Ideid, ideid, ideid.

Imeilus sügis ja  peaaegu kahe kuu taha jääv kooliaasta algus.  Käes ongi juba esimene koolivaheaeg. Aeg on vaadata tagasi kahele esimesele kuule. Algus on olnud igale alustavale õpetajale individuaalne ja väga isiklik.

Tänu Noored Kooli programmile sain mina alustada teekonda Emmaste Põhikoolis 1. klassi õpetajana, samuti 5. klassi eesti keele ja kirjanduse õpetajana. Noored Kooli on andnud ettevalmistuskoolitusel kätte vajalikud suunised ja kompassi, aga mitte kaarti, sest kõik muu on minu enda teha. Kuigi olen varem lastega töötanud, mitu aastat lasteaia õpetaja ja mõned aastad noorsootöötajana, oli esimesel septembril ja edaspidigi värin sees.

Start on olnud väljakutsuv ja ambitsioonikas. Esimene aasta koolis õpetajana, aga eeldab iga päev tugevat iseloomu ja iseseisvat mõtlemist. Sooviks on olla ju kohe väga hea õpetaja, aga olenemata kõigest on algperiood kohati konarlik. Kõik asjad pole ja ei saagi kohe olla tasakaalus. Alustava õpetajana tunnen end kooli juhtkonna, lapsevanemate ja kolleegide ees siiski ebakindlalt. Tunnen, et ennast tuleb ju tõestada, isegi kui keegi seda välja ei ütle. Samuti ei ole klassis ainult kukupaid lapsed, vaid iga laps on erinev isiksus.

Peaaegu kahe kuu jooksul on olnud minu, kui alustava õpetaja peamine fookus suhete loomisel. Soovin olla klassiruumis hooliv, tähelepanelik, mõistev ja toetav. Klassiruumi näen, kui improvisatsiooniteatrit, kus toimuvad proovid päriseluks ja lavastaja rollis on õpetaja. Samas tunnen end ka iga päev kui treener või koorijuht, kes hoiab käes nähtamatut stopperit ja taktikeppi.   Aga, kas klassis peab olema täielik kontroll õpetaja käes? Arvan, et mitte alati, sest parimad ideed tulevad just õpilastelt. 

Küsimusi, mis iga päev tekivad on väga palju. Üks peamisi on, kuidas saada aru, et õpilaste aju töötab ja kuidas lülitada sisse ka väljalülitatud mõistus? Minu jaoks ongi oluline, et säiliks klassiruumis nii huvi, kui tähelepanu. Samas ei saa hetkekski unustada, et päris õppimine toimub ikkagi ainult ebamugavuse ja mugavuse piiril. Siinkohal on oluline see, mida mina teen sellel ajal, kui pole kontakttund. Muutused saavad alguse minust. Pidevalt peavad olema tagataskus varuplaanid, millega tundi muuta huvitavamaks. Mõtlemine lastel ja ka täiskasvanutel tuleb läbi tegutsemise. Peas on kogu aeg aktiivne mõte, et  juurde on vaja ideid, ideid ja veelkord ideid. Aga kuidas leida aega, sest ööpäevas on ainult 24 tundi ja vahepeal peaks magama? On õnn, et abiks on erinevad veebikeskkonnad, ERR arhiiv ja õppematerjalid. Iga päev uusi ideid otsides on samas huvitav ka ise uusi asju õppida. Vahel tuleb muidugi ütelda stop, sest muidu ei jää aega puhkamiseks üldse. Vahel tuleb nautida lihtsalt teekonda ja jätta uus äge plaan ukse taha, sest õpilased ei ole alati valmis uuteks meetodideks. On küll raske loobuda ja vahel tahaks jonnida, aga õpilased on need, kes ütlevad meile, millised meetodid neile sobivad.


konn

Sügis Moostes

Mõisakompleks järve ja metsatuka piiril
Mõisakompleks järve ja metsatuka piiril

Päeviku sissekanne 27.09.19

Eile oli ilus päev. Neljapäev. Minu jaoks nädala viimane päev koolimajas.
Ma ei igatse koolist ära – pigem on lastega tegelemine lihtsalt väsitav.
Ilma 8+ tundi uneta oleksin ma täpselt samasugune nagu need kes mu klassis. Või piinleks enesekontrolli valudes – surudes alla impulsse et olla “korralik” ja “eeskujulik” täiskasvanu.

Aga igatahes.

