Kuidas mitte rääkida vene keeles ehk kaasav materjaliloome

Võib juhtuda, et sa satud elama Narva. Ilmselt töötad sa siis vene koolis. On võimalik, et su õpilastel ei ole põhikoolis  ühtegi eestikeelset ainet. Võib minna ka teisiti, võid sattuda õpetama keelekümblusklasse. Ent kui läheb nii, nagu minuga siiani on läinud, siis õpilased väljaspool sinu tundi eesti keelt väga tihti ei kuule. Su ees on keeruline ülesanne – kuidas õpetada eesti keeles lapsi ja noori, kes keelest pea üldse aru ei saa? Mõnikord läheb õnneks – lapsed on avatud, sa püsid pea 100% eesti keele juures, distsipliin on paigas ja õppimine toimub. Tihemini toob su eestikeelsus kaasa kerge katastroofi. Aga sa püüad edasi. Iga päev püüad edasi.

0

Kui elus on väga palju õnne, siis antakse sulle õpetada 1. ja 2. klass. See on parim asi, mis juhtuda saab. Need väikesed Varvaarad ja Mišad on väga motiveeritud. Ja mis kõige tähtsam – neil ei ole probleemi sellega, et õpetaja räägib eesti keeles. Mõnikord nad küll küsivad koridoris: „Õpetaja, aga miks te meiega eesti keeles räägite? Kas te olete Eestis sündinud?” Sa ei saa neile vastata, et ka nemad on, sest siis peaksid rääkima vene keeles. Lepid praegu kerge noogutusega ja lastel on kõik selge. „Takda panjatno,” ütleb Artjom. Ta on oma küsimusele vastuse saanud.

9.

Sinul veel kõigile küsimustele vastust ei ole. Vaatad neid armsaid ja motiveeritud lapsi ja ei saa aru, kuidas on võimalik, et neil on eesti keele tund ainult kaks korda nädalas. Just selles vanuses, mil nad nii väga tahavad õppida ja mil nad nii kiirelt õpiksid. Selles vanuses, mil neile teeb õppimine veel rõõmu, mil me õpime mängides… Miks, miks, miks? Kui kaua veel nii? Veel paarkümmend aastat?

Ent seda probleemi sina praegu lahendada ei saa. Sina pead mõtlema, mis meetodeid ja vahendeid tuua oma klassiruumi praegu, selles süsteemis, selles koolis, nende lastega. Mida teha, et klassiruum saaks püsida eestikeelne? Isegi siis, kui teie eestikeelne koosolemisaeg on nii napp. Eriti siis.

Su lemmikmeetodiks saab karjumismeetod. Teises klassis käib see läbi liigutuste. Õpite pidevalt uusi lauseid. Igal lausel on oma liigutus, mida kõik lapsed tunnevad. Tunni alguses näitad sina või mõni Dimadest liigutusi ning teised karjuvad üksteise võidu eesti keeles, millega tegu. Sa näitad näiteks nähtamatut pinalit ja lapsed hüüavad: „Pinaaaaalis on kustukumm ja teritaja.” Keegi lisab rõõmsalt: „Ja pliiats!” Üks poiss pahandab pea iga kord: „PINALIS, njet pinaaaalis.” Sinu süda sulab.

Esimeses klassis kasutad liigutuskarjumismeetodit vähem. Seal kasutate rohkem pilte. Iga sõna kohta, mida õpite, peab olema pilt. See kõik kokku on …. üsna palju pilte. Täpsemalt – enam kui 200 pilti teise veerandi jaoks. Kust saada kõik need pildid? Kohe räägin! Pane tähele ja tee järgi!

DSC02920

ÕPETUS:

1. GOOGELDA, KOPEERI, PRINDI – Hakka ükshaaval googeldama pilte iga sõna kohta, mida järgmistel nädalatel õpetada kavatsed. Lisa otsitavale sõnale „clipart black white”, nii leiad mustvalged pildid (näiteks „happy clipart black white”).

Nüüd võid küsida (nagu kõik küsivad): „Aga miks sa ei prindi kohe välja värvilisi pilte?” Aga.. aga… ühtne stiil? Värvimise lõbu? Kus üldse värviliselt ja odavalt printida saaks? Ja kuidas siis sõpru kaasata (sõprade kaasamisest räägime hiljem)?

1.

