“Life is like a box of chocolate - YUMMY!!!!”
Tahan täna rääkida shokolaadist. Olen viimased paar nädalat maadelnud kahel rindel. 1. väsimus. III veerand oli ka eelmisel aastal minu jaoks paras katsumus (mis lõppes 1:o, minu kahjuks, mu elu kõige hullema gripiga). Sel aastal kasutan küll “magan iga vaba hetke mõnuga maha” taktikat, aga natuke “udune” on ikkagi.
Mis selle kõige juures väga põnev on olnud, on võimalus jälgida, kui suur on ikkagi minu seisundi mõju klassi käitumisele. Siinkohal tuleb sisse see 2. võitlusrinne. Olin ühe, muidu väga toreda ja tööka klassiga viimased paar nädalat üsna hädas. Oli nagu konfliktifaas, aga samas isegi kambakesi peale tundi asjade üle arutades tuli lahendusi distsipliini ja muudele probleemidele nagu varukast ja tundus, et õpilased on siiski üsna koostöövalmid.
Ühel päeval leidsin maagilise lahenduse -shokolaad. Läksin teadlikult peale eelneva tunni lõppu õpetajate tuppa. Leidsin endale hea vaikse nurgakese ja veetsin vahetunni istudes, puhates ja shokolaadi limpsides. Ja oh imet. Tund oli jälle produktiivne, lõbus ja kontrolli all. Olen terve see nädal shokolaaditriki erinevaid variatsioone katsetanud. Üks teine imevahend on sussid ja vahepeal (salaja - suure õpetaja laua taga) jalad toolil istumine. Panen tunni ajaks klassis sussid jalga (mul on sellised kavalad sussid - mustad ja lipsudega, keegi pole veel avastanud hetke, kui ma oma mustad madalad kingad nende vastu vahetan) ja mõte ja tunne liiguvad jälle õpilastega sünkroonis. (ja avastasin ka seda, et puuviljadega on kahjuks see jama, et nende mõju ajastusega võib mööda panna 
Ühesõnaga, ma ei tea kuidas teistel loomulikel talentidel on, aga minul on heaks tunniks vaja olla heas vormis. Mitte, et ma seal klassi ees kogu aeg vehklen vaid kuidagi pea on selge ja adekvaatsed reaktsioonid õpilaste käitumisele ja vajadustele varmad tulema. Js kui muud üle ei jää, tuleb shokolaad ja sussid appi võtta.