Vene kooli 5nda klassi klassijuhataja: “Ja kuulake siis ilusasti õpetaja Mona sõna, sest kui sa ei kuula, siis me läheme sinuga tülli!”
Õpilane, üllatunult: “Kuhu me läheme?”

Uuemõisa koolituse jooksul oli palju uut ja ka palju äratundmisrõõmu. Pealkiri on eksitav, tegemist on kolmkümne kahe isikliku õpitõdemusega (tegelikult oli rohkem aga aeg tegi oma töö):

Esmaspäev:

Hommikune teekond Uuemõisa möödus eriliste vahejuhtumiteta (kui välja arvata see, et pärast esimese 50 km läbimist avastasin, et sõidan vales suunas). Aga vigadest õpitakse: sain teada 1) kus on Eesti klaasipealinn. Lisaks tõdesin päeva jooksul, et 2) on hea mõte pidevalt FB/Orkuti sünnipäevalastel silma peal hoida; 3) lillede ostmise teenust pole mõtet sisse osta, vastasel juhul võib okas kriipima jääda; 4) hea mõte on enne kodust lahkumist pakkimisnimekiri kriitilise pilguga üle kontrollida.

Teisipäev:

Uus oli 5) mõte vaagida visiooni kolmest vaatenurgast: akadeemiliste eesmärkidena, õpilastele loodavate lisavõimalustena ning suurema ühiskondliku kasuna. Paraku ei suutnud ma väga selgelt määratleda oma huvipiirkonda õpilaste õpetamisel-kasvatamisel mistõttu lõpetasin liiga paljude aastaeesmärkide ja mentaalse kokkujooksmisega. Teisisõnu: 6) „suur tükk ajab suu lõhki” ja „mees kes kahte jänest taga ajab, jääb mõlemast ilma”. Lisaks tõdesin, et 7) esimese aasta plaanide põhjal on mul hirmuäratavalt palju arenguruumi. Eesmärgistamise koolituselt jäi meelde veel 8 ) Mona Kilimandžaaro näide: kui eesmärk mäe otsa ronida ei ole piisavalt tugev ja suund piisavalt selge (visioon ja plaan) võib suund vahepeal kergesti kaduma minna kuna ronides reeglina tipp ei paista.

Lõunatundidel tagas kõrge energiataseme meie 3. lennu võrkpallitiim.

Õhtusel meeskonnakoolitusel oli sain teada 9) mitmeid uusi vahvaid mänge mida tulevikus sõprade peal katsetada; 10) et ma peaksin rohkem kontrollima oma olla-väga-oluline-vajaduse aktiivset rahuldamist; 11) et ma eelistan tee-enne-mõtle-hiljem põhimõtet; 12) et minu põhimõtted võivad kohati tõsta meeskonnakaaslaste häälte detsibelle ulatusse mis paneb teise meeskonna liikmeid minu heaolu pärast murtsema (ma pole veel kaotanud oma oskust tüdrukuid hulluks ajada);

Öösel hiilisime Karliga linna peale kus ma sain teada 13) kahe kena neiu telefoninumbrid.

Kolmapäev:

Minu jaoks oli meeskonnatöö koolituse kõige suuremaks tõdemuseks see, et 14) ma eelistaksin olla töökollektiivis ühe või kahe rolli võrra pragmaatilisem (Arendaja) kui ma tegelikult olen (Uurija-Käivitaja). „Kõrge energiaga, vajab suhtlemist, et olla produktiivne” (või kes lihtsalt armastab inimesi oma sisekõnedesse kaasata). Sellest ka sisemine ühteka-tunne meie uuendajate kamba liikmete vastu. Ülejäänud päeva kestnud sisekõne tulemuseks oli leid, et 15) see konflikt on tekkinud minu põgusa karjääri jooksul kus ma kogesin edu planeerimise vajalikkust. Tekkis lootus, et eeloleval kooliaastal suudan paremini Eckhart Tolle kohetegemise põhimõtteid rakendada ja konflikti vähendada. Järjekordse sisekõne tulemusena avastasin, et 16) ma olen õppinud ekstravert. Leide kui palju!

