Pidasin oma kooli Eesti Vabariigi 92. aastapäeva aktustel kõne. Gümnaasiumi aktusel peetud kõne osutus ülimenukaks ja kuna see andis mulle võimaluse avaldada mitmeid olulisi mõtteid, siis jagan seda kõne ka siin.

Olgu veel öeldud, et mis puudutab vabaduse ja hariduse seoseid, siis kõik mõtted ei ole minu enda omad, vaid kasutasin kõne koostamisel üht Tiiu Kuurme artiklit, kus ta sama probleemi analüüsib.

Kõne siis järgmine:

Head kuulajad, 

Me oleme kogunenud Eesti Vabariigi aastapäeva aktusele. Selle asemel, et olla tavalises koolitunnis ja õppida matemaatikat, eesti keelt, ajalugu või mingit muud õppeainet, istume aulas. Pidulikult. Laulsime hümni ja nüüd on aeg kõnede käes. Miks?           

Lihtne vastus oleks, et 92 aastat tagasi kuulutati välja Eesti Vabariik ja meie koosviibimise eesmärgiks on seda tähistada. Aga see vastus ei selgita tegelikult seda miks on sellele päevale omistatud rahvuspüha staatus. Miks me peame oma riigi sündi nii oluliseks, et selle puhul aktust pidada? Miks on homne päev antud vabaks nii koolist kui töölt? Miks kogunetakse paraadidele? Miks annab president teenetemärke ja korraldatakse balle ning vastuvõtte? Mis on selle kõige mõte? 

Ma usun, et te olete minuga nõus, kui ma väidan, et vabariigi aastapäeva tähistamise eesmärgiks on oma riigi väärtustamine. Iseseisvuse ja vabaduse väärtustamine. Et oleks aastas vähemalt üks päev, mil me mõtleme oma riigi väärtusest, mõtestame oma iseseisvust ning vabadust. Et justkui tuletada iseendile meelde, et vabadus ei ole miski, mis sünnib iseenesest, vaid selle eest on tulnud meie esivanematel võidelda ja selle säilimiseks tuleb meilgi vaeva näha.  Sest me vajame vabadust. Inimese elu on paratamatult täis kõikvõimalikke valikuid. Meie elusaatus sõltub sellest, milliseid valikuid me teeme ja vabadus neid valikuid ISE teha, annab meie elule mõtte. Seega vabadus on inimolemise algupärane vajadus. 

Hea küll, see justkui annaks meie koosviibimisele siin ka mingi sügavama tähenduse. Aga mis mind isiklikult pisut vabariigi aastapäeva tähistamise juures häirib või mõtlema paneb on see, et nende rituaalide (lipuheiskamise, hümnilaulmise jne) läbiviimine ei pruugi eriti juurde luua tegelikke väärtusi.  Nii nagu oma lähedaste inimeste puhul ei piisa heade suhete loomiseks ja hoidmiseks sellest, kui me käime aastas korra teineteise sünnipäevadel, nii ei saa ka riik püsida sellel, kui me kord aastas oma patriotismi välja näitame. Mis ei tähenda seda, et sünnipäevi ei peaks tähistama, kuid ma väidan lihtsalt, et sellest ei piisa.  Oma riiki väärtustada, vabadust ja iseseisvust hoida ja kaitsta on vaja iga päev. Ja see ei tähenda jällegi seda, et me peaksime iga hommikut alustama hümni laulmisega ja iga pühapäev paraadi korraldama, vaid meil tuleb oma igapäevase tegevusega oma riiki kujundada. Sest selline, millised oleme meie, on ka meie riik. 

Kuid mida saab teha kool, mida saavad teha õpilased ja õpetajad selleks, et meie iseseisvus ja vabadus oleksid tõelised? Milline on kooli roll? Ma väidan, et see roll on keskne. See on üldse kõige tähtsam. Ma ütlen koguni, et ilma hariduseta ei saakski olla vabadust. Miks on siis meie kui õpilaste ja õpetajate tegevus nii tähtis? 

Kogu kirjapandud ajaloo vältel on Eesti ja eestlased vabaduse põlve maitsta saanud vaid mõnikümmend aastat. Aegadel, mil ühiskonnas vabadus puudus, kus otsuseid tegi tsaarivõim või kommunistlik partei, leiti keelatud vabadus üles hariduses. Haridus on meie jaoks ajaloos olnud isegi nagu rahvuslik müüt – eesti poisse manitseti õppima nagu hullud, et tõusta kõrgemale valitsevatest oludest. Haridus ja koolid on olnud üks peamisi mõjutajaid riikluse ja seega ka vabaduse sünnis ning okupatsiooniaastail aitas hariduse kaudu saavutatav vaimsus säilitada oma väärikust.  

