Helen Ilves

Miks ei tohi ropendada?

“Nii ei tohi öelda, sest see pole ilus!” või “Nii ei tehta!”

Tuleb tuttav ette? Väljendid, mis meenuvad lapsepõlvest, mil sai tehtud midagi, mis tundus õpetajale ebasobiv või öeldud sõnu, mis pole viisakad. Aga miks nii ei tehta? Miks nii ei öelda? Miks see pole ilus? Mida see sõna tähendab? Nendele küsimustele ei vastatud. Ei vastata tihtipeale ka täna. Ja nii jäädaksegi kasutama neid kulunud väljendeid ja arutama, miks ometi ei saa õpilased aru, kui neil palutakse olla viisakad.

Kasutasin ka ise neid kulunud väljendeid, kui mõni õpilane teist õpilast roppustega sõimas. Ei osanud alustava õpetajana muud öelda. Aga see ei toiminud, mitte midagi ei muutunud … (ainus, mis muutus, oli minu täienenud sõnavara). Olukord kestis päevani, mil algklassi õpilane karjus oma klassikaaslasele “Kiss my ass!”, ise teadmata, mida see tähendab. Hmm, õpilased ei teagi alati, mida kasutatavad sõnad tähendavad? Vaja teada saada. Parim meetod vastuse saamiseks tundus olevat õpilaste mini-uurimistööd.

See tähendab seda, et iga kord, kui kuulen õpilast ropendamas, palun temalt järgmiseks päevaks kirjalikult sõna tähenduse kirjeldust. Viimase veerandi alguseks on mulle kappi kogunenud arvestatav hulk häbelikult kokkumurtud mini-uurimistöid sõnade tähendustest. Selles potsessis teevad õpilased omavahel tulemuslikku koostööd. Kogenumad “uurijad” jagavad algajatele “uurijatele” soovitusi lehekülgedest, kust on võimalik sõnade tähendusi teada saada. (Arenenud on infootsimise oskus) Alati ei ole vastused olnud pädevad, pean jagama vajalikke lisaselgitusi, kuid abiks seegi. Kuulen ropendamist koridorides ja klassiruumis üha vähem ning õpilastest endist on saanud keelekasutuse korrapidajad. Aga mis peamine, nad teavad kasutatavate sõnade tähendusi.

Minu hüpotees, et õpilased ei tea alati, mida kasutatavad sõnad tähendavad, leidis kinnitust. Mida rohkem erinevaid võimalusi leiame koolis tähenduste selgitamiseks (lisaks riiklikule õppekavale), seda teadlikumad on meie õpilased. Ja ei ole nii, et mõned kohe ongi “sellised”, kes kasutavad roppusi kui sidesõnu … ei ole … kui jälgida, siis see müüt murdub 🙂

Lisaks keelekasutusele on veel tegevused, mida “ei tehta”. Näiteks, õpilastele meeldib vahetundides istuda aknalaudadel. Need on mugava kõrgusega, hea selga toetada ning koht, kus istuda, kui ei soovi olla põrandal. Tegelikkuses ei ole see meie koolis aga lubatud. Miks? Kindlasti on põhjusi mitmeid, kuid mina sain teada, et aknalaudadel istudes toetatakse jalad radiaatoritele, mis saavad seeläbi kahjustada. Selge, arusaadav. Nii lihtne see ongi, jaga seda infot õpilastele ja nad mõistavad.

Kool peaks olema koht, kus saadakse vastused küsimustele, selgitusi arusaamatutele teemadele ning õpitakse seeläbi iseseisvalt õigeid vastuseid leidma. Õpetajatena oleme olemas, et olla selle oskuse omandamisel juhendajaks. Sealjuures ei saa olla manitsev, käskiv, kurjustav, pigem ikka mõistev, hooliv ning selgitusi jagav.

Soovin koolidesse rohkem julgust küsida miks-küsimusi ning tahet neile vastata!

Noored ja nooremad

Eile küsis mu sõber, kas lähen peale neid kahte aastat rõõmuga hommikul kooli? Vastasin naljaga pooleks, et see sõltub sellest, kas olen tunnid hästi ette valmistanud. Sest vahel tuleb ikkagi veel ette, et päriselt ei jõua. Ja siis on värelus sees, et mis siis nüüd saab.