Veel oli äratundmisrõõmu jaotusmaterjali viimastelt slaididelt tagasiside teema juures: 17) „tagasiside räägib sageli rohkem selle andjast kui saajast” ning 18) tagasiside võtmisel on neli tingimust (mida enamasti ei täideta mistõttu muutub tagasiside tihti formaalseks kõik-oli-hea paberi täitmiseks). Kohe meenus ka Ülo Vooglaiu koolitus kus ta kategoriseeris tagasiside protsessi karakteristikuks. Ehk siis (kahjuks) 19) ei maksa uskuda seda mida inimesed ütlevad, et nad pärast koolitust teevad, vaid seda mida nad tegelikult teevad (isiklik kogemus antropoloogiaprojektiga). Üllatav oli, et 20) kolmapäevast alates muutusid meie lennus väga populaarseks kõikvõimalikud hinnangulised väljendid (ekstravert, loomeinimene jne).

Öösel väikse seltskonnaga Paralepa rannas päikesetõusu oodates, kitarri mängides ja sääskedega võideldes adusin, et 21) mõned asjad ei tohikski muutuda.

Neljapäev:

Koolituspäev tegi selgeks, et 22) ka meetodite teadlikkuse ja teadliku rakendamise osas on väga palju arenguruumi. Õhtul liikusime seltskonnaga Fra Maresse, et oma keha ja vaimu värskendada. Tunnike enne lahkumist avastasime Karliga, et 23) baarist saab ka rämpstoitu tellida mis lõppes suurema kalorikoguse hea-paremaga väljahigistatud energia kompenseerimiseks. Öösel tõdesin, et 24) valguse puudumine ei välista võrkpalli mängimist. Hommikusupluseks tutvustati mulle 25) Haapsalu lähistel olevat muinasjutulist karjääri.

Reede:

Instruktsioonide koolitusel tuli uue infona 26) hea instrutsiooni detailsusaste. Miks? Mida? Kuidas? Millega? Kellega? Kustkohast? Kuhu? Kui kaua? Mis edasi? Mis siis kui…? Avaliku esinemise/eetikakoolitusel saime 27) uue vaatenurga vanem-täiskasvanu-lapse tasandile publiku ees kõnelejate suhtes. Üks minu sisekõnedest kasutas hetke ära, et ennast teistega jagada. Jagamine lõppes sõbraliku seljalepatsutamisega. Patsutati erivärvilisi märkmepabereid. Minu vaieldamatuks lemmikuks oli esmapilgul veidi kahemõttelisena tundunud 28)„Kui tahad, siis saad! Ja nii ongi!”

Laupäev:

Tunnivaatlusteatris 29) võttis 3. lend tundides oma õpilaste rollid väga elavalt üle. Kersti ja Kerli sehkendasid, Helene oli üleolev oivik, Helen oli nähtamatu õpilane, Evely tegeles tunniväliste asjadega ja Mona lihtsalt säras. Avastasin, et 30) Kersti oleks tõenäoliselt õpetaja, kellesse mina õpilasena ära armuksin. Sain teada, et 31) ma ei ole kuri.

Tagasiteel väidetavalt „plahvatusohtlikus” autos (Kerli + Harlis), 32) tuli Mona lagedale suurepärase mõttega hakata üksteisele vabadel päevadel tunde andma (a’la Noored Kooli TED). Et lihtsalt nautida seda kui suurepäraselt erinevad me oleme. Minu arust väga hea mõte vabadeks reedeteks. Huvilised, saatke mulle meil, panen nimekirja kokku.

Need olid minu 32 õpitõdemust.

3. lend on Haapsalust sõltuvuses. Nii hea oli olla tagasi seal, kust aasta tagasi alustasime. Meie Haapsalu koos Paralepa ranna, Epp Maria galerii ja muude toredustega.

Tundub, et üheksa kuud koolis on meid kõvasti muutnud: lapselikud tuulepead on suuremaks kasvanud, kuid endiselt rõõmsameelsed ja ühtehoidvad. Saime targemaks, jagasime rõõmu- ja murepisaraid, sõime jälle pika laua taga saiavormi (pastinaagisuppi seekord ei pakutudki),  laulsime Helene kitarrimängu saatel ja nautisime üksteise seltskonda.