2. TEE VAJADUSEL KÕIK PIIRJOONED TUMEDAMAKS JA VÄRVI PILDID – Sa kavatsed neid pilte kasutada veel aastaid. Loo kvaliteeti.

2.

4.

3. ESIMENE KRIIS – Sa oled ära värvinud 30 pilti. Kuigi su korterikaaslased on sind mitme tunni jooksul aidanud, on kogu protsess aega võtnud ikkagi terve päeva. 170 pilti on värvimata. Teise klassi pilte pole sa isegi veel kopeerinud. Ka teise klassi õpilastega tahad sa teisel veerandil kasutada lisaks liigutuskarjumismeetodile ka piltkarjumismeetodit. Värvimine on alles üks esimesi etappe. Sellise tempoga kaugele ei jõua. Mida teha? Alla anda ja rääkida lastega vene keeles?

3.

4. KAASAMINE – On vaja koondada jõud. Sulle meenub, et sul on sõpru (Noored Kooli intensiivsuse ja idas elamise ajal mõnikord ununeb). Hakkad intensiivselt sõpradega kohtuma. Igale kohtumisele võtad kaasa värvimata pildid ja pinaali (ka sina õpid lastelt). Kõik sõbrad värvivad. Kõigile meeldib. Mõni on vaimustuses – palub postiga ka kursusekaaslastele pilte saata, sest neil olevat suur stress. Peagi on 200 pilti värvitud. Märkad end sõpradele telefoni ütlemas lauseid: „Ma täna õhtul sulle külla tulla ei saa, meil poleks midagi värvida. Kõik pildid said valmis. Kopeerin uued ja homme tulen.”

5.8.

7.

DSC02899

5. LÕIKAMINE, KLEEPIMINE – Lõikad kõik pildid välja ja kleebid need värvilisele paberile. Kleepimine on tüütu. Võib-olla keegi aitaks?

10.

6. LAMINEERIMINE – Sinu lemmiketapp. Maailm muutus, kui ostsid endale lamineerimismasina (20 eurot, www.1A.ee). Elu sai uue tähenduse. Miks keegi Noored Kooli koolitusel kunagi rääkinud pole, kui geniaalne on lamineerimismasin? Puhas rõõm. Kogu see etapp on tõeline nauding. Vaatad heldinult, kuidas pildid üksteise järel lamineeritult masinast välja tulevad ja muutuvad vastupidavaks, immuunseks rasvaste näppude ja aja suhtes.

11.

7. IMETLE – Laota kõik pildid köögipõrandale ja imetle. Siis lõika veel viimast korda pildid välja.

12.

8. SORTEERI – Sorteeri pildid (oma lemmik)õpiku teemade järgi.

13.

14.

9. HOIUSTA – Osta väike kohvrike või midagi sarnast. Kaunista see ja aseta aknalauale, et alati kiirelt õiged pildid üles leiaksid.

15.

10. RÄÄGI EESTI KEELES – Nüüd võid rahus eesti keeles rääkida. Vene keele asemel aitavad teil üksteist mõista pildid. Aga kuidas küll pildiga väljendada, et ka nemad on Eestis sündinud?

Noored Kooli õpetajad Abu Dhabis

7. ja 8. oktoobril toimus Araabia Ühendemiraatide pealinnas Abu Dhabis ülemaailmne õpetajate konverents, millest võttis osa ka viis Noored Kooli õpetajat. Konverents kandis nime Qudwa – Teaching For Tomorrow ning selle eesmärk oli tutvustada hariduse arengusuundi maailmas.

Konverentsi korraldas Abu Dhabi haridusosakond eesotsas linna kroonprintsi Mohammed bin Zayed Al Nahyaniga, kes oli ka ürituse patrooniks ja finantseerijaks. Konverentsile said kandideerida vaid ülemaailmse haridusvõrgustiku Teach for All partnerorganisatsioonide liikmed, Eesti mõistes programmi Noored Kooli vilistlased, kes on endiselt tegevõpetajad. Nende seas ka mina.

