Söögivahetund. Olin just magustoidu kallale asunud, kui kuulsin teist õpetajat ütlemas: “Kallikene, sinu söögiaeg oli eelmisel vahetunnil, mida sa siin teed?” Meie laua kõrval seisev umbes 1. klassi laps: “Kas ma tohin selle saiakese võtta?” Õpetaja: “Aga sa eelmisel vahetunnil juba said. Kõik saavad ühe.” Laps vaatab kurvalt moosiga saiakest ja ütleb: “Ma sööksin seda pärast kooli kodus.” Mina, kes ma olin juba pool saiakest ära söönud, lihtsalt vaatasin seda peaaegu lauaga samapikkust last ja nii kurb hakkas. Ka teistel. Õpetaja andis enda saia lapsele. Ütles pärast, et võib-olla  tüdruk sööb selle kodus ise ära, sest muud ta ei saa. Võib-olla annab emale, kes kasvatab lapsi ainult lasteraha eest.

Ja siis ma õpetajana loodan, et kõik õpilased tunnis hoolega kaasa töötaksid ja kodused tööd ära teeksid. Mõne jaoks pole kool ainult hariduse, vaid ka sooja toa ja toidu andja. Ja nii on.

Pidasin oma kooli Eesti Vabariigi 92. aastapäeva aktustel kõne. Gümnaasiumi aktusel peetud kõne osutus ülimenukaks ja kuna see andis mulle võimaluse avaldada mitmeid olulisi mõtteid, siis jagan seda kõne ka siin.

Olgu veel öeldud, et mis puudutab vabaduse ja hariduse seoseid, siis kõik mõtted ei ole minu enda omad, vaid kasutasin kõne koostamisel üht Tiiu Kuurme artiklit, kus ta sama probleemi analüüsib.

Kõne siis järgmine:

Head kuulajad, 

Me oleme kogunenud Eesti Vabariigi aastapäeva aktusele. Selle asemel, et olla tavalises koolitunnis ja õppida matemaatikat, eesti keelt, ajalugu või mingit muud õppeainet, istume aulas. Pidulikult. Laulsime hümni ja nüüd on aeg kõnede käes. Miks?           

Lihtne vastus oleks, et 92 aastat tagasi kuulutati välja Eesti Vabariik ja meie koosviibimise eesmärgiks on seda tähistada. Aga see vastus ei selgita tegelikult seda miks on sellele päevale omistatud rahvuspüha staatus. Miks me peame oma riigi sündi nii oluliseks, et selle puhul aktust pidada? Miks on homne päev antud vabaks nii koolist kui töölt? Miks kogunetakse paraadidele? Miks annab president teenetemärke ja korraldatakse balle ning vastuvõtte? Mis on selle kõige mõte? 

Ma usun, et te olete minuga nõus, kui ma väidan, et vabariigi aastapäeva tähistamise eesmärgiks on oma riigi väärtustamine. Iseseisvuse ja vabaduse väärtustamine. Et oleks aastas vähemalt üks päev, mil me mõtleme oma riigi väärtusest, mõtestame oma iseseisvust ning vabadust. Et justkui tuletada iseendile meelde, et vabadus ei ole miski, mis sünnib iseenesest, vaid selle eest on tulnud meie esivanematel võidelda ja selle säilimiseks tuleb meilgi vaeva näha.  Sest me vajame vabadust. Inimese elu on paratamatult täis kõikvõimalikke valikuid. Meie elusaatus sõltub sellest, milliseid valikuid me teeme ja vabadus neid valikuid ISE teha, annab meie elule mõtte. Seega vabadus on inimolemise algupärane vajadus. 