Eriti tore oli jälle kõiki klassi ees tundi andmas näha. Reigot seekord katsuda ei saanud, kuid mõõduka tundide segamise järele võib linnukese kirja panna küll. Ikka ja jälle jõuan tõdemuseni, et nii palju, kui on õpetajaid, on ka õpetamisviise. Me kõik oleme täiesti erineva stiiliga ja just see tegigi tunniandmisteatri nii nauditavaks. Väga mitmed lennukaaslased oleksid päriskoolis tõenäoliselt mu lemmikõpetajad.

P.S. Haapsalu uuenduskuuri läbinud promenaad on ilus-ilus, minge kindlasti vaatama!

P.P.S. Harlis, sinult tuleb kindlasti pikk struktureeritud nädalakava meie tegemistest. Minu jutuke on ilmselt alles sissejuhatus.

Käisin vaheajal Poolas Briti Nõukogu poolt korraldataval sotsiaalettevõtlusteemalisel üritusel (http://www.youtube.com/watch?v=_v58nvkDReM). Ürituse eesmärgiks oli jagamine. Motivatsiooni, ideid, praktilisi nõuandeid, kontakte, lugusid. Neilt, kes on olnud edukad ühiskonna kasvatamises. Neile, kes on juba teinud esimesed sammud sotsiaalse ettevõtluse suunas ning kes tunnevad, et on valmis oma mõju suurendama. Lossi (kus tegevus toimus) sisse astudes nägin esimese hooga Mona teisikut ning kuulsin kuidas mu alateadvus hakkas vaikselt mängima Karli mobiili ootemuusikat.

Seoses oma huviga inimestes ühisosa leidmise ja nende kaasamise vastu, sattusin sügisel Riiga „Through self to others” projekti raames, mille eesmärgiks oli üle euroopa integratsiooniga tegelevate inimeste kokku toomine ning ideede otsimine integratsiooni lõimimiseks haridusprogrammi. Sain seal tuttavaks ühe UN fotograafiga, kes hetkel ehitab Aafrikasse meediakooli. Kuulates tema tõlgendust lugudest kui kõikide inimeste elusid suunavatest voogudest jäin mõtlema: milline on minu lugu?

Pannes siia kõrvale pideva patareijänku tunde mis tuleb oskusest kergest vaimustuda, vajaduse teisi enda sees toimuvatesse diskussioonidesse kaasata (koolivälised ühishingamised, hilisõhtused/öised Skype ja msn-vestlused), varasemad kokkupuuted sotsiaalse ettevõtlusega (SSE Riia SE foorum) ning koolist õpitud lootuse, saan kokku huvitava proloogi. Fontes karjäärinõustamine meenutas NK suvekoolituse lõpul ümbrikutesse kirjutatud 10-aastaku plaane ja tõstatas taas tõdemuse, et lugu tuleb selline nagu kirjutad. Ja praegu istungi ma IV õppeveerandi töökavade kõrval mõeldes: millist lugu tahan ma 40 aasta pärast lugeda ning kuidas ma saaksin endast 2 koopiat teha? Et ma jõuaksin teha hästi kõike mida ma tahan…

Mõned näited minus viimasel ajal väljundit otsitavest diskussioonidest:

1) Vajan ühiskondlikult kõrgemaid eeldusi. Kandideerides hiljuti USAsse Synergies programmi raames kogemustevahetamisele kus TFA(Teach for All) parimad õpetajad jagavad oma kogemusi eesmärgistamise ning verstapostideni jõudmisel, sattusin avaldust täites segadusse: „Milline on teie suurim õnnestumine õpetajana?” Esimese hooga polnud mul õrna aimugi kuidas sellele küsimusele vastata. Võrreldes millega? Millised on õpetaja rollid ühiskonnas? Millised olid minule pandud eeldused ja kohustused?