Kutse Abu Dhabi konverentsile kandideerida laekus mu postkasti viis päeva enne lõplikku tähtaega, peaaegu viimasel hetkel, nagu see ikka kipub olema. Noored Kooli osalejatele ja vilistlastele ei ole välismaised konverentsikutsed enamasti mingi haruldus, kuid see võimalus tundus lihtsalt liiga äge, et sellest mitte kinni haarata. Kandideerimisvormis pidi kirjeldama motivatsiooni ning saavutusi õpetajana, samuti küsiti ametlikku tagasisidet senisele tööle. Võtsin vormi täitmiseks hea mitu tundi aega, kirjeldasin oma töid ja tegemisi, lisasin YouTube’i linke videotest, mida oleme koos õpilastega teinud. Mõtlesin, kas kõik või mitte midagi. Mõned nädalad enne uue kooliaasta algust selgus, et seekord siiski kõik – osutusin valituks! Esimesena helistasin emale ja seejärel rõõmustasin kaks päeva järjest.

Paari päeva jooksul selgus, et Eestist sõidab Abu Dhabisse lisaks minule veel neli õpetajat – Kätlin, Pille, Kaidi ja Laura. Seda, kuidas meie reis möödus ning mida me kohapeal nägime ja tegime, saab vaadata minu YouTube’i kanalist. Tegin kolmest reisipäevast videoblogi ehk vlogi. Tahan pigem rääkida sellest, mida meile konverentsil õpetati ja mida ma sealt kaasa olen võtnud.

IMG_0909

Rõõmsad Eesti õpetajad Abu Dhabis – Kätlin Hein, Pille Pipar, Kaidi Menšikova, Reesi Kuslap ja Laura Komp

Konverents toimus luksuslikus Emirates Palace hotellis, mille kohta oleks õigem kasutada, nagu nimigi viitab, sõna palee (mõtlesid, miks postituse tunnuspilt selline on?). Osalejateks oli 700 kohalikku ning 80 Teach for All’i õpetajat, olime uhked oma esinduse üle, väikese Eesti kohta viis õpetajat on suur saavutus. Kui konverentsi avakõned peeti suures saalis, siis edaspidi toimus töö erinevates ruumides. Vastavalt tunniplaanile sai iga osaleja valida endale meelepärase teema, erinevaid loenguid ja töötube toimus paralleelselt umbes seitse-kaheksa. Kõik loengud ja seminarid kestsid 45 minutit. Kui esimesel päeval ei osanudki valida, mida kuulama-vaatama minna, kuna kõik teemad tundusid nii põnevad, siis teise päeva lõpuks olid välja kujunenud juba oma lemmikesinejad, kelle puhul võis kindel olla – kvaliteet on garanteeritud.

Konverents oli sisult suunatud tehnoloogia kasutamisele hariduses ja n-ö homsetele õpimeetoditele. Avakõnest jäi meelde, et tänapäeva kooli suurim väljakutse on, kuidas kasutada ära potentsiaali, mida tehnoloogia meile pakub. Meil on nii palju erinevaid võimalusi, kuidas panna tehnoloogia õpilase heaks tööle, kuid õpetajatena puuduvad meil tihti vajalikud teadmised ja oskused. Toodi välja, et tehnoloogia vastu pole mõtet võidelda, selle kasutamine on lastel juba veres. Kuigi rõhutati tehnoloogia olulisust, öeldi ka, et inimene jääb alati kõige tähtsamaks. Learning and learners first, technology second.

Järgmisena osalesin töötoas „Teacher Talk – Active learning“. Teemaks oli, mis teeb ühest koolitunnist hea tunni. Peamiselt jäi kõlama, et tund peab olema õpilaskeskne, õpilased peavad olema kaasatud. Õpetajad kardavad, et kui õpilasele anda liiga suur roll ja vastutus, võib tunnis kord käest ära minna, kuid seminaril väideti vastupidist. Kui õpilane on õppimise keskmes, alati tegevuses, ei kao distsipliin, kuna tal on targematki teha, kui tunnikorda rikkuda. Tuleb oma õpilasi usaldada.

Kahe päeva jooksul avaldas mulle kõige enam muljet USA hariduspsühholoog dr. Michele Borba, kelle töötubades osalesin mitmel korral. Borba on ekspert empaatia arendamises, kiusuennetuses ja laste iseloomu kasvatamisel. Ta tõi palju inspireerivaid näiteid läbiviidud teadusuuringutest ja reaalsetest meetoditest, näiteks kuidas ennetada kiusamist ning kuidas kasvatada lastes empaatiavõimet. Borba osutus ka teiste NK-laste lemmikuks, mistõttu pärast viimase seminari lõppu tegime temaga koos ühispildi.