Tänaseks on vabadus kõikjal ühiskonnas, Eesti on iseseisev, kõigi võimaluste maa. Sellepärast ongi paradoksaalne, et haridus ja kool on muutunud millekski, mis vaimset vabadust minu arvates kahjuks eriti ei toeta. Miks ma nii arvan? 

Esiteks on haridus tänapäeval muutunud vahendiks. See on abinõu positsiooni, palga ja hüvede saavutamiseks. Kui küsida keskmiselt õpilaselt, miks ta koolis käib, siis ilmselt on levinuim vastus: sest muidu ma ei saa tulevikus head tööd ja head palka. Mõistagi on materiaalsed väärtused inimese vabaduseks vajalikud, et võimaldada endale elus rohkem valikuid. See on aga poolik vabadus. Sest siis lõpeb haridus otsa, kui on vaja mõtestada: mille jaoks see kõik? Kui haridus muutub paberiks ja tööandjat huvitab ennem haridust tõendav dokument kui inimene, siis ongi tulemus see, et meid ei huvita enam hariduse sisu, vaid välised näitajad – oluliseks saavad hinded, riigieksamitel saadud punktid ja läbitud kursused.  Sooritamise sund ja surve koolis on nii suur, et me unustame ära tegelikud väärtused ja inimese tegeliku kvaliteedi: tema mõtlemise ja hoiakud, võime kaastundeks, eetilisteks otsusteks ja inimsuhete loomiseks. Ja tulemuseks võib halvemal juhul olla see, et nii nagu koolipõlves taheti maha saada eksamiga, nii püütakse vanast harjumusest hiljem kuidagi eluga maha saada. 

Teiseks on koolis liiga suurt rolli mängimas hirm. Õpilased õpivad hirmust õpetaja või kontrolltöö või halva hinde või vanemate pahameele ees. Õpetajad kardavad oma koha ja karjääri pärast. Koolijuhid kardavad oma kooli maine pärast. Ja kardab ka ühiskond, sest ühiskonnal on hirm tuleviku pärast. Et tulevikku prognoosida ja kontrollida, peab ühiskond teadma, keda tal on koolipingist oodata ja sellepärast ongi haridus riiklikult üks rangeimalt reguleeritud valdkondi. Sellepärast ongi meil riiklikud õppekavad ja riigieksamid. Kuid tegelikkult on see enesepettus, sest ajalugu on näidanud, et mida enam on inimesed lootnud oma elu ja tegelikkust planeerida ja kontrollida, seda etteaimamatumaks on kujunenud tulevik.  

Üks, mis veel näitab seda, kui kaugel on meie tänane kool vabadusest, on see, et nii õpilased kui õpetajad tajuvad koole sunniasutusena. See väljendub ka keeles kui räägime “koolikohustusest”, mitte aga “koolivabadusest”. Vabastaja sümboliks koolis on koolikell – see helistab tunnist välja, lõpetab päeva, lubab koolivaheajale. Me käime nagu tehases, mõtestamata enda jaoks, mis on hariduse tegelik väärtus. Nii ongi tulemus see, et liikumine mööda koolitreppi võib küll viia uute teadmiste juurde, kuid see ei pruugi tähendada teekonda tarkuse juurde. 

Aga mida siis ikkagi teha? Mida meie siin Keila Koolis saame teha, et haridus saaks vabaduseks? Ma arvan, et õige ja tegelikult ka ainus lahendus on iseenda mõtlemises ja oma tegevuste mõtestamises. Kui õpilane tõuseb hommikul üles ja ei mõtle enam, et ta läheb kooli, sest ta peab kooli minema, vaid mõtleb, et ta tahab kooli minna, et saada iga päeva ja iga tunniga üha rohkem aru maailmast meie ümber ja iseenda kohast selles maailmas, siis selle õpilase jaoks ongi muutus juba toimunud. Ta on ise võimaldanud endale rohkem valikuid. Ta on vabam. 

Kui õpetaja ei mõtle tunnis, et ta õpetab midagi selleks, et õpilane sooritaks eksami, vaid mõtestab oma õpetamistegevust läbi selle, et ta aitab õpilasel õppida, et õpilane saaks kujuneda isemõtlevaks, et õpilane näeks tulevikus kõiki enda valikuid ja oskaks õigesti valida, siis on ta aidanud kaasa õpilase kujunemisel tõeliselt vabaks. Ja mida rohkem neid tõeliselt vabu inimesi on, seda vabam ja iseseisvam on ka Eesti riik. Ja seda iga päev. 

Kuigi me paneme täna nurgakivi oma kooli uuele hoonele, siis ma arvan, et ühes sellega on aeg panna nurgakivi ka uuele mõtteviisile Keila Koolis. Seepärast lõpetangi kuulsa India filosoofi Sri Chinmoy tsitaadiga, mis on muuseas ka Keila Kooli kodulehe esilehel ja võiks seega samahästi olla meie kooli moto: “Eile ma olin tark. Seepärast tahtsin muuta maailma. Täna ma olen arukas. Seepärast muudan ma iseennast.”