Hea küll, see justkui annaks meie koosviibimisele siin ka mingi sügavama tähenduse. Aga mis mind isiklikult pisut vabariigi aastapäeva tähistamise juures häirib või mõtlema paneb on see, et nende rituaalide (lipuheiskamise, hümnilaulmise jne) läbiviimine ei pruugi eriti juurde luua tegelikke väärtusi.  Nii nagu oma lähedaste inimeste puhul ei piisa heade suhete loomiseks ja hoidmiseks sellest, kui me käime aastas korra teineteise sünnipäevadel, nii ei saa ka riik püsida sellel, kui me kord aastas oma patriotismi välja näitame. Mis ei tähenda seda, et sünnipäevi ei peaks tähistama, kuid ma väidan lihtsalt, et sellest ei piisa.  Oma riiki väärtustada, vabadust ja iseseisvust hoida ja kaitsta on vaja iga päev. Ja see ei tähenda jällegi seda, et me peaksime iga hommikut alustama hümni laulmisega ja iga pühapäev paraadi korraldama, vaid meil tuleb oma igapäevase tegevusega oma riiki kujundada. Sest selline, millised oleme meie, on ka meie riik. 

Kuid mida saab teha kool, mida saavad teha õpilased ja õpetajad selleks, et meie iseseisvus ja vabadus oleksid tõelised? Milline on kooli roll? Ma väidan, et see roll on keskne. See on üldse kõige tähtsam. Ma ütlen koguni, et ilma hariduseta ei saakski olla vabadust. Miks on siis meie kui õpilaste ja õpetajate tegevus nii tähtis? 

Kogu kirjapandud ajaloo vältel on Eesti ja eestlased vabaduse põlve maitsta saanud vaid mõnikümmend aastat. Aegadel, mil ühiskonnas vabadus puudus, kus otsuseid tegi tsaarivõim või kommunistlik partei, leiti keelatud vabadus üles hariduses. Haridus on meie jaoks ajaloos olnud isegi nagu rahvuslik müüt – eesti poisse manitseti õppima nagu hullud, et tõusta kõrgemale valitsevatest oludest. Haridus ja koolid on olnud üks peamisi mõjutajaid riikluse ja seega ka vabaduse sünnis ning okupatsiooniaastail aitas hariduse kaudu saavutatav vaimsus säilitada oma väärikust.  

Tänaseks on vabadus kõikjal ühiskonnas, Eesti on iseseisev, kõigi võimaluste maa. Sellepärast ongi paradoksaalne, et haridus ja kool on muutunud millekski, mis vaimset vabadust minu arvates kahjuks eriti ei toeta. Miks ma nii arvan? 

Esiteks on haridus tänapäeval muutunud vahendiks. See on abinõu positsiooni, palga ja hüvede saavutamiseks. Kui küsida keskmiselt õpilaselt, miks ta koolis käib, siis ilmselt on levinuim vastus: sest muidu ma ei saa tulevikus head tööd ja head palka. Mõistagi on materiaalsed väärtused inimese vabaduseks vajalikud, et võimaldada endale elus rohkem valikuid. See on aga poolik vabadus. Sest siis lõpeb haridus otsa, kui on vaja mõtestada: mille jaoks see kõik? Kui haridus muutub paberiks ja tööandjat huvitab ennem haridust tõendav dokument kui inimene, siis ongi tulemus see, et meid ei huvita enam hariduse sisu, vaid välised näitajad – oluliseks saavad hinded, riigieksamitel saadud punktid ja läbitud kursused.  Sooritamise sund ja surve koolis on nii suur, et me unustame ära tegelikud väärtused ja inimese tegeliku kvaliteedi: tema mõtlemise ja hoiakud, võime kaastundeks, eetilisteks otsusteks ja inimsuhete loomiseks. Ja tulemuseks võib halvemal juhul olla see, et nii nagu koolipõlves taheti maha saada eksamiga, nii püütakse vanast harjumusest hiljem kuidagi eluga maha saada. 

Teiseks on koolis liiga suurt rolli mängimas hirm. Õpilased õpivad hirmust õpetaja või kontrolltöö või halva hinde või vanemate pahameele ees. Õpetajad kardavad oma koha ja karjääri pärast. Koolijuhid kardavad oma kooli maine pärast. Ja kardab ka ühiskond, sest ühiskonnal on hirm tuleviku pärast. Et tulevikku prognoosida ja kontrollida, peab ühiskond teadma, keda tal on koolipingist oodata ja sellepärast ongi haridus riiklikult üks rangeimalt reguleeritud valdkondi. Sellepärast ongi meil riiklikud õppekavad ja riigieksamid. Kuid tegelikkult on see enesepettus, sest ajalugu on näidanud, et mida enam on inimesed lootnud oma elu ja tegelikkust planeerida ja kontrollida, seda etteaimamatumaks on kujunenud tulevik.  

