NK õpetaja suvi

Mida teeb NK õpetaja juulis?

Kui kooliaasta vahetult enne jaanipäeva lõppes, siis tundus, et nii tööd kui energiat jagub terveks suveks. Sügisel ootab mind ees uus õppekorraldus (üldõpetus) ja uus aine, mis vajab lisaks muule ka uut õppekava, nii et tundus ainult loogiline planeerida ettevalmistustega alustamine juba juulisse. Lisaks natuke enesetäiendamist, teiste õpetamist ja noh, küllap siis jõuab ka natuke patareisid laadida.

Reaalsuses aga avastasin, et viimati oli mul võimalus niimoodi pikalt suvel puhata umbes 15 aastat tagasi ja kohe kuidagi ei kisu arvuti taha tööd tegema. Tabid on küll mingis aknas eeskujulikult lahti, aga vaadanud neid avamisest saati ei ole.. 🙂

Seega Noored Kooli õpetaja, pärast pikka esimest õpetaja-aastat, võtab päriselt aja maha ja teeb kõiki neid asju, mida aasta sees hästi ei jõua või ei saa:
käib palju rabades ja soodes uitamas;
kohtub sõpradega, kelle jaoks kooliaasta sees on alati liiga vähe aega;
aitab hooldada kaitsealust rannaniitu Puhtul;
teeb heina ja sööb palju herneid otse põllult;
loab jalad seinal raamatuid;
vaatab ühe jutiga ära Stranger Things´i uue hooaja;
käib saunas, ujumas ja telkimas;
käib kinos, teatris ja peol;
ja kõiki neid teisi asju, mida ikka on suvel hea teha..

See pilt näitlikustab mu suve – ootamatult leitud inimtühi rabajärv. 🙂

Puhkuse lõpuni on veel kolm ja pool nädalat. Kavatsen jätkata energia ja elamuste kogumist, mida pimedal novembriõhtul meenutada ja mille toel järgmisel aastal jälle parem, rõõmsam, jaksavam õpetaja olla!

Noored Kooli linnalaager.

Mida ma nendega homme teen?

See aasta on järjekordselt uus lend alustamas Noored Kooli programmi, selleks on Eesti pealt kokku korjatud 29 särasilmset õpetajahakatist. Pole paha, või mis?  

Maitse suhu saamiseks teeme 300 Narva lapsele keelekümblust ja projektõpet, millega raputame nende maailma ja ka enda oma. Terve suve oleme laksinud NK koolitusi ja varunud oskusi, teadmisi ja meetodeid selleks, et avastada esimesel päeval paanikaga ennast mõtlemas  „Mida ma nendega nüüd päriselt teen“ ja „Mida ma nendega homme tegema hakkan?“.

Nende imeliste rüblikute taset ja huve ei osanud me ette näha ja seda oma suurejoonelistes teemaplaanides ja tunnikavades kajastada. Aga peamised oskused on vaikselt selgeks saamas ja need ei ole üldse seotud teemaplaanide või tunnikavadega. Need on ka tähtsad, aga mõned asja on siiski tähtsamad.  Meie, Maailmamuutjad,  tahame luua positiivset muutust lastes ja maailmas üldiselt. Kuid kuidas me seda siin Narvas teeme?

Lihtsalt!

Meie usume muutuse võimalikkusesse! Kuidas?
Me ütlemegi sellele marakratile, kes tundi segab, et „ta on tegelikult väga tubli, et tõlgib teistele eesti keelest vene keelde“ ja „ Temas on nii palju potentsiaali, sest ta on nii energiline“.

Ja vahel pall veereb õigesse väravasse ning see sama marakratt võtab oma ülesande ja istub eraldi pinki, et keskenduda oma tööle. Vot nii! Kukupai valmis! Muutus silme ees!

Me pidevalt Õpime! Ja veel Kuidas!

Üks kolmandik on seminarid, teine osa meie enda kogemused ja kolmas osa on meie lennukaaslaste kogemused. Need kokku moodustavad sellise maagilise kompoti, et igapäev särame laste ees uue energia, meetodite ja järjepidevusega. Tunnis oma kogemusest õpin seda, et ma pean midagi muutma kiiresti. Kõrvalklassist saan meetodi, kuidas panna oma klassi põngerjad mängu abil eesti keelt kõnelema. Õhtul saan arutada tuutoriga, kuidas ja miks ja mida saab veel paremini selle meetodiga teha. See laager siin on suur punutud kookon, et saaksime liblikatena taassündida.

Me Hoolime! Kuidas?

Me avame oma uksed ja südamed nendele moosivarastele, et nad tuleksid meie tundi ilma hirmuta. Näitame, et nende mõtted on olulised ja väga tähtsad. Me rõhutame, et vead eesti keeles on nii toredad, sest nendest saab nii palju õppida. Me ütleme selle sama moosivarga esimese vigase lause peale „Nii tubli, proovime veel!“ ja 100. lause peale ütleme „Jah! Sa oled nii palju arenenud. Proovime veel!“

Me võtame vastutuse! Kuidas?

Need patsaanid siin koolis on meie patsaanid. Need kaagid siin klassis on minu kaagid. Mina vastutan nende eest, sest nemad on usaldatud minu kätte. Mina olen nendega kolm tundi iga päev ja mina õpin tundma nende hingeelu peensusi. Need kaks nädalat saame meie nende jaoks olemas olla ja näidata, et nemad on väärt meie aega, meie energiat ja pühendumust, sest iga laps väärib parimat haridust.  Lõpuks on see meie igaühe töö olla olemas ja võtta vastutus, see muudab maailma paremaks kohaks.

Vastuseks „ Mida ma nendega homme teen?“
Lihtne!

Seda sama mida tegid eile aga veel paremini ja suurema armastusega.