Tänan kuulamast ja soovin teile head vabariigi aastapäeva!

Selle aasta oktoobris saab toimuma nii mõndagi põnevat.

Nimelt on Noored Kooli 2. lennu osaleja ja Forseliuse Gümnaasiumi õpetaja Lauri Tankler ning Alo Lõoke Tartu Ülikoolist algatamas Hea õpetaja kuu traditsiooni.

Hea õpetaja kuu eesmärk on väärtustada õpetajaid, tõsta õpetajate mainet ühiskonnas, edendada õpetajaharidust ja tuua rohkem helgeid päid õpetajaks õppima. Samuti soovitakse tekitada ühiskonnas diskussiooni küsimuse üle, milline on hea õpetaja, millised omadused teevad õpetaja “heaks”. Kuu on täis erinevaid tegemisi, mis pakuvad osalemisvõimalust kogu Eesti rahvale: õpilastele, õpetajatele, lastevanematele, üliõpilastele.

Ettevalmistused on täies hoos. Näiteks tegelesid Lauri ja Alo nädalavahetusel koos tublide vabatahtlikega sellega, et valmistasid ette Hea õpetaja kuu materjalid kõigile algatuses osalevatele koolidele.

www.opetajakuu.ee

President Ilvese ja Noored Kooli sihtasutuse algatus “Tagasi kooli” nädal toimub sel sügisel samuti Hea õpetaja kuul: 19.-23. oktoobril. Sel nädalal kutsume tegusaid kodanikke, lapsevanemaid, vilistlasi ja üliõpilasi kooli, et anda seal (vähemalt) üks tund.

Külalisõpetajate tunnid võimaldavad muuta koolielu mitmekesisemaks, vahendades õpilastele praktilisi teadmisi ja kogemusi eri eluvaldkondadest. Lisaks annab “Tagasi kooli” hea võimaluse kohtumisteks õpetajate ja koolijuhtidega. Just sellest võivad alguse saada mõtted järgmiste sammude jaoks - kuidas aidata kaasa Eesti hariduse edenemisele ka pikemas perspektiivis.

Juba täna on registreerunud rekordarv koole üle Eesti - üle 200! Nüüd on külalisõpetajate kord registreeruda. Tule ja anna ka Sina üks tund!

www.tagasikooli.ee

Eile ilmus Eesti Kaubandus-Tööstuskoja Teataja sotsiaalse ettevõtluse rubriigis Noored Kooli tegevjuhi Kaire Kroosi arvamuslugu.

Iga laps on oluline: Noored Kooli panustab koos ettevõtjatega uutesse haridusliidritesse

Parim viis Eesti majandust kriisist välja aidata ja meie pikaajalist konkurentsivõimet tõsta on läbi hariduse arendamise. See ei ole ainult riigi mure ja küsimus ei ole ainult rahas. Noored Kooli programm on üks näide sellest, kuidas ettevõtjate initsiatiivil on loodud alus süsteemseks muutuseks Eesti hariduses.

Eesti õpilaste suurepärased rahvusvaheliste testide tulemused nagu näiteks PISA, panevad õigustatult uhkust tundma. See on tunnustus viimase 20-30 aasta jooksul koolidesse õpetama läinud õpetajate tehtud tööle. Analüüsides testidel saavutatut lähemalt, peame aga endalt küsima, kas osa heade tulemuste põhjusi ei või peituda ka selles, et mitte kõik õpilased ei jõudnud testi tegema? Siin ei ole mõeldud hilinemist ega põhjuseta puudumist (need näitajad on testijate range kontrolli all), vaid seda, et Eestis langeb igal aastal ligi tuhatkond õpilast koolisüsteemist välja juba põhikooliastmes. On mõtlemapanev, et põhikoolist väljalangevus on Eestis absoluutarvudes 80 korda suurem kui meie tunduvalt suuremas naaberriigis Soomes. Need õpilased koolis ei käi ega osale ka testimises. Ei pea olema selgeltnägija mõistmaks, et suur osa neist ei hakka endale kunagi ise piisavalt elatist teenima, jäädes otseselt sõltuma riigi toetustest.

Kõiki väljalangejatega seotud kulutusi on raske kokku arvutada. Euroopa kogemus näitab, et keskharidusega inimene jääb kokkuvõttes eelarve tulupoolele, samas kui põhihariduseta inimene tähendab oma elu jooksul maksumaksjatele 0,5 kuni kahe miljoni euro suurust väljaminekut. On kordades suurem tõenäosus, et põhihariduseta inimene vajab rohkem sotsiaaltoetusi, tal on viletsam tervis, tema jaoks vajame kinnipidamisasutusi ning ta kahjustab era- ja ühiskondlikku omandit.

