Jaanika Kesküla Noored Kooli

Meil on alati vaid praegune hetk, las see olla siis õnnelik!

Lasteaed, algkool, põhikool, gümnaasium, ülikool tundus mulle tavapärane teekond haridusmaastikul, mida iga lapsevanem võiks oma lapsele soovida.

Me ju pingutame selle nimel, et motiveerida lapsi olema tublid ning täitma eeskujulikult normi. Normi, mida MEIE koos ümbritseva ühiskonnaga õigeks peame ning oma lastele ette söödame. Seejuures ei teadvusta me sageli, et maailm meie ümber muutub valguskiirusel. Ikka ja jälle peitume väheoriginaalse „see kõik on sinu tuleviku heaks“ selgituse taha. Uskuge, ma mõistan teid kõiki, kes te olete samas punktis, kus mina olin enne sisemist mõistmist, et saab ka teisiti – usalda oma last!

Õpitud abitus ei ole enam „IN“, moemaailmas puhuvad jälle iseseisvumise tuuled.

Täna saan koos oma lastega tänada, et minu ellu kirjutati peatükk õpetajaks saamisest ja olemisest. Jah, ma olen klassiõpetaja 3. klassi õpilastele ning minu teekond õpetajana on olnud ennekõike teraapia mulle endale.

21 imelist silmapaari, värvikat isiksust ja loendamatu arv ideid, unistusi ja emotsioone. See oli äratuskell! Ei, mitte elektrooniline piiksuja, mis üritab sind sulle sobival viisil äratada, tundes samal ajal piinlikkust, et üldse häält tegi.

Äratuskell, mis mulle kuuldavaks sai, oli ikka see vanaaja kapiplärin, mis väristab peale kapi ka kõrvadevahelise ala otsast otsani läbi.  See oli ärkamine lumehelbekeste ühiskonna massipsühhoosist, mille olin võtnud oma ellu vastu suisa avasüli, sest teisiti ei osanud.

“Kas etteütluseks on õpitud? Kas kooliasjad said kotti? Kas hambad on pestud? Me ju õppisime…” või olin see hoopis mina, kes õppis? Ilmselt olingi hoopis mina see, kes veel kell 23.00 järgmise päeva koolitükke tegi, sest laps oli juba ammu minu kõrval magama jäänud.

Teoorias on alati kõik palju lihtsam kui praktikas.

Nüüd, kus lisaks iseenda pingutusele oma laste tuleviku nimel, olen osa oma õpilaste eludest, näen, kui suure pinge all on tegelikult lapsed koolis ja ka väljaspool kooli. Minu kooliaeg jäi veel sellesse puutumata aega, kus info tuli raamatust, ajalehest, televiisorist või silmast-silma vestlusest. Siin see siil magabki! Lapsed elavad infokülluses ning neid saadab võimalus – või oleks nüüd juba õigem öelda kohustus – infot vastu võtta ja jagada ehk olla pidevalt „ONLINE“.

Olen mõistnud, et on olemas eraldiseisev alaealiste ühiskond ja see paik on täna julmem kui eales varem. See sisaldab pingeid, mida meie täiskasvanud lõplikult ei mõista ja ei saagi 100% mõista, sest sealsed normid ja probleemid tunduvad esmapilgul üsna tühised. On ju maailmas palju suuremaid muresid, kui vajadus omada viimase seeria iPhone´i või aastas 3 korda soojamaareisil puhkamas käia. Kuid viimased on eelduseks, et väikeste inimeste ühiskonnas edukalt „flexida“ ning teema ei piirdu enam ammu uue Nike´i tossupaariga. Sellised arengud on hirmutavad.

Maslow’ vajaduste hierarhia ehk inimesele omaste vajaduste kategoriseerimise ja väärtustamise süsteem ei kehti juba pikemat aega. See kõik on aga selle väikese inimese igapäevane reaalsus – võistlus ja võitlus koha eest päikese all.

Meil on alati vaid praegune hetk, las see olla siis õnnelik!

Alustasin oma õpetajaks saamise/olemise teekonda eeskujuliku ettekujutusega, et kodused tööd on vajalikud ikka selleks, et veelkord kinnistada koolis õpitut. Peagi märkasin, et nii see päris ikka ei ole. Selles puudub võrdsus õpilaste vahel, kes käivad trennis, kellel ei ole vanemad kodus abiks jne. Mida üks väsinud laps suudab, kui on jõudnud trennist koju? Palju üks lapsevanem jõuab, kui on tulnud koju peale pikka tööpäeva? Ma soovin pigem seda, et minu õpilased on kodus hoitud, neil on kõht täis ja nad on õnnelikud. Kas poleks tore, kui me saame koolis töödega valmis ja õpilane võib ise valida, kas tal on kodus vaja korrata? Kodus mitte ainult ei võiks, vaid suisa peaks veetma kvaliteetaega oma lähedastega. Kvaliteetaeg lähedastega ei ole aga aeg õpiku taga või televiisori ees, kus iga pereliige nohiseb ühe silmaga oma nutiseadmes ning teeb teisega koolitöid või vaatab viimast seriaali. Esoteerikud väidavad, et meil on ka 3. silm, kuid me ei oska seda kasutada ja nii saabki päevast nädal, nädalast kuu, kuust aasta ning peagi ei mäleta enam keegi, mida tähendab simast-silma ja südamest-südamesse suhelda.

Õnnelik oleme vaid siis, kui oleme teadlikud iseendast.

Ma ei anna enam kodutöid ja õpilased saavad korrata tunnis õpitut vaid omal soovil –  annan tagasi õiguse vastutada oma saavutuste eest!