Inimesena, kes on üsna mõjutatav välistest eeldustest (meedia, kool, lapsevanemad, pere), tunnen tagasi vaadates, et esimese aasta jooksul on minule esitatud miinimumtingimus olnud: jääda ellu. Et ma suudaksin tunda ennast koolis täisväärtusliku inimesena kelle panust hinnatakse. Et ma ei süüdistaks ennast kui minu lapsed neile antud võimalusi ei kasuta. Et ma ei läheks „peast õpsiks”. Lisades pildile üldised kriteeriumid nagu madalaimad lävendid, keerulised töötingimused, keskmisest madalama palgataseme ning nukrad ülestunnistused stiilis „ma teen seda tööd ainult sellepärast, et keegi teine mind ju tööle ei võtaks”, saame kuvandi sunnitöölisest kes parimal juhul on suure südamega. Tunnen, et kõige selle tõttu peab edukal ja kõrge saavutusvajadusega gümnaasiumi lõpetajal olema õpetaja elukutse valimiseks väga tugev isiklik motivatsioon õpetajana töötamiseks. Olen väga rõõmus, et Noored Kooli on mind varustanud üsna kõrgete eeldustega.

Näen vaimusilmas meediakuvandit õpetajast kui ühiskondlikult aktiivsest sädeinimesest kelle töö miinimumtasemeks on, et kõik põhikooli lõpetajad 1) saavad teha ise valikuid oma tuleviku suhtes, 2) on saanud praktilised oskused ja motivatsiooni olla aktiivsed ja täisväärtuslikud ühiskonna liikmed, õpetaja elukutse lävendeid 90 juures (ning koolitust, mis tagab võimalused mistahes eluvaldkonnas), ning õpetajate palgataset mis ületab kahekordse eesti keskmise. Sest  sellised eeldused võiksid motiveerida gümnaasiumite parimaid lõpetajaid ning tekitada õpetajate tööturul tugeva konkurentsi mis on majanduslik termin iseloomustamaks süsteemi, kus alles jäävad parimad. Usun, et küsimus seisneb selles, milliseid inimesi tahame me kunagi oma riiki juhtima.

Michael Pyner’i (Shoreditch Trust) esitluse lõpus Varssavis avaldasid mitmed osalejad arvamust magistrihariduse olulisuse üle. Ma tundsin, et minu sees tol hetkel kisanud häält (mis hüüdis, „vii see rohujuure tasandile so alg- ja põhihariduse juurde! Kes siis veel?”) oli kuulda üle saali. Kuid ma vaikisin. Seoses oma hetkeseisundiga tundsin, et ma ei oleks lihtsalt suutnud oma mõtteid esitada kujul mis oleks aidanud osalejatel minust aru saada. Seetõttu olin enda üle jube uhke, kui võtsin viimasel juhtumiuuringul nö julguse kokku ning kaasasin grupi haridusteemalisse arutelusse. Ning KÕIK grupis olijad, kaasaarvatud mitmed eeskujulikud sotsiaaettevõtjad ning Ashoka esindaja nõustusid, et sellise kuvandi muutmine on väga oluline jätkusuutliku arengu tagamiseks . Sest see on väga laialt kajastatud teema. Kuid tundub, et vastused olulistele küsimustele „kuidas?” ja „kes?” on siiani piirdunud valdavalt rollipõhise vastutuse teistele veeretamisega. Ainus loogiliselt jätkusuutlik võimalus tundub olevat viia vastavusse õpetajate eeldused ja tasu tasemel, mis on piisav konkurentsi tekitamiseks õpetajaametis tagamaks kvaliteetse arengu Eesti riigile. Nii, et igaüks vaatab endasse. Ja võtab vastutuse teha seda, mida tema saab teha, et liikuda lahendusele lähemale.