McKinsey & Company ja OECD 2007. aasta rahvusvaheline haridusuuring kinnitab, et kõigist faktoritest, sh kodu toetus ja kooli materiaalne keskkond, mõjutab õpilase õppeedukust ja seeläbi ka hilisemat hakkamasaamist elus kõige enam õpetaja. Sellest, kes on need noored õpetajad, kes asuvad koolidesse tööle lähiaastatel ja milliseid väärtusi nad kannavad, sõltub otseselt Eesti hariduse kvaliteet järgmise 20-30 aasta jooksul. Kui nõukogude ajal jõudis koolidesse läbi suunamiste palju võimekaid inimesi, siis taasiseseisvumisjärgsete aastate ülikoolidesse astuvate noorte eelistustes on õpetajaks õppimine üks vähem populaarsetest valikutest. Samuti on lävend õpetajakoolitusse sisseastumiseks üks madalamaid.

Noored Kooli programm, mis loodi Heateo Sihtasutuse ja Swedbanki algatusel ning Eesti ettevõtete toetusel kolm aastat tagasi, on suutnud näidata, et õpetajaamet võib saada atraktiivseks ning haridusvaldkonda on võimalik kutsuda säravaid noori senisest palju suuremas kontsentratsioonis. Kui alguses tundus Noored Kooli sõsarorganisatsioonide kogemus Ameerika Ühendriikides ja Suurbritannias üsna uskumatu - Harvardi või Oxfordi lõpetaja võistleb võimaluse eest minna kooli õpetajaks – siis täna võib sarnast tendentsi järjest enam täheldada ka Eestis. Kolme aasta jooksul on Noored Kooli programmi keskmine konkurss kaheksa inimest kohale ning käesoleva aasta 1. septembril läks kolmandas lennus koolidesse üle Eesti seitseteist uut võimekat noort, kes muidu suure tõenäosusega ei oleks haridusvaldkonda sattunud. On põhjendatud ootus, et suur osa neist jäävad ka peale kaheaastast programmi hariduse valdkonda ning õpetaja- ja liidrikoolituse läbimine loob eeldused, et nendest sirguvad uue põlvkonna Eesti haridusliidrid.

Eesti kui väikeriigi jaoks ei ole jätkusuutlik trend, kus aastas sünnib umbes 14 000-15 000 last ja samal ajal langeb koolisüsteemist välja tuhatkond last. Oluliselt vähem ühiskonna ressursse kuluks maadlusele sotsiaalsete probleemidega, kui me teeksime ühiseid jõupingutusi – selle heaks, et kõigil lastel Eestis oleks võimalik saada hea haridus, mis jätaks neile võimalikult laiad valikuvõimalused realiseerida oma potentsiaali. „Iga laps on oluline” ja “Iga laps suudab“ - need on põhiväärtused, mida Noored Kooli programm peab haridusuuenduste võtmeks ja mis peavad leidma laiemat kõlapinda Eesti ühiskonnas tervikuna.

Igaüks meist saab innustada võimekaid noori, et nad julgeksid ja tahaksid võtta vastu väljakutse minna õpetajaks – kasvõi mõneks aastaks oma elust. Noored Kooli programm pakub selleks ühe konkreetse võimaluse. Samuti aitab see, kui hoiate silmad lahti võimaluste osas panustada koolidesse või hariduse valdkonna algatustesse rahaliselt või oskusteabega – olgu üksikisiku või organisatsioonina.

Kaire Kroos
Sihtasutus Noored Kooli
www.nooredkooli.ee

Kutse: uuri, mis koolis toimub!
Noored Kooli sihtasutuse ja Vabariigi Presidendi algatus „Tagasi Kooli“ leiab aset 19.-23. oktoobrini. See on võimalus anda üks koolitund ja saada otsene kogemus tänasest koolielust.
Lisainfo: www.tagasikooli.ee

Üks kena artikkel Eesti Ekspressist, mis puudutab minu meelest “Noored Kooli” suurt eesmärki ning tõstatab küsimuse - kas me tahame, et kõik lapsed saaksid koolist võrdsed võimalused edasi püüdlemiseks, või tahame, et meil oleks nn eliitkoolid, kus “targemad” lapsed saavad “paremat” haridust “paremate” õpetajate käest ning kas sellisete “drillitud ahvikestega” on pärast ühiskonnal ka midagi peale hakata.

Tervet Marju Lauristini artiklit loe SIIT.

..kirjutab Artur Taevere Eesti Ekspressi arvamusloos.

Soome kogemus 1990. aastatel näitab, et julgete ning õigete otsustega on võimalik majanduslangusest välja tulla senisest palju tugevamana. Mitmed ettevõtjad on andnud ka Eesti valitsusele nõu - kopeerige põhjanaabrite käitumist. Selles arutelus ei ole pööratud tähelepanu tõsiasjale, et Soome majandusliku edu eelduseks on olnud esmaklassiline haridussüsteem. Kas ka Eestis on võimalik saavutada olukord - sarnaselt Soomele -, kus iga kool on hea kool? Mida selleks teha?