Juba vahetunnis küsisid 4. klassi tüdrukud minu käest, kas täna tuleb tunnis ka liikumisülesanne? Nad on väiksed, täis energiat, mis pulbitseb – lasta neid koridori omapead midagi tegema on alati risk. Aga ma saan neist nüüd natuke paremini aru kui eelmisel aastal. Lasin neil siis tänagi peale tekstülesande lõpetamist hüpetega meie pika koridori lõppu liikuda ja seal seinale kinnitatud radiaatorit puudutada – tugi ja liikumiselundkonna teema ikkagi  🙂

Ja siis päeva lõpp loomaaias, 12. klassiga, viimane tund sel kursusel. Tööpäev, inimesi pole, ümberringi lindude sädin. Hommikune lumi on sulanud, seisame lumeleopardi koopa ees ja kuulame õppeprogrammi läbiviija selgitusi. “Näe, ei ole jälle midagi näha,” taban end mõtlemast, aga siis hõikab keegi: “Vaadake!” Ja näen teda esimest korda päriselt. Peesitamas sarnast värvi kivil, nagu on see meie kooli staadioni ääres lebav rahn, mille otsast abituriendid eile, esimesel tõeliselt soojal kevadpäeval, oma ettekandeid esitasid.

8-aastane arenguhüpe ühes päevas, kevadpäikese valguses.

Leopard

Leopard, lumeleopardi sugulane. Foto: Marcell Pajo

Reeli Jantson

Lohutuseks kõigile entusiastlikele noortele õpetajatele, kes taipavad õppeaasta lõpus, et ei olegi suutnud oma õpilastest ekstra-tublisid ennastjuhtivaid õppureid kasvatada (kuigi väga tahaks)

16. aprill. Õppeaasta lõpuni on jäänud 7,5 nädalat ning õpilaste motivatsioonitase näib olevat pöördvõrdelises seoses välistemperatuuri tõusuga. 1. september koos värskete ideede ja eesmärkidega on jäänud mägede taha ning ületada on jäänud veel viimane künkake. Või ka kuristik, kuidas kellelgi. Igatahes, sihtkoht on juba silmapiiril paistmas ning sinna jõudmiseks tuleb veel viimased jõuvarud koondada. Paratamatult tekib tahtmine selja taha vaadata, et näha, kui pika tee siis õieti läbi käinud oled. Mägedes on see põnev fenomen, et tegelikult ei tundu kaks tippu teineteisest kuigi kaugel olevat, aga kui päriselt astuma hakkad, saad aru, et silmamõõt on petlik. Nii on ka tagasi vaadates – oled juba pikalt teel olnud, aga samas linnulennult vaadates kuigi kaugele jõudnud polegi.

Minul on õppeaasta lõpus natuke sarnane tunne. Pidev rühkimine võtab juba veidi võhmale, aga kui tagasi vaatan, siis tundub, et polekski nagu suurt tehtud saanud. Ikka tuleb ette hetki, kus juba varem õpitud teema juurde tagasi pöördudes näen loodetud taipamisrõõmu asemel õpilaste silmis vaid küsimärke, halvemal juhul tühjust. Vahel tekib suisa peaga vastu seina jooksmise tunne. „Noh, eks ole see ka omamoodi treening,“ mõtlen endamisi, „ning füüsiline aktiivsus on ju ometi see, mis vabastab kehas heaoluhormoone; see omakorda soodustab keskendumist ja aitab seega õppimisele kaasa. Järelikult aitab pidev peaga vastu seina jooksmine meid lõppkokkuvõttes targemaks teha.“ Itsitan veidi omaette ning otsustan mitte enda vastu liiga karm olla.

Tegelikult õppimine ongi ju raske, aega- ja pingutustnõudev. Mina annan küll oma panuse, et arendada oma õpilastes õpioskusi ning erinevaid ainealaseid ja üldpädevusi, kuid ma ei saa eeldada, et suudan igal aastal klassitäite kaupa lapsi õppimise usku pöörata. Seda, kuidas keegi koolis tegutseb, mõjutavad suuresti veendumused ja harjumused, mille omandamine algab juba varases lapsepõlves ning mis võetakse üle täiskasvanutelt, kes ei pruugi ise ka õppimises suured asjatundjad olla. Kui lapse peas on juurdunud uskumus, et õppimine on miski, mis tuleb lihtsalt ära teha, selleks et suurena tööd leida, on päris raske panna teda nägema õppimist kui eneseteostust ja pideva arengu protsessi.

