Ideid, ideid, ideid.

Imeilus sügis ja  peaaegu kahe kuu taha jääv kooliaasta algus.  Käes ongi juba esimene koolivaheaeg. Aeg on vaadata tagasi kahele esimesele kuule. Algus on olnud igale alustavale õpetajale individuaalne ja väga isiklik.

Tänu Noored Kooli programmile sain mina alustada teekonda Emmaste Põhikoolis 1. klassi õpetajana, samuti 5. klassi eesti keele ja kirjanduse õpetajana. Noored Kooli on andnud ettevalmistuskoolitusel kätte vajalikud suunised ja kompassi, aga mitte kaarti, sest kõik muu on minu enda teha. Kuigi olen varem lastega töötanud, mitu aastat lasteaia õpetaja ja mõned aastad noorsootöötajana, oli esimesel septembril ja edaspidigi värin sees.

Start on olnud väljakutsuv ja ambitsioonikas. Esimene aasta koolis õpetajana, aga eeldab iga päev tugevat iseloomu ja iseseisvat mõtlemist. Sooviks on olla ju kohe väga hea õpetaja, aga olenemata kõigest on algperiood kohati konarlik. Kõik asjad pole ja ei saagi kohe olla tasakaalus. Alustava õpetajana tunnen end kooli juhtkonna, lapsevanemate ja kolleegide ees siiski ebakindlalt. Tunnen, et ennast tuleb ju tõestada, isegi kui keegi seda välja ei ütle. Samuti ei ole klassis ainult kukupaid lapsed, vaid iga laps on erinev isiksus.

Peaaegu kahe kuu jooksul on olnud minu, kui alustava õpetaja peamine fookus suhete loomisel. Soovin olla klassiruumis hooliv, tähelepanelik, mõistev ja toetav. Klassiruumi näen, kui improvisatsiooniteatrit, kus toimuvad proovid päriseluks ja lavastaja rollis on õpetaja. Samas tunnen end ka iga päev kui treener või koorijuht, kes hoiab käes nähtamatut stopperit ja taktikeppi.   Aga, kas klassis peab olema täielik kontroll õpetaja käes? Arvan, et mitte alati, sest parimad ideed tulevad just õpilastelt. 

Küsimusi, mis iga päev tekivad on väga palju. Üks peamisi on, kuidas saada aru, et õpilaste aju töötab ja kuidas lülitada sisse ka väljalülitatud mõistus? Minu jaoks ongi oluline, et säiliks klassiruumis nii huvi, kui tähelepanu. Samas ei saa hetkekski unustada, et päris õppimine toimub ikkagi ainult ebamugavuse ja mugavuse piiril. Siinkohal on oluline see, mida mina teen sellel ajal, kui pole kontakttund. Muutused saavad alguse minust. Pidevalt peavad olema tagataskus varuplaanid, millega tundi muuta huvitavamaks. Mõtlemine lastel ja ka täiskasvanutel tuleb läbi tegutsemise. Peas on kogu aeg aktiivne mõte, et  juurde on vaja ideid, ideid ja veelkord ideid. Aga kuidas leida aega, sest ööpäevas on ainult 24 tundi ja vahepeal peaks magama? On õnn, et abiks on erinevad veebikeskkonnad, ERR arhiiv ja õppematerjalid. Iga päev uusi ideid otsides on samas huvitav ka ise uusi asju õppida. Vahel tuleb muidugi ütelda stop, sest muidu ei jää aega puhkamiseks üldse. Vahel tuleb nautida lihtsalt teekonda ja jätta uus äge plaan ukse taha, sest õpilased ei ole alati valmis uuteks meetodideks. On küll raske loobuda ja vahel tahaks jonnida, aga õpilased on need, kes ütlevad meile, millised meetodid neile sobivad.


Kristine Diane Liive, NK 12. lend

Miks on äge olla NK õpetaja ehk kuidas saan olla õpilastele eeskujuks?

Alustame algusest. Miks ma valisin Noored Kooli programmi? See on üks vahva programm, mis annab Sulle võimaluse olla 2 aastat koolis õpetaja ja eestvedaja. Minu jaoks oli otsustavaks NK põhimõte, et iga laps Eestis saaks väga hea hariduse. Pean oluliseks igasse õpilasse uskumist ja nende toetamist. Noored Kooli meeskond usub samamoodi ka meisse, õpetajatesse. Nende jaoks on oluline, et lisaks õpetamisele oleks meil ka enda aeg ja hobid ehk me ei veedaks päevi-öid järjest koolis, vaid laeks enda akusid ka väljaspool. Liitusin, et saaksin olla veel parem õpetaja ja osa sellest jõuduandvast liikumisest.

Minu 9. klass eelmisel õppeaastal Ivo Linnaga

3 põhjust, miks olen õpetaja:

1. Väiksest saadik on mulle meeldinud multifilmid ja maagiast jutustavad raamatud. Nendega kaasnev avastamisrõõm, oma maailma loomine ja seikluste otsimise soov pole minus siiani kadunud, kuigi lapsena tundus, et täiskasvanuna seda olla ei saa. Mulle näis “täiskasvanute maailm” otsekohesem, nukram ja külmem – rõõmu ja lusti sinna tihti ei lasta. Mäletan teismelisena tunnet, et ma küll ei taha suureks kasvada, sest ei soovi kaotada oma vigureid ja nalju. Nüüdseks mõistan, et saan olla lapselikult rõõmus ja uudishimulik, olles samas ka kohusetundlik ja vastutust võttev kui olukord seda nõuab. Näen, et kuigi mõnda osa täiskasvanu elust igatsetakse, siis enamasti on arvamus, et peale õpinguid on vaid töö ja kohustused. Minu üks soovidest ongi olla noortele eeskujuks ja näidata, et enda harimine ja proovile panek aitab leida endale meelepäraseid tegevusi, mida saab ka elukutsena teha. Julgustan järgima oma huvisid, sest säravad silma ja tahe pingutada on need, mis uksi avavad ja võimalusi pakuvad.