Eile oli ilus päev.
Peale tunde võtsin kohvi ning lihtsalt mõtlesin oma tundidele.
Infoks: harjutan elus ja seetõttu ka klassis teadlikku teadvustamise teadvustamist. St. keskendun alati (kui meenub, märkan ja suudan/oskan) sellele, et ma taipan. Üritan sõita märgatu harjal – alati uuesti ja uudselt. Sest iga hetk on kordumatu.
Ühesõnaga taipan et taipan.
Koguaeg.
Läbi taipamise olen selles kohal mis on. Ja klassis on. Palju.
(Minu tagasihoidlikus klassis kuni 17 inimest korraga.)
Ja olnud joonud oma kohvi ning mõtisklenud just olnu üle – läksin klassi.
Klassis istusin arvuti taha maha ja kandsin tunnid sisse.
Kandsin tunnid ning koos sellega suutsin anda pea igale lapsele individuaalse mõtte või kommentaari.
Üle koridori toimus klassis klassiõhtu. Näpsasin lahkudes sealt laualt paar krõpsu (luba oli olemas) ning vahetasin paar seda erilist sooja ning isiklikku emotsiooni mida saab ainult peale tunde teha. Tead küll neid rahulikke hetki koolimajas peale igapäevamelu.

Ja koju sõites paistis päike. Oli soe sügisõhtu hakk.
Ma tundsin et täna oli minust kasu.
Eile oli ilus päev.

Pärjatud Mooste Park ja Järv
Pärjatud Mooste Park ja Järv

Vaikus ja rahu sünnitavad ilu.

Igaviku laotusesse –
vaikus ulatab käe.

Eemal kauge kumin,
kaugemaks jääb.

Lehtede sahin
meenutab tuult.

Akordioni viis,
kaunistab veel.

Vaikusest ja vaikusesse,
sünnib rahu.

25.09.2019 Mooste

Vaade antud luule kirja panemisel
Vaade antud luule kirja panemisel
Õpilased kunstitunnis
Õpilased kunstitunnis
teacher Hardi
MR. Hardi – 4.ndike antud nimi
Selge kui stock-foto
Selge kui stock-foto

/ Õpilase kunstitund/




Tekst originaalne – piltide autorite kontakti küsida.

Tänukiri

Tänaseks päevaks olen õpetajarollis olnud kaks ja pool nädalat. Täpselt sama kaua on olnud minu õpilased esimest korda kooliõpilase rollis. Minu klassi õpilane küsis minult täna järgneva küsimuse: ”Õpetaja, kas sa oled ameerika mägedel sõitnud?”. Vastasin talle, et vist päris ei ole. Järele mõeldes oli see sulaselge vale, sest elu ongi üks suur ameerika mägi.

Tegelikult on täna see hetk, kus ma soovin hoopis öelda ”AITÄH!”. Aitäh mu armas 1C, et sa lased mul olla nii hea õpetaja, kui ma täna oskan. Aitäh mu armsad kolleegid, kes küsivad, kuidas mul läheb. Aitäh mu armas kooli tugipersonal, kes on minu jaoks olnud olemas palju suuremal määral nõu ja jõuga kui oskasin oodata. Aitäh mu armsad lapsevanemad, et annate mulle võimaluse ja usaldate mind oma lastega. Aitäh mu armas Pelgulinna Gümnaasiumi juhtkond, et te annate mulle võimaluse ja võtate mind kui inimest.

Aitäh armas Noored Kooli meeskond, et usute minusse ja lubate mul teha vigu. Aitäh Maria, et toetasid mind tuutorina ja inimesena Narva linnalaagris. Aitäh Siiri, et vedasid mu jõuga Narvas Nooruse spasse ja oled eeskujuks ”lihtsustamisega”. Aitäh Liis, et kogemata tutvustasid mulle Noored Kooli programmi ja oled mu sõber. Aitäh Matis, et puhastasid mu pead rääkides viimasel Noored Kooli koolitusel mittekoolijutte. Aitäh Kätlin, et kutsusid meid oma koju ja tutvustasid meile oma kutsubeebit. Aitäh KOGU NK 13. LEND, et oled minuga koos sel teel ja inspireerid mind igaüks omal moel. Aitäh mu pere ja sõbrad, et toetate mind ja soovite jaksu.

Õpetaja Anna-Stina tehtud käsitöö klassi seinale enne kooli algust.


Triin Tikkerber ja tema õpilased

Ootus vs tegelikkus

Uus amet, uus roll. Esimene kool, esimesed õpilased, esimene koolikollektiiv, esimene esimene september, esimesed õnnestumised, esimesed ämbrid, esimesed proovilepanekud, esimesed kingitused, esimesed kallistused, esimesed üllatused, esimene nädal õpetajana. Kõik on uus septembrikuus! Mida ma ootasin, aga mis tegelikult juhtus?

