Kallis Anita, mul on vahepeal samad mõted. Aga kindlasti on olemas need inimesed, kes saavad sind selle küsimusega aidata. Ma ei ole kindlalt samas siutatsioonis kui sina, kuna kool on teine, lapsed teised, ise olen teine. Aga võib juhtuda, et lastel elementaarselt on lihtsam ütelda “ei oska”, kui proovida ise midagi ette võtta, et osata.

Ise olen mõnede õpilaste käest esialgu samu sõnu kuulnud. Mille peale lihtsalt naersin ja vestlesin. Vestlus omas huumorimeelse kallaku. Ma lihtsalt tegin näo, et: “mis mõttes ei oska? kes sulle ütles et sa ei oska? äkki sa lihtsalt ei viitsi? oled ikka katsetanud?mina usun küll, et igal inimesel on võimed, ja valetad, kui ütled et sul pole”. Pidevalt püüdsid nad mulle seletada ajupoolede kohta. Et mõnel on parem pool arenenud, teisel - teine. Ütlesin selle peale kah, et kui ei arendata, siis ei tööta kumbki.

Ja veel, see mida ma nendele püüan selgeks teha: kui osata kõike, siis pole mõtet koolis käiagi. “EI OSKA” on alati igas asjas niikaua, kui sa pole asja kätte võtnud. Harjutamine on ainus, mis viib asja selleni, kui inimene ütleb: “ma hakkan vist mõistma”.

Minu selliseid negatiivseid mõteid aitavad unustada ka mõned õpilased. Ma olen kindel, et sul on kindlasti selliseid, kes jäävad vestelda peale tundi. Selliste käest mina küsin alati mis nad arvavad asjast, mis on valesti. Kahe silma vahel nad annavad soovitusi, ütlevad vajadustest ja muud sellist. Mis on kõige toredam, eile näiteks, minu jutu peale sellest, et tulin kooli ideega lastele rohkemat pakkuda ja sooviga jagada oma energiat, aga tunnen et olen nii väsinud, et kardan lapsi masendusse viia; vastas minu õpilane: “Olge teie!!! Keegi meist pole küll märganud et te kunagi vihane olete. Ja isegi kui teie olete haige… Meile piisab juba sellest, et me siia klassi tuleme ja teid näeme. Juba see teie riietumise viis. See annab nii palju energiat juurde”.

Tuli meelde psühholoogide soovitus: püüdke veeta aega nendega, keda peate edukateks. Te ei pea võtma tunde sellise inimese käest. Piisab koosviibimisest. Sest ka kõrval olemise kaudu saate energiat ja tundi alateaduslikult.

 Üleüldse ma arvan, tähtis on vestelda õpilasega, näidates et sa hoolid. Ma ei tee seda iga tund. Ainult siis, kui jutt tuleb selle peale. Veerandi lõpus ma sain palju toredaid arvamusi. Ma esitasin õpilastele küsimusi, mis tõesti huvitasid mind ja olid kasulikud ka nendele enda tegevuse analüüsimises. Ma lubasin kritiseerida ennast, kuna soovin teada, mida saaksin teha paremini nende jaoks. Kui lapsed näevad, et annad nendele kätte sellist võimalust, siis tunnevad vastutust ka selle eest mida ütlevad.

Igal juhul, sellised momendid, kui tunned et kõik on mõttetu juhtuvad aeg ajalt. Aga lõppkokkuvõttes, ma ei usu et ei ole mingit kasu sellest, mida sa teed südamest. Sina ju teed, me kõik seda teame.

* 

Mõnikord kerkib küsimus: “Milleks ma seda kõike teen? Kes seda üldse vajab?” Ja veel see pidev kahtlus, kas ma üldse kõlban õpetajaks. Kõige raskem on see, kui ei näe ei mingit progressi ja oled oma mõttetega tuupikus.

* 

“Ma ei oska” - õpilased kordavad seda nii tihti, et vastan enda probleemidele samamoodi.

