3. lend on Haapsalust sõltuvuses. Nii hea oli olla tagasi seal, kust aasta tagasi alustasime. Meie Haapsalu koos Paralepa ranna, Epp Maria galerii ja muude toredustega.

Tundub, et üheksa kuud koolis on meid kõvasti muutnud: lapselikud tuulepead on suuremaks kasvanud, kuid endiselt rõõmsameelsed ja ühtehoidvad. Saime targemaks, jagasime rõõmu- ja murepisaraid, sõime jälle pika laua taga saiavormi (pastinaagisuppi seekord ei pakutudki),  laulsime Helene kitarrimängu saatel ja nautisime üksteise seltskonda.

Eriti tore oli jälle kõiki klassi ees tundi andmas näha. Reigot seekord katsuda ei saanud, kuid mõõduka tundide segamise järele võib linnukese kirja panna küll. Ikka ja jälle jõuan tõdemuseni, et nii palju, kui on õpetajaid, on ka õpetamisviise. Me kõik oleme täiesti erineva stiiliga ja just see tegigi tunniandmisteatri nii nauditavaks. Väga mitmed lennukaaslased oleksid päriskoolis tõenäoliselt mu lemmikõpetajad.

P.S. Haapsalu uuenduskuuri läbinud promenaad on ilus-ilus, minge kindlasti vaatama!

P.P.S. Harlis, sinult tuleb kindlasti pikk struktureeritud nädalakava meie tegemistest. Minu jutuke on ilmselt alles sissejuhatus.

Täna leidis aset minu esimene keemiapooltund pihussüsteemide maailmas. Ma olin väga rõõmus kui tublid õpilased õhtusöögi lauas pannacottat lusikaga surkides tarde ära tundsid. Samuti olin väga rõõmus kui püüdlikud lihaletinaised mulle tagaruumidest entusiastlikult verd otsisid ja lõpuks maksa anumast pool klaasi tumedat vedelikku mulle hankisid - piisas vaid ettekäändest - ma tahan keemiatunnis kolloidlahust näidata. Tasuta katsevahendid! Ja kõige rõõmsam olin ehk siis kui Siim vabandas pärast tundi, et ta ei teinud ühtegi pilti, sest unustas pildistamise ära kuna oli nii suures tööhoos. Eks neid “vaja veel mõelda” kohti oli muidugi ka, aga neid on vaja veel mõelda.

Täna oli võimalik mängida meesõpetajasse üliarmunud 5. klassi tüdrukuid, kes teda igal võimalikul juhul püüavad puudutada. Tüdrukuid, kes edvistavad, itsitavad ja punastavad, kui õpetaja neid küsib. Samuti Svetlanat, Alinat, Sašat ja teisi. Sai vabastada enda sees elutseva nohikliku alter ego ning rääkida valesti inglise keelt.

Aga mis kõige olulisem: “Kussssss, Reigo!”

Tuvi efekt.
(Lugeda räpivormis)

Ping-pong
Dr Ding Dong

ei,

hoopis Watson
justkui Datsun

Mis on stiimul,
see on priimus

Musta kasti reaktsioon…

5A klass

Issand kui hea on olla õpilane, 5. A klassi õpilane…

Meeldiv õpetaja Reigo klassi ees, silma- ja hingeilu, tüdrukute kilked, punastamised… Tahvli ees käimine oli kui lillepidu, kui sai õpetaja Reigo kõrval seista…

5 B klass

Oh õudust, täna öösel kokku klopsitud tunnikava ja kontseptsioon on meelest läinud, mis meetodeid ma pidingi nüüd kasutama, mis järjestuses. Issand, Kerli mängib korvpalliga keset tundi, Reigo karjub üle klassi, et distsipliini on vaja, lakkamatu lärm. Kersti, ainukene kes teab õigeid vastuseid. Oh jumal tänatud, ei tea kuidas ma muidu oleks kõiki neid osanud ja suutnud inglise keeles seletada. Grupitöö, grupitöö, ei pannud tähelegi kuidas konksu otsa jäin ja lasin tähelepanu kõrvale juhtida nii, et grupitöö instruktsioonid ja selgitused jäidki tegemata.

