Teach For Slovakia väljakutse

Mustlasvanaema Valika, Stefania ja mina liikusime küla peatänavalt kõrvale ning leidsime end peatselt mudasel teel keset slummi. Kui peatänava asfalttee ääred olid täis pooleldi ehitusjärgus ja pooleldi lagunenud maju , siis slummis olid elamised kokku kopsitud juhuslikest materjalidest, raske oli eristada, kus üks maja algas ja teine lõppes.  Minu süles oli kotitäis puitbriketti, mille kandmise […]

Noored Kooli programmi mõju minule

Noored Kooli programm on ellu kutsutud selleks, et ühel päeval saaks iga laps Eestis väga hea hariduse. Kõik osalejad annavad visiooni saavutamisse oma panuse. Programm eksisteerib õpilaste pärast. Mina olin programmi osaleja õpilaste pärast ning töötasin selle nimel, et avadalda neile positiivset mõju. Programmi kestel arutatakse palju selle üle, kuidas oma mõju suurendada ning õpilastele veel paremaid võimalusi tagada. Kahe aasta jooksul oleme oma edusamme tutvustanud nii siin blogis, meedias, avalike arutelude käigus kui ka  mujal. Programm lõpeb “Minu mõju” seminariga, kus igal osalejal on võimalus esitleda enda mõju oma õpilastele, koolile, haridussüsteemile.

Olen oma mõjust programmi jooksul palju rääkinud ning olen valmis seda üha uuesti ja uuesti tegema. Järgnevalt lingilt saate kuulda, mida minu 2. klassi  õpilased minust ja õppimisest räägivad (tegemist on keelekümbluklassiga, paljud neist ei osanud enne kooli tulekut eesti keelt sõnakestki). Kuulates saate veidi aimu, mida õpetamises oluliseks pean ja mida saavutanud olen. No kuulake, millist ilusat eesti keelt mu õpilased räägivad 🙂 Olen uhke õpetaja!

https://www.dropbox.com/sh/0bmdidi7jrtm5oj/AAC4lfmQET1ewzKSpTm1Ie-ja?dl=0

Aga see postitus siin räägib hoopis programmi mõjust minule, räägib muutustest, mille programm endaga kaasa tõi minu elus. Sest leian, et see on oluline osa.

Et siis… Noored Kooli mõju minule.

Ma tulin Noored Kooli programmi otsima väljakutset, otsima seda miskit mis mind jalust maha lööks. Liitudes oli mul üsna raske meenutada mõnda takistust või väljakutset, millega olen pidanud elus silmitsi seisma. Põhi- ja keskkoolis läks kõik kuidagi lihtsalt. Peale seda teadsin täpselt, et minust peab saama noorsootöötaja. Ülikooli sain sisse, selle lõpetamine nõudis suuremat pingutust, kui harjunud olin, aga ei olnud siiski midagi kontimurdvat. Elu esimesel päris töövestlusel läks kõik hästi ning erialane töökoht oli juba enne kooli lõpetamist olemas. Tööl oli palju asju, mida õppida, kuid kõik tuli loomulikult ning mingeid raskusi see amet mulle ei valmistanud. Nii siis kujuneski Noored Kooli tulles minu ootuseks oma nõrkade kohtade avastamine ning eneseületamise võimalused.

Küsi ja sa saad! Nii läks ka minuga. NK oli niivõrd mahukas, et haaras kõik varem eraldiseisvatena näinud elu osad just kui üheks ning andis otsitud väljakutseid igas hetkes.

Programm just koolituste näol pani mind tundma, et on palju niivõrd loogilisi asju, mille peale pole ma kunagi varem tulnud. Tihti avastasin end mõttelt, et kuidas ma oma elus üldse varasemalt otsuseid langetasin ja millist eeskuju tööl noortele andsin kui kogu eesmärgistamist ja visiooni puutuv teema oli minu jaoks täiesti uus. Jah, kõlab võib-olla uskumatult, aga ma tõesti polnud kunagi varem oma elu ning tegemisi eesmärgistanud, indikaatoreid seadnud ega tulemusi mõõta proovinud.