Igasugune paradigmanihe võtab aega, vahel lausa põlvkondade jagu. Mäletan, kui millalgi üheksakümnendatel hakati rääkima turvavööde kasutamise olulisusest. Olin siis laps ja mind ajas kohati lausa segadusse, et millal siis peab selle turvavöö kinni panema ja millal mitte. Öeldi, „Kui politsei tuleb, siis peab turvavöö kinni olema,“ ning see mõtteviis on mõnedes inimestes ikka veel sügavalt juurdunud. Nägin hiljuti maaliinibussis vanemat naisterahvast, kes istus esiistmel, tõmbas turvavöö kergelt üle kere ning hoidis seda otsast käega kinni, samas kahtlevalt ringi vaadates. Selline tegemine tegemise pärast, et vältida karistust. Samas on noorema põlvkonna jaoks saanud juba enam-vähem enesestmõistetavaks, et enda elu kaitsmiseks tuleb turvavöö kinnitada. Mina igatahes usun, et sarnane paradigmanihe on toimumas ka hariduses, kuid see võtab veel veidi aega, et vanemad ja vanavanemad hakkaks harjumuspärase „Mis sa täna hindeks said?“ asemel küsima „Mida sa täna õppisid?“ või „Milliseid väljakutseid sa täna kogesid?“. Küll siis asendub ka see tühjus õpilaste silmis siira uudishimu ja teotahtega.

Oma kogemuse põhjal võin kinnitada, et õpilased küsivad ka ise järjest rohkem, miks me midagi teeme. Sageli on nende hääles küll tüdimuse ja vastumeelsuse noot, kuid õpetajale võivad need olukorrad siiski olla võtmetähtsusega. Oluline on mitte võtta kaitsepositsiooni ja asuda oma aine tähtsust õigustama, vaid olla aus ning aidata õpilastel päriselt mõista, miks mingi teadmise või oskuse omandamine oluline on. Vahel on see päris ebamugav ja säärane kahtluse alla seadmine võib tunduda õpilaste poolse rünnakuna, kuid ega sisulised muutused leiagi tavaliselt aset
mugavustsoonis.

11. lend

Kahe aastaga heaks õpetajaks – kuidas Noored Kooli seda teeb

Üks minu juhtmõte alustavaid õpetajaid toetades on olnud: “Pole mõtet anda vastuseid, kui veel pole küsimust.” Minu jaoks tähendab see seda, et õppija peab olema õppimiseks valmis. See aga tähendab väga erinevaid asju, mis õppimise toimumise jaoks peavad kokku langema.

Noored Kooli osalejad on välja valitud sadade soovijate seast. Valikuprotsessis on oluline kindlaks teha, kellele sobib sedaviisi – õppimine ja töötamine korraga – järgmise kahe aasta veetmine. See ei tähenda ilmtingimata seda, kes sobib hästi õpetajaks ja kes mitte, sest väga head ettevalmistust koolmeistriametiks pakuvad ka ülikoolid. Küll aga tähendab see valmisolekut läbida väga intensiivne programm, kus ootused osalejale on kõrged, panused suured (tegemist on päris õpilastega päris koolides) ja õppimiskurv järsk. Noored Kooli õpetaja peab juba valikuprotsessis näitama valmisolekut end analüüsida, kiiresti kohaneda ja otsuseid teha, meeskonda kaasata ning siiralt hoolida igast õpilasest.

Olen nende aastate jooksul õppinud, et mida iganes õpetame osalejatele Noored Kooli programmi ja ettevalmistuskoolituse alguses, läheb otse meie õpetajate vereringesse. Seetõttu kaalun hoolega, kuidas koolituste algust seada. Olen õppinud, et head õpetajad on need, kellel on õppimist toetavad hoiakud. Nad usuvad südamest, et iga laps on suuteline õppima ja tahab õppida. Nad hindavad kõrgelt ja tunnustavad pingutust ning väärtustavad inimlikke lugupidamisel rajanevaid suhteid. Seetõttu on päris Noored Kooli programmi alguses sissevaade õpimotivatsiooni kujunemisse, neuropsühholoogiasse ja suhtlemisse. Loomulikult ei saa me mööda ka n-ö tehnilisest küljest: kuidas eesmärgistada, planeerida ja hinnata õppetööd, kuidas toetada õpilaste õpioskusi ja enda käitumise juhtimise oskust ning kuidas aidata õpilasi, kes vajavad õpetaja tuge rohkem. Koolituste juures on oluline aspekt see, et me ise juhendajatena mudeldaksime väga head õpetajapraktikat. Pole mõtet rääkida  loenguformaadis aktiivõppe olulisusest.

