Mis on hea haridus?

11 lennu osalised Helen, Egne ja Evren viisid läbi väikse küsitluse teemal “Mis on väga hea haridus.”

Üllatavalt oli erinevas vanuses vastajate (TLÜ administraator, üliõpilane ja ülikooli ees jalutanud koolilaps) arvamus sarnane: väga hea haridus ei ole vaid koolist/ülikoolist saadav paber. Oluliselt suuremat rolli mängivad kodust kaasa saadud käitumismudelid, elust enesest saadud teadmised ja kogemused.

Kokkuvõtteks võib öelda, et hea hariduse määrab suuresti haritus. Eks me siis püüa õpetajatena hoida seda teadmist pidevalt kuklas ja sellega arvestada. Üritame 1×1, igasuguste teoreemide ja Tammsaare kõrvalt leida aega ka selleks, et suunata lapsi maailma avastama ning kogemusi hankima.

Mis on väga hea haridus?

Eestlane, soomlane ja lätlane istuvad õues … Kõlab nagu anekdoodi algus, kuid tegelikult on see NK programmi teine nädalavahetus Tallinna Ülikoolis.

 

Nimelt saime meediakoolitusel põneva väljakutse leida vastus küsimusele “Mis on väga hea haridus?”. Haridus on teema, mille kohta on üldiselt kõigil oma arvamus, olgu ta lätlane, soomlane või eestlane. Just sellise rahvusvahelise seltskonna leidsime puhkehetkel ülikooli õuest.

Kuigi anekdootide puhul kipuvad rahvused üksteisele vastanduma, valitses hariduse temal täielik üksmeel – haridust peetakse liiga teoreetiliseks. Õppetöö on sisult enamasti liiga üldine ning puudu on oskustest rakendada õpitut igapäevaelus ja tööturul.

Vastus meie küsimusele oli neil kõigil seega ühine – väga hea haridus on see, kui õpingute raames on võimalus teooriat rakendada ka praktiliselt.

 

Helen, Berit ja Marvi (NK 11. lend)

Kolmekesi paadis

11. lennu värsked osalised, Alex, Inger ja Katrin, on alustanud seilamist hoomamatuis haridusvetes. Rännak viib meid aga paljude Tarkade juurde, kellelt on alati arukas teed küsida.

Kolm seiklushimulist merekaru küsisid kolmelt vahvalt tudengilt: mis on väga hea haridus?

Päike sillerdas Balti Filmi-ja Meediakooli akendelt vastu ning esimene üliõpilane, kes meie teele sattus, oli Svetlana Venemaalt. Svetlana teatas rõõmsalt ja enesekindlalt: praktika ja teooria vahel peab olema tasakaal!

Tasakaalu meeles mõlgutades, jalutasime mööda teadustempli koridore, kui küsisime veel kahelt usinalt üliõpilaselt sama küsimuse. Vastused olid üksmeelsed: hea haridus on selline, mida on huvitav omandada. Peeti oluliseks inimlikku suhtlust õpetaja ja õpilaste vahel: omavahelist tagasisidet ja inspireerimist. Muhedik barettiga aga hoiatas: “Suhe õpilase ja õpetaja vahel ei tohi liiga familiaarseks muutuda!”

Lõpetasime päeva, olles veel rohkem veendunud tões, mida ka oma põues kanname: õpetajatel on kestev mõju ning meie vahvate tudengite kogemusi kuuldes olime veendunud, et see oli väga hea hariduse kirjeldamisel kõige olulisem mõjur.

Võtsime Tarkade nõuandeid kuulda ja heiskasime taas purjed. Seitse maad ja seitse merd ootavad meid – ja me tegelikult ka veel ei tea, kuhu sügis meid tarkusi edasi andma ootab.

Screen Shot 2017-05-22 at 12.13.46

Raske teekond lihtsate vastusteni

Kõik Noored Kooli teise aasta osalejad seisavad sügisel valiku ees, milline lisaaine kolmest ahvatlevast variandist: hariduspoliitika, koolijuhtimine või projektijuhtimine, õppimiseks ja uurimiseks enim huvi pakuks. Pika vaagimise ja kaalutlemise järel langetasime kõik oma otsuse ning agar õppetöö võiski alata.

SEPTEMBER

2016 aasta septembri lõpus sai meie õpigrupp esimest korda kokku. Hakkasime kaardistama teemasid, mis meile enim huvi pakuvad. Teemasid sai kirja seinast seina, alustades kooli ja kodu koostööst ning õpilaste madalast õpimotivatsioonist kuni kasina õpetajate järelkasvuni. Arutelu oli pikk, kuid juba peagi nägime, kus on meie kõigi teadmiste tegelik kitsaskoht. Olime olnud õpetajatena ametis juba terve aasta, järginud päevast-päeva riiklikku õppekava, maadelnud erinevate küsimuste ja muredega, et miks midagi õpilastel õppida on vaja või kuidas midagi õpetada, kuid tegelikult puudus meil endalgi konkreetne teadmine, kes õppekavad kokku paneb, kuidas need inimesed kokku saavad, kellelt ja millist sisendit õppekavade arenduseks kogutakse (jne).