IMG-1189

Dr. Michele Borba keskel

Ma ei saa öelda, et konverentsil kuuldu oli minu jaoks midagi täiesti enneolematut või täiesti uut, kuid väga hea oli jälle n-ö põhitõdesid üle korrata. Kool on õppimise koht, kool on õppijate koht, õpetaja on suunaja, kes peab samamoodi end pidevalt arendama ja ajaga kaasas käima. Uute õpimeetodite kasutamine võib alguses tunduda ebamugav, kuid kes varem on õppinud vaid oma mugavustsoonis olles?

Tagasi oma igapäevases rütmis, mõtlen tihti Abu Dhabi kogemuse peale. Proovin olla empaatilisem ja õpetada seda ka oma õpilastele, proovin lähtuda õpilaste huvidest, kasutan teadlikult rohkem nutiseadmeid. Kui 9. klassi esimese perioodi viimases ühiskonnaõpetuse tunnis kuldvillakut mängisime, oli Abu Dhabi teema all 100 punkti küsimus järgmine: mida tähendab sõna Qudwa araabia keeles? Kuigi ma polnud seda õpilastele tegelikult kordagi maininud, arvas üks poiss: see tähendab tarkust. Ma vastasin: peaaegu õige, see tähendab eeskuju. Tahan olla oma õpilastele hea eeskuju ning olen ääretult tänulik Abu Dhabi kogemuse eest.

Reisi videoblogi leiad siit

Konverentsi konspektid leiad siit

Reesi Kuslap

8. lennu vilistlane

Mitme näoga õpetaja

Kell 6:30 heliseb pimedas toas äratuskell. Aeg on minna tööle – KOOLI. Nii algab ühe õpetaja päev, nagu iga teisegi inimese, ärgates ja tööle minnes.

Kooli jõudes võtan oma esimese rolli: kolleeg – tervitan oma kolleege, panen kaasa tehtud toidu külmkappi. Üritan kiiruga midagi printida enne, kui algab tund. Kui saan oma asjad prinditud, soovitavalt ka lõigatud, võtan nagist võtme ja asun klassi poole teele.

Teine roll: sportlane – spurdin üles viiendale korrusele. Viimasel korrusel tekib natuke tunne, et spurtisin vist liiga kiiresti, sest võtab hingetuks.  Eriti, kui sa tassid kaenlas tahvelarvuteid. Pooleldi ähkides jõuan ukseni.

Kolmas roll: õpetaja – ukse juures hüüan rõõmsalt õpilastele ,,Tere“. Esimesena tuleb tundi 6. klass. Mõni on juba hommiku tähistamiseks laulu kõlaritest käima pannud, mõni tegeleb telefonis ekraani toksimisega, vähemalt korra tõstavad kõik siiski pead ja hüüavad, pooleldi uniselt aga rõõmsalt, ,,Tere!”. Voolame kõik koos klassiruumi. Enne tunni algust olen nende sõber- räägime eilsest koolipäevast, muredest ja rõõmudest, mis nad huvitavat tegid, tüdrukutega vahel uutest riietest (ja kus ma need sain), kus kohast olen saanud küll need lahedad märkmepaberid (eks ikka Tigerist).

28228698821_97c79b6a77_k

Kell meie koolis ei helise, nii et tundi alustan mina. Sel hetkel tunnen end alati nagu juht ja liider – kordan läbi rituaalid, eesmärgid, ootused käitumisele, tähtsuse – MIKS? – Miks on meil vaja siin olla? Miks räägime sellest kõigest? Edasi sealt õpetaja ja meeskonnaliikme rollis – selgitan, jagan ülesandeid, määran aja iseseisvaks tööks või toimetamiseks gruppides. Tihti olen täiskasvanust distsiplineerija – ,,Ma näen, et sa jutustad pinginaabriga, mida sa tegelikult tegema peaksid?“ Muidugi nad teavad, mis nad tegema peavad, ma lihtsalt tuletan seda vahel meelde.

Vahetunnis on rollid segamini. Jälle olen ma sportlane ja rassin alla õpetajate tuppa. Teisel hetkel olen kellegi sõber, naerdes ja tehes nalja või arutades koduloomade üle, kelle eest laps kodus hoolitseb. Kolmandal hetkel lapsevanem (,,Ole hea, mine pane jalga vahetusjalanõud“) ning psühholoog. Psühholoogi roll on tegelikult läbiv kogu päeva – kui sa tahad õpilast mõista, näidata, et sa hoolid temast, pead kasutama psühholoogilises nõustamises tuntud võtteid. Peegeldamine, aktiivne kuulamine ja mina-sõnumid, need on minu kaaslased läbi kogu koolipäeva. Ma tahan ju mõista, miks ta sai tunnis märkuse? Kas kodutöö on tegemata? Miks on see tegemata? Kuidas saan ma ise last aidata? Sel hetkel ei ole kõrval tema vanemaid, kes temaga sel teemal räägiksid ning kes teab, võib olla olengi mina ainuke, kes selle vastu huvi tunneb?