Oma esimese 7 kuu jooksul olen ma ainete õpetamise kõrvalt kohati investeerinud aega õpilaste endasse vaatamise oskuse arendamisse. Kuna see on see, mis on mind elus väga palju aidanud. Mida nad saavad teha kui neil tekib probleem ning mis on nende tegevuste lahendused. Mis on tegevused, mis viivad neid lahendustele lähemale ning nendest kaugemale. Ja paljud neist valivad tegevusi, mis viivad neid lahendustele lähemale (tunni ajal kaasa mõtlemine, iseseisev ülesannete lahendamine, probleemide puhul mulle märku andmine ja vajadusel ka järelõppes käimine). Ma olen väga uhke kahe noormehe Andre ja Fredi (Priidu õpilased) üle kes alustasid õppeaastat ca 20% teadmiste taseme juures ning kes on nüüdseks tänu lisapingutustele jõudnud ca 70% lähedale. Sest nad hakkasid valima rohkem tegevusi, mis viivad neid lahendustele lähemale. Ja seda ma avaldusse kirjutasingi. Aga ma tunnen ennast õpetajana väga algajana. Kuna ma teen väga palju vigu. Et saada väga heaks õpetajaks, vajan ma sidet väga heade õpetajatega. Olen tohutult rõõmus meie eesti keele õpetajate üle kuna neil on kõlakate järgi fantastiline ainedidaktik, kes seab neile väga kõrged eeldused. Võibolla peaks vabadel reedetel hakkama ise Tallinnas reaalainete tundides käima?

2) Anname TFA eeskujul välja raamatu esimese aasta õpetajate eludest (kohe Austraalia videoklipi kõrvale ja vahetult pärast töökavade valmistamist 4. lennule). Enne Noored Kooli suvekoolitust lugesin läbi traagilise, lootusrikka ning südamliku raamatu Teach For All programmi neljast osalejast: „Relentless Pursuit: A year with the trenches of Teach For America”. Teadmised sellest, mis probleemidega võivad algajad õpetajad kokku puutuda ning millest hoolimata suudavad nad suunata õpilased suurepäraste tulemusteni, on mind palju motiveerinud. Võibolla on seda muljet jagades lihtsam aidata kaasa õpetaja eelduste, kohustuste ja tasu viimisele ühiskonnas samale tasemele? Toimetaja oli põhimõtteliselt nõus. Kes on veel nõus jagama?

3) Poolas sattusin kokku huvitava sotsiaalse ettevõtluse/projekti võimalusega. Viimasel päeval osalesin juhtumiuuringul Slawak-nimelises perefirmas. Firma (isa ja poeg) tegelevad endiste vangistatute nõustamisega ning nende abistamisega ühiskonda naasmisel. Inimesed saavad koolitust ja tööd autoremonditöökojas ning ehitustel (sh ka välismaal). Paraku on ka nende rahalised resursid kokku kuivamas. Sestap anti osalejatele ülesanne leida 20 minuti jooksul häid mõtteid, mida Slawak saaks veel teha, et pakkuda võimalusi neile, kes väga tihti teist võimalust ei saa. Jäin mõtlema, mida on endistel vangistatutel sellist mida teistel ei ole. Ja välja mõtlesin: neil on lood! Lood valikutest teekonnal mis lõppevad sõltumatuse kaotusega. Valikutest, mis on tihti tehtud varases eas rasketes tingimustes puuduliku informatsiooniga. Kui need lood kokku koguda ja välja anda, võiks nendega tutvumine panna nii mõnegi noormehe oma rolle ümber hindama, tekitades parema seose tänase ja homse vahel. Ning autoritasude näol võivad kirjutajad saada vastu midagi mida neil on vaja oma elu uuesti üles ehitamisel. Mina õpetajana ostaksin sellise raamatu. Slawak inimesed uskusid, et nad viivad selle idee kindlasti ellu. Juhuslikult sain Eestisse naasedes tuttavaks ka inimesega, kes on seotud endiste vangistatute abistamisega siin ning kes oli nõus lööma kaasa selliste lugude õpilaste ette jõudmisel läbi koolikülastuste. Slawak idee eestis kopeerimiseks oleks vaja vaid mõnda huvitatud inimest.

4) Korraldame Baltikumis sotsiaalse ettevõtluse foorumit! Varssavis kohtusin teistkordselt SSE Riiaka Tatjanaga, kes korraldas sügisel SSE Riia Sotsiaalse ettevõtluse foorumi. Sain tuttavaks tema igapäevatööga milleks on puuetega inimeste tööturule kaasamine. Tema sõnum: it’s just so simple. Hiljem mainis ta mulle, et Ashoka esindaja näitas üles huvi sotsiaalse ettevõtluse foorumite korraldamiseks nii Lätis kui Eestis mõnekuuse intervalliga. Siiamaani on kõiki sääraseid üritusi (kus ma osalenud olen) saatnud tohutult tugev ühishingamine mis inimeste vahel tekib. See hetk kus inimesed hakkavad omavahel suhtlema, toimub maagia. Heateo korraldatud sotsiaalse ettevõtluse koolitusel taanlase Oliever Maxwelliga ütles üks osalejatest tabavalt: „meil on kolme probleemi: kommunikatsioon, kommunikatsioon, kommunikatsioon”. Varasema kogemuse järgi ei too inimesed tihti probleeme välja enne kui need üle pea kasvavad. Suhtleme!