On esimene september, kõik on kenasti riides ja ootusärevad, mina ka. Lapsed tulevad, naeratus näol. Nähes oma õpetajaid, kallistavad neid ja annavad lilli. Taasnägemise rõõm on suur! Ühtäkki heliseb mu telefon, helistab üks kolleeg, samal ajal käega üle rahva viibates: “Triin, tule ometi siia, lapsed tahavad sulle lilli anda.” Lilled mulle, ma ju uus?! Mõtlesin oma peas. Läksin. Tead kui südantsoojendav see oli, üksteise järel tulevad, ulatavad lilled ja kallistavad, milline vastuvõtt! Sel päeval läksin koju ämbritäie lillede ja suure hulga kommikarpidega. Ma ei osanud seda oodata, aga tundsin, et olen omaks võetud!

***

On esimene tund, mille olen planeerinud tutvumistunniks. Mul on peaaegu 100 uut õpilast, tahan ju kõigi nende nimesid teada. Igas klassikomplektis teeme nimede ringi. Kõik tutvustavad ennast, ütlevad lemmikvärvi ja tegevuse. Kõik sujub! Ühtäkki, midagi, mida ma ei osanud oodata. Mind pannakse kolmandas klassis proovile. Kui ring on läbi tehtud, tõuseb käsi ja julge hääl üle klassi lausub: “Nonii Triin, palun ütle, mis meie nimed siis on?” Hetk hiljem olin kuueteistkümne ootusäreva silmapaari ees, kes kõik soovisid kuulda mind nende nimesid ütlemas. Ma ei saanud endale lubada põrumist, aga oli see alles mälutreening! 

***

Lastel tuli mõelda, mis on nende unistus ja see paberile pildiks vormida. Näen joonistusi rahast, kassist, koerast, hobustest, sukeldumisest ,reisimisest, lendamisest, uhkest majast ja siis midagi ootamatut. Küsin: “Mis on sinu unistus?”  Ta vastab: “Ma tahan olla ingel, sest siis ma saan kõiki aidata!” Jään sõnatuks…

***

Ma üldse ei hakka rääkimagi kaardikestest, lugematutest kallistustest, väikestest kingitustest, sellest särast silmas, kui midagi rasket õnnestub, loovusest ja õpilaste siirusest. Ah jaa,  ämbritest rääkides… Neid on ja tuleb juurde, aga pole midagi, mida loovus, koostöö ning avatus lahendada ei suudaks.

Mulle meeldis see tegelikkus.

Olen tänulik, et Noored Kooli on mulle selle võimaluse andnud. Olen tänulik, et Tallinna Kunstigümnaasium on mu enda hulka võtnud. Olen tänulik oma õpilastele, et nad mu omaks on võtnud. Olen tänulik, et kolleegid on toetavad. Olen tänulik oma kolmeteistkümnendale lennule. Olen tänulik võimaluse eest olla õpetaja ja õpilane.

Noored Kooli

Noored Kooli 12. lennu osaleja Laura Evisalu: “Kui eesti keele tunnis selgub, et “rage’ima” polegi eestikeelne sõna …”

Istun vastakuti kahe noormehega, kes vastavad loetud raamatut. Kuulan, kuidas üks analüüsib tegelaste käitumist ja motiive seal taga. Suunurgad kerkivad eneselegi märkamatult, sest arutluskäik on selge ja huvitav.

„Miks te naerate?
Mis ma valesti ütlesin?“ küsib ta äkki.

„Ei midagi, kõik
on väga hästi, sellepärast naeratan, et hea on kuulata,“ seletan talle.

 „Valetab,“ ütleb kõrvalistuja naljatledes ja
mina teen uuesti katset poistele selgeks teha, et ma tõepoolest tunnen siirast
rõõmu sellest, kuidas nad arutlevad.

„Valetab, nii et
suu suitseb,“ võtab lõpuks esimene mu pingutuse kokku.

Kuigi selles
päevas oli palju väikseid võite ja ka vajaka jäämisi, mõtlesin õhtul veel mitu
korda ütlusele „valetab, nii et suu suitseb“, sest see on esimene kord, kui
kuulsin oma õpilast iseenesest kasutamas kõnekujundit. Kasutamas seda ilma, et
tema ees oleks mõni „ühenda kõnekujundid sünonüümse väljendiga“ tüüpi ülesanne,
mida siis pärast mõningast ahastamist, et ei tea neist ju ühtegi, lahendama
hakatakse.