Mis nüüd toimub? Tunni lõpp hakkab lähenema, mul kokkuvõte veel tegemata, tahvli peale vaadates ei saa ise ka aru kus miski info on (oleks võinud pilti teha enda hirmutamiseks), ja mida teeb Kerli?! Jälle ta lobiseb! Jälle kilkab ta, et kass on õues, seekord küll õnneks inglise keeles, kasu sellestki… Mida teha, mida teha, lärm on nii suureks läinud juba ja mul vaid loetud minutid jäänud tunni lõpuni! Ja nüüd see tuligi! Ja siin ta siis on – biheviorism: Kerli, tahvli ette!!

Klassi tabas vaikus… Teadsin, et nii ei tohi teha… See on bihevioristlik käitumine. Jah, nii ei tohi…

Ootamatult tekkis Kerli tahvli ette tulemisest tunni lõpetamiseks vajalik suund ja sisu ning küll lärmakalt, kuid siiski tänulikult lõppes minu õppetund.

Vaatamata eelarvamusele, et kriitikat hästi ei talu ja tulen suure nutuga klassist poole tunni pealt ära, nautisin tervet tänase tunni andmise ja analüüsimise protsessi. Ja kohe mõnuga. Sügisesest algavad koolitunnidki on jätkuv õppimise ja arenemise protsess, mitte vaid õpetamise/juhendamise protsess.

Ettevalmistuskoolitus

Kütkestav, köitev

Õpin, loon, arenen

Kolmas lend on vaimustav

Haapsalu

Parim viis õppida on ikka meetodid ise läbi teha, seetõttu ka see postitus:)

Täna oli minu jaoks kindlasti eelkoolituse pingelisim päev. Tuli ju läbi viia üks ääretult huvitav ja arendav eesti keele tund minu tulevasele viiendale klassile. Eeltööd oli selleks tehtud juba peaaegu kaks nädalat. Selle aja jooksul oleme saanud palju huvitavaid meetodeid, kusjuures enamikust neist kuulsin ALLES nüüd esimest korda. See tähendab, et ma ise pole neid oma õppimisprotsessis kasutanud. KINDLASTI aga kasutan neid oma õpetajatöös.

Eile sulgusin kohe pärast õhtusööki oma koduseks saanud ühikatuppa. Mõtlesin endamisi: „Minu õpetajatöö algab NÜÜD!“. Peas kiirlesid tohutu kiirusega erinevad mõtted, kuidas tundi alustada, kuidas õpilasi aktiivsena hoida, kuidas tundi lõpetada? Milline interaktiivne meetod neist paljudest õpitutest sobiks võõrsõnade tunnuste tutvustamiseks?

Pingsa mõttetöö järel valisin häälestamise jaoks mõistekaardi, tehes endamisi juba mõningaid eeldusi, mis õpilastel teemaga seoses meelde võiks tulla. Kes oleks osanud arvata, et viienda klassi laste jaoks seostuvad võõrsõnad ka selliste sõnadega/mõistetega nagu päike, naised ja mehed? (NB! Tegemist on konksuga küsimusega!) Olgem ausad, tasub ALATI arvestada sellega, et sinu eeldused ei pruugi täituda. Siiski aga tuli ka mõisteid, mis meid teemale lähemale viisid nagu näiteks keeruline, võõras ning reisimine. Õpilaste suunamisel sain kätte ka kaks olulist võõrsõnade tunnust. Kirjutasin ka teised võõrsõnade tunnused nobedasti tahvlile (ehk isegi liiga nobedasti?) ning saime jätkata paaristööga. Iga paar sai endale ühe võõrsõnade tunnuse ning pidi tekstist üles leidma need võõrsõnad, millel nimetatud tunnus esines. Kõige „rüblikumad“ poisid said saatuse tahtel kõige lihtsama tunnuse ning töö oli valmis enne, kui ma reageeridagi jõudsin. Samal ajal pusisisid teised paarid järgsilbis esineva o-ga või järgsilbi rõhuga. Mõned asjad jäidki segaseks. Neid lubasin järgmises tunnis veel seletada. Hiljem tundi analüüsides leidsin koos teiste kallite humanitaarlastega, et keerulisi reegleid oleks kindlasti aidanud kinnistada see, kui õpilased oleksid pidanud sõnad tunnuste alusel tabelisse üles kirjutama. Selle panen endale kindlasti kõrva taha!