2. Koolis õpetades lähtun järgmisest põhimõttest. Suhtun õpilastesse nagu ma tahan, et nad minusse suhtuksid ehk võtan neid võrdsetena. Muidugi olen tunnis korra haldaja ja tunni läbiviija, samas annan neile vabadusi, millega kaasnevad ka omad vastutused. Võrdsuse rõhutamine toob sisse ka inimlikkust ja see on noortele eriti oluline. Soovi olla suur ja mitte enam laps on tugevalt tunda. Leian, et väikeste sammudega saab õpetada, et iga vabadusega kaasnevad  teatud kohustused. Kui saad viimastega hakkama, siis võid julgelt hüvesid nautida. Eksimuse korral pead mõneks ajaks sellest vabadusest loobuma. Sellise süsteemiga kaasneb ka pidev kokkulepete rõhutamine, et õpilased peaksid meeles ühiselt antud lubadusi ja eksimiste tagajärgi. Kohusetundlikkust ja vastutuse võtmist on vaja igal elualal; nendest rääkimine ja oma tagajärgedest õppimine on parim viis, kuidas valmistuda edasiseks eluks.

3. Osa õpetaja tööst on ka kuulamine, õpilaste jälgimine ja neisse uskumine. Õpilased teavad, et võivad tulla minuga kõigest rääkima. Minu jaoks on oluline, et olen õpilaste jaoks olemas ja kui ma ise neid aidata ei oska, suunan nad edasi. Igal ühel meist on oma lugu ja me ei saa eeldada, et teame juba poole jutu pealt, mida teine öelda tahab. Vaja on märgata kõiki, nii vaikseid kui kõvahäälseid ja olla neile vajadusel toeks või otsida abi. Võib-olla saan just mina olla selle õpilasele abiks, kui ta seda soovib. Luues õpilastega head suhted on neid kergem õpetada, sest nad usaldavad sind ja on valmis sind kuulama isegi kui teema on keeruline. Lähenedes individuaalselt on võrratu näha, kuidas õpilased hakkavad koostööd tegema, kes kiiremini, kes aeglasemalt, kuid igal ühel on arengut näha. Usun, et iga õpilane on võimeline hakkama saama, kui ta ise töötab ja tahab.

Need on minu põhjused, miks ma seda tööd teen ja armastan. Tean, et muutus algab minust. Õpetamine on minu viis anda tagasi oma kogukonnale ja läbi selle muuta meie kõigi elu paremaks, sest homsed tegijad on täna koolipingis.

Diane
12. lend 

konn

Sügis Moostes

Mõisakompleks järve ja metsatuka piiril
Mõisakompleks järve ja metsatuka piiril

Päeviku sissekanne 27.09.19

Eile oli ilus päev. Neljapäev. Minu jaoks nädala viimane päev koolimajas.
Ma ei igatse koolist ära – pigem on lastega tegelemine lihtsalt väsitav.
Ilma 8+ tundi uneta oleksin ma täpselt samasugune nagu need kes mu klassis. Või piinleks enesekontrolli valudes – surudes alla impulsse et olla “korralik” ja “eeskujulik” täiskasvanu.

Aga igatahes.

Eile oli ilus päev.
Peale tunde võtsin kohvi ning lihtsalt mõtlesin oma tundidele.
Infoks: harjutan elus ja seetõttu ka klassis teadlikku teadvustamise teadvustamist. St. keskendun alati (kui meenub, märkan ja suudan/oskan) sellele, et ma taipan. Üritan sõita märgatu harjal – alati uuesti ja uudselt. Sest iga hetk on kordumatu.
Ühesõnaga taipan et taipan.
Koguaeg.
Läbi taipamise olen selles kohal mis on. Ja klassis on. Palju.
(Minu tagasihoidlikus klassis kuni 17 inimest korraga.)
Ja olnud joonud oma kohvi ning mõtisklenud just olnu üle – läksin klassi.
Klassis istusin arvuti taha maha ja kandsin tunnid sisse.
Kandsin tunnid ning koos sellega suutsin anda pea igale lapsele individuaalse mõtte või kommentaari.
Üle koridori toimus klassis klassiõhtu. Näpsasin lahkudes sealt laualt paar krõpsu (luba oli olemas) ning vahetasin paar seda erilist sooja ning isiklikku emotsiooni mida saab ainult peale tunde teha. Tead küll neid rahulikke hetki koolimajas peale igapäevamelu.

Ja koju sõites paistis päike. Oli soe sügisõhtu hakk.
Ma tundsin et täna oli minust kasu.
Eile oli ilus päev.

Pärjatud Mooste Park ja Järv
Pärjatud Mooste Park ja Järv

Vaikus ja rahu sünnitavad ilu.

Igaviku laotusesse –
vaikus ulatab käe.

Eemal kauge kumin,
kaugemaks jääb.

Lehtede sahin
meenutab tuult.

Akordioni viis,
kaunistab veel.

Vaikusest ja vaikusesse,
sünnib rahu.

25.09.2019 Mooste

Vaade antud luule kirja panemisel
Vaade antud luule kirja panemisel
Õpilased kunstitunnis
Õpilased kunstitunnis
teacher Hardi
MR. Hardi – 4.ndike antud nimi
Selge kui stock-foto
Selge kui stock-foto

/ Õpilase kunstitund/




Tekst originaalne – piltide autorite kontakti küsida.