Minu ja mu
õpilaste kooliaega ei lahuta väga suur ajavahemik, kuid ometi oli minu ehmatus
septembris nende töid lugema hakates suur. Tekkis küsimus, et kuidas õpetan
neid kirjutama ja lugema keeleliselt põnevaid tekste, kui sõnavara on nii
piiratud ja laused suisa põlgavad kahte tegusõna. Kuigi valutasin südant eesti
keele väljendusrikkuse pärast juba õpilasena, siis klassi ees muutus see kipitus
veel tugevamaks ning tihti tundus, et võitlen tuuleveskitega, sest
inglisekeelne meedia ja mängude maailm on oma tugeva pitseri vajutanud. Olen
pidanud lastele näiteks seletama, et rage’ima
pole eestikeelne sõna (nemad keeldusid uskumast) ja et meil seisavad ees ikka
väljakutsed, mitte challenge’id. Pimedatel
talvehommikutel Lasnamäele sõites olin juba alistunud, need suured ideaalid
kippusid kanalis tuulega lendu minema enne, kui oma helekollasesse klassi
jõudsin.

Aga pärast seda
päeva ei tundu tulevik enam nii tume, selle kuu jooksul, kui õpetajate jaks ja
motivatsioon pidid olema üsna ära kulunud, tärkas lootus, et äkki minu 96 eri
vanuses õpilast tegelikult juba mõistavad seda, mida neile nädalast nädalasse
räägin – et mitmekesine keelekasutus on huvitav, et me saame väljendada palju
rohkem emotsioone, tundeid, arusaamu, kui pöörame tähelepanu sellele, mida ja
kuidas ütleme. Et äkki nad lihtsalt ei oska seda veel välja näidata.

Tuli tagasi
tahtmine rääkida ise nii, et nad peaksid ikka küsima, mis mõni sõna tähendab,
et me saaksime koos arutada, millises olukorras on paslik öelda, et jutt ei pea
vett või mida siis ikka teha, kui palun keelt mõneks ajaks hammaste taga hoida.
Sain aru, et ka emakeelt võime õppida ja õpetada kohati nagu võõrkeelt, kus
tuleb pidevalt teha tööd sõnavara ja seoste omandamisega, ning kui nad nädalast
nädalasse kas või minu poolt tajuvad seda rõõmu huvitavate väljendite
kasutamisest ning ärkavad unest, kui sõnade seletamiseks ja ära arvamiseks
läheb, siis pole hullu. Isegi kui me hurjutame, pröökame, lullitame, muheleme hetkel
suure vaevaga vaid minu klassiruumis, siis midagi peab sealt ikka külge jääma.
Meistriks saadaksegi ju pika harjutamise teel!

100 päeva eksimist

Muutus algab sinust? Kui ma soovin paremat maailma, olen teistele eeskujuks. Minu maailmas algab muutus minust. Mina loon oma reaalsust. Ma võtan vastutuse oma tegude eest. Mina valin oma mõtteviisi.

„I’ve missed more than 9000 shots in my career. I’ve lost almost 300 games. 26 times, I’ve been trusted to take the game winning shot and missed. I’ve failed over and over and over again in my life. And that is why I succeed.“ – Michael Jordan

Pärnu. Vaikne, tuuline, külm sügis. Tundub, et midagi ei toimu.

Klassiruum. Lärmakas, umbne ja palav. Kõrvaltvaataja võiks küsida “miks õpetaja midagi ei tee?!”. Ma seisan klassi ees, käsi püsti. Ootan. “Mida ta ootab? Tehku ometi midagigi!”

Sellistel hetkedel ma õpin olema kannatlik, iga kord õpin. Esialgu tundub ka õpilasele, et vaatlusalune õpetaja ei tee midagi. Aga mul on käsi väsinud ja mõtlen „ma ei hakka kätt vahetama, nad kohe jäävad tasa, sest juba viimased 4 minutit nad ütlevad, et mängime vaikuse mängu. Tavaliselt läheb neil 5 minutit ja siis nad on hetkeks täiesti tasa.“ Vaikus kestab umbes 3 sekundit, kuni ma tänan neid tähelepanu eest.

Kui ma seisan vaikides, käsi püsti, siis: ma analüüsin õpilaste omavahelisi suhteid, loon oma õpilastega suhteid, annan võimaluse õpilasel ennast kontrollida ja juhtida, austan õpilast, austan ennast, annan õpilastele signaali, et probleeme saab lahendada ka teisiti, annan eeskuju, et enesekontrolliga saab kontrollida ka ümbritsevat, oma tahte saavutamiseks ei pea teistele haiget tegema. Õpilased on tulnud peale sellist „mängu“ minu juurde ja öelnud:

  • „õpetaja, karjuge nende (tunnisegajate) peale.“
  • „karistage neid!“
  • „pange neile hinne „2“.“
  • „Saatke nad klassist välja!“.
  • „las see tunnisegaja tõuseb püsti ja hakkab laulma ja siis ta peab ühe minuti laulma.“

Mis, mida?????!!!!

Ajurünnak. Kuidas tunnisegajaid korrale kutsuda. Õpilaste mõtted.