Vahetunnis pean ma olema ka valvur. Minu ülesanne on valvata sööklas korda. Tuletada meelde sööklas kehtivaid reegleid toidu tõstmisel, sotsialiseerumisel, korrashoiul ja kõigel muul, mis vähegi sööklas päevakajaline sel hetkel on. Siis aga jälle sportlane – esimeselt korruselt, viiendale.

Tulevad veel 6. klass ja 7. klass. Neile järgneb 8. klass.  7. ja 8. klassis olen tihti nii sõber, juht kui ka õpetaja. Sõbrana mõistan nende emotsioone ja tundeid. Mõistan, kui nad on tüdinenud või väsinud ja mõistan, kui nende jaoks on oluline just täna nokamütsi peas hoida. Juhina mõistan, et edukaks õppimiseks on vaja minu meeskonnal motivatsiooni – mõni tund võib selleks olla mäng telefonis (Kahoot!), teine kord gruppides vastuste leidmine või hoopis vaikselt lugemine ja omaette harjutuste tegemine. Ning muidugi õpetajana suunama neid analüüsima, milliseid oskusi ja teadmisi nad endaga tunnist kaasa võtsid.

Märkamatult on saanud kell 15:00. Avastan, et ei ole jõudnud süüa ega ammu vastanud oma lähedastele, kes mitmeid kordi kirjutanud. Korraks saan aega iseendale, räägin juttu õpetajate toas, jagan muljeid või kuulan teiste omasid. Kogun energiat, et võtta viimane roll tööl: planeerija. Planeeriv õpetaja tegeleb paberimajandusega (eKool, teated, kiitused ja laitused, emailid vanematele jne), kuid ka järgmise päeva mõtestamisega. Kuigi sa oled 6 tundi andnud endast kõik, pead sa suutma mõelda ka edasi. Ka homme pead sa astuma nendesse rollidesse. Võib olla homme oled sa rohkem psühholoog või hoopiski lapsevanem. Ükski päev õpetajana ei kulge tegelikult täpselt samamoodi ja sa ei tea, millises rollis sa täna kõige enam oled – alati on midagi uut!

Aliide-Marie

10. lend

Töömälust ja kuldvõtmekestest – minu kolmteist mantrat kolmanda õpetamise aasta alguses.

„Igale klassile on igal õpetajal oma võti,“ ütles kogenud kolleeg mulle esimesel kooliaastal. See on mantra, mis mind siiani saadab. Mõnele klassile on seda võtit raske leida – ka kogenud pedagoogil, noorest ja rohelisest õpetajast rääkimata. Mõni lukk on väga roostes ning vajab järjepidevat õlitamist enne, kui võti keerama hakkab. Rõõmus on hetk, kui kuldvõtmekese otsa komistad või ta hoopis peale pikka ja põhjalikku kaevamist mulla alt üles leiad.

Mantra number kaks: eksimine on inimlik. Läbi oma vigade õpime. Eriti palju õpime läbi nende vigade, mida oleme 25 korda korranud. Tuleb neid vigu vaid endale tunnistada (kui vaja, siis 26-ndal korral). Õpetaja ameti puhul tuleb oma eksimusi tunnistada klassi ees. See on piinlik, aga häbist saab läbi ning ehk läbi selle õpivad ka meie õpilased, et vead ei ole halvad ega muuda neid halbadeks või rumalateks. Oluline ei ole mitte see, et ma eksisin, vaid see, mida sellest õppisin ning järgmine kord teisiti teen. Vead on head, nendest algab õppimine.

Mantra number kolm: iga päev on uus päev ja iga tund on uus tund. Kordan seda mantrat õpilastele ja iseendale. Õpetajana pean tõdema, et tihti tuleb igal uuel päeval ka teadmiste omandamisega otsast peale hakata. Kordamine on tarkuse ema ja seda ka viiendal korral. Kindlasti ei hakka õpetaja ametis igav. Igal päeval uuesti ja tiba teistmoodi.