Üks, mis veel näitab seda, kui kaugel on meie tänane kool vabadusest, on see, et nii õpilased kui õpetajad tajuvad koole sunniasutusena. See väljendub ka keeles kui räägime “koolikohustusest”, mitte aga “koolivabadusest”. Vabastaja sümboliks koolis on koolikell – see helistab tunnist välja, lõpetab päeva, lubab koolivaheajale. Me käime nagu tehases, mõtestamata enda jaoks, mis on hariduse tegelik väärtus. Nii ongi tulemus see, et liikumine mööda koolitreppi võib küll viia uute teadmiste juurde, kuid see ei pruugi tähendada teekonda tarkuse juurde. 

Aga mida siis ikkagi teha? Mida meie siin Keila Koolis saame teha, et haridus saaks vabaduseks? Ma arvan, et õige ja tegelikult ka ainus lahendus on iseenda mõtlemises ja oma tegevuste mõtestamises. Kui õpilane tõuseb hommikul üles ja ei mõtle enam, et ta läheb kooli, sest ta peab kooli minema, vaid mõtleb, et ta tahab kooli minna, et saada iga päeva ja iga tunniga üha rohkem aru maailmast meie ümber ja iseenda kohast selles maailmas, siis selle õpilase jaoks ongi muutus juba toimunud. Ta on ise võimaldanud endale rohkem valikuid. Ta on vabam. 

Kui õpetaja ei mõtle tunnis, et ta õpetab midagi selleks, et õpilane sooritaks eksami, vaid mõtestab oma õpetamistegevust läbi selle, et ta aitab õpilasel õppida, et õpilane saaks kujuneda isemõtlevaks, et õpilane näeks tulevikus kõiki enda valikuid ja oskaks õigesti valida, siis on ta aidanud kaasa õpilase kujunemisel tõeliselt vabaks. Ja mida rohkem neid tõeliselt vabu inimesi on, seda vabam ja iseseisvam on ka Eesti riik. Ja seda iga päev. 

Kuigi me paneme täna nurgakivi oma kooli uuele hoonele, siis ma arvan, et ühes sellega on aeg panna nurgakivi ka uuele mõtteviisile Keila Koolis. Seepärast lõpetangi kuulsa India filosoofi Sri Chinmoy tsitaadiga, mis on muuseas ka Keila Kooli kodulehe esilehel ja võiks seega samahästi olla meie kooli moto: “Eile ma olin tark. Seepärast tahtsin muuta maailma. Täna ma olen arukas. Seepärast muudan ma iseennast.”

Tänan kuulamast ja soovin teile head vabariigi aastapäeva!

Lugesin eile Heleene postitust “Kool ongi vangla”. Tekitas emotsioone, kuna ka minul on viimased päevad olnud sellised…. no ei oskagi kohe kuidagi nimetada. Kokkupuude reaalsusega igatahes. Ja kahjuks tõepoolest südamesse minev. Eelkõige enda abituse mõttes. Kui oskaks, siis aitaks ja teeks midagi. Aga ei oska. Ja samas, võib-olla polegi igale poole minu abikätt vaja ja kõike ei saagi muuta. Aga see selleks. See teema peab minus veel veidi settima.

Aga rõõmsama poole pealt. 6. klassid kirjutasid mul eile kirjandeid teemal “Meil juhtub koolis nii naljakaid asju”. Oi, päris lahe lugemine:) Enda kohta on ju eriti äge lugeda. Mõned väljavõtted mu õpilaste kirjutistest:

“Noored ja lõbusad õpetajad saavad meie naljadest aru ja mõistavad neid . Üks selline õpetaja on eesti keele õpetaja Kerli Prass. Ta aitab meid, kui meil on vaja tunniväliseks tegevuseks luuletust või laulu. Kindlasti on palju lõbusam tund, kui õpetajagi meie naljadest aru saab. Kool ei ole igav, kui selle muudavad paremaks naljakad momendid.”

