Niina Primolennaja

Õpime koos

Kui ma 2016. aasta septembris tulin klassi ette õpetaja rollis, oli mul üks mure. Kuidas mina, vene keele õpetaja eesti koolis, hakkan eesti lastega suhtlema? Ja asi polnud isegi selles, et nagu igal inimesel, kes valdab võõrkeelt väga heal tasemel, oli ikkagi tunne, et millestki jääb puudu. Kõige hullem oli vastuolu: õpetaja peab teadma kõike, aga mina ei tea, ja varsti saab see selgeks. Muidugi, mul on perfektne vene keel ja ma isegi oskan seda õpetada, aga vot eesti keelega… Mis siis, kui ma ei leia õigel ajal õiget sõna, ajan grammatilised vormid segamini, panen sõnarõhu valesse kohta? Kuidas lapsed reageerivad? Mis juhtub minu kui õpetaja mainega?

Mina õppisin koolis ajal, millal õpetajal oli piiramatu autoriteet, õpetaja teadis kõike, õpetaja oli teadmiste allikas. See on praegu nii, et info saamiseks piisab guugeldamisest. Info on sirutatud käe kaugusel, seal, kus on telefon või arvuti internetiga. Minu koolipõlves oli info saamiseks vaja minna raamatukokku või küsida õpetajalt. Seepärast õpetaja pidi teadma kõike. Oma kolleegide päris tõsised jutud sellest, et kaasaegse õpikäsituse seisukohalt õpivad õpilane ja õpetaja koos, tundsid mulle täieliku lorana. Niikaua kuni ma ise sain aru, kuidas see toimib.

– Двоюродный брат – onu- või tädipoeg, двоюродная сестра – onu- või täditütar. Kuidagi nii keeruline, vene keeles me ei täpsusta, kelle tütred või pojad nad on.
– Nõod, eesti keeles on sõna nõod, – ütlevad õpilased.
– Aaa. Mida see sõna täpselt tähendab?
– Noh, tähendabki onupoeg, tädipoeg, täditütar jne.
– Tore, aga ma ei teadnud.
Ja rahulolevad õpilased jätkavad tunnitööd.

– Вчера шёл снег. Eile sajas lund.
– Õpetaja, mitte sajas, vaid sadas.
– Noh näete, kogu aeg läheb meelest ära! Aitäh, nüüd jääb raudselt meelde!

Aga kui tore oli tutvumine vene sõnaga паук. Õpilased said teada, et vene keeles see sõna tähendab „ämblik“, mina sain teada, et niimodi „räägivad“ eesti keeles ilutulestikud ja paugukad.

Ma meelega ei kasuta tundides sõnastikku isegi siis, kui on vaja eriti keerulist sõna tõlkida (õpilastele on muidugi kõik vahendid kättesaadavad). Ja siiani oleme edukalt lahendanud ka keerulisi ülesandeid. Tuleb rõhutada, et sellisest paralleelõppest on kõigil suur kasu. See ei ole lihtsalt sõnade õppimine. Õpilaste jaoks on see väga hea näide sellest, kuidas võõrkeeleoskused reaalses elus toimivad. Päris elus võõrkeeles suhtlemisel ei ole ideaalselt õigesti kokku pandud laused ja sõnaühendused kõige tähtsamad. Sellise ideaalsuse jahil jäävad paljud üldse vait – kardavad vigu. Päris elus on oluline rääkida, väljendada oma mõtteid. Ma õpetan õpilasi rääkima, mitte vigu kartma, katsetama. Peale selle tõstab selline paralleelõpe õpilaste enesehinnangut ja usaldust õpetaja ja õpilaste vahel. Nad on alati valmis õpetajat aitama: see on ju nii oluline – tunda ennast tähtsa ja vajalikuna.

Aga mis siis minu mainega juhtus? Arvan, et see kogemus on tulnud ainult kasuks: ma olen ju õpetaja, „kes varsti teab kõike, sest tal on nii targad ja abivalmid õpilased“.

Jaak-Albert Metsoja

Maailmamuutjad. Liblika tiivalöök ja kassi käpahoop

Kui reedel ei ole koolitust, on vaba päev, eks? Seisan oma kuueaastase tütrega 2. veebruaril Tartu Ülikooli loodusmuuseumi fuajees ja ootan. Ei – seekord mitte näitusele pääsemist, vaid kohtumist teadlasega, kes kureerib loodusmuuseumi putukakogu. Ja kuigi mu kuueaastane on vähemalt aeg-ajalt tubli loodushuviline, on meid täna siia toonud hoopis ühe mu õpilase loovtöö. Tütar on lihtsalt kaasas, tal on lastehoiust vaba päev.

