Hinnete nimel?

Kui mina koolis käisin, olin eeskujulik ja kohusetundlik õpilane või nagu tihti öeldi “viieline”. Mäletan siiamaani väga hästi seda tunnet, kui mulle kolmandas klassis esimest korda läbinisti viieline tunnistus kätte anti. Sain väga palju kiita ja tunne oli lausa kergelt joobnud. Sellest hetkest alates sai minu jaoks väga oluliseks, et minu hinded koolis jätkuvalt ainult väga head püsiksid. Liialdamata võin öelda, et see mõjus mulle nagu kerge narkootikum, tahtsin, et see “viielise” tunne edasi püsiks. Oma viite nimel võitlesin ma kogu põhikooli aja. Heade hinnete juures ei ole ju pealtnäha midagi halba, kurb oli seejuures, et vaid paljas number minu jaoks prioriteediks sai – kõik muu, mis tegelikult koolis käimise juures mitu korda olulisem on, kippus minu huvidest välja jääma. Kas ma ka tegelikult sain aru, mida õppisin või mis selle hinde taga oli, polnud enam nii oluline. Hinne viis – see tähendas ju automaatselt, et ma olen tark ja koolis edukas.

Eelmise aasta sügisest kui Noored Kooli programmi kaudu ise õpetajaks läksin, tuli minulgi hakata hindeid panema. See oli üks keerulisemaid asju kõige selle uue juures, mis mind koolis ootas. Ikka on nii, et hinne on enamike õpilaste jaoks üks suur motivaator ja edasiviiv jõud.  Selle lühikese aja jooksul koolis on mulle väga tihti kõrva jäänud, kui palju õpilased enda oskusi ja teadmisi hinnete kaudu defineerivad. “Võite kohe kahe ära panna ega ma pole kunagi üle kahe saanud”, “Ma olen selles aines kolm”, “Ma olen koguaeg kaks olnud.”  Vaevalt, et selle all mõeldakse, kuidas number kahe kombel koolis kõveralt ringi käiakse. Ühe numbriga võetakse julmalt kokku kõik oma aine teadmised, oskused ja püüdlused. Ühest küljest lihtne ja mugav viis, ma pole aga sugugi kindel kui palju selle hinde taha osatakse vaadata ja näha.

Hinne peaks näitama õpilase teadmisi ja oskusi selles vallas, mida õpetaja on tunnis mingi teema raames õpetanud. Kas õpilane on need (teema eesmärgid) omandanud või ainult teatud osa sellest. Kõlab üpris loogiliselt. Siit edasi tekib aga palju küsimusi. Kas teadmisest on tegelikult aru saadud või need on endale hinde nimel korraks pähe tuubitud. Kuidas ja kas need teadmised on seotud varasemalt õpituga ja kas õpilane on võimeline nägema ka tervikpilti. Ehk kas need teadmised on korrastatud või on need üksikud süsteemist väljas faktid, mis seetõttu tihiti ka kasutuks muutuvad ja kiirelt ununevad. Seda infot peaks sisaldama see üksainus number. Teine oluline küsimus on selles, mis vormis neid teadmisi küsitakse. Erinevatele õpilastele sobivad teadmiste kontrolliks erinevad viisid. Olen isegi märganud, kuidas suulisel vastamisel mõned krampi lähevad ja järsku kõik ununeb, teisele on just suuline vastamine, arutlemine väga sobilik. Muidugi tuleb koolis arendada kõiki oskusi, nii suulist kui kirjalikku eneseväljendust, aga ka pingeolukorras toimetulekut. Vahel on aga väga suur ja oluline vahe selles, mis vormis õpilane oma teadmisi soovib ja oskab kõige paremini näidata. Sellest sõltub ju seesama “hinne”. Ma ei ole saanud veel imeõpetajaks, kes ühe teadmiste kontrolli raames kõike seda suudaks arvesse võtta, aga ma väga tahaksin näha, kuidas see võimalik oleks.