“Mulle meeldib ka see, kui poisid teevad tunnis pahandust ja siis lähevad õpetajad täiega närvi, aga mõnikord hakkavad ka õpetajad naerma. Mulle on ka see naljakas, kui õpetaja komistas eesti keeles arvuti tunni ajal katkise piida otsa, ise vaatas ta veel mulle otsa ja naeris.”

“Ühel eesti keele tunni ajal kui õpetaja palus ühe sõna öelda täisminevikus ja kes ütleb õieti siis saab ekooli viie siis Marko tõstis käe ja ütles õige siis sai tema viia ja hüppas püsti ja oli üli õnnelik.”

Olen nii nii õnnelik, et olen just eesti keele õpetaja. Nii tore on õpilaste kirjutisi lugeda ja neid tänu sellele ehk ka paremini mõista. Ja nii mõnus on lugeda, et õpilastel mu tundides vahel ka lõbus on. Lahe on teada, et sellised pisiasjad, mis minu jaoks ehk polegi midagi, teevad neile nalja:)

Mul oli täna (taas) kokkupuude reaalsusega. Poiste maailm koos oma kakluste ja “õiglusega.” Diskussioon teemal - miks mitte noorteka taga üksteisel nägusid üles lüüa kestis ca pool tundi ja päädis… Raske öelda millega. Minu murtud südame ja abitusega ilmselt. Detailidesse osaliste huvides siinkohal ei langekski.

Jah, ma tean, et me ei saagi alati aidata ja - hoolimata toredatest edulugudest jääb paljutki meie ümber kandiliseks, raskestiseeditavaks ja jõhkraks. Aga ikka on keeruline sellega leppida. Eks ma räägin nendega jälle homme. Ja ülehomme. Ja siis veel. ja veel. ja veel. jne.

Eks ma teen muid asju ka, aga kas ma suudan neile selgeks teha, et vägivald sünnitab vägivalda, peksmine pole mehelik ja et leppimine ja õigel hetkel tagasi astumine (siia võiks tuua näiteid alpinismist) on kõige suuremad tugevuse ja küpsuse märgid? Kas seitsmenda klassi poisid peavad küpsed ja tugevad olema?  Kas mina olen piisavalt küps ja tugev, et seda neile rääkida?

Ilmselt peaksin rõõmus olema, et olen ainuke õpetaja, kelle kõrvu kuuldused nende “vahvatest” ajaviidetest üldse jõudsid…

Ma ei saa sinna midagi parata, aga kui kuulen koolist uudiseid mõne tunni ärajäämisest, valdab mind pigem õpilaslik “oh, äge!” kui teistelt kolleegidelt kostuv “ma ei jõua programmi läbi võtta” suhtumine. Homme ehitavad õpilased alates 6ndast tunnist lumelinna, järgmisel nädalal on enne 24ndat samuti lühendatud koolipäev.

Tunnid ei ole mulle vastumeelsed. Muidugi mitte. Pigem meeldib mulle see, et koolipäevades on vaheldust. Seepärast andsin täna ja eelmisel nädalal ka kaks tundi 11. klassile, keda ma muidu ei õpeta, inglise keeles meediaõpetust, mida ma muidu ei õpeta. Et oleks vaheldust. Ja et tulla kolleegidele vastu. Ja et oleks maailmarahu ning kõik muud toredused.

Pool kolmandast veerandist on läbi, jee!

Neljapäev oli hea õpetaja joonistamise päev. Mina joonistasin head õpetajat oma 4. klassiga. Eelmisel päeval olime just õppinud kirjeldamist ja neljapäevaks olid nad kodus ette valmistanud kirjelduse teemal “Hea õpetaja”. Neljapäeval tulid mu nublud tundi oma kunstitarvete kohvritega: joonistasid, kleepisid, värvisid. Ja nii tore oli! Nii vahva, kui nad tulevad vaatavad silma sisse, et pildil silmad õiget värvi saaks ja kuidas piltidel pidi iga detail õige olema, ka kõrvarõngad ja pluusikrae!