Eeltoodud lahendused saab väga lihtsalt ja kiiresti kasutusele võtta (kui see laulmise ettepanek väljaarvata). Mulle tundub, et need lahendused on pärit hirmude maailmast. Mulle ei meeldi lihtsad lahendused. Ma liitusin Noored Kooli programmiga, et luua muutust. Positiivset muutust. Ma võtan vastutuse oma tegude eest. Kas ma soovin, et minu peal selliseid kasvatusmeetodeid kasutatakse? Kas ma soovin, et selliseid meetodeid kasutatakse minu enda lastega?

Õpilased on öelnud, et nad tunnevad häbi ja alaväärsust, kui neid karistuseks pannakse püsti seisma. Mina tean, et kui keegi hakkab minu peale karjuma, siis selles ajas ja ruumis ei ole võimalik karjujaga koostööd teha, see ei viiks tulemuseni. Ma lahkun sellisest keskkonnast, lasen sellel isikul rahuneda. Ma olen seda ka oma õpilastele soovitanud. Alati võib hiljem uuesti koos töötada, ma usun muutuste võimalikusesse. 

Ma ise loon oma reaalsust. Ma soovin, et minu õpilased tuleksid minu tundi hirmuta. Ma soovin, et minu tunnis nad tajuvad, et õpetaja austab ja hoolib neist. Ma tahan, et minu tunnis õpilane saab oma arvamust avaldada ja kui ta seda teeb, siis on tal võimalus eksida. Ta ei pea kartma, et vale vastus saab üleoleva suhtumise ei minu poolt, ega ka kaasõpilaste poolt. Ma olen rõõmus, kui õpilane ei oska ülesannet lahendada, sest siis on mul võimalus talle seda õpetada. Mina näen kooli kui kohta kus õpilastele on loodud võimalus õppimiseks ja arenemiseks. Õpetajana on mul võimalus leida viise, kuidas selgitada teemat erinevatele õpilastele.

Õpetaja: “When do we have to use “is” and when do we have to use “are”?” Õpilane: “kui hippo on üksi, siis “is” kui on teine hippo ka, siis “are”!”

Ma ise loon oma reaalsust. Ma ise otsustan, kas ma elan hirmude või armastuse maailmas. Mis saab siis, kui ma ei suuda seda õpilast kuulama panna? Kas ma sobin inglise keele õpetajaks, kui ma ei suuda sellele õpilasele selgeks teha grammatika reeglit? Mida mu kolleegid arvavad, kui nad kuulevad mu klassist tulevat lärmi? Mida õpilased minust arvavad, kui ma annan mitte kuuletuvale õpilasele järele? Mis saab siis, kui ma ei jõua õpikut aasta lõpuks läbi võtta? Mis saab siis kui ma ei saa hakkama? Mis saab siis, kui ma läbi kukun?

Noored Kooli osalejad saavad ise tunda, milliseid mäetippe on võimalik vallutada, kui on olemas toetav keskkond. Programmis osalejale on loodud võrgustik, kellega ta võib igal ajahetkel reflekteerida. Reflekt….mis??!. Vaatad tagasi sündmusele, analüüsid seda ja leiad tähenduse.

Ma annan nädalas 23 etendust. Iga etendus on erinev, kuigi repertuaar võib olla sama. Publik on uus, kuigi näod on tuttavad. Iga tund on uus võimalus õppida, areneda, õpetada, toetada ja eksida.

Väga hea, et ma ei saanud hakkama. Ma õpin ebaõnnestumistest. Ma leian arengukohad, muudan need oma tugevusteks. Ma lasen palun oma õpilastel eksida.  Ma lasen õpilasel ise proovida ja katsetada. Avastada ise maailma ja ise leida õiged vastused. Ma usun, et läbi selle saavutavad nad edu. Nad ei pea elama hirmu maailmas. Vähemalt mitte minu tunnis.

“Every time we teach a child something, we keep him from inventing it himself. On the other hand, that which we allow him to discover for himself will remain with him visible for the rest of his life.”— Jean Piaget

Tulge kuulama NK infotunde. Järgmine toimub 2019 aastal 3. jaanuaril kell 16:00. Seal anti mulle võimalus esineda ja saate küsida minult küsimusi. Kuidas kuulata infotundi? Vastuse leiad: https://www.facebook.com/nooredkooli/

õpilase foto, mis ta saatis mulle instasse. Ta küsis juba samal päeval, miks miks ma seda pilti instasse üles pole pannud.

100 päeva õpetajana - Loodud canva.com keskkonnas

Sada!

