Milleks mulle sallivus?

„Õpetaja, mida te Donald Trumpist arvate? Aga Edgar Savisaarest? Õpetaja, öelge hoopis, mida te Putinist arvate?“ Need on täiesti tavalised küsimused täiesti tavalises 9.klassi ühiskonnaõpetuse tunnis. „Ma olen Donald Trumpi puhul äraootaval seisukohal, tal on mitu aastat aega, et minu arvamust kujundada. Edgar Savisaar on kindlasti Eesti heaks palju ära teinud, tal on olnud suur panus Eesti iseseisvuse taastamisel. Putin – ta on meie naaberriigi president, rohkem ma ei taha tema kohta midagi öelda.“ Õpilased olid vastustega rahul, välja arvatud Putini omaga, aga jäin arvamusele kindlaks ega soovinud pikemalt kommenteerida.

Miks ma tol hetkel ei vastanud, et suhtun Donald Trumpi pigem negatiivselt, sest ma ei poolda tema seisukohti, mõned tema väljaütlemised tunduvad ülekohtused ja äärmuslik mõtteviis ebainimlik. Miks ma ei öelnud, et Edgar Savisaare viimaste aastate poliitiline tegevus ei ole olnud minu meelest eriti adekvaatne. Miks ma ei öelnud, et need inimesed ei meeldi mulle. Kas ma siis valetasin õpilastele? Kas nii on õige?

Jah, ma ei jaga nende inimeste vaateid. Tõttöelda, ei jaga ma päris paljude inimeste vaateid, sest need on minu omadest erinevad. Ja mis puutub erinevustesse, siis need ju meile ei meeldi – need tekitavad ebamugavust ja hirmu. Hirm teistsuguse ja tundmatu ees, see on vist päris loomulik. Mulle ka ei meeldinud minust erinevad inimesed. Üldiselt arvasin ma pikalt, et nad on lihtsalt imelikud ja mis seal salata, rumalad. Siis ma käisin koolis, ülikoolis, välismaal, tööl ja jälle ülikoolis kuni sain lõpuks selgeks, et ainus, kes rumal oli, olin mina ise.

Nüüd olen kindel, et igas pealtnäha veidras inimeses on peidus meeletu potentsiaal, see lihtsalt ei paista esmapilgul välja. Tean, et inimesed, kes ei jaga minu maailmavaadet, ei pruugi olla halvad, nad lihtsalt mõtlevad teisiti. Usun, et õpilane ja õpetaja on täpselt sama targad, lihtsalt erinevates valdkondades. Mida rohkem on erinevaid inimesi, seda rikkamad oleme, ja mida haritumad oleme, seda enam oskame erinevusi väärtustada. Aga mida see kõik meile annab? Annab tunde, et kui väärtustame teisi, väärtustatakse ka meid. Vajadus olla armastatud ja tunnustatud on üks inimeseks olemise põhiväärtusi.

Mida head oleks mulle andnud see, kui oleksin õpilaste ees need tuntud inimesed maha teinud? Mitte midagi. Mida head andis mulle see, kui proovisin neis leida positiivset või vähemalt suhtuda neisse neutraalselt? Tunde, et ma olen hea ja eeskujulik õpetaja. Me kõik võime ennast hästi tunda, kui anname endale võimaluse.

Reesi Kuslap

8. lennu vilistlane