu põhikooli aja. Heade hinnete juures ei ole ju pealtnäha midagi halba, kurb oli seejuures, et vaid paljas number minu jaoks prioriteediks sai – kõik muu, mis tegelikult koolis käimise juures mitu korda olulisem on, kippus minu huvidest välja jääma. Kas ma ka tegelikult sain aru, mida õppisin või mis selle hinde taga oli, polnud enam nii oluline. Hinne viis – see tähendas ju automaatselt, et ma olen tark ja koolis edukas.

Eelmise aasta sügisest kui Noored Kooli programmi kaudu ise õpetajaks läksin, tuli minulgi hakata hindeid panema. See oli üks keerulisemaid asju kõige selle uue juures, mis mind koolis ootas. Ikka on nii, et hinne on enamike õpilaste jaoks üks suur motivaator ja edasiviiv jõud.  Selle lühikese aja jooksul koolis on mulle väga tihti kõrva jäänud, kui palju õpilased enda oskusi ja teadmisi hinnete kaudu defineerivad. “Võite kohe kahe ära panna ega ma pole kunagi üle kahe saanud”, “Ma olen selles aines kolm”, “Ma olen koguaeg kaks olnud.”  Vaevalt, et selle all mõeldakse, kuidas number kahe kombel koolis kõveralt ringi käiakse. Ühe numbriga võetakse julmalt kokku kõik oma aine teadmised, oskused ja püüdlused. Ühest küljest lihtne ja mugav viis, ma pole aga sugugi kindel kui palju selle hinde taha osatakse vaadata ja näha.

Hinne peaks näitama õpilase teadmisi ja oskusi selles vallas, mida õpetaja on tunnis mingi teema raames õpetanud. Kas õpilane on need (teema eesmärgid) omandanud või ainult teatud osa sellest. Kõlab üpris loogiliselt. Siit edasi tekib aga palju küsimusi. Kas teadmisest on tegelikult aru saadud või need on endale hinde nimel korraks pähe tuubitud. Kuidas ja kas need teadmised on seotud varasemalt õpituga ja kas õpilane on võimeline nägema ka tervikpilti. Ehk kas need teadmised on korrastatud või on need üksikud süsteemist väljas faktid, mis seetõttu tihiti ka kasutuks muutuvad ja kiirelt ununevad. Seda infot peaks sisaldama see üksainus number. Teine oluline küsimus on selles, mis vormis neid teadmisi küsitakse. Erinevatele õpilastele sobivad teadmiste kontrolliks erinevad viisid. Olen isegi märganud, kuidas suulisel vastamisel mõned krampi lähevad ja järsku kõik ununeb, teisele on just suuline vastamine, arutlemine väga sobilik. Muidugi tuleb koolis arendada kõiki oskusi, nii suulist kui kirjalikku eneseväljendust, aga ka pingeolukorras toimetulekut. Vahel on aga väga suur ja oluline vahe selles, mis vormis õpilane oma teadmisi soovib ja oskab kõige paremini näidata. Sellest sõltub ju seesama “hinne”. Ma ei ole saanud veel imeõpetajaks, kes ühe teadmiste kontrolli raames kõike seda suudaks arvesse võtta, aga ma väga tahaksin näha, kuidas see võimalik oleks.

Minu jaoks muudab kõik see hinde väärtuse järjest tühisemaks. Õpilastele endale on see aga jätkuvalt väga oluline. Kui tema pingutusi järjekindlalt tema arvates ebaõiglaselt hinnatakse kaob paratamatult ka motivatsioon. Nii väiksematelt kui suurematelt võib see täielikult paremuse poole püüdlemise isu võtta ja nii pannaksegi endale “olen kolm” silt külge. Kui palju aga õpilane üldse saab aru, mis selle ühe hinde taga peidus on ja mis õpetliku, arenguks vajaliku teadmise see hinne peaks temale andma?

Õpetaja ja Noored Kooli osaleja Jüri Käosaar kirjutas kena artikli kujundava hindamise positiivsetest külgedest. Õpilane saab õpetajalt vahetult tagasisidet oma õppeprotsessist, mis oli hästi, mis jäi seekord vajaka ning kuidas järgmine kord veel paremini saaks. Nagu ka artiklis öeldud, et ole teatavasti ka õpetaja päev kummist. Õpetades ise küll maakoolis ja väikesi klasse, töötaksin siiski öötundideni, et saaksin igale õpilasele piisavalt tihti hinnete asemel täisväärtusliku tagasisidet kirjutada. Mida siis selle vastu siiski teha saaks?