9. detsembril täituvad septembris oma tööd alustanud õpetajatel sümboolsed 100 tööpäeva. See on vähemalt sada võimalust küsida, miks ma pean seda rasket ja ühiskonnas mitte just kõrgelt hinnatud ametit ning ka sada võimalust sellele küsimusele vastata.

Ma olen õpetaja, kuna

  1. mind rõõmustab, kui õpilased ei kiirusta tunni lõpus asju pakkima, vaid jäävad minuga vestlema;
  2. ma õpin iga päevaga andma aina konstruktiivsemat tagasisidet;
  3. see on austusavaldus mind õpetanud suurepärastele õpetajatele, keda ma ei osanud vääriliselt hinnata;
  4. ma saan iga päev arutada oma eriala-välistel teemadel;
  5. ma õpetan midagi uut ka endast kogenumatele kolleegidele;
  6. kui mul on kurb tuju, ütlen ma õpilastele „Istuge palun maha!“ ja nad istuvad põrandale;
  7. ma saan käia põnevatel ekskursioonidel;
  8. ma luban õpilastele, et me vaatame Star Wars: The Clone Wars seriaali, kui nad on selle preemiana välja teeninud, aga tegelikult on see preemia mulle nendega veel ühe nädala vastu pidamise eest;
  9. ma kogen igas tunnis, kui leidlikud on lapsed enne, kui täiskasvanud selle ande ära rikuvad;
  10. bioloogiaklass on täis suurepäraseid atribuute selfiede jaoks;
  11. ma õpin iga päevaga aina rohkem tunnistama oma vigu;
  12. ma näen iga päev üllatunud nägusid, kui õpilased ületavad enda peas ette kujutatud võimetepiiri;
  13. ma näen iga päev vähemalt ühte heureka-hetke, kasvõi kõige väiksema avastusega seoses;
  14. ma saan iga päev raamatuid lugeda;
  15. ma saan julgustada lapsevanemaid õppima koos lastega;
  16. Eesti haridussüsteemis ei muutu miski, kui me ise ei tegutse;
  17. ma saan nakatada õpilasi enda stiilis huumoriga;
  18. saan õpetada õpilasi tundma koolis õpitut ära nende igapäevaelus;
  19. pidev vaimne väljakutse hoiab aju toonuses;
  20. õpilaste probleemidega tegelemine paneb ümber hindama enda elus olevate murede tõsidust;
  21. ma naudin kaost meenutavat töömelu;
  22. mulle õpetatakse tegema suurepäraseid paberlennukeid;
  23. ma tahan, et õpilased seaksid endale eesmärke enda huvide, mitte praeguste võimaluste järgi;
  24. ma saan õpetada õpilasi armastama raamatukogusid ja lugemist;
  25. videote vaatamine tööl ei ole ülesannetest kõrvale viilimine;
  26. minu tuttavate toetus kinnitab, et ma teen õiget asja;
  27. ma näen eesti keele vajalikkust ühiskonnas;
  28. ma julgen osutada probleemidele neid ilustamata;
  29. ma saan seista nõrgemate õiguste eest;
  30. ma kuulen siiraid vabandusi õpilastelt ja see teeb südame härdaks;
  31. ma tahan, et õpilased oskaksid teha uue info põhjal loogilisi järeldusi;
  32. mul on julgust võtta vastutus sellise olulise asja eest nagu haridus;
  33. mul koguneb iga päevaga palju lõbusaid lugusid, mida sõpradega jagada;
  34. ma saan õpetada lastele, et kõikidega ei pea sõber olema, aga kõiki tuleb austada;
  35. ma õpin olema aus enda suhtes;
  36. ma saan õpetada õpilasi armastama ennast sellisena, nagu nad on;
  37. ma tahan, et mu õpilased näeksid oma tuleviku Eestis;
  38. ma tahan, et mu õpilased suhtuksid kriitiliselt kõigesse, mida kuulevad;
  39. ma õpin alati põhjendama enda seisukohti;
  40. ma õpin ütlema kindlamalt asjadele „Ei!“;
  41. ma tahan, et õpilased oskaks teha elus põhjendatud valikuid;
  42. ma tahan näha, kas mu õpilane suudab lõpuks kõik kümme leivaviilu korraga suhu toppida;
  43. töövõidud annavad tohutut motivatsiooni edasi tööd teha;
  44. mul on väga inspireerivad kolleegid ja eeskujud;
  45. ma saan öelda igale vaiksele õpilasele, et ta ei pea teise pärast oma iseloomu muutma;
  46. ma näen, kuidas õpilased muutuvad iga päevaga aina julgemaks;
  47. see motiveerib mind iga päev naeratama;
  48. ma tutvun paljude erinevate subkultuuridega;
  49. ma tahan kuulda lahendusi neile kümnetele uurimistööde probleemidele;
  50. ma saan näidata, et kurbust või pettumust ei pea väljendama;