Esmaspäeval olen Terevisioonis, Urmas Vaino palus mõned ägedad pildid ka kaasa võtta. No muidugi võtan!  Joonistused joonistuseks, aga juba need kirjeldused, mis nad kirjutasid, on ette lugemist väärt, nt:

• Hea õpetaja on lahe ja mõistev.
• Ei tee osadele erandeid.
• Peab rääkima arusaadavalt.
• Kui keegi küsib, siis ta peab lahkelt vastama, ei tohi kergesti ärrituda.
• Hea õpetaja peab olema sale ja ilus.
• Hea õpetaja saab naljast aru.
• Ta võiks riielda, kui kodutööd on tegemata.
• Ta võib pahandada, kui lapsed ei kuula sõna või jooksevad ringi.
• Ta peaks seletama hästi oma õppeainet.
• Aitab last, kui ta aru ei saa.
• Hea õpetaja peab hindama lahkesti ja ei tohi kuri olla.
• Ta peab õpilastega hell olema.
• Hea õpetaja peab olema natuke range.
• Heal õpetajal on selge, ilus, tugev hääl.
• Hea õpetaja on ilus.
• Hea õpetaja hoolib kõigist.

Ja näete, viimane punkt on ju sama, mis meie “iga laps on oluline!”. Ja selleni jõudis juba kümneaastane plikatirts:)

Selle aasta oktoobris saab toimuma nii mõndagi põnevat.

Nimelt on Noored Kooli 2. lennu osaleja ja Forseliuse Gümnaasiumi õpetaja Lauri Tankler ning Alo Lõoke Tartu Ülikoolist algatamas Hea õpetaja kuu traditsiooni.

Hea õpetaja kuu eesmärk on väärtustada õpetajaid, tõsta õpetajate mainet ühiskonnas, edendada õpetajaharidust ja tuua rohkem helgeid päid õpetajaks õppima. Samuti soovitakse tekitada ühiskonnas diskussiooni küsimuse üle, milline on hea õpetaja, millised omadused teevad õpetaja “heaks”. Kuu on täis erinevaid tegemisi, mis pakuvad osalemisvõimalust kogu Eesti rahvale: õpilastele, õpetajatele, lastevanematele, üliõpilastele.

Ettevalmistused on täies hoos. Näiteks tegelesid Lauri ja Alo nädalavahetusel koos tublide vabatahtlikega sellega, et valmistasid ette Hea õpetaja kuu materjalid kõigile algatuses osalevatele koolidele.

www.opetajakuu.ee

President Ilvese ja Noored Kooli sihtasutuse algatus “Tagasi kooli” nädal toimub sel sügisel samuti Hea õpetaja kuul: 19.-23. oktoobril. Sel nädalal kutsume tegusaid kodanikke, lapsevanemaid, vilistlasi ja üliõpilasi kooli, et anda seal (vähemalt) üks tund.

Külalisõpetajate tunnid võimaldavad muuta koolielu mitmekesisemaks, vahendades õpilastele praktilisi teadmisi ja kogemusi eri eluvaldkondadest. Lisaks annab “Tagasi kooli” hea võimaluse kohtumisteks õpetajate ja koolijuhtidega. Just sellest võivad alguse saada mõtted järgmiste sammude jaoks - kuidas aidata kaasa Eesti hariduse edenemisele ka pikemas perspektiivis.

Juba täna on registreerunud rekordarv koole üle Eesti - üle 200! Nüüd on külalisõpetajate kord registreeruda. Tule ja anna ka Sina üks tund!

www.tagasikooli.ee

” I am funny, like to contact girls, prefer computers and other electronics.”

Väljavõte koduülesandest “A letter to Meg”.

