Getter (Jaani) ja Hardi (Volmer). Iga nime taga on lugu

Kuidas tundub väljakutse õppida ühe õhtuga selgeks 31 nime? Minu jaoks on see paras pähkel. Olen nimede meelde jätmiseks kasutanud erinevaid mooduseid – peamiselt püüdnud neid siduda mõne tuntud inimesega. Nii näiteks on minu tutvusringkonnas Getter (Jaani), Elton (John) ja nüüd ka Hardi (Volmer)

Ühel toredal maikuu õhtul tuli meelde jätta 31+ nime. Vahvad ja armsad kursusekaaslased (31), NK meeskond ja vilistlased, 11. ja 12. lennu ägedad osalejad – päris korralik nimede mets. Õhtu oli täis emotsioone ja minu peas korralik nimede karussell, kus mingil hetkel ei suutnud enam nime ja nägu kokku panna.

Aga õnneks olen ma sattunud imedemaale, kus igal koolitusel saab nii palju uusi teadmisi ja oskusi, mida kohe ka rakendada. Nii oleme kolmel kokkusaamisel etevalmistuskoolitustel hoolega ka üksteise nimesid õppinud.

Nimesilt või märk

Nimesilt on kõige käepärasem ja ajule mitte koormust tekitav (ei pea meenutamiseks pingutama, saab kenasti sildilt lugeda) 🙂 Kleebitavat nimesilti soovitaks juhul kui on ühe või paari päevane kokkusaamine, see kipub kiiremini ära tulema, kaduma ja teiste külge kinni jääma ;-). Kasutasime ühel koolitusel ka post-it paberit nimesildi tegemiseks. Pidas vastu koolituse lõpuni ja õppisime selle käigus ka post-it paberit õigesti kasutama 🙂

01.06.2019 Koolipäevad täis loovust ja aktiivset tegevust. Merjam ametis märgi masinaga.
Autor: Helen Valdma

Püsivamalt soovitaks ühte eriti vahvat viisi – oma nimega märgi kujundamine ja valmistamine. Vahva Merjam tõi viimasele koolitusel kaasa märgi masina ja toorikud, mis tekitas rohkelt elevust ja pani aju loovama poole rõõmust kilkama. Märk on püsivam, selle saab ise kujundada ja selle tegemine tekitab kõigis rõõmu ning arendab loovust. Kadumise võimalus siiski jääb, kuid loodan, et meie märgid hoiavad omanikku vähemalt kaks aastat 🙂

Nime taga on lugu – vaikselt märgatavad lood

Öeldakse, et üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. Esimesel koolituse nädalavahetusel sain enda jaoks kaks väga ägedat viisi üksteisega tutvumiseks ja ka nimede paremaks meelde jätmiseks. Kuidas see võimalik on? Märkamine on kindlasti nende kahe toreda meetodi ühisnimetaja ja läbi proovides saab aru, kuidas see võimalik on.

  • Pilgu otsimine (võib nimetada näiteks ka pilguretk või pilguhetk) 

Grupp seisab ringis. Vaikides otsid silmsidet teise grupi liikmega ringis, selle leidnud, vahetad ringis koha. Nii otsid silmsidet kõigi grupiliikmetega. Garanteeritud naer, turvatunde loomine ja emotsionaalne side. Boonusena saab füüsiliselt liikuda ja vaimselt mälu treenida.

  • Ühine nimetaja (võib nimetada ka ühisosa või sarnase leidmine)

Nimetatakse üks ühine nimetaja – näiteks jalanõud. Seejärel liiguvad kõik osalejad vastavalt ühiste jalanõude tunnuste järgi gruppidesse. Ainuke reegel on vaikus. Suhtlemiseks võib kasutada kõike muud peale hääle. Vaikides märkad tihtipeale inimest rohkem, kui rääkides. Samuti on tore jälgida emotsioone, kui ühised nimetajad lähevad keerulisemaks – näiteks hobi, millega meelsasti vabal ajal tegeled (tuleks valida siis üks, kui neid on rohkem). Omast kogemusest võin öelda, et käemärgid võivad olla teinekord väga erinevalt mõistetavad 🙂

Nime taga on lugu – kõrvaga kuuldavad lood

Me oleme kõik unikaalsed. Igal meist on rääkida  oma lugu. Lugu, mis on pikem või lühem, luule- või proosavormis või miks ka mitte lauldes. Igas loos on kuhjaga emotsioone, mis aitab meil asju paremini meelde jätta ja tekitab ka rohkem seoseid.

  • Nimi +  üks sõna

Ütled oma nimele lisaks ühe sõna, mis sul kohe pähe tuleb. Mõnikord tuleb nime ütlejale endalegi koos nimega ootamatult seostatav sõna – seda lõbusam ja meeldejäävam. Nt Merli Merlot. Need nimed kipuvad ka kohe meelde jääma 🙂

  • Nimi +  sellel hetkel enda jaoks oluline sündmus

Pisut pikem tutvustus, mida saab siis juba nimega seostada. Teema võib ka ette anda – nt miks sa siin oled või mis on varasem töökogemus vms. Nii olen koolitus koolituse järel saanud lisaks nimede kordamisele teada ka rohkem selle inimese kohta.

  • Nimi  + vastus küsimusele

Ringis viskab mängujuht palli ja küsib küsimuse – nt mis on sinu lemmik värv, mis on sinu saladus vms ja viskab palli ühele osalejale. Osaleja ütleb oma nime ja vastab küsimusele, seejärel esitab ise küsimuse ja viskab palli.

  • Nimi +  emotsioon

Nime ütlemisel teed juurde mõne nalja või räägid lühikese loo. Emotsioon jääb väga hästi meelde ja selle seostamine hiljem inimese ja nimega on oluliselt lihtsam ning toob uuesti muige näole.