  51. õpilased ei mõista irooniat ja see teeb naljakad olukorrad veelgi naljakamaks;
  52. ma saan olla teistele õpetajatele toeks;
  53. kui ma tahan keset tööpäeva pilte värvida, on mul vähemalt 10 kaasosalist kohe võtta;
  54. mulle meeldib avastada uusi asju;
  55. ma tahan, et neljandikud õpetaksid mulle slime’i tegemist;
  56. ma usun, et igat last peab kiitma;
  57. ma olen saanud paar eesti keelt mittekõnelevat õpilast ütlema mulle iga päev „Tere“;
  58. ma tahan, et vähemalt minu klassiruumis tunneks iga õpilane ennast mugavalt;
  59. ma teen tööl umbes 8000 sammu;
  60. ma tahan terve oma elu õppida;
  61. ma õpin aina paremini kriidiga joonistama;
  62. mulle meeldib rutiinivaba töö;
  63. ma saan pidevalt hinnata ümber oma põhimõtteid;
  64. ma tahan, et ükski õpetaja ei peaks tulevikus ajama õpilasi mööda koridori taga, et neile individuaalset lähenemist pakkuda;
  65. ma näen, et minu õpilased saaksid panustada Eesti ühiskonda kuhja heade tegudega;
  66. mul on suur autonoomia otsustada, mida ja kuidas ma õpetan;
  67. ma tahan, et mu õpilased õpiksid õppima, mitte fakte pähe tuupima;
  68. ma tahan julgustada tüdrukuid olema julged ja seiklushimulised;
  69. mõne õpilase jaoks olen ma ainus täiskasvanu, kes teda tunnustab;
  70. mind rõõmustavad õpilaste pisikesed võidud ja saavutused;
  71. ma saan pärast tööpäeva lõppu, kui ükski õpilane ei näe, hüpata kott-toolide hunnikusse;
  72. ma õpin hindama üldoskuste olulisust aina rohkem;
  73. ma usun, et saan aidata hiljuti Eestisse kolinud õpilasel siin hakkama saamisega;
  74. mul on riiulil kummikommiämblik, mida üks õpilane mulle kinkis mu seni kõige raskemal tööpäeval;
  75. ma saan lõpuks põhikooli loodusõpetuse selgeks;
  76. ma tahan, et praegu tunnis paigal mitte püsiv õpilane õpiks kannatlikkust;
  77. mind ajab sisemiselt naerma, kui ma tõstan vaikusemärgiks käe ning mu õpilane tuleb hiirvaikselt mu juurde, hüppab üles, lööb patsu ja istub samasuguses vaikuses tagasi enda kohale;
  78. õpetajate toas on alati kellelgi sünnipäev;
  79. ma tahan, et ükski õpilane ei tunneks ennast koolis diskrimineerituna;
  80. ma saan varahommikutel kühveldada Tallinna kesklinnas mulda pudelitesse;
  81. ma usun, et looduse väärtustamist saab õppida;
  82. ma tahan motiveerida oma õpilasi hindama ausalt enda arengut;
  83. ma tahan julgustada poisse avaldama oma tundeid;
  84. ma saan iga nädal küsida õpilastelt, miks nad arvavad, et nende hindelagi on 3 või 4;
  85. ma õpin ütlema rasketele väljakutsetele „Jah!“;
  86. ma saan näidata, et keskkonnateadlikkus pole lihtsalt moevool;
  87. ma usun, et vene koolide õpilastel on võimekust murda klaaslaest läbi;
  88. ma tahan tugevdada õpilaste koostööd oma vanematega;
  89. ma ei pea kaunistama oma kodu jõulukaunistustega, sest et tööl on nende üleküllus;
  90. ma saan tasuta loomaaeda;
  91. ma saan tunda ennast valimiste ajal sama olulisena kui arstid, politseinikud ja tuletõrjujad;
  92. ma ei pea terve tööpäeva istuma;
  93. ma ei päästa igapäevaselt elusid, kuid saan panustada sellesse, et seda teeksid tulevikus minu õpilased, suurendades kordades nii minu väikest panust nende haridusse ja tulevikku;
  94. mulle on toeks palju inimesi, kes ei luba rasketel hetkedel alla anda;
  95. ma olen veel naiivne ja täis usku, et ma suudan luua pikaajalisi muutusi;
  96. ma vajan veel aastaid harjumist mõttega, et ma olengi päriselt kellegi jaoks eeskuju ja inspiratsioon;
  97. ma kuulen liiga sageli küsimust „Aga miks sinusuguse hariduse ja oskustega inimene on õpetaja?“ ja seda ka kolleegide ja õpilaste poolt;
  98. ma usun, et hea haridus on iga õpilase õigus;
  99. ma ei taha, et ükski õpilane kannataks koolikiusamise all nii, nagu mina seda pidin;
  100. ma tahan näha oma töö vilju nüüd ja kohe, mitte alles paarikümne aasta pärast.

