Noored Kooli

Noored Kooli 12. lennu osaleja Laura Evisalu: “Kui eesti keele tunnis selgub, et “rage’ima” polegi eestikeelne sõna …”

Istun vastakuti kahe noormehega, kes vastavad loetud raamatut. Kuulan, kuidas üks analüüsib tegelaste käitumist ja motiive seal taga. Suunurgad kerkivad eneselegi märkamatult, sest arutluskäik on selge ja huvitav.

„Miks te naerate?
Mis ma valesti ütlesin?“ küsib ta äkki.

„Ei midagi, kõik
on väga hästi, sellepärast naeratan, et hea on kuulata,“ seletan talle.

 „Valetab,“ ütleb kõrvalistuja naljatledes ja
mina teen uuesti katset poistele selgeks teha, et ma tõepoolest tunnen siirast
rõõmu sellest, kuidas nad arutlevad.

„Valetab, nii et
suu suitseb,“ võtab lõpuks esimene mu pingutuse kokku.

Kuigi selles
päevas oli palju väikseid võite ja ka vajaka jäämisi, mõtlesin õhtul veel mitu
korda ütlusele „valetab, nii et suu suitseb“, sest see on esimene kord, kui
kuulsin oma õpilast iseenesest kasutamas kõnekujundit. Kasutamas seda ilma, et
tema ees oleks mõni „ühenda kõnekujundid sünonüümse väljendiga“ tüüpi ülesanne,
mida siis pärast mõningast ahastamist, et ei tea neist ju ühtegi, lahendama
hakatakse.

Minu ja mu
õpilaste kooliaega ei lahuta väga suur ajavahemik, kuid ometi oli minu ehmatus
septembris nende töid lugema hakates suur. Tekkis küsimus, et kuidas õpetan
neid kirjutama ja lugema keeleliselt põnevaid tekste, kui sõnavara on nii
piiratud ja laused suisa põlgavad kahte tegusõna. Kuigi valutasin südant eesti
keele väljendusrikkuse pärast juba õpilasena, siis klassi ees muutus see kipitus
veel tugevamaks ning tihti tundus, et võitlen tuuleveskitega, sest
inglisekeelne meedia ja mängude maailm on oma tugeva pitseri vajutanud. Olen
pidanud lastele näiteks seletama, et rage’ima
pole eestikeelne sõna (nemad keeldusid uskumast) ja et meil seisavad ees ikka
väljakutsed, mitte challenge’id. Pimedatel
talvehommikutel Lasnamäele sõites olin juba alistunud, need suured ideaalid
kippusid kanalis tuulega lendu minema enne, kui oma helekollasesse klassi
jõudsin.

Aga pärast seda
päeva ei tundu tulevik enam nii tume, selle kuu jooksul, kui õpetajate jaks ja
motivatsioon pidid olema üsna ära kulunud, tärkas lootus, et äkki minu 96 eri
vanuses õpilast tegelikult juba mõistavad seda, mida neile nädalast nädalasse
räägin – et mitmekesine keelekasutus on huvitav, et me saame väljendada palju
rohkem emotsioone, tundeid, arusaamu, kui pöörame tähelepanu sellele, mida ja
kuidas ütleme. Et äkki nad lihtsalt ei oska seda veel välja näidata.

Tuli tagasi
tahtmine rääkida ise nii, et nad peaksid ikka küsima, mis mõni sõna tähendab,
et me saaksime koos arutada, millises olukorras on paslik öelda, et jutt ei pea
vett või mida siis ikka teha, kui palun keelt mõneks ajaks hammaste taga hoida.
Sain aru, et ka emakeelt võime õppida ja õpetada kohati nagu võõrkeelt, kus
tuleb pidevalt teha tööd sõnavara ja seoste omandamisega, ning kui nad nädalast
nädalasse kas või minu poolt tajuvad seda rõõmu huvitavate väljendite
kasutamisest ning ärkavad unest, kui sõnade seletamiseks ja ära arvamiseks
läheb, siis pole hullu. Isegi kui me hurjutame, pröökame, lullitame, muheleme hetkel
suure vaevaga vaid minu klassiruumis, siis midagi peab sealt ikka külge jääma.
Meistriks saadaksegi ju pika harjutamise teel!