Tänasest päevast (ja üldse ettevalmistuskoolitusest) on üldse nii palju kõrva taha panna, et lausa imesta! Et “lausa rökka naerust”, kui Kadrit tsiteerida. Ma ise näiteks ei saanud arugi, millal oma normaalsele täiskasvanukeelele nunnutava häälenüansi lisasin. (!) Samuti ei tulnud mul absoluutselt meelde see, et küsisin õpilast distsiplineerimise jaoks(!) NK-lased täitsid varem kokkulepitud printsiipi ning tagasiside oli aus ning vahetu. AITÄH!

Mul tuli tundi andes kohe täitsa „päris tunne“. Just sellised ongi ilmselt mu tulevased õpilased, kes küsivad: „Õpetaja, aga minu nime lõpus on ju o-täht. Kas see on siis nüüd võõrsõna?“ või kasutavad sõnu, mida tunneme väljendi Ene oma all. Ääretult vahva tähelepanek oli ka „Kas brokoli ja spargelkapsas on samad?“ See küsimus jääb mulle ilmselt pikemaks ajaks meelde, kuna suutsin selle klassi tagasi peegeldada. Nii et oli tunniosasid, mida saaks paremini teha, kuid oli ka asju, mis läksid ju päris hästi!  Emotsioonid on igastahes võimsad. Vaatasin kohe kalendrist järgi, kaugel see esimene september nüüd ongi ja mis päev see täpselt on!

Järjest lähemale jõuab esimese 30. minutilise ainetunni läbiviimise proovipäev…

Õudusega avastasin end mõttelt, et pea sama kiirelt ja märkamatult läheneb ka 1. september!

Kuidas alustada esimese tunniga, mis reegleid kehtestada, mis moodi hinnata õpilaste arengut! Ja vaid 1 kuu ning mõned päevad vastuste leidmiseks. Suure hirmuga on mul juba inglise keel meeltest ja teadmistest kadunud. Iga kord kui suu lahti teen, tunnen vastutuse koormat oma õlul ja hirmu, et vastutan noorte teadmiste eest järgmise kahe ja tõenäoliselt enamagi aasta jooksul.

Kas minust tõepoolest saab õpetaja? Õpetaja, kelle rolli ja olulisust ühiskonnas eriliselt küll ei hinnata, töötasust rääkimata…

Murelikult lappan oma märkmeid ja tuletan meelde oma eesmärki, miks liitusin Noored Kooli programmiga….

… lastega koostöötamise soovi tõttu… Võib-olla ei olegi asi nii hull kui ühiskond peegeldab, võib-olla ei olegi nii lootusetu kui tutvusringkonnast nii Eestist kui mujalt, paljud arvavad ning aupaklikult minu otsust tunnustavad… Mäletan oma endise ülemuse reaktsiooni õpetaja ameti valiku kohta: „ Meeli, sa saad hakkama…“

Eelpraktika ajal tuli meiega (Mona ja Martti) juttu puhuma 7nda klassi poiss, kes küsis miks me nende klassi varjuks oleme. Kui olin uhkusega teatanud, et meist saavad õpetajad, siis poisi järgmine küsimus oli, et miks, miks me tahame tulla õpetama nii jubedaid lapsi nagu nemad on…

Võib-olla see just ongi põhjus miks tahan kooli minna õpetajaks/juhendajaks… Iga laps on oluline… See küll kõlab juba viimase kahe nädala jooksul ette ja taha kulutatud lausena… aga mõte ei muutu. Tahan, et noored, kellega järgmise kahe aasta jooksul kokku puutun, väärtustavad iseend, õpivad ennast ja enda arengut analüüsima ning vastutust võma oma õppimise ning tegude eest.

Tsiteerides Michel de Montaigne’i: „We can be knowledgeable with other men`s knowledge, but we cannot be wise with other men`s wisdom.“ Õpetaja on juhendaja aga mitte tarkuse läte…

ehk “mida teha teadvusetu tütarlapsega kristallkirstus?” .

Lisan illustreeriva pildi, mis oleks saanud Lumivalgekesest, kui ta “oleks elanud õnnelikuna tänapäevani”!