Oma positiivne roll on kindlasti ka sotsiaalmeedial, mis aitab nimesid õppida. FB tšätt on suureks abiks, kui pead nime ja inimese kokku viima, kui ta seal miskit kirjutab. Alati jääb võimalus ka pilti vaadata :-). Samas lugu annab edasi ikkagi lihast ja luust inimene, kellega oled saavutanud nii vaikiva kui kuuldava füüsilise sideme.

Kirja sai nüüd üks väike tükike sellest, kuidas olen lühikese ajaga paljud nimed selgeks õppinud ja eelkõige kuulnud lugusid, mis on nimede taga. Võin kindlusega öelda, et kõigi uute sõprade nimed on nüüd selged ja lood nende taga veel avastamisel.

Selle kõik on teinud võimalikuks NK ettevalmistuskoolitused, mis on juba õpetanud paremini kuulama, märkama ja mõistma. Võtmeks uste avamisel nimede taga pean kindlasti neid vaikivalt märgatavaid ja kõrvaga kuuldavaid lugusid, mida need 31 suurepärast inimest on minuga juba jaganud.

Koolituspäevad (ja mitte ainult) on senini olnud täis emotsionaalseid vestluseid, tähelepanelikke küsimusi, aktiivset kuulamist ja vaikselt märkamist. Kõik selleks, et aidata meid ette valmistada sügiseseks vägevaks väljakutseks – osata aktiivselt kuulata, sügavamalt märgata ja paremini mõista.

Iga nime taga on lugu – kas vaikselt märgatav või kõrvaga kuuldav. Lugu tundma õppides õpime ka ennast paremini tundma, seda märgates näeme ka ennast selgemalt ja üksteist kuulates saame anda oma panuse tuleviku loomisele.

Ootan põnevusega, mis saab edasi. Olen sellel pikal teekonnal alles esimestel meetritel, mis on senini olnud hinge paitavad, pakkunud rohkelt emotsioone ja uusi teadmisi. Kõige enam hindan seda seltskonda, kuhu on suur rõõm ja au kuuluda!


Aasta viimane neljapäev ja soovid minu väikestele

‘’Hello, how are you, I’m fine, thank you.’’ Üks minu selle õppeaasta eredamaid hetki oli see, kuidas minu esimese klassi õpilane ütles tundi vaatlema tulnud välismaa õpetajatele selle lause – ilma ühegi pausita, ilma ühegi palveta minult ja õiges kontekstis. JESS!

Teine õpilane kolmandast klassist, kes samuti õpib esimest aastat inglise keelt, on tulnud tagasi reisilt ja jookseb minu juurde sööklas: ‘’Õpetaja, ma rääkisin reisil inglise keelt!’’ Ja jätkab ette lugedes lauseid, mida ta kasutas. Oeh. JESS! Jälle jess!

Kõik edulood pole seotud inglise keelega. Proovin alati toonitada, et suhtume üksteisesse hoolivalt ja ei naera üksteise üle, kui midagi läheb valesti või keegi kardab, vaid hoopis aitame ja toetame üksteist. Vaadates filmi, kus elevant kartis laulda, puhkes suur osa klassist tema üle naerma, aga üks poiss suunas teisi: ‘’Ta lihtsalt pabistab, ärge naerge!’’. JESS! 

Ja viimane. Olen lisanud ikka meie klassi kokkulepetesse juurde õpetaja kokkuleppe: ‘’Mistakes are good!’’ (,,Vead on head!’’) ja toonitan seda alati enda tundides tuginedes seminarides õpitule. Nad teavad, et vigadest õpime ja võib täitsa nii olla, et see, kes teeb vea, saab selle teema hoopis paremini selgeks kui see, kes kohe õigesti tegi. Ja siis ütles üks õpilane tunnis pärast seda, kui keegi teine vea tegi: ,,Aga õpetaja, te ju alati ütlete, et ,,mistakes are good?’’ Vau. JESS.

***

Käes on aasta viimane neljapäev – minu iganädalane viimane koolipäev. Neljapäev on alati olnud naljakas päev – hakkad nagu hoogu minema, aga siis paned pidurit ja nädal saab läbi. Alati on kahju, aga samas valmis nädalavahetuseks. Samamoodi on ka sel neljapäeval.

Aga seekord on teistmoodi kahju. Seekordne ‘’bye-bye’’ oli mitmeks kuuks viimane. Päev oli täis kallistusi, viimaseid lehvitamisi, kleepse ja kiituseid (ei saa eitada, et peaaegu iga päev koolis on täis kallistusi, lehvitamisi, kleepse ja kiituseid). Oi, kuidas mul on vedanud.

Mul oli nimekiri suve plaanidest tehtud valmis juba jaanuaris, aga nüüd, kui see on käes, on tunne hale-magus. Need väikesed inimesed on mulle hinge nii hinge pugenud. Soovin, et neil oleks õnnelik suvi, et nad tunnevad, et neid mõistetakse, nad leiavad mõttekaaslasi, nende vastu ollakse head, nad saavad olla õues ja joosta end ogaraks ja mis seal salata – ma loodan, et nad loevad/vaatavad midagi inglise keeles (ma ju pean inglise keele õpetajana seda lootma). Et me taas septembris klassiruumis puhanutena kohtuksime ja tunneksime koos õppimisest rõõmu. Õpiksime koos – mina õpetades neid ja vastupidi (iga päev!).

Uut kooliaastat ootan juba põnevusega – milline saab olema õpetamine siis, kui olen ühe aasta võrra juba targem? Nimekiri mõtetega juba ootab ja olen uueks ringiks valmis. Aga enne – hõissa suvi ja puhkus!