 

Septembrikuu, mil kõik oli alles uus

Septembrikuus, mil kõik oli alles uus

 

Nagu 21.sajandi infoühiskonnale kombeks, siis alustasime guugeldamisest, mis meile üllatuseks viis tõelisse tupikusse – puudusid otseteed või konkreetsed viited dokumentidele, mis meile vastused annaksid. Tundus uskumatuna, et sellise materjali leidmine internetist tänapäeval võimatu on. Seega jätkasime jonnakalt kuid sihikindlalt oma otsinguid, isegi hoolimata  haridusministeeriumi pidevalt “maas” olevast / kokku jooksvast veebilehest või õppekava veebi domeeni muutusest, millega kaasnes terve hulk nuppe katkistele linkidele.

JAANUAR

Septembrist sai vaikselt jaanuar ning otsustasime, et aeg on seada sammud Haridus ministeeriumisse ning esitada oma küsimused otse neile, kes õppekavade loomist juhivad ning kogu protsessi haldavad. Pidasime maha põneva vestluse – küsisime ja kuulasime hoolega nii õppekavade loomise, üldise haridusega rahulolu kui ka arengusuundade kohta tulevikus; kuid kui kohtumise järel uusi teadmisi kirja hakkasime panema, taipasime, et ega me väga midagi uut juurde ei õppinudki…

Kuidas nii? Ehk olime olnud liialt viisakad ja polnud suutnud oma kõige põletavamaid küsimusi piisavalt jõuliselt küsida.. Või olid vestluskaaslased lihtsalt nii suurepärased diplomaadid, et rääkisid hoolimata kuuldud küsimustest, meile endilegi märkamata tegelikult vaid sellest, millest ise soovisid? Igal juhul õppisime meie õppekavade loomise asemel hoopis ajakirjaniku ameti keerulisuse kohta.

MÄRTS

Märtsis võtsime ühendust erinevate aineliitude esindajatega ning uurisime, milline on nende kogemus seoses õppekavade loomise ja arendusega ning rahulolu käesolevaga. Selgeks sai, et õpetaja, kes soovib saada sõna õppekavade arenduses, peakski alustama oma aineliiduga ühinemisest või vähemalt mailing listiga liitumisest, et olla kõige valdkonnas toimuvaga kursis. Näiteks nii keemia- kui ka füüsikaõpetajate seltsi esindajad kirjeldasid, et just sellisel viisil on suurim võimalus oma ideedele toetajad leida, kelle abil ettepanekud ka nö. haridusmaastiku ladvikule kuuldavaks teha. Nagu ikka kaasatakse ju õppekavade arendusse pigem neid õpetajaid ja spetsialiste, kes lisaks oma silma jäävale erialasele tegevusele ja tööle ka omapoolset initsiatiivi ja soovi  arendustööks üles näitavad.  

APRILL

Innustunult aineliitudelt saadud vastustest ning leitud uutest teemakohastest artiklitest / uuringutest (õpilaste rahuloluküsitluste tulemused; eksamite taustauuringute tulemused jne.) leppisime õpigrupiga järgmise töise kohtumise kokku. Niisiis me ühel kenal aprillikuu hommikul taas neljakesi laua ja oma laptop’ide taha istusimegi. Jagasime uut teavet ning arutlesime, mida oma lõputööna lennukaaslastele esitleda.

Kindel oli, et kuigi olime leidnud vastused oma uurimisküsimustele, siis ei tahtnud me kuidagi loobuda kriitikast selles osas, kui raske ja keeruline kogu seda informatsiooni leida oli. Olime juba valmis esimesed read oma informatiivses ja kriitilises artiklis valmis trükkima, kui otsustasime veel korra igaks juhuks oma faktid haridusministeeriumi kodulehelt (mis nüüdseks tundub taas viperusteta töötavat) üle kontrollida. Klikkisime ringi, kerisime lehti kuni … suud vajusid põrandani ammuli!

Olime kõik need 8 kuud otsinud vastuseid oma küsimustele tervest interneti avarusest, kui otsitav ise ootas meid siinsamas, Haridus- ja Teadusministeeriumi kodulehel vaid mõne kliki kaugusel! Olime nimetatud veebilehte ju korduvalt külastanud, kuid mingil moel suutnud neist väärtuslikest allikatest (2014. aastal muudetud põhikooli ja gümnaasiumi õppekava seletuskiri; Lähteülesanne õppekavade arendamiseks aastatel 2008-2011 jne.) mööda vaadata. Isegi eksperdid, kellega kohtusime ei suutnud meid õigele teele suunata.. ehk pidasid nad neid allikad ministeeriumi lehel (ja ka Riigi Teatajas muuseas) lihtsalt nii iseenesest mõistetavateks. Kes teab?!

MAI

Igal juhul julgen öelda terve oma õpigrupi nimel, et oleme nüüd peale pikka uurimisprotsessi väärtusliku kogemuse ja õppetunni võrra rikkamad. Jõudsime oma vastusteni küll suure ringiga, kuid teekonnal olles lugesime suures koguses teemakohast kirjandust (oleme nüüd teadlikumad), kohtusime ja vestlesime erinevate omaala spetsialistidega (ohhoo ja ahhaa efekt) ning mõistsime, et ehk ei olegi Eesti haridusmaastikul kõik asjad nii vildakil, nagu nad algul pealtnäha paistavad =)