Tänukiri

Tänaseks päevaks olen õpetajarollis olnud kaks ja pool nädalat. Täpselt sama kaua on olnud minu õpilased esimest korda kooliõpilase rollis. Minu klassi õpilane küsis minult täna järgneva küsimuse: ”Õpetaja, kas sa oled ameerika mägedel sõitnud?”. Vastasin talle, et vist päris ei ole. Järele mõeldes oli see sulaselge vale, sest elu ongi üks suur ameerika mägi.

Tegelikult on täna see hetk, kus ma soovin hoopis öelda ”AITÄH!”. Aitäh mu armas 1C, et sa lased mul olla nii hea õpetaja, kui ma täna oskan. Aitäh mu armsad kolleegid, kes küsivad, kuidas mul läheb. Aitäh mu armas kooli tugipersonal, kes on minu jaoks olnud olemas palju suuremal määral nõu ja jõuga kui oskasin oodata. Aitäh mu armsad lapsevanemad, et annate mulle võimaluse ja usaldate mind oma lastega. Aitäh mu armas Pelgulinna Gümnaasiumi juhtkond, et te annate mulle võimaluse ja võtate mind kui inimest.

Aitäh armas Noored Kooli meeskond, et usute minusse ja lubate mul teha vigu. Aitäh Maria, et toetasid mind tuutorina ja inimesena Narva linnalaagris. Aitäh Siiri, et vedasid mu jõuga Narvas Nooruse spasse ja oled eeskujuks ”lihtsustamisega”. Aitäh Liis, et kogemata tutvustasid mulle Noored Kooli programmi ja oled mu sõber. Aitäh Matis, et puhastasid mu pead rääkides viimasel Noored Kooli koolitusel mittekoolijutte. Aitäh Kätlin, et kutsusid meid oma koju ja tutvustasid meile oma kutsubeebit. Aitäh KOGU NK 13. LEND, et oled minuga koos sel teel ja inspireerid mind igaüks omal moel. Aitäh mu pere ja sõbrad, et toetate mind ja soovite jaksu.

Õpetaja Anna-Stina tehtud käsitöö klassi seinale enne kooli algust.


Triin Tikkerber ja tema õpilased

Ootus vs tegelikkus

Uus amet, uus roll. Esimene kool, esimesed õpilased, esimene koolikollektiiv, esimene esimene september, esimesed õnnestumised, esimesed ämbrid, esimesed proovilepanekud, esimesed kingitused, esimesed kallistused, esimesed üllatused, esimene nädal õpetajana. Kõik on uus septembrikuus! Mida ma ootasin, aga mis tegelikult juhtus?

On esimene september, kõik on kenasti riides ja ootusärevad, mina ka. Lapsed tulevad, naeratus näol. Nähes oma õpetajaid, kallistavad neid ja annavad lilli. Taasnägemise rõõm on suur! Ühtäkki heliseb mu telefon, helistab üks kolleeg, samal ajal käega üle rahva viibates: “Triin, tule ometi siia, lapsed tahavad sulle lilli anda.” Lilled mulle, ma ju uus?! Mõtlesin oma peas. Läksin. Tead kui südantsoojendav see oli, üksteise järel tulevad, ulatavad lilled ja kallistavad, milline vastuvõtt! Sel päeval läksin koju ämbritäie lillede ja suure hulga kommikarpidega. Ma ei osanud seda oodata, aga tundsin, et olen omaks võetud!

***

On esimene tund, mille olen planeerinud tutvumistunniks. Mul on peaaegu 100 uut õpilast, tahan ju kõigi nende nimesid teada. Igas klassikomplektis teeme nimede ringi. Kõik tutvustavad ennast, ütlevad lemmikvärvi ja tegevuse. Kõik sujub! Ühtäkki, midagi, mida ma ei osanud oodata. Mind pannakse kolmandas klassis proovile. Kui ring on läbi tehtud, tõuseb käsi ja julge hääl üle klassi lausub: “Nonii Triin, palun ütle, mis meie nimed siis on?” Hetk hiljem olin kuueteistkümne ootusäreva silmapaari ees, kes kõik soovisid kuulda mind nende nimesid ütlemas. Ma ei saanud endale lubada põrumist, aga oli see alles mälutreening! 

***

Lastel tuli mõelda, mis on nende unistus ja see paberile pildiks vormida. Näen joonistusi rahast, kassist, koerast, hobustest, sukeldumisest ,reisimisest, lendamisest, uhkest majast ja siis midagi ootamatut. Küsin: “Mis on sinu unistus?”  Ta vastab: “Ma tahan olla ingel, sest siis ma saan kõiki aidata!” Jään sõnatuks…

***

Ma üldse ei hakka rääkimagi kaardikestest, lugematutest kallistustest, väikestest kingitustest, sellest särast silmas, kui midagi rasket õnnestub, loovusest ja õpilaste siirusest. Ah jaa,  ämbritest rääkides… Neid on ja tuleb juurde, aga pole midagi, mida loovus, koostöö ning avatus lahendada ei suudaks.

Mulle meeldis see tegelikkus.

Olen tänulik, et Noored Kooli on mulle selle võimaluse andnud. Olen tänulik, et Tallinna Kunstigümnaasium on mu enda hulka võtnud. Olen tänulik oma õpilastele, et nad mu omaks on võtnud. Olen tänulik, et kolleegid on toetavad. Olen tänulik oma kolmeteistkümnendale lennule. Olen tänulik võimaluse eest olla õpetaja ja õpilane.

Esimeses klassis teist korda elus.

Kätte oli jõudnud kauaoodatud esimese koolipäeva hommik. See mõnus elevus ja närvikõdi olid samasugused nagu 22 aastat tagasi, ainult roll oli muutunud.

Seisin oma uue töölaua taga, hingasin sügavalt sisse, vaatasin enda ümber kaunistatud klassiruumi, kontrollisin üle klassijuhatatunni kava ja tuletasin endale meelde kõike, mida olin teinud, et jõuda sinna, kus ma olen. Naeratus tuli näole ja klassi sisenes esimene säravate silmadega õpilane, käes imearmas lillekimp oma esimesele õpetajale.

Sellest on möödas nädal, aga ajal on olnud huvitav kulg. Päevad on möödunud hästi kiiresti, aga samas on toimunud tohutult palju. Esimest koolipäeva ei olnudki nii lihtne meenutada.

Uued ülesanded, uued kolleegid, uued rõõmud, uued mured – päriselt ka kõik – kõik on uus septembrikuus. Seega siin vist polegi midagi imestada, et kiired päevad tunduvad lõputult pikad.

Vaadates sellele nädalale tagasi on olnud palju tõuse ja mõõnasid. Nädala kõige madalamal hetkel tegin ma näiteks arvutusi, mitu hommikut tuleb mul veel kell kuus ärgata, enne kui kooliaasta läbi saab. Samas ei kaalu ükski mõõn üle mu õpilaste  põnevil ja avastamisrõõmu täis silmi.

Tuleb tõdeda, et september on eriline aeg, kus olla asjalik, täita uusi eesmärke ning teha kõvasti tööd. Ikka selleks, et kõik saaks rahulikult oma rööpasse loksuda.