1. september. Äratus kl 6.55. Kodust välja kell 7.55. Rongile kell 8.10. Tondilt tulevad peale Terevisiooni inimesed koos kaameraga. Filmivad minu sõitu Sauele. Rongis vaatan üle oma klassi nimekirja, püüan nimesid meelde jätta. No ei jää kõik meelde. Jõuan kooli. Nii palju on vaja teha. Õpilastele tunniplaan ja õppeaineteks vajaliku materjali nimekiri paljundada, kriidid võtta… Huh! Vahepeal leian siiski mõne minuti, et Urmas Vainole väike intervjuu anda. Ja nüüd klassi! Lapsed on juba 9.15 kohal, pool tundi varem! Ja nad kõik tõid mulle lilli ja olid imearmsad! Kell 10 läheme staadionile aktusele. Meil on ilus koolihümn – ja kõik laulsid kaasa. Super. Nüüd klassijuhatajatundi. Poisid hakkavad juba oma tõelist palet näitama, aga ei midagi hullu, vahvad rüblikud.

2. september. Õpetajate toas tuleb televiisorist Terevisoon, oodatakse minu esimese koolipäeva klippi (http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=97235). Nii lahe, kui kõik sulle kaasa elavad ja nii toetavad on! Muidu möödub päev tutvumise ja reeglite tutvustamise tähe all. Tundub, et asi enam-vähem sujub. Kuuendikud on küll šokeeritud, et peavad iga kuu ühe raamatu lugema ja tituleerisid mind karmiks õpetajaks. Sest reeglid sai neile ka konkreetselt paika pandud. Ooo, ja sossumeetri (3. lennu hellitusnimi sotsiomeetrilisele reale) proovisin ka ära – et kuidas neile reeglid meeldivad ja kas kavatsevad neid täita. Ja enamikule sobisid reeglid väga hästi. Kes tagapool olid, nemad ütlesid, et neile põhimõtteliselt reeglid ei meeldi. Kah õige, mulle ju ka mitte. Aga kullakesed, mismoodi ma teid muudmoodi esialgu ohjes hoian? No esialgu proovime ikka reeglitega, eks siis hiljem vaatab. Ahjaa, 2. septembril külastas mind veel üks ajakirjanik, seekord Saue valla lehest, kus peaks nüüd lähitulevikus ka minust lugu ilmuma.

3. september testin õpilaste taset. Teevad kõik ühe tasemetesti, neid on mul nüüd kokku vaja parandada 89, lisaks veel 4. klassi etteütlused. Nurisevad testi üle, aga teevad korralikult ära. Kontrollinud veel pole, aga esmapilgul tundub, et tase on päris erinev, ka klassiti. Ja üks kuuendatest klassidest oli lihtsalt eriti jõhker minuga täna. Eile nagu polekski mingeid reegleid-kokkuleppeid paika pandud. Aga ometi me panime need paika, mistõttu jätsin neli poissi pärast tunde. Rääkisin nendega individuaalselt (siinkohal tervitused Kadrile:P), sain esialgu kõigiga kokkulepped sõlmitud. V.a ühega, kes kohale ei ilmunud. Igatahes on mul tunne, et ühe klassiga jäi sõltuvusfaas küll ära ja sattusin kohe konflikti:P Eks mul ole sellepärast parajad süümepiinad ka, aga vaatame, mis järgmine nädal toob. Oh seda koolielu. Muide, klassijuhataja tunnis valisime klassivanemat, kelleks sai klassi kõige pisem poiss, kes muide õpib ka saksofoni. Öelge nüüd, et minul kui jazzi armastajal süda ei heldinud saksofoni peale:P Neid toredaid väikseid momente on kolme päeva jooksul ikka ka olnud. Naljakas on käia mööda koolimaja ja kuulda suuremate õpilaste hämmastust, et mis see on ka õpetaja või, nii noor ju:) Koju jõudes vajusin magama ja magasin 3 tundi järjest.

Selle kooliaasta alguslugu on Virmalistelt (”Naer”).Kristiine gümnaasiumi õpilased laulsid seda aktusel. Aitäh teile kauni esituse eest! Hämmastav oli veel see, et koolist koju sõites mängis lugu ka raadios. See lugu mängib kuidagi minu sisemistel keeltel.Noil päevil ja ka täna on olnud mõned meeldivad kohtumised õpilastega. Ise küll natuke pelgan aasta algust ja natuke on hea meel samuti. Hea meel on inimeste üle, kuid pelgan kuidas see õppetöö meil koos minema hakkab.Sümpaatseid kohtumisi koolis ja jõudu! soovib Priit A