Ma püüdlen selle poole, et õpilane hakkaks vaatama ka hinnete taha – analüüsima ennast, seda kuidas ta õppis,  m i k s ta õppis, kas ja kui hästi on ta teadmised omandanud ning kuidas ta saaks seda järgmine kord paremini teha. Olen järjest enam palunud teatud hindeliste vastamiste korral õpilastel iseendale hindeid panna. Esimene reaktsioon oli ikka “Ma ju ei oska!” või “See on õpetaja töö!” Hakkasime siis otsast arutama. Mis tal tema arvates hästi välja tuli. Millest ta nii hästi aru ei saanud või mis talle ehk väga täpselt meelde ei jäänud. Kui kaua ta õppis ja kuidas ta seda tegi. Vahel olen viimast küsimust arutades saanud anda häid nippe õppimiseks. Üheskoos arutame ka seda, miks me seda üldse õppisime. Selliselt vesteldes on õpilased jõudnud väga ausalt selle hindeni, mis ta siis ise endale selle soorituse eest paneb. Ei ole veel juhtunud korda, kui minu kui õpetaja ja õpilase arvamused kardinaalselt erinevad. Kord kirjutas õpilane oma tööle, et punktide arvestuses peaks ta saama töö eest küll kolme, kuid arvestades tema pingutust ja oskust selles teemas, oleks ta väärt nelja. Teisel korral oli aga õpilane kindel, et on väärt hoopis madalamat hinnet, kui ehk mina õpetajana oleksin soorituse eest pannud. Kirja läksid õpilaste enda pandud hinded. Paraku ei ole mul nendeks vestlusteks igal korral võimalust ja aega, aga püüan nii tihti kui võimalik neile aspektidele tähelepanu pöörata.

Nii pika ajalooga hinnete ja nendega motiveerimise süsteemi on kindlasti raske lühikese ajaga maha murda ning õpilaste mõtlemist sellest muuta, kuid loodan ja usun, et sellised arutelud (nii tihti kui vähegi võimalik) annavad õpilasele rohkem vastutust ise otsustada ning mis kõige tähtsam, võimaluse ennast analüüsida ning osata rohkem näha hinde taha.

Ma väga sooviksin, et ükski õpilane ei elaks sellise, iseendale pandud, hinnete pinge all ja ei mõtleks nii, nagu mina põhikoolis tegin. Kui järgmine kord õpilastega koolist vestleme, siis pöörame ehk vähem tähelepanu tunnistuse hinnetele, vaid küsime, mida uut ja põnevat ta õppinud on, arutleme mida nende teadmisega saaks peale hakata ning ehk saame oma teadmisega tema omi veelgi rikastada ja uut huvi tekitada. Sellepärast me ju koolis käime.

 

 

Milleks mulle sallivus?

„Õpetaja, mida te Donald Trumpist arvate? Aga Edgar Savisaarest? Õpetaja, öelge hoopis, mida te Putinist arvate?“ Need on täiesti tavalised küsimused täiesti tavalises 9.klassi ühiskonnaõpetuse tunnis. „Ma olen Donald Trumpi puhul äraootaval seisukohal, tal on mitu aastat aega, et minu arvamust kujundada. Edgar Savisaar on kindlasti Eesti heaks palju ära teinud, tal on olnud suur panus Eesti iseseisvuse taastamisel. Putin – ta on meie naaberriigi president, rohkem ma ei taha tema kohta midagi öelda.“ Õpilased olid vastustega rahul, välja arvatud Putini omaga, aga jäin arvamusele kindlaks ega soovinud pikemalt kommenteerida.

Miks ma tol hetkel ei vastanud, et suhtun Donald Trumpi pigem negatiivselt, sest ma ei poolda tema seisukohti, mõned tema väljaütlemised tunduvad ülekohtused ja äärmuslik mõtteviis ebainimlik. Miks ma ei öelnud, et Edgar Savisaare viimaste aastate poliitiline tegevus ei ole olnud minu meelest eriti adekvaatne. Miks ma ei öelnud, et need inimesed ei meeldi mulle. Kas ma siis valetasin õpilastele? Kas nii on õige?