Loe edasi ja avalda arvamust Ekspressi platsil. Artiklis räägib Artur ka Noored Kooli programmist ja “Tagasi kooli” päevast.

Head inimesed.

Meid ootavad lähiajal ees suured väljakutsed, mida keegi meie eest lahendama ei tule. Me ei leia neile vastuseid üksinda. Ikka üheskoos, nagu Eestis on keerulistel aegadel alati tehtud. Üheskoos peame ületama majanduskriisi, uuendama oma majandust ja ka ise uuenema.

Kuidas?

Tarkade valikute tegemiseks tuleb pidevalt õppida. Õppimise ja õpetamise tase on see valdkond, mis kõige enam mõjutab Eesti inimese elukaart. Haridus ei ole lihtsalt üks poliitika: haridus, innovatsioon, pidev uuenemine ja õppimine peab kuuluma meie ellu kogu aeg.

Seda, kuidas õppida, õpetada, uueneda, peame me kõik õppima ja need, kes oskavad – seda õpetama. See on kõige suurem asi, mida me saame teha Eesti rahva heaolu ja õnne tagamiseks. Sellepärast teen ma teile ühe ettepaneku, õigemini, kutsun teid üles.

Eesti üldhariduskoolid avavad 23. veebruaril ja sellele järgneval nädalal oma uksed uutele õpetajatele.

Teile.

Selleks, et läheksite tagasi kooli, kus ise õppisite, kus õpivad Teie lapsed või kooli, mis on Teile südamelähedane.

Me palume, et annaksite seal ühe tunni – just selles aines, kus tunnete, et teie teadmised vajaksid edasi kandmist.

Et noor saaks õppida matemaatikat finantsanalüütikult, kirjutamiskunsti ja kirjandusajalugu tõeliselt kirjanikult, käsitööd disainerilt, loodusõpetust haljastajalt, kokandust healt restoranikokalt või algatus- ja liidrioskusi väike-ettevõtte juhilt.

Õpetage noortele isiklike kogemuste toel väärtustama haridust. Et sellel, mida nad õpivad, on mõtet.

Koostöös Sihtasutusega Noored Kooli kutsun teid kõik üles astuma üht sammu õppimise ja uuenemise väärtustamiseks. Pärast rasket aega tuleb uus algus ja uus tõus ning meie kõik saame võrdselt pingutada selleks, et see just paraja hooga algaks.

Eesti kool vajab toimivat suhtevõrgustikku, tugevat sidet ülejäänud ühiskonnaga. See algatus rajab tee uuenduslikule lähenemisele hariduses, kus teooriale keskenduvate traditsiooniliste koolitundide kõrval aitaksid praktikud õpetada kooliteadmiste kehtimist ja kasutamist tegelikust elus.

Siin ei võida vaid õpilased, kelleni jõuavad uued ideed ja teistsugused mõtted. Kasu saab ka see inimene, kes tagasi kooli tuleb, nüüd juba klassi ette tundi andma.

Doce ut Discas on üks lihtne ladinakeelne ütlemine: õpeta, et õppida.

Mina lähen ja annan 23. veebruaril ühiskonnaõpetuse tunni Tallinnas Nõmme Gümnaasiumis. Leidke ka teie oma kool ja oma õpilased.

Vaata ka videot.

Paljudele asjadele lihtsalt noogutame kaasa. “Jah, kõlab õigesti… milleks tekitada tühjast küsimärki… järelikult — kirjutan alla…” Näiteks: õpetades õpin ka ise.

Siis ühel hetkel — võib-olla pole seda enne tarviski? — märkame, et see ongi nii. Täiesti tõsi: õpetades õpin ka ise.

Ma lähen homme tundidesse teise inimesena kui nädal aega tagasi. Ja nädala pärast olen ma jälle teine: kasvan koos oma sõpradega, oma viienda klassi, oma kuuenda klassi, oma üheksanda klassi sõpradega.

Seda elu, seda lõputut mõistmist! (Loomulikult ei pruugi see juhtuda ainult koolis. Aga see juhtub ka koolis, ja miks mitte, ja just eriti.)

Tervist, austatud president, daamid ja härrad!
Mul on hea meel esineda täna teie ees ja jagada teiega enda ideid ja kogemust hariduse valdkonnas.

Minu nimi on Irina Gross. Olen Pae Gümnaasiumi tööõpetuse ja kunsti õpetaja. Õpetan koolis teist aastat Noored Kooli programmi kaudu. Sellest programmist räägin detailsemalt natuke hiljem.

Oma kõnes puudutan ma järgmisi teemasid:

1.    Mis on valesti tänapäeva koolis? Mida saaks teha selleks, et olukorda parendada?
2.    Kuidas on võimalik saada noor loov inimene kooli?
3.    Mida teha selleks, et noor loov inimene kooli jääks?