Mantra number neli: kõige alus on koostöö. Iga rohkem või vähem „raske lapse“ selja tagant paistavad perekonna sarved – kurb või ehk hoopis rõõmus tunnistada, et ka minu isiklike põngerjate selgade tagant paistavad kooli poole minu sarved. Kui mütoloogia kõrvale jätta, siis sarvedega elukad ei ole ju hoopiski halvad. Bioloogiaõpetajana pean tõdema, et enamusel sarvilistest on sarved enesekaitseks. Kuid jah, vahel ka võimumängude mängimiseks. Võimumängude koht ei ole koolis, kuigi neid seal vahel mängida üritatakse. Lahendus peitub koostöös. Koostöö tegemisel peame meie, täiskasvanud, lastele eeskuju näitama. Kool-kodu, õpetaja-õpetaja, õpetajad-juhtkond, õpetaja – õpilane – kui kasvõi üks nendest eelnevatest lülidest ei toimi, kuidas saame siis oodata, et õpilane suudab 4 teise kaasõpilasega koos midagi asjalikku korda saata ning seda 45 minuti jooksul.

Mantra number viis: tuleb õppida ütlema „Ei“. Ma alles harjutan seda. Vahel õnnestub öelda, et mõtlen selle üle järele – see on edasiminek minu jaatavas maailmas. Aga samas need vahel nagu valedel hetkedel öeldud „jaa-d“ on üsna tihti viinud mind asjade juurde, mida esmapilgul poleks suutnud või julgenud ette võtta. Tänu neile olen avastanud, et minu võimete piirid on kaugemal, kui ise arvasin. Kord tulevad need piirid siiski ette – ööpäevas on 24 tundi, rohkemat ei saa.

Mantra number kuus: igal hetkel tuleb kohal olla. Ka kõige raskematel hetkedel. Ka nendel hetkedel, kui väsimus lööb üle pea või sisimas kobrutab ebaõigluse ja viha kokteil. Rasked hetked lähevad üle.

Mantra number seitse: mäng on elu alus. Vahel algab kõige jaburamast mängust kõige sisutihedam õppimine. Samas vahel ka mitte, aga tore oli ikka.

Mantra number kaheksa: iga õpetaja on keeleõpetaja. See ei tähenda, et peaksin õpetama bioloogia tunnis grammatikat (kuigi vahest ka seda). Küll aga on minu ülesanne õpetada lapsele bioloogia keelt. Spetsiifilisi mõisteid ja lausemudeleid, mis aitavad lapsel bioloogiaalaseid tekste mõista ning koostada. Nagu eelmise aasta LAK (lõimitud aine ja keeleõppe) konverentsil öeldi – keel on punane lõng läbi kõigi ainete.

Üheksanda mantra vastu eksin ma tihti. Kui mul seitsmenda tunni alguses keel sõlme läheb, olen ma ilmselgelt eelneval kuuel tunnil eiranud 80/20 reeglit, mille kohaselt õpilane peaks olema aktiivne 80% ajast ning õpetaja esinema mitte rohkem kui 20% ajast. Tundub lihtsam vedada õpilasi käest kinni endaga läbi 45 minuti, kuid kas see on ka tõhus? Kahtlen selles, kuid eksin pidevalt oma uskumuste vastu.

Mantra number kümme: kõigiga ei pea olema sõber, kuid kõiki tuleb austada. Austus on ring, mille erinevates punktides on palju inimesi ja objekte, mida austada. Ringi keskel oled sina ise – seda ei tohi ära unustada, sest keskpunktita ringi ei ole. Ja igast punktist sinu ringil algab uus ring kellelegi teisele.

Mantra number üksteist: kõigest ja kõigilt on midagi õppida. Minu asi on see üles leida. Küsimused: „Miks ma seda tegema pean?“ või „Miks me seda õpime?“ on kõige paremad küsimused, mida õpilane õpetajalt küsida saab. Üritan viimasel ajal neid küsimusi juba ennetada, kuid vahel juhtub ikka, et keegi niidab mu keset tundi jalust ühega neist küsimustest. Tore on tõdeda, et enamasti mitte kauaks. Ning alati saab vastata : „Aga, mis sina arvad?“. Hoolimata sellest, et need küsimused mind vahel kimbatusse ajavad, teevad need küsimused mulle rõõmu. Küsige ikka, ka siis, kui vastuseid ei ole.