Ühesõnaga… maailm on jätkuvalt jube huvitav ja värviline kuid kõige huvitavaga tegelemiseks jääb gramm ajast puudu. Seetõttu olen siiamaani üritanud pidevalt välja nuputada mis on need valdkonnad, kus ma saan edukalt Pareto printsiipi kasutada. Ja teha vastavad kompromissid. Ja see ongi kogu teooria. Aga ridade vahel öeldes kuluksid tõesti marjaks ära need ettevalmistuskoolitusel välja pakutud 4 lisatundi ööpäevas…

…./ See aasta on mulle väga hingelähedane, sest siis oli mul tunne, nagu maandunuksin ma ise ka Kuul, sellel senitundmatu kõleda kalju peal, mis öösiti särab.

Kuu peal on inimene. Maa peal on laps. Iga laps paneb maa peal püsti oma lipu./….

Jeanette Winterson “Tuletornipidamine”

Oleme kolmanda lennuga korduvalt mõelnud tulevase neljanda lennu peale: kes nad on, kus ja mida õpetama hakkavad, milline saab olema nende grupivaim (arvestades, kui erinevad on kolm praegust lendu).

Mõtisklused tipnesid ühe unenäoga. Nägin mõned päevad tagasi, et olime enda lennu tüdrukutega NK meeskonnale kurtnud, kuidas praegustes lendudes pole üldse keni noormehi (poisid, see oli kõigest unenägu!). Abivalmis NK meeskond tuli meile vastu sellega, et neljandasse lendu valiti AINULT väga intelligentseid meesmodelle. Lendude omavahelisele tutvumisõhtule tuli 15 frakkides noormeest.

Jääme teid ootama! Teisi muidugi ka.

Ma ei saa sinna midagi parata, aga kui kuulen koolist uudiseid mõne tunni ärajäämisest, valdab mind pigem õpilaslik “oh, äge!” kui teistelt kolleegidelt kostuv “ma ei jõua programmi läbi võtta” suhtumine. Homme ehitavad õpilased alates 6ndast tunnist lumelinna, järgmisel nädalal on enne 24ndat samuti lühendatud koolipäev.

Tunnid ei ole mulle vastumeelsed. Muidugi mitte. Pigem meeldib mulle see, et koolipäevades on vaheldust. Seepärast andsin täna ja eelmisel nädalal ka kaks tundi 11. klassile, keda ma muidu ei õpeta, inglise keeles meediaõpetust, mida ma muidu ei õpeta. Et oleks vaheldust. Ja et tulla kolleegidele vastu. Ja et oleks maailmarahu ning kõik muud toredused.

Pool kolmandast veerandist on läbi, jee!

Mõned küsimused tabavad ikka ootamatult, värskelt — kuigi oled neid kuulnud nii mitmeid kordi. “Aga õpetaja, mis meil sellest ainest kasu on?” Kui see küsimus tuleb sügavalt hingest, siis võtab põlved pisut nõrgaks. Siis on see üks tohutu küsimus. “See aine õpetab meile, kuidas meie maailmas uksi avada, võimalusi kasutada, hakkama saada” — hakkama saada, mis mõttes? ja mille pergli nimel, lõpuks, hakkama saada…!? Valetad teistele ja iseendale, sest vaikid nendes vastustes maha näiteks oma vanaema. Ta ei ole kunagi su ainest midagi kuulnud, ometi elab, avab uksi, saab hakkama! Sai hakkama enne sõda, pärast sõda, nõuka ajal ja Eesti ajal… ja euro ajal saab kindlasti ka. Suurepärase inimesena, tõelise eeskujuna.