Kui meie teemaks on täna hariduse kvaliteet, siis alustan sellega, et ka minu isiklik õppimiskogemus koolist ütleb seda, et tänapäevane kool on kaugel ideaalist.

Muidugi, tänases kontekstis on tekkinud koolidevaheline konkurents, kus iga kool püüdleb selle poole, et luua paremaid tingimusi õpilaste jaoks, et saada endale suuremat arvu õpilasi. Nagu on teada – õpilaste arvuga on seotud kooli sissetulek.

Selliste oluliste faktorite seas nagu kooli üldine maine, eksamite tulemused, kas remont on tehtud või mitte, it-vahendite kaasaegsus jne, mängib tähtsaimat rolli aga ikkagi inimfaktor, teisisõnu ÕPETAJA. Ja sellest, kes on see õpetaja, mis on tema väärtused, maailmavaade, kontseptsioon, oskused ja võimalused, sõltub tõesti palju.

Igaüks teist kindlasti mäletab nii oma paremaid kui ka halvemaid õpetajaid. Ja teab, et õpetajal on suur mõju - ta võib muuta meie suhtumise nii ainesse, klassikaaslastesse, õppimisse üldiselt ja tervesse maailmasse. Teha seda nii positiivselt kui negatiivselt.

Millest tuleks siis alustada?

Tuleks tegeleda sellega, et koolides õpetaksid õpetajad, keda ei saaks nimetada konserviks. Kohe selgitan, mida ma selle all silmas pean.

Minu arvamuse järgi ei tohiks õpetaja olla teadmiste, oskuste ja ka väärtuste konserv. Ta peaks oma teadmisi pidevalt uuendama ja arendama ennast, et olla tänapäeva eluga tihedas seoses. Teistmoodi ei ole lihtsalt võimalik valmistada eluks ette põlvkonda, kelle väärtused ja oskused on muutnud oma näo täielikult.

Tuleks mõista, et praegune maailm on ettearvamatu. Faktilised teadmised kaotavad oma tähtsust iga päevaga. Nendest pole kasu, kui inimesele ei õpetatud õppimist. Iga aastaga tekib uusi erialasid ja inimene peab olema valmis õppima ümber, olema paindlik igas situatsioonis, oskama kasutada ja saada uut informatsiooni, teha loogilisi järeldusi -  kokkuvõttes, olla võimeline õppima iseseisvalt.

Sellist inimest peab õpetama inimene, kes on ise valmis pidevalt ja lõpmatult õppima juurde, laiendama oma silmaringi.

Pange tähele, kui palju uusi võimalusi noorte jaoks on tekkinud. Loodud on noortele mõeldud algatusi nagu Noored Kooli, SINA, Vmeste-Koos, AIESEC ja paljud teised, mis tegelevad mitteformaalse õppimisega. Need kõik on mõeldud selleks, et anda uuele põlvkonnale võimalusi algatamisvõime arendamiseks, otsustamiseks, loomiseks, organiseerimiseks, muudatuste tegemiseks ühiskonnas – kõike seda, mis välistaks passiivseks kodanikuks olemist, kes ootab, kuna otsustatakse ja tehakse tema elu paremaks tema eest. Ilma et ta peaks ise midagi tegema. Ja kui seda ei tehta, siis väljapääsuks parema elu otsimisel näeb ta välismaale minekut.

Nimetatud projektid on väärt erilist kiitust, kuna tegelevad ka rahvusliku küsimusega Eestis. Nad toovad kokku nii eesti kui ka vene ja teisi rahvusi, loovad koostöövõimalusi, õpetavad tolerantsust koostöö kaudu.

Kui meie õpetaja on konserv, kas ta teab sellistest võimalustest? Oskab ta suunata noori osalema sellistes projektides? Ennetada laste juhuslikku kasvatamist tänaval?

Jõudsime selleni, et iga õige õpetaja peab vastutama oma arengu eest.

Aga ei tasu oodata, et õpetajad peaksid selle järelduseni jõudma ise. Arvestades stressi- ja ajamahtu, palga suurust nende töökoormuse juures, ei tasu loota, et iga õpetaja jookseb lisakursustele või hakkab otsima internetist võimalusi noorte jaoks. Raske on tahta õpetada sedamoodi, kuidas ei ole õpetatud sind. Järeldus – tuleks luua soodsaid tingimusi sellise mõtteviisi jaoks.

Ja ei tasu unustada, et arenguks on vaja ka aega. Vaevalt, et õpetaja, kes töötab 35 tundi koolis ja, rõhutagem, jätkab ka kodus tundideks ettevalmistamist (ning vaevalt, et jõuab tegeleda oma lapsega, kes on võib-olla samuti paari aasta pärast koolimineja, keda oleks vaja kooliks korralikult ette valmistada) - vaevalt, et selline õpetaja ka soovi korral jõuaks käia seminaridel, konverentsidel ja ise luua toredaid projekte.