 *

Äkki tõesti ei oskagi?

Ainus mis mind päästab - paljude laste suhtumine minusse. Kui nad hommikul, kui ma olen tujust ära ja peaaegu nutmas mulle koridori peal vastu ei jookseks, ei kallistaks, ei ütleks ilusaid sõnu, siis ma ei teagi mis saaks. Nende pärast olen siin. Ja imestan, kuidas nendega hetkeline kohtumine võib mõjutada minu tuju. Samas… kui kergelt võib tuju saada halvaks, kui õpilased käituvad halvasti. No aga seda igal juhuk, eks. Lapsed…

Ja vaatamata sellele kui palju toredaid inimesi ma nüüd kingituseks sain, üks mõte on peas…”mõttetu”

Koolis suheldakse, süüakse, teostatakse ennast, armutakse, mängitakse palli ja tehakse veel tuhandet asja, aga mitte selleks pole koolid loodud. Koolis on tööl inimesed, kelle kätte ühiskond on usaldanud ajaloo vältel loodud ja hoitud teadmiste ja mõtlemisviiside edasiandmise lastele. Vähe sellest – nad annavad järgmisele põlvele edasi ka suutlikkuse ja oskuse uut teadmist luua, maailma muuta ja ise muutuda. Teiste sõnadega – annavad edasi tarkust.

Peeter Tulviste

* *

Aitäh teile töö eest meie järgmiste põlvkondade kujundamisel. Et selles oleks palju rõõmu!

HEAD ÕPETAJATE PÄEVA!

Kuu ja mõned päevad tagasi, 27.augusti õhtul, sai meie kontoris kokku üks kirev seltskond. Olime kutsunud endale külla sõbrad meile lähedastest organisatsioonidest, kes igaüks omal moel tegutseb selle nimel, et meil kõigil oleks Eestis hea elada. Siinkohal nimetan suure heameelega, et kohal olid toredad inimesed EMSList, Heateost, Tervest Eestist ja Uuskasutuskeskusest.

Koosviibimise eesmärk oli üksteisega paremini tuttavaks saada, kuigi kutsed läksid välja vihjega, et toimub Noored Kooli kontori soolaleivapidu (teadsime, et sõna „pidu” toob rahva kohale!). Olime selleks ajaks oma kontoris toimetanud juba 9 kuud, kuid suures käivitustuhinas polnud sisekujundus veel kunagi meie ToDo (ärategemisele kuuluvad tegevused) nimekirjas Top 10 hulka jõudnud. Nüüd oli hea põhjus end kokku võtta ja oleme endaga väga rahul – kontor sai varasemast tunduvalt hubasem.

Tervitused vahetatud, lilled ja kingitused üle antud, küpsised ja kommid kõhus oma kodu leidnud, liikusime meie uude koosolekuteruumi, kus ootas ees juba Kristiina, et viia meiega läbi Loesje loovkirjutamise töötuba. Loesjet, mis on minu arvates üks hea näide mitte-formaalsest õppimisest, tahtsingi teile tutvustada.

Kui väga lühidalt püüda öelda, mida Loesje teeb, siis ta toob kokku sõbrad-tuttavad, kes paaritunnise töötoaga loovad mitmeid lühitekste, mis oma loomuselt lõbusad, kriitilised, filosoofilised ja alati positiivsed. Tekstid, mida võib leida postritelt, postkaartidelt, internetist, peegeldavad elu meie ümber ja annavad lugejale mõtteainet. Iga teksti sündmise taga on Loesje filosoofia ja loovkirjutamise meetod.

Meil, kes me augustiõhtul oma esimesi tekste pusisime, saime hakkama alljärgnevaga. Palju teisi omapäraseid ja huvitavaid postreid leiad Loesje veebist ja kui Sul huvi tekkis, siis võta nendega julgelt ühendust ja aita Loesje sõnumit levitada.