Praktiline õpe ja mitmekülgne tugi

Tulles tagasi selle kirjatüki alguse juurde – ilma küsimuseta ei jää vastused “kinni”. Seega on Noored Kooli programmi alguses kohe vaatluspraktika ja pärast mõnenädalast koolitustsüklit ka päris praktika ehk meie osalejad õpetavad päris õpilasi päris koolis. Sealjuures on oluline, et alustavat õpetajat toetavad professionaalsed juhendajad ehk tuutorid, kes kasutades nii mentori kui ka coach’i töövahendeid, aitavad noorel kolleegil leida, mis toimib hästi (st aitab eesmärke saavutada) ja mis ei toimi nii hästi (st ei aita eesmärke saavutada). Siin juba kulub marjaks ära hea eneseanalüüsioskus ning valmisolek otsida paremaid lahendusi.

Pärast lühikest suvepuhkust tulevad Noored Kooli õpetajad Tallinna Ülikooli tagasi (peaaegu kõik meie koolitused valmivad heas koostöös TLÜga) ja hakkavad valmistuma sügiseks. Koos programmi vilistlaste ja teiste heade kolleegidega alustatakse töökavade ja tunnikonspektide koostamist. Noored Kooli programmis on vähemalt sama oluline kui koolituste sisu ka see, et kujuneb tugev õppijate grupp, kes on üksteisele toeks nii ühistes kui ka erinevates väljakutsetes. Kui vilistlased sellele kahele aastale tagasi vaatavad, on seminaride sisu võib-olla meelest läinud, aga tugev omavaheline side jääb.

Oluline osa Noored Kooli programmist on ka see, et kahe aasta jooksul, mil osalejad üle Eesti õpetavad, jätkuvad iga kahe nädala tagant koolitused ja tuutori tugi. Lisaks on veel Tallinna Ülikooli poolt ainedidaktika õppejõu abi (seminarid ja tunnivaatlused) ning koolis aitab mentor – vanem kolleeg, kes on toeks nii igapäevastes küsimustes kui ka õpetaja rolli kujunemisel. Seega on alustaval õpetajal nii võimalusi grupis ja õppekava alusel õppida kui ka individuaalset tuge saada. Koolitused ja tugi on tihedalt seotud praktikaga – klassiruumist tulevad küsimused, millega tegeletakse, ning õpitut saab kohe, kas või homme, rakendada 6.B tunnis.

Rõhk enese- ja meeskonna juhtimise oskustel

Igal uuel töökohal on algus raske. Õpetajaamet ei ole erand. Alustavate õpetajate töökoormus ja väljakutsed on suured ning kogemus, millest ammutada, veel ahas. Seega on meie erilise tähelepanu all õpetaja enesejuhtimise oskused. Kuidas tulla toime tugevate emotsioonidega nii endas kui ka õpilastes? Mida teha, kui väsimus on nii suur, et pilt läheb silme eest ära? Kuidas seda ennetada? Kuidas leida aega pere, sõprade ja hobide jaoks? Kust võtta aeg, et parandada ära kõik tööd, sealjuures anda sisulist tagasisidet, täita eKooli, kohtuda lapsevanematega, käia õpetajate koosolekutel, osaleda kooli arengukava koostamisel jne? See nimekiri on väga pikk ning vastamine eeldab eesmärgistamise ja enesejuhtimise oskust. Meil ei ole vastuseid, aga meil on väga head küsimused, mis aitavad vastust leida.