Minu jaoks muudab kõik see hinde väärtuse järjest tühisemaks. Õpilastele endale on see aga jätkuvalt väga oluline. Kui tema pingutusi järjekindlalt tema arvates ebaõiglaselt hinnatakse kaob paratamatult ka motivatsioon. Nii väiksematelt kui suurematelt võib see täielikult paremuse poole püüdlemise isu võtta ja nii pannaksegi endale “olen kolm” silt külge. Kui palju aga õpilane üldse saab aru, mis selle ühe hinde taga peidus on ja mis õpetliku, arenguks vajaliku teadmise see hinne peaks temale andma?

Õpetaja ja Noored Kooli osaleja Jüri Käosaar kirjutas kena artikli kujundava hindamise positiivsetest külgedest. Õpilane saab õpetajalt vahetult tagasisidet oma õppeprotsessist, mis oli hästi, mis jäi seekord vajaka ning kuidas järgmine kord veel paremini saaks. Nagu ka artiklis öeldud, et ole teatavasti ka õpetaja päev kummist. Õpetades ise küll maakoolis ja väikesi klasse, töötaksin siiski öötundideni, et saaksin igale õpilasele piisavalt tihti hinnete asemel täisväärtusliku tagasisidet kirjutada. Mida siis selle vastu siiski teha saaks?

Ma püüdlen selle poole, et õpilane hakkaks vaatama ka hinnete taha – analüüsima ennast, seda kuidas ta õppis,  m i k s ta õppis, kas ja kui hästi on ta teadmised omandanud ning kuidas ta saaks seda järgmine kord paremini teha. Olen järjest enam palunud teatud hindeliste vastamiste korral õpilastel iseendale hindeid panna. Esimene reaktsioon oli ikka “Ma ju ei oska!” või “See on õpetaja töö!” Hakkasime siis otsast arutama. Mis tal tema arvates hästi välja tuli. Millest ta nii hästi aru ei saanud või mis talle ehk väga täpselt meelde ei jäänud. Kui kaua ta õppis ja kuidas ta seda tegi. Vahel olen viimast küsimust arutades saanud anda häid nippe õppimiseks. Üheskoos arutame ka seda, miks me seda üldse õppisime. Selliselt vesteldes on õpilased jõudnud väga ausalt selle hindeni, mis ta siis ise endale selle soorituse eest paneb. Ei ole veel juhtunud korda, kui minu kui õpetaja ja õpilase arvamused kardinaalselt erinevad. Kord kirjutas õpilane oma tööle, et punktide arvestuses peaks ta saama töö eest küll kolme, kuid arvestades tema pingutust ja oskust selles teemas, oleks ta väärt nelja. Teisel korral oli aga õpilane kindel, et on väärt hoopis madalamat hinnet, kui ehk mina õpetajana oleksin soorituse eest pannud. Kirja läksid õpilaste enda pandud hinded. Paraku ei ole mul nendeks vestlusteks igal korral võimalust ja aega, aga püüan nii tihti kui võimalik neile aspektidele tähelepanu pöörata.

Nii pika ajalooga hinnete ja nendega motiveerimise süsteemi on kindlasti raske lühikese ajaga maha murda ning õpilaste mõtlemist sellest muuta, kuid loodan ja usun, et sellised arutelud (nii tihti kui vähegi võimalik) annavad õpilasele rohkem vastutust ise otsustada ning mis kõige tähtsam, võimaluse ennast analüüsida ning osata rohkem näha hinde taha.

Ma väga sooviksin, et ükski õpilane ei elaks sellise, iseendale pandud, hinnete pinge all ja ei mõtleks nii, nagu mina põhikoolis tegin. Kui järgmine kord õpilastega koolist vestleme, siis pöörame ehk vähem tähelepanu tunnistuse hinnetele, vaid küsime, mida uut ja põnevat ta õppinud on, arutleme mida nende teadmisega saaks peale hakata ning ehk saame oma teadmisega tema omi veelgi rikastada ja uut huvi tekitada. Sellepärast me ju koolis käime.