Kooli kogu mõte — selle küsimuse tärkamises, kannatlikus süvenemises, hinges püsimises?

…siis kas minu praegune elu tunduks mulle äge?

(see on minu isikliku rahulolu indeksi põhiküsimus)

Täiesti aus vastus: Jah, täiega!

(Ja suuresti tänu sellele, et ma tegin eelmise aasta varakevadel selle ootamatu ja hullumeelse otsuse kandideerida Noored Kooli programmi ja õpetajaks hakata. Sest tsiteerides iseennast oma lõpuraamatust: “Ma ei suudaks endale mitte kunagi andeks anda - ei, mitte aeglast enesetappu - vaid ideaalide unustamist.” Kes luuletusi loeb, teab, keda ma toona parafraseerisin.

Ja mitte mõista mind valesti! Ma töötan nagu loom, raha on otsas, lähisuhete loomise olen mõneks ajaks tahaplaanile lükanud…  Ka täna on minu peale solvunud paar inimest, ma olen ise vihastanud ja tüdinenud, palju asju on nässu läinud ka. Aga selle näo eest, mida üks seitsmendik pliinitraadi ja kaaliumjodiidi kokkuvalamisel tekkinud reaktsiooni peale tegi, said vaevad jälle tasutud. Ma olen iseenda peremees. Mul on maailma kõige loomingulisem töö. Ma saan tohutult tuge oma kaasvõitlejatest - sügav kummardus meie lennule, koolitajatele jt NK inimestele). Ma olen viimase paari kuu jooksul lõpuks ometi Newtoni seadused päriselt selgeks saanud. Elu on kingitus. )

(( Palun, Triin, see on minu veebruari postitus ))

05.10

Hommikul küsin 9. klassi õpilaste käest, et kas nad juba teavad, mida nad ainetundides täpselt õpetama hakkavad? „Jaaa“ kõlab ühtse vastusena. Muigan. Algavad 9. klassi tunnid. Kuulen koridoris mingit müra. Kaks üheksanda klassi õpilast talutavad minu klassi rüblikut mööda koridori klassi poole tagasi. Ju oli viimane keset tundi otsustanud, et klassiväline tegevus on huvitavam. Sõna otseses mõttes. Mind märgates tuleb üks poistest murega minu juurde: „Õpetaja, nad ei ütle meile kui kaugel nad õpikus on!“. Nii palju siis ettevalmistusest. Suunurki tõstab tõdemus, et poistel on ülikonnad seljas nagu minul tavaliselt.

Kolmanda tunni ajal istutati õpsid aulasse kus õpilasaktiivi ansambel kandis ette Georgi (9.kl) laulu õpetajatest. Samal ajal anti õpetajatele kätte väikesed klaaspurgid kuhu õpilasaktiiv oli kogunud kõikidelt õpilastelt positiivseid ja julgustavaid tähelepanekuid õpetajate kohta. Ehk siis käidi õpilastelt mett korjamas. Vahetult pärast kontserdi võis õpetajate toas näha südantlõhestavat vaatepilti. Naerulsui fotograaf jäädvustas tol päeval väga palju pilte õpetajatest meepottide kallal. Minu puhul märgiti ära rõõmsameelsust, seda, et ma saan ise aru mida ma õpetan, seda, et mulle läheb korda mis mu õpilastest saab ning vähesel määral ka seda, et ma suudan normaalselt õpetada. Nalja tegid kommentaarid a’la: “õpetaja on nummi” ja “õpetaja on lahe sest ta on õpihimuline”.

Päeva suursündmuseks kujunes õpilaste ja õpetajate vaheline jalgpallilahing. 2008, kui õpilased läksid õpse mütsiga lööma, lõppes mäng 4:1 õpetajate kasuks kusjuures õpetajad olid kostümeeritud. See läks õpilastele nii hinge, et tänavuseks matsiks olid nad väga hästi ette valmistunud. Räägiti isegi spetsiaalsetest Orkuti kommuunidest ja lahinguplaanidest. Tänavu, hoolimata õpilaste võimsast kaasaelamisest, suutsid õpetajad siiski 2:1 oma tiitlit kaitsta. Elagu õpetajad!