Koolituspäevade lõpus tundsin rõõmu kõigest uuest, mida kogesin, kuid hinges näris tunne, et uskumatu kui rumal ma olen. Sama lugu väärtusega. Ma polnud iial vaadanud enda sisse ega mõelnud, milliste väärtushinnangute järgi ma elan, ma ei osanud neid ära tunda oma väljaütlemistes ega tegemistes. Samuti piiravad uskumused, suhtlustõkked ja kõik muu põnev ja LOOGILINE, mille peale ma polnud kunagi varem mõelnud ega nendega sihilikult tegelenud. Kõik need teemad, nendega süvitsi minemine – see oli põnev ja haarav, nautisin iga hetke ning nägin möödunud ning eesolevat elu hoopis teises valguses, kuid selle taustal tegelesin tugevalt selle “kuidas ma seda kõike varem ei teadnud” emotsiooniga. See oli raske. Arusaamine, et olen elus lihtsalt ringi tuisanud ning mitmed väärtuslikud kogemused mõtestamata jätnud muutis mind kurvaks, kuid muuta polnud enam midagi. Koolituste mõte ongi ju saada uusi teadmisi ja kogemusi ning nende üle rõõmustada, kuid rõõm tuli minu jaoks palju hiljem.

Olles emotsionaalselt kurnatud tekkinud enesehaletsustest tuli siiski pea püsti edasi rühkida, sest NK-l oli mulle veel palju anda. Mul oli ka minu lend. Kaasteelised. Nende inimestega said peetud minu elu kõige inspireerivamad vestlused ning tehtud kõige kvaliteetsemad naljad. Ma polnud iial varem mõnest lihtsast vestlusest või väljaütlemisest niimoodi vaimustunud kui nendega; polnud eales suhelnud minust nii erinevate inimestega, kellel on mulle nii palju anda. See grupp õpetas mulle palju erinevate suhete ning gruppide toimimise kohta ning avatus, millega selles grupis lahkhelisi lahendati oli imetlusväärne. Ma tundsin esimest korda, kuidas niivõrd suur grupp inimesi võib meeletul kiirusel sõbruneda ning südamesse pesa teha. Kui nüüd seda olukorda ilustamata kirjeldada, siis olin ma täielikus ahvivaimustuses sellest, millised inimesed üldse eksisteerivad ning kui toredad võivad ühed koosviibiimised olla. Selle taustal hakkasin enda eelnevaid tutvusi alavääristama, sõpru vähem tähtsateks pidama ning kõikjal otsima inimesi, kes suudavad just nii säravate silmadega rääkida hariduse kitsaskohtadest ning nende parendamisest. Teised teemad olid maailmas just kui teisejärgulised. Kui sa ei suuda faktipõhiselt ning emotsionaalselt kaasa rääkida hariduses toimuvast, siis mis inimene sa üldse selline oled!? Võib proovida ette kujutada, milliseid pingeid see minu eraelus põhjustas.

Koolitused. Lennukaaslased. TÖÖ. Olla esimest aastat õpetaja, selleks peab vist tõesti kind of imeinimene olema. Proovida haarata kogu seda informatsiooni, mis peale tuleb; kohaneda uue töökeskkonna ning kolleegidega; saada aru õpetatavate ainete väljunditest ning sinu ressurssidest nende saavutamiseks; võita õpilaste poolehoid; saavutada klassis distsipliin; avastada mis sinu enda jaoks on klassiruumis okei ja mis mitte; kuulata kõigi soovitusi; proovida erinevaid meetodeid, et leida see oma; tahta alati teha kõike kõige paremini;  anda endast igal hetkel maksimum; paberitöö; lapsevanemad; konfliktid õpilastega, kolleegidega; väärtuskonfliktid; aga millal ma puhkan? …

Tahtsin endast alati parima anda. Õppisin igast möödapanekust ja eksimusest, ei väsinud üritamast ja uuesti proovimast. Proovisin ühte ja teistpidi, ootasin alati tulemused ära, ei andnud alla. Kuulasin päriselt kõiki soovitusi ja võtsin mulle pakutava abi vastu. Ma ei kartnud oma eksimustest ja oskamatusest rääkida, sest teadsin, et vaid nii saan paremaks.  Korrutasin endale kogu aeg, et küll on hea, et mul on raske – nii märkan kui läheb paremaks. Ja see mõtteviis andis mulle meeletu jõu.

