tere tulemast imedemaale

Olen nüüdseks töötanud kaks kuud ühes armsas venekeelses põhikoolis Ida-Virumaal. Autoga sõites kuulan viimasel ajal Raadio 4, kirjanikest loen Tolstoid, Lermontovi ja Andrei Ivanovi. Unistan sellest, et oleks tihedamini aega sõita Narva, Sillamäele, Vasknarva ning matkata mööda Ida-Võlumaa metsi. Ja mul on väga, tõesti väga imelik tunne, kui nädalavahetustel Tartus ja Tallinnas käin ning inimesed mu ümber eesti keeles räägivad. Sellised muutused on toimunud mu elus viimase kahe kuu jooksul.

Täpselt aasta eest kandideerisin Noored Kooli programmi. Ma ei julgenud tollal unistadagi, et mind programmi vastu võetakse. Aga võeti. Pool aastat tagasi pidin valima, millisesse Eesti kooli ma õpetama lähen. Oleksin võinud jääda Lõuna-Eestisse ja õpetada eesti keelt ja kirjandust, aga kiusatus Ida-Virumaale kolida oli liiga suur. Kui sulle antakse võimalus elada Ida-Virumaal, kuidas öelda ei? Kui sa saad valida eesti ja vene kooli vahel, kuidas siis mitte valida kooli, kus saad kogeda teist kultuuri? Kuidas öelda ei, kui sul on võimalus nii lähedalt näha, kuidas kasvavad suureks need noored, kes käivad vene koolis? Mis keeles nad üldse õpivad? Kas nad siis ikkagi räägivad pärast põhikooli lõppu piisavalt eesti keelt, et gümnaasiumis eesti keeles õppida? Kas õpetajad räägivad eesti keelt? Kas vene kool on teistsugune kui eesti kool? Kas igas vene koolis on keelekümblusklasse? Kas vene koolis töötamiseks peab oskama vene keelt? Mis keeles õppenõukogu toimub? Kas vene kooli õpetajad ei tohi kontskingadeta tundi tulla? Nii palju küsimusi, millele ma lihtsalt pidin vastuse leidma. Kuidas ma oleks saanud öelda ei?

Kaks kuud olen nüüd olnud osa ühe vene kooli tegemistest ja inimestest. On olnud väga äge ja samal ajal tohutult keeruline. Sadu kordi olen mõelnud sellele, mis neist lastest küll paari aasta pärast edasi saab. Mis võimalused neil on? Miks mina kogu oma elu maha jätsin ja siia tulin – mis mul küll arus oli? Aga siis mõtlen jälle, et issand, mis oleks saanud, kui ma poleks tulnud ja ei saaks praegu kogeda seda senimaani mulle vähe tuntud osa Eesti ühiskonnast? Milline muu ettevõtmine oleks toonud mu ellu nii palju uusi sõpru, mõttekaaslasi, kõige armsamaid ja keerulisemaid õpilasi maailmas, nii palju õppimist ja kogemist, ebaõnnestumisi ja õnnestumisi, kallistusi ja uksepaugutamisi, nii palju emotsioone, ahastust, rõõmu, ideid, küsimusi, vastuseid, nii palju vene keelt?

Ma olen alles päris alguses. Üritan välja mõelda, kuidas teha tunde selliseks, et kõik seitsmenda klassi õpilased saaksid lõpuks aru, mida tähendab eesti keeles „täna” ja „homme”. Kuidas neile jääks meelde, et nad elavad Eestis, mitte Estonias? Aga ka – kuidas teha nii, et Dima ei viskaks enam kogemata Nastjale töövihikuga vastu pead? Kuidas selleni jõuda, et õpilased ei arvaks, et isegi kui ma nende peale ei karju, siis see ei tähenda, et nad võivad tunni ajal poksida, õunasüdameid loopida, üksteisele sõnastikuga pähe virutada ja mööda klassi ringi joosta? Kuidas tuua lastele lähemale eesti keelt, inimesi ja kultuuri, nagu nemad on minuni toonud vene keele ja inimesed? Suur küsimus järgmiseks kaheks aastaks! Üks on selge – ainult keeletundidest ei piisa. Eesti keele tund ei saa olla ainus koht, kus lapsed keelt kuulevad. Eesti keele õpetaja ei saa ja ei tohigi olla ainus inimene, kes selle eest vastutab, et lapsed õpiksid keelt rääkima. Sellest ei piisa.

(Lõpetuseks ütleksin aga IDAIGA! Nii lõpetasid kord kaks mu kuuenda klassi õpilast kirjaliku dialoogi. Mul võttis veidi aega, et mõista. Sa said kohe aru?)