Need küsimused?

Tänaseks päevaks olen ma olnud õpetaja täpselt kaks kuud ja kaheksa päeva. Selle ajaga olen ma õppinud enda ja laste kohta väga palju. Näiteks tundi ette valmistades tundub kõik nii lihtne ja loogiline. Klassis tahvli ees seistes aga vaatavad mind 18 last ning neil on miljon küsimust: “Miks tekib leivale hallitus? Kas ükssarvik on päris loom? Mis häält teeb öökull? Mis on tekstülesanne?”

Järsku ma mõistan, et paljud neist kuulevad mõningaid sõnu esimest korda. Siis tekib mul endal miljon küsimust: “Kuidas kaasata kõiki lapsi? Kuidas õpetada tekstülesandeid lahendama? Kuidas olla võrdselt olemas 18 lapse jaoks? Kuidas ja kust leian mina kõikidele küsimustele vastuse?” Lähen koju ja valmistan järgmiseks  päevaks tunnid ette nii hästi ja laste jaoks lihtsalt, kui suudan. Uus päev läheb käima sama ringiga.

Päev õpetajana möödub lennates. Emotsioone on sama palju, kui on küsimusi minul ja lastel. Tuleb reedene koolituspäev ja mina saan oma küsimustele vastused. Loodan, et saadud vastused aitavad vastata ka laste küsimustele.

Kerttu Hermann

Esimene õppenõukogu

Oleme vast kõik kuulnud oma kooliajal, kuidas õpetaja ei saa sinuga järelaitamistunnis istuda või sulle järeltööd ette anda, kuna tal on kiire õppenõukogule. Tundus selline arusaamatu asi, kus arutatakse kes-teab-mida ja kes-teab-kui kaua.

Nüüd siis osalesin ise oma elu esimeses õppenõukogus. See ei olnud üldse midagi sellist, mida ma olin ette kujutanud. Kindlasti on suur erinevus, kas laua taga istub 100 õpetajat, 50 õpetajat või nagu meie koolis – 10 õpetajat. Aga usun, et põnev, naljakas, informatiivne ja veidi hirmutav on see kõigele vaatamata ikkagi kõigile meile alustavatele õpetajatele.

Hirmsat poolt lahjendasid õnneks need soojad kallistused ning lilled, mida jagati nii magistriõpingute lõpetamise kui ka äsja möödunud sünnipäeva puhul. Lauale toodi snäkid ja joogid, lahti võeti märkmikud ning ette tõsteti suur pusle. Ei, mitte tavaline pusle, vaid see, kus on peal LÕP, IK, III klass, jne. See on see suuuuuuuuuur segadust tekitav kirju-mirju tunniplaani tahvel igas õpetajatetoas, millest ükski laps tegelikult aru ei saa. Nüüd võin vist tunnistada, et endalgi läks eile natukene aega, et asjast aru saada ning endale märkmikusse ümber kirjutada.

Aga teadmiseks siis järgmistele algajatele, mida tehakse õppenõukogul. Ma vist ei saanudki sellest päris esimese korraga aru. Vaatamata kõigele meeldis see mulle nii väga. Kõik said rääkida, kõiki kuulati. See võibki olla selle mõte – öelda kõigile: “Tere tulemast kooli!”

Rõõmutsegem

Rõõmutsegem

Luuletus olevikust ning tulevikust
õpilastele, õpetajatele, lapsevanematele.

Teadmiste edasi andjana näen
muretsevat  pilku nii noores kui vanas.
Ei, me ei ole omadega mäel,
rõõmu ja jõudu tarvis on manada.

Palju me muretseme seepärast
mis saab, kas saab, kuhu ja kuidas.
Sedasi kaugele mõttemerel avaral,
triivime tundmatusse hädas.

Nii võtangi sõna, mida kasutavad meistrid
filosoofilistel mõtisklustel, rännakutel kaugele.
Sõna, mille abiga luuakse mustrid,
mis aluseks kõigele heale, õigele.

Mis oleks, kui rõõmutseks hommikust alates?
Lõunal ja õhtul niisamuti?
Vingumise, virina,
laiskuse asemel
väe otsimist pooldame.

Väe, mis aitaks meil üheskoos minna,
väe, mis aitaks meil üheskoos luua,
et rõõmu ka teiste
palgeile tuua.

 

Ida-Virumaa, Jõhvi 2018
Hendrik Pillmann