Mida ma aga enda kohta ei teadnud oli see, et ma ei oska vahet teha positiivsel ja negatiivsel stressil või lihtsalt on ka väga suures koguses positiivset stressi lõpuks negatiivne. Ennast välja lülitada – kuidas see käib?  Ma mõtlesin oma tööle ning oma õpilastele igal hetkel, märkamata ja tajumata, et see minu tervisele halvasti võib mõjuda. No, mis saab selles halba olla kui öösel neid unes näen ning igal vabal hetkel uusi ja paremaid metoodikaid leida üritan. Nende pärast ma ju kooli läksin, ma olen seal, et neist kasvaksid paremad inimesed kui olen mina. Selleks tuleb vaeva näha ning nii kaua kui uute mõtete mõtlemine mulle vastumeelne pole võin seda julgelt teha. Otsisin igast vestlusest inspiratsiooni ning kogu maailm näis keerlevat nende ümber. Sest see on minu suur missioon.

Ühel hetkel otsustas, aga minu keha sellele lõpu teha. Kokku umbes pool aastat kestnud võitlus haigusega, mis nii füüsiliselt kui emotsionaalselt tunda andis leidis oma otsa minu NK 2. aastal septembri lõpus. See oli see hetk, kus ma enam ei jaksanud. Ei saanud hakkama selle emotsionaalse koormaga, mille olin ise suuresti üles paisutanud. No teate küll, esimene õpetaja, hea hariduse vundament jne.

Sellel septembril meenus mulle esmakordselt, et just sellist kogemust olin ma Noored Kooli programmi otsima tulnud. Sellisesse auku tahtsingi kukkuda. Nüüd on vaja vaid välja ronida. See avastus täitis mind rõõmuga. Märkasin, et suudan suurepäraselt oma mõtteid korrastada ning suunata asju vaatama nii nagu endale tervislikum on.  Teadsin nüüd, et olen inimesena väga palju arenenud ja juurde õppinud; minu kogemuste pagas oli suur. Tundsin enda mõttekäikudes ära erinevate koolituste mõju ning lennukaaslaste väljaütlemisi.  

Sealt hakkas minu teine aasta õpetajana. Olla teise aasta õpetaja, selleks ei pea enam imeinimene olema. Üldse mitte.  Kui ma oskaks, siis ma annaksin nõu, kuidas ka esimesel aastal õpetamisse suhtuda nii, et hea on nii õpilastel kui ka õpetajal endal – aga ma ei oska. Tegelikult on ju ilmselge, et ükskõik mille uue alustamine on keerulisem, kui selle tegemine mitmendat aastat järjest.

Oma teisel õpetamise aastal nautisin oma tööpäevi täiel määral. Ma tegin kindla valiku, mis on minu jaoks oluline ja mis paneb särama MINU silmad. Ja õpetasingi pannes põhirõhu nendele asjadele. Kogesin üht eduelamust teise otsa ning vaimustusin igapäevaselt oma võrratult tarkadest ja andekatest õpilastest. Sest see, mis paneb õpetaja silmad päriselt ja siiralt särama, teeb sama ka õpilastega omadega.  Kui ma tegin tööd, siis andsin endast 100% ning ei teinud vähimatki allahindlust kvaliteedi osas. Kui puhkasin, siis puhkasin 100% ja ei lubanud hetkekski oma õpilasi oma mõtetesse. Kui enam ei viitsinud ja ei jaksanud, siis võtsin tuure vähemaks ja sain aru, et ka headel õpetajatel on vahest vähem head tunnid. Jagasin vastutust õpilaste ja vanematega, vaid koos saame saavutada häid tulemusi. Ja endal oli kohe kergem.