8. klassi õpilane Riho, kelle loovtööd juhendan, jõuab paar minutit enne kokkulepitud aega, nii et seame sammud esimesele korrusele, et kohtuda putukateadlase Villuga. Loomulikult on nii kuueaastane kui kaheksandik võlutud enam kui peopesasuurusest, siniselt küütlevast morfoliblikast, mis toodud kaugelt Prantsuse Guajaanast, samuti uskumatu värvimustriga arlekiinsikust. Aga Villu räägib hoopis sellest, et tema viimase aja erihuvi on väga väikesed (nende vaatamiseks on tõesti luupi vaja!) kärbsed ja muud putukad, kelle määramine on nii tüütu ja keeruline, et usutavasti on ta üks väheseid kui mitte ainus inimene Eestis, kes neid kuigivõrdki tunneb. Kes ütles, et teadusetegemine peaks olema lihtne? Õigupoolest me ju kõik teame, et igasugune õppimine peab esitama sulle väljakutse, vastasel juhul sa ei õpi, vaid igavled.

Teadlane räägib ja õpilane kuulab, lõpuks jõuame ka meie külaskäigu kõige käegakatsutavama põhjuse juurde – nimelt annetab Villu lahkelt Rihole mõned tavalisemad liblikad, mille juurest puudub püüdmise koht või aeg, või mis mõnel muul põhjusel teaduskogusse ei sobi. Liblikad on nii tavalised, et selliseid võinuks ju putukahuviline loovtöötegija isegi püüdnud olla? Püüdiski, ja just sellepärast me neid tahamegi. Sest erinevalt ülikooli teaduskogust ei olnud loovtöö osaks olevad liblikad kenasti karbis või vitriinis. Ja Riho kodus on veel üks neljajalgne liblikauurija – kass. Tema töömeetodid aga tegid liblikad paraku üsna tiivutuiks.

Kas loovtööga on halvasti, kui kass vaatamisväärseima osa sellest rappinud? Tulemusega võib-olla veidi küll, sest päris kõiki Riho püütuid ja kassi lõhutuid Villul asemele anda ei olnud. Kas kassi käpahoop võis aga muuta ühe noore inimese maailma, pakkudes talle esimese võimaluse kohtuda teadlasega, teadusliku putukakogu kulissidetagusega, vihmametsast pärit eksootiliste putukatega ning lisada seeläbi loovtööle hoopis sügavamat mõõdet? Võimalik. Ja õppimise eesmärk pole mitte perfektne tulemus, vaid midagi palju mitmetahulisemat. Ja tihti midagi sellist, mis ei pruugi esmapilgul välja paista. Kuigi kassi lugu, ma arvan, võiks loovtöös kajastust leida küll.

Egne Rästa

MIKS SA SEDA TEED?

Jaanuaris käisin ühel koolitusel, mis oli mõeldud õpetajatele, kes annavad koolis eesti keelt teise keelena. Pärast koolituse ametlikku osa kohtusin kohvilauas ühe n-ö teretuttavaga, kellel ei olnud minu praegusest tegutsemisest eesti keele õpetajana vene koolis õrna aimugi. Sellega seoses küsiski ta siira imestusega: “Miks sa seda teed? Kas pika suvepuhkuse pärast?”. Vastasin ausalt, et pikk suvepuhkus ei olnud motivaatoriks, kuna enne NK programmiga liitumist töötasin kodukontoris ja planeerisin oma aega just nii nagu hetkel vaja oli. Pigem soovin panna õpilased uskuma, et koolis käimine ja õppimine on eelkõige vajalik just neile endile, mitte emale, isale või õpetajale. Teretuttav raputas enesekindlalt pead ja ütles: “Sellest nad aru ei saa. Ma olen juba 6 aastat õpetaja olnud ja tean, mida räägin.” Noogutasin siis lihtsalt ja mõtlesin, et mina ikkagi veel usun sellesse võimatuna näivasse missiooni. Ma lihtsalt ei ole veel leidnud õiget valemit. Teine mõte oli, et sel hetkel, kui hakkan mõtlema sarnaselt teretuttavale, tuleb õpetaja amet sinnapaika jätta.

Ent küsimus “Miks?” jäi mind siiski painama. Mingil hetkel kuulsin seda viimasel ajal palju esitatud küsimust: “Mida sina Eestile kingid?”. Sel hetkel tekkiski patriootlik mõte: soovin kinkida Eestile kasvõi käputäie emakeelena vene keelt kõnelevaid noori, kes ei näe oma ainukese võimalusena pärast põhikooli onu firmasse tööle minemist, vaid mõistavad, et kui nad praegu natukenegi pingutavad, siis on neil pärast põhikooli oluliselt rohkem valikuid. JA SELLEPÄRAST MA SEDA TEENGI!