Head küsimused on Noored Kooli tuutori peamine tööriist. Ta on nii mentor, kes annab nooremale kolleegile nõu ja tagasisidet, kui ka coach, kes aitab õpetajal seada ja saavutada eesmärke läbi vahel keeruliste ja ebamugavate küsimuste. Läbi enda ja oma õpilaste tulemuste analüüsimise õpivad õpetajad enam ja kiiremini. On oluline, et õpetaja näeb ennast õppimisprotsessi juhina, kellel on vastutus oma õpilaste ees. See juhtimine on üsna “tavalise” juhtimise moodi, ainult et osakondade või meeskondade nimetused on 4.A, 6.C ja 11.B. Õpetaja-juht seab eesmärgid lähtudes riiklikust ja kooli õppekavast, teeb plaani, kuidas oodatud tulemusi saavutada, kaasab oma meeskonnaliikmed (õpilased ja ka lapsevanemad) ja hindab, kuivõrd liigutakse eesmärkide suunas või on need juba saavutatud. Õpetaja-juht vastutab selle eest, et IGA meeskonna liige (õpilane) saavutaks seatud eesmärgid, sest näiteks korrutustabelit teadmata läheb järgmistes klassides õppimine keeruliseks.

Mõnel õpilasel tulevad teadmised-oskused suurema vaevaga kui teisel ning see teeb õpetajatöö keerulisemaks, aga ilmselt üksjagu ka huvitavamaks. Kuna iga laps on erinev, siis ei saa ilmselt mitte ühtki klassitäit õpetada nii, nagu seal oleks kõik täpselt ühesuguste eelteadmiste, hoiakute, isikuomaduste, võimete ja huvidega lapsed. Õppetöö diferentseerimine, valikute ning võimaluste loomine ja pakkumine ei ole mitte kõrgem pilotaaž edasijõudnutele, vaid see ongi igapäevane õpetaja töö. See eeldab oma õpilaste väga head tundmist, selget eesmärgistamist ja head planeerimist ning õppetöö ja selle tulemuste pidevat analüüsimist, tagasiside otsimist. Kõik see on loomulik ja iseenesest mõistetav, kui õpetaja usub, et iga laps suudab, ning on valmis pingutama iga lapse nimel. Alustav õpetaja vajab selleks väga head tuge: sisukaid koolitusi (sh ainedidaktika, arengu ja õppimise iseärasused, erinevad õppemeetodid) ja hoolivat tuge koolist (koolijuht ja kolleegid, kes on valmis pakkuma oma aega ja tähelepanu).

Õpetajast eestvedajaks

Noored Kooli pingutab selle nimel, et meie õpetajad oleksid tõesti head õpetajad, aga ka eeskujuks ja eestvedajaks laiemale haridusmuutusele. Programmi teisel aastal meie fookus laieneb: vaatame Eesti haridust tervikuna ning koolikogukonda väljaspool klassiruumi. Ootame, et meie osaleja tajuks, kuidas tema saab panustada oma kogukonda ning viiks ellu muutuse, mis aitaks õpilastel saavutada nende unistusi. Oleme programmi teise poole disaininud nii, et õppijal on võimalusi näha suuremat pilti, aga ka vaadata sügavamale, näiteks süveneda kasvatusteadustesse ja haridusfilosoofiasse, aga ka hariduspoliitikasse ning mõtestada õpetaja rolli. Noored Kooli õpetajal on siin palju vabadust, et leida oma tee ning võtta vastutus selle muutuse eest, mida tema peab kõige vajalikumaks ning millest osa tahab olla. Meie poolt on tugi ja suur usk temasse.

Kui Noored Kooli õpetaja lõpetab programmi, ei ole meil enam hoobasid ega ka soovi tema valikuid suunata. Oleme rõõmsad, kui ta jääb edasi kooli, kus ta siiani õpetas. See on ilmselgelt parim nendele õpilastele, kes teda tõepoolest vajavad. Samas on meil hea meel ka nende vilistlaste üle, kes jätkavad mujal hariduses, näiteks mõnes teises koolis või hoopis kodanikuühiskonnas või avalikus sektoris.

Osalejatest kujunevad kahe aasta jooksul väga head õpetajad ja tugevad eestvedajad, kuid see ei ole otseselt koolituste tagajärg, vaid kõik kokku: koolitused, tugi, grupp ja kõige olulisemana – osaleja ise oma õppimise juhina. Eestvedajat koolitada ei ole võimalik. Eestvedajal, juhil või liidril on vaja muutuse elluviimiseks sobivaid väärtusi, selget visiooni, baasteadmisi ja -oskusi inimeste ning meeskondade juhtimisest ning võimet ja valmisolekut oma kogemusest õppida.