Tegelesin palju omavaheliste suhetega ning rõõmustasin üha suureneva sõbralikkuse üle klassis; õpetasin lapsed oma tööd eesmärgistama ning reflekteerima; küsima küsimusi ja seisma oma vajaduse eest mõista, miks midagi õpitakse; olin mentoriks ühele uuele õpetajale; juhtisin ainesektsiooni; osalesime klassiga kahel üle-eestilisel konkursil; juhendasin näiteringi; korraldasin õpilaste ja vanematega ühiseid koosviibimisi õhtupoolikutel; esinesin koolis toimunud minikonverentsil; puhkasin ja lülitasin end õigetel hetkedel välja…

Viisin oma tuttavad, sh elukaaslase, kurssi Eesti hariduse olulisemate tahkudega ning märkasin, et ka neil on selle kõige kohta oma arvamus ja kogemus. Kõigil on ju kooliga mingi seos, kas või mälestused. Õppisin märkama seda, millest mu sõbrad mulle säravate silmadega räägivad ning huvitusin ja imetlesin seda taas. Igal inimesel peab olema see südame teema. Ja see ei pea olema haridus. Olen rõõmus, et mu inimesed jäid mu kõrvale ja kannatasid ära need minu eneseotsimise hetked.

Lennukaaslastest avastasin iga kohtumisega üha rohkem inimlikke vigu ning tahke, mis mulle vist nii väga ei meeldigi. Jah, ka suurepärased inimesed on kõik omamoodi ja üldse mitte täiuslikud. Teine aasta pani mind neid inimesi päriselt nägema, tundma ja armastama. Osasid rohkem ja teisi vähem. Olen nende tutvuste üle äärmiselt tänulik.

Nii see programm laias laastus kulges.

Absoluutselt iga osaleja kogemus on täiesti erinev. On neid, kellel läheb lihtsamalt kui minul. Neid kogemusi tegelikult keerukuse järgi ritta seada ei saagi, sest iga inimene õpib ja saab sellest programmist erinevaid asju. Inimesed liituvad programmiga väga erinevatel etappidel nende eludes. Paljud on juba piisavalt kukkunud ja selle kõik, mille mina võtan kaasa juba ammu enne seda läbi elanud ja nii ongi nende kogemus täiesti erinev minu omast.

Mina sain need raskused, mida ma otsisin. Nende seljatamine süstis minusse tohutul hulgal eneseusku. Ma päriselt ka saan hakkama. Mu vaim on piisavalt tugev, suudan enda tegevust analüüsida ning seda muuta. Mu elu ei ole enam sihitu kulgemine, ma tean mida tahan ja väärt olen.

Noored Kooli programm andis ja õpetas mulle palju. Soovitan seda kindlalt kõigile, kellele meeldib noortega töötada, kes otsivad tähenduslikku tööd, keda huvitab haridus ning kes on valmis iseenda piire kompima ning arenema.

Ja veel… loodusõpetuse õpetamine äratas minus suure huvi looduse ning seal viibimise vastu. Ja ma tean nüüd, kuidas mändide vanust peale vaadates määrata! 🙂 🙂

Anželika,
9.lend
värske NK vilistlane
ka sügisest edasi õpetaja

—————————————————————————————————————————————–

“Mäletan selgelt kui rõõmus ja uhke ma olin kui sa helistasid ja ütlesid, et sind valiti NK programmi keelekümblusklassi õpetajaks. Samuti mäletan teravalt oma hirmu kui sa rääkisid valikus olevatest koolidest. Ma tõesti ei tahtnud, et sa kaheks aastaks Jõhvi koliksid… Sa oled alati unistanud õpetajaks saamisest ja kui su unistus kaks aastat tagasi täitus, siis ei osanud ilmselt kumbki meist ette kujutada, milliseks su maailm kujuneb, mis katsumustega sa silmitsi seisma pead ja kuidas ise muutud. Ma ei mäleta, et sa enne NK-d nii innustunud ja pühendunud oleksid olnud. Sa inspireerisid mind ja paljusid teisi oma säravate silmadega alati kõrgemale, kaugemale, julgemalt sihtima ja pürgima. See viis kuidas sa oma õpilastest ALATI uhkusega räägid, on imetlusväärne, ning peaks kuuluma iga õpetaja argipäeva. Sa uskusid ja usud jätkuvalt oma õpilastesse ja õigusega. Tänu sinule räägivad need väiksed inimesed oma õppimise eesmärgistamisest ja väärtustest puhtas eesti keeles. “

Kertu,
Anželika parim sõbranna