Ma kirjutan õpilaste privaatümbrikutesse positiivseid ja julgustavaid sõnumeid – annan tagasi oskuse märgata iseendas ja teistes head, julgeda tunnustada.

Ma  lasen õpilastel ise tundi planeerida ja astuda õpetaja kingadesse – annan õpilastele tagasi enesekindluse ja oskuse mõista teist inimest.

Ma ei räägi õpilaste tulemustest hinnetes vaid protsentides, mille abil saavad õpilased kanda oma tulemused tulpdiagrammi – annan õpilastele tagasi oskuse näha iseenda arengut võrreldes isiklike tulemusi.

Ma selgitan igapäevaselt „AAA“ põhimõtet – ma annan õpilastele tagasi nende põhiõigused austada iseennast ja teisi, olla aus iseenda ja teiste vastu ning armastada iseennast, teisi ja seda, millega tegeled. Ausus, austus ja armastus on „IN“.

Mitte sihtpunkti jõudmine vaid teekond sihtpunkti on hindamatu väärtusega kogemus.

Mis sai teekonnast lasteaed, algkool, põhikool, gümnaasium, ülikool (baka, magister, doktor)? Sellest ei saanud mitte midagi, sest seda teekonda pole olemas. Need on vaid eraldiseisvad verstapostid, teekond on nende vahel. Teekonnal on kombeks aga pidevalt muutuda ja selle käigus muutuvad ka verstapostide nimetused – see on okei. Olgem siis julged ekslema ja otsima oma tõde, sest vastutust oma elu eest kellelegi teisele anda või kelleltki ära võtta on lihtsalt talumatult kerge. Mina valin vastutada iseenda eest ja seejuures kogeda kevade tärkamist, suve nautlemist, sügise üksindust ja talve rahu täis ühtekuuluvustunnet.

Suured tänud NK meeskond ja Harkujärve Põhikool, et andsite võimaluse tärgata ja nautida elu hoopis uuel tasemel!

Teekond NK-sse

Minu teekond NK-sse sai alguse juba 2017. aasta sügisel, mis andsin sisse oma põhiavalduse programmi astumiseks ning sain peale lühikest ootust vastuseks teate, et olen kutsutud Tallinna Ülikooli Noored Kooli praktilisse vooru.

Ma ei saa öelda, et mäletan 100% täpsusega kõike seda, mis sel päeval mu ümber toimus. Palju oli saginat, uusi nägusid, väljakutseid ning mis seal salata, kõike seda saatis ka üks korralik annus elevust ja närvikõdi. Mäletan, et praktilise vooru ülesanded olid hoopis teistsugused, kui ma ootasin ning panid meid, kandideerijaid, oma mugavustsoonist välja astuma. Ähmane mälestus on ka rühmaliikmetest, kellega koos ma neid ülesandeid sooritasin. Küll on aga väga hästi meeles see, et see päev tundus väga-väga pikk, kuid nii imelikult kui see ka kõlab, siis mitte üldse väsitav.

Peale praktilist vooru ja intervjuud läks asi veelgi põnevamaks. Isegi praegu tagasi mõeldes on raske leida sõnu kirjeldamaks seda, milline tunnete virr-varr valdas mind sellel detsembrikuisel päeval, mil sai öeldud see ,,jah’’-sõna, et liituda NK programmi 12. lennu osalejana. See oli üks paras kompott motivatsioonist, ootusärevusest (ja lihtsalt ärevusest – millega ma küll hakkama olen saanud?!), elevusest, teotahtest, uhkusest, kartusest ja kindlasti paljudest emotsioonidest veel, mis mul hetkel enam isegi pähe ei tule. Mind valdas hirm tundmatuse ja raskuste ees, kuid samas see kõik oli segunenud ka suure kindlustundega – ma ju teadsin tolleks hetkeks täpselt, et järgmised 2 aastat on NK suur osa minu elust. Mõeldes sellele kõigele tagasi, siis oligi minu sees üks põhiküsimus – kas ma ikka olen selleks kõigeks valmis?

Aga ma olin. Ja olen jätkuvalt. Ja samamoodi on nendeks igapäevasteks väljakutseteks, muredeks, rõõmudeks, madalseisudeks, tipphetkedeks ja eksimisteks (loe: õppimiskohtadeks) valmis mu positiivsed ja avatud südamega lennukaaslased, kes toovad kogu selle õppimise ja õpetamise kõrvale meeletus koguses toetust, hoolivust ning väärt nõuandeid. Ühel veebruarikuisel laupäeval oli mul võimalus anda enda panus, et ka järgmine, NK 13. lend saaks olema sama julge, teotahteline ja uljaspäine kui minu armas 12. lend. Ma osalesin Tallinna Ülikoolis 13. lennu praktilises voorus hindajana.

02.02.2019 NK praktiline voor Tallinna Ülikoolis
Autor: Annika Räim

Oli suur rõõm näha kõiki neid särasilmseid ja energilisi kandidaate ning nende esitusi. See oli suurepärane võimalus mitte ainult kandideerijatele, vaid ka mulle hindajana. Ma sain võtta selle päeva, et mõtestada uuesti läbi oma teekond NK-s ning roll õpetaja ja juhendajana. See kogemus andis mulle hea võimaluse lihvida oma nurki ning tuua oma töösse kaasa uus strateegia ja tegevusplaan. Niiet suur-suur tänu NK meeskonnale ja kõigile inspireerivatele kandideerijatele selle võimaluse eest!

PS: Tervitused 13. lennule – see seiklus saab olema kõike seda, mida salaja loodad, ootad ja kardad (ja rohkemgi veel!).