Jah, ma ei jaga nende inimeste vaateid. Tõttöelda, ei jaga ma päris paljude inimeste vaateid, sest need on minu omadest erinevad. Ja mis puutub erinevustesse, siis need ju meile ei meeldi – need tekitavad ebamugavust ja hirmu. Hirm teistsuguse ja tundmatu ees, see on vist päris loomulik. Mulle ka ei meeldinud minust erinevad inimesed. Üldiselt arvasin ma pikalt, et nad on lihtsalt imelikud ja mis seal salata, rumalad. Siis ma käisin koolis, ülikoolis, välismaal, tööl ja jälle ülikoolis kuni sain lõpuks selgeks, et ainus, kes rumal oli, olin mina ise.

Nüüd olen kindel, et igas pealtnäha veidras inimeses on peidus meeletu potentsiaal, see lihtsalt ei paista esmapilgul välja. Tean, et inimesed, kes ei jaga minu maailmavaadet, ei pruugi olla halvad, nad lihtsalt mõtlevad teisiti. Usun, et õpilane ja õpetaja on täpselt sama targad, lihtsalt erinevates valdkondades. Mida rohkem on erinevaid inimesi, seda rikkamad oleme, ja mida haritumad oleme, seda enam oskame erinevusi väärtustada. Aga mida see kõik meile annab? Annab tunde, et kui väärtustame teisi, väärtustatakse ka meid. Vajadus olla armastatud ja tunnustatud on üks inimeseks olemise põhiväärtusi.

Mida head oleks mulle andnud see, kui oleksin õpilaste ees need tuntud inimesed maha teinud? Mitte midagi. Mida head andis mulle see, kui proovisin neis leida positiivset või vähemalt suhtuda neisse neutraalselt? Tunde, et ma olen hea ja eeskujulik õpetaja. Me kõik võime ennast hästi tunda, kui anname endale võimaluse.

Reesi Kuslap

8. lennu vilistlane

Minu mõju

Tallinnast ma tulen, parempööre, vasak pool
Juhitud on kindlalt minu väikse Kia rool
Kehra tehas, Kehra linn ja ongi Kehra kool
Olen kohal, kontekst paigas, see on algus minu lool –

Kuid enne seda ilu vajutati nuppu „send“
Sest Noored Kooli valis välja meid, 8. lend
Ja õpetas kuis jaksas, haridus polnud foon
Vaid teema number üks, eesmärgid, visioon

Mõtle välja, pane kirja, kanna südames
Ülesanne lihtne, sest see on kõik minu sees
Mõistlik ja mõistev on omadused need,
mida kannavad minu õpilased

Tehtud ja mõeldud, endiselt on jõus
„Õpetaja, räpi!“ no seekord olen nõus

Visiooni saavutada pole lihtne, tee on pikk
Kuid olles ise mõistlik, mõistev Eesti kodanik
Ma näitan eeskuju ja äkki jääb neil külge
Ära loobi sõnu, mis sest et jagub sülge

„Ta on ju loll ja nõme“ – a ma ei ütle seda välja
Pole rumal, olen mõistlik, vahel teen ehk nalja
„Kao ära, mind ei huvita“ – ka nii ma ei ütle
Viisakas ma olen, kõike ei ütle, mida mõtlen

Õpetan ma seda, olgu PRÕK, RÕK või LÕK
Õpetan ma seda kui vaja po russki jasõk
Õpetan ma seda ühiskonnas, ajaloos
Õpetan ma seda, sa pole üksi, me oleme koos
Õpetan ma seda, et palun ära karda
Õpetan ma seda, et ma ei viska sind üle parda
Õpetan ma seda, no matter what
Õpetan ma seda, okei, nüüd on cut

Kaks aastat arengut, mis on muutund siis?
Kas kolmelise tunnistusel ülekaalus viis?
Kas lapsed on mõistlikud ja mõistvad samal ajal?
Kas Dimad, Romad, Mašad on ikka rajal?

Kuues klass peaks teadma kinnisilmi ajatelge
Seitsmendal on ristisõjad, tsunftid-gildid ammu selged
Kaheksanda hinges on revolutsioon
Üheksas klass muudkui seoseid loob
Päts, Stalin, Brežnev, sotsiaalne idablokk
Läänemaailm, ABBA, uus muusika on rock

Oi kui palju teadmisi mahub siia pange
Kuid õppimisisu neil endiselt on kange
Vähemalt ma loodan, et on…..

Mu kõige suurem võit on koostöö ja huvi
Mu kõige suurem võit on naeratus ja algav suvi
Minu õppurid – minu kõige suurem võit
Suvi, päike, heinamaa – nüüd algab kojusõit