Noored ja lõbusad õpetajad saavad meie naljadest aru
Lugesin eile Heleene postitust “Kool ongi vangla”. Tekitas emotsioone, kuna ka minul on viimased päevad olnud sellised…. no ei oskagi kohe kuidagi nimetada. Kokkupuude reaalsusega igatahes. Ja kahjuks tõepoolest südamesse minev. Eelkõige enda abituse mõttes. Kui oskaks, siis aitaks ja teeks midagi. Aga ei oska. Ja samas, võib-olla polegi igale poole minu abikätt vaja ja kõike ei saagi muuta. Aga see selleks. See teema peab minus veel veidi settima.
Aga rõõmsama poole pealt. 6. klassid kirjutasid mul eile kirjandeid teemal “Meil juhtub koolis nii naljakaid asju”. Oi, päris lahe lugemine:) Enda kohta on ju eriti äge lugeda. Mõned väljavõtted mu õpilaste kirjutistest:
“Noored ja lõbusad õpetajad saavad meie naljadest aru ja mõistavad neid . Ãœks selline õpetaja on eesti keele õpetaja Kerli Prass. Ta aitab meid, kui meil on vaja tunniväliseks tegevuseks luuletust või laulu. Kindlasti on palju lõbusam tund, kui õpetajagi meie naljadest aru saab. Kool ei ole igav, kui selle muudavad paremaks naljakad momendid.”
“Mulle meeldib ka see, kui poisid teevad tunnis pahandust ja siis lähevad õpetajad täiega närvi, aga mõnikord hakkavad ka õpetajad naerma. Mulle on ka see naljakas, kui õpetaja komistas eesti keeles arvuti tunni ajal katkise piida otsa, ise vaatas ta veel mulle otsa ja naeris.”
“Ãœhel eesti keele tunni ajal kui õpetaja palus ühe sõna öelda täisminevikus ja kes ütleb õieti siis saab ekooli viie siis Marko tõstis käe ja ütles õige siis sai tema viia ja hüppas püsti ja oli üli õnnelik.”
Olen nii nii õnnelik, et olen just eesti keele õpetaja. Nii tore on õpilaste kirjutisi lugeda ja neid tänu sellele ehk ka paremini mõista. Ja nii mõnus on lugeda, et õpilastel mu tundides vahel ka lõbus on. Lahe on teada, et sellised pisiasjad, mis minu jaoks ehk polegi midagi, teevad neile nalja:)