Te küsiks ehk et miks peab ta 35 tundi nädalas töötama? Sest koolid soovivad, et õpetaja oleks maksimaalselt koolis hõivatud, et tal ei oleks muud töökohta, millega tuleks arvestada tunniplaanide sobitamises ja kuhu ta äkki kord otsustab lõplikult ära minna.

Võib olla selles ongi viga? Endiselt kestavad koolides arusaamad sellest, et inimene peaks ühele töökohale pühenduma. Vähe sellest - arvatakse, et on täiesti normaalne kutsuda inimest tööle välja päevadel, millal tal tunde pole: seoses koosolekutega, vanematepäevadega, näituse ülespanekutega koolis ja paljudel teistel põhjustel. Ja seda kõigist seesugustest kohustustest ette teatamata hetkeni, kui ta juba tööl on.

Olgu - vanemad õpetajad on olukorraga kursis. Noort inimest aga ei valmista selleks ette keegi. Ja igal juhul on raske arvestada sellega, mida sa enda eluplaani sisse ei ole arvestanud. Tekib tunne, nagu sul polekski elus teisi ülesandeid peale töökoha, millega oled end sidunud.

Äratus-äratus!
Maailm on muutunud. Me elame multifunktsionaalsuse ajastul, kus inimese tegevus on jagatud mooduliteks. Ta töötab, õpib, elab pereelu, juhib organisatsioone, tegeleb spordiga jne. Tal on paks märkmik (või arvuti) ja iga päev on organiseeritud konkreetsete tundide alusel. Noorest inimesest ei saa oodata, et ta sooviks pühenduda vaid ühele tööle või teha kõik oma valikud kooli kasuks.

Ma ise, loova ja energilise inimesena, kes soovib elus palju jõuda ja jõuangi, mõtlen hirmuga selle peale, et mõni kool paluks mul võtta 35-tunnise koormuse. See tõmbaks risti peale minu isiklikule elule, tervisele ja arengule. Mulle sobib ideaalselt variant, kus ma saan jagada nädala osadeks. Ühes osas ma õpetan koolis, teises osas õpin ise ja kolmandas teenin raha või rahuldan oma teisi arenguvajadusi. Konkreetsemalt – teen seinamaale. Kui peaksin loobuma kahest viimasest osast, läheks selline otsus konflikti minu identiteediga. Ma ei saa sellega kuidagi nõustuda. Ja seetõttu on praegu suure küsimärgi all, kas ma jään kooli ja muutun ka ise osaks konservi-nõiaringist.

Veel üheks mureks on kodu soetamine. Ma ise soovin kord saada emaks ja olen väsinud üürikorteritest. Üürikorteri omamine on koguni võimatu õpetaja palga juures. Kui mõtlen tuleviku peale, siis kindlasti valin töö, mis võimaldaks mulle pere loomist. Ma pole valmis ohverdama oma pereelu koolile, ükskõik kui palju ma sooviks meie riiki ja maailma parendada. Hetkel tundub, et õpetamine on luksus, mida saab lubada endale inimene, kes omab hea sissetulekuga abikaasat.

Õnneks on hulk inimesi meie riigis on jõudnud järelduseni, et tänast olukorda tuleks muuta ja võtsid enda peale kohustuse käivitada uus protsess, mis peaks parendama situatsiooni koolides. Need inimesed on sihtasutuse Noored Kooli loojad, organisaatorid, toetajad ja eestvedajad.

Järgmiseks selgitaksin lähemalt, millest on jutt.

Noored Kooli on programm, mille eeskujudeks võib pidada USA mittetulundusühingut Teach for America ja Inglismaa organisatsiooni Teach First, millel on kahepeale kokku enam kui 20 aastat kogemust. Eesti on kolmas riik maailmas, kus on sarnase mudeli järgi eraalgatusel võetud tõsiselt ette haridusprobleemidega tegelemine ja meie järglasteks on saanud Läti, Leedu, Saksamaa, India, Lõuna-Aafrika, Tšiili ja varsti ka palju teisi riike.

Koostöös Tallinna Ülikooliga on töötatud välja uudne õpetajakoolitusprogramm, mis vastab riikliketele nõuetele, Noored Kooli vajadustele ja on aktsepteeritud ka Tartu Ülikooli poolt.

Programmi ideeks on tuua igal aastal koolidesse õpetama motiveeritud ja võimekaid noori inimesi ja luua nende jaoks keskkond, kus nendest kasvavad iseseisvad õpetajad ja liidrid ja kes tooksid positiivseid muutusi koolidesse, haridusse, ühiskonda.