Mantra number kaksteist: töömälu on piiratud ressurss. Minu õpetaja töömälu on edasiarenenud. Ma olen protseduuridest klassiruumis moodustanud känkrad ja tulen viis korda rohkemaga toime kui 2 aastat tagasi. Tulen viis korda rohkemaga toime, kui arvasin end võimeline olevat. Aga ikka veel ei märka ma kõike ja ikka veel läheb mõni tund „täiesti käest ära.“ Ja sellel hetkel tuleb tagasi pöörduda mantra number kaks juurde.

Ja viimaks mantra number kolmteist: ma armastan oma tööd. Ilma armastuseta õpetamise ja laste vastu ei saa keegi kunagi koolis olla. Oma kahe õpetajana koolis oldud aasta ning üsna arvukate selle aja sisse jäänud koolituste käigus olen ma näinud sadu õpetajaid ning igaüks neist hoolib oma õpilastest. Igaüks Meist tahab oma õpilastele parimat. Kuid üsna tihti käib selle hoolimise ning parima soovimisega kaasas hirm – mis siis, kui mina ei suuda või ei ole äkki parim antud hetkel, äkki ma ei oskagi paremini, mis siis, kui mu õpilane ei suuda, miks ta aru ei saa, mis tast saab, kui ta ei õpi! Ühelt koolituselt jäi mulle kõrva mõttekild – jäigad ning kurjad tunduvad need, kes on läbipõlemise äärel. Me ei saa oodata õpilastelt, et nemad väsinud ja läbipõlenud õpetajat aitaksid. On oluline, et iga õpetaja kõrval oleks oma toetusring – kolleegid ja sõbrad. Ma olen kogu südamest tänulik, et minu kõrval on minu kolleegid ja sõbrad, kes on mind toetanud ja minu kõrval on ka Noored Kooli – minu maailma kõige armsamad 22 lennukaaslast, tuutor, didaktik, Noored Kooli meeskond ja kogukond. Ma ei tea, kuidas saavad hakkama teised alustavad ning ka kogenud õpetajad ilma selle toeta. Kummardus ja müts maha teie ees.

Esimesed nädalad Sinimäel

Kuus nädalat elu Sinimäel on täitunud. Esimesed neli nädalat on möödunud suurte tõusude ja mõõnadega. Esimesed ärevad koolitunnid on asendunud igapäevase peamurdmisega, kuidas iga õpilaseni jõuda. Siiani ongi minu kõige suuremaks küsimuseks see, kuidas õpetada nii, et kõik mu õpilased saaksid just seda, mida nad vajavad. Nad kõik tahavad individuaalset lähenemist ja õpetajale on see suureks koormuseks. Tunnen head meelt, et mul on väikesed klassid (kõige rohkem õpilasi korraga on 12) ja seetõttu on mul veidigi aega, et piisavalt diferentseerida ja kõigile toeks olla. Väike kool oli minu teadlik valik.

Tundide ettevalmistamine võtab tõesti palju aega, sest minu arvates on hea tund see, kus õpilane saab ise õppida ja teha ning õpetaja on vaid juhendaja rollis. Olen väsimusest tingituna mõned korrad õpik-töövihik tundi läbi viinud ja see ilmestas veelgi paremini tõsiasja, et õpilastel on sellest vähe kasu. Nad on väga harjunud õpikust lugema ja töövihikust harjutusi tegema, kuid see on kindlasti nende mugavustsoon. Nii kui on teistsugused tegevused, kui nad peavad mõtlema, miks ja mida nad õpivad, valikuid tegema, on nende näod segaduses. „Aga õpetaja, miks ma valima pean?“, „Õpetaja, öelge teie, kuidas ma tegema pean.“. Olen kõikide klassidega püüdnud aega võtta selleks, et õppimist mõtestada, et nad ise looksid isikliku suhte õpitavaga ja tunnen, et pean sellega jätkama, lootuses, et ükshetk tekib neis see „ahhaa“ moment.

Elu Sinimäel on vaikne. Sügishommikud on mu lemmikud, hommikul kooli kõndides (küll ainult paar minutit) on see aeg selleks, et ennast tööle häälestada. Ümberringi on vaikus, lapsed ei ole veel kooli jõudnud, üksikud inimesed kõnnivad kaugemal. Eemalt näed kolleege kooli jõudmas. Olenemata raskustest on mul hea meel siin olla.