Ma ise sattusin programmi hetkel, kus jätsin pooleli oma magistriõpinguid. See oli väga raske ja harjumatu samm minu jaoks. Olin alati armastanud õppimist ja harjunud viima lõpuni kõike, mida alustan. Aga peale pikki aastaid erinevates õppeasutustes, kus nägin palju õpetajaid – neid, keda tahaks osata unustada, ja neid, kes on mänginud suurt positiivset rolli mu arengus ja kellega suhtlen siiani. Tekkis hetk, kus sain aru, et see, mismoodi mind õpetatakse ja see, mismoodi ma õppida sooviks, on kaks erinevat asja. Ma mõistsin, et sellisest õppimisest pole mingit kasu ja hakkasin käima seminaridel ja konverentsidel, otsides ajule toitu, mitteformaalseid võimalusi õppimiseks.

Ühel sellisel seminaril kuulsingi Noored Kooli programmist ja minu väsinud silmad hakkasid jälle põnevusega särama. Kui enne ma kartsin, et kõik mu ideed ideaalsest õpetamisest on lihtsalt teooria ja hüpotees, noore inimese naivistlik utoopia, siis see oligi seesama võimalus, kus saada oma ideedele kinnitust võia kukutada need läbi.

Noored Kooli oli just see, mida otsisin.

Väikeses grupis läbisime me oma lennuga intensiivse suvekoolituse enne kooli õpetama minemist. Ja õppimine jätkus ja jätkub tänaseni paralleelselt õpetamisega. See meetod on väga efektiivne, kuna annab võimaluse seostada teooria praktikaga nüüd ja praegu. Meiega tegelevad õppejõud, psühholoogid, spetsialistid, suunates meid võtma vastu õigeid otsustusi, leidma vastusi küsimustele.

Mis on prioriteet? Ma ei tunne, et olen üksi. Meid kõiki seob ühine idee. Meid on palju ja ma saan alati tuge. Ma oman laiemat silmaringi, kuna nüüd on võimalus võrrelda erinevaid situatsioone teistes koolides toimuvaga. Meile antakse võimalus tutvuda maailmas toimuvaga – saadetakse välismaale, antakse praktika võimalusi suurtes ettevõtetes nii Londonis kui Eestis.

Ja tähtsaim mõte on selles, et meid õpetatakse nii, nagu peaksime õpetama meie – konstruktiivsel meetodil, mitte biheivioristlikul, kus tähtsaks muutub mitte oskus, teadmine ja soov, vaid hinne hinde pärast.

Me proovime töötada välja uut õpetajakoolituse efektiivsemat süsteemi ja soovime jagada seda kogemust.

Kas see, millega oleme ära harjunud, on õige? Kas tõesti on tähtis, et koolis õpetamine oleks inimese ainus rakendus? Äkki oleks parem, kui koolidesse läheksid õpetama inimesed, kes on juba elus midagi jõudnud? Midagi ise loonud? Äkki oleks õpilastele huvitavam õppida keemiat õpetajaga, kes omab laborit või töötab samal alal? Õppida kirjandust kirjanikuga? Käsitööd disaineriga? Kodundust restorani kokaga?

Kas ideaalsem on variant, kus inimene õpib õpetamist teoorias 5 aastat ja alles hiljem, tööle minnes, mõistab, et see pole see, mida ta tahtis? Ja ta kas lahkub koolist ja läheb tööle, mis ei ole ta erialaga seotud või jääb kooli vaid seepärast, et tal pole ei ajalist ega rahalist võimalust saada teist kõrgharidust muul erialal?

Need kõik on küsimused, mis vajavad vastuseid.

Ma esitasin need küsimused endale ja mul on tekkinud mingi arusaam sellest, kuidas oleks võimalik saada motiveeritud õpetajaid koolidesse ja kuidas motiveeritud inimesi koolist ellu saata. Need on mõtted, mida olen kogunud aastate jooksul ja koostöös Noored Kooli programmiga - õpetades ja õppides. Me püüdleme selle poole, et teha inimeste elu ilusamaks, sest õpetamise kvaliteet mõjutab põlvkondi pikaajaliselt. Me oleme need, kes sooviks käivitada uut mõtlemisivisi, aga kindlasti vajame rohkem inimesi, kes meie ideedega kaasa tulevad või enda ideid meiega jagavad.

Niisiis kokkuvõtteks:

Ma võiksin võrrelda õpetaja ametit kirurgi ametiga. Mõlemad võivad haiget inimest ravida terveks ja tervet inimest teha invaliidiks. Ainult et füüsilist kahju on näha suhteliselt kiiresti ja moraalset kahju on raske mõõta.

Sellega ma lõpetan. Aitäh teile kuulamise eest!

Vaata ka Irina samateemalist arvamuslugu Postimehes.

Viimases Reporteritunnis jagasid Maria ja Pavel oma mõtteid ja kogemusi koolis õpetamise ja Noored Kooli programmi kohta. Lisaks neile räägivad noortest õpetajatest Lasnamäe Üldgümnaasiumi õpilased ja õppealajuhataja ning Haridus- ja Teadusministeeriumi asekantsler Katri Raik.

Kuula ka! : )