Meie tarkuse allikas on katse… ehk tunnid praktiliseks

Kui ma oma esimesel õpetamisaastal kooli õpetajaks suundumas olin, mõtlesin sellele, millised tunnid oleksid õpilastele huvitavad. Ma sõnastasin endale eesmärgiks, et minu tunnid peavad olema huvitavad. Paraku nii üldsõnaliseks see sõnastus jäigi. Kindlasti olid tunnid teistsugused ja vaheldurikkamad, kuid sõna “huvitav” ma täpsustada ei suutnud.

Esimene aasta õpetajana möödus linnutiivul. Õppeaasta lõpul küsisin õpilastelt tagasisidet ja soovitusi kuidas teha keemia tunde huvitavamaks. Vastuseid lugedes tekkis tunne nagu õpilased oleksid kuidagi telepaatiliselt samad vastused paberile kirja pannud. Sest tagasisidelehtedelt sai lugeda vaid üht: “Katsed, katsed ja veelkord katsed”.

Niisiis mõtlesingi suvel oma tunnid läbi ja jõudsin järeldusele, et tõepoolest on just praktiline pool see, mida tihtilugu tundidest puud jääb. On ju uuringutega tõestatud, et praktiliselt läbi tehtud asjad jäävad õpilastele paremini meelde. Seega võtsin vastu kindla otsuse, et hoolimata sellest, kuipalju see aega nõuab, saavad minu keemia tunnid praktilise väljundi (see tähendab, et õpilased saavad ise käed külge panna ja erinevaid aineid ning kemikaale kokku valada).

Nüüd olles jõudnud poolteist kuud koolis käia saan öelda, et minu selle õppeaasta isiklik eesmärk (teha võimalikult praktilisi tunde) liigub täitumise suunas. Loomulikult nõuab praktilise tunni ettevalmistamine kõvasti aega (sobivate tööülesannete leidmine, tööjuhendite koostamine ja katsevahendite valmissättimine), kuid näha seda rõõmu, mis lahvatab õpilaste silmades, kui ma saan öelda õpetajana tunnis alguses: “Täna tuleb praktiline tund”, on seda väärt. Seega ma näen, et ma olen õigel teel ning tahan seda kindlasti jätkata.

Loomulikult ei tähenda see seda, et õpilased ei peaks üldse teoreetilisi teadmisi omandama. Vastupidi. Katseid ei saa teha, kui puudub teoreetiline taust sellest, MIS juhtub, kui midagi kokku segada ja MIKS nii juhtub. See eeldab ikkagi seda, et õplased omandavad teoreetilised teadmised ning kinnistavad need lõpuks praktiliste harjutustega. Samas näen ma ka seda, et teoreetilist teadmist omandatakse parema meelega kui on teada, et seda saab praktikas rakendada.

Antud kirjatüki pildid pärinevad 7. klassi tunnist, kus käsitleti teemat “Reaktsiooni kiirust mõjutavad tegurid”. Loomulikult ütleks paljud õpetajad, et õpilastele piisab kui selgitada neile reaktsiooni kiirust mõjutavaid tegureid ja tuua iga teguri kohta üks näide argielust. Kes ei ole teemaga kursis, siis:

Reaktsiooni kiirust mõjutavad: Segamine (Suhkur lahustub tee vees segamisega kiiremini); peenestamine (tuhksuhkur lahustub kiiremini kui tavaline suhkur); temperatuur (soojas vees lahustub suhkur kiiremini, kui külmas vees).

Veel eelmine aasta ma nõustusin sellega ja õpetasin seda osa täpselt samamoodi. Sellel aastal kulutasin ma 15 minutit tunnist selleks, et õpilased saaksid ise vaadelda (vitamiinitableti vees lahustumise näitel) kõiki kolme tegurit ja selle juures ise aega mõõta. Mis on tulemused?

  1. Õpilastel oli tunnis huvitav.
  2. Õpilased õppisid midagi uut.
  3. Õpilased teavad kohe kindlasti, kuidas segamine, peenestamine ja temperatuur mõjutavad reaktsiooni kiirust, sest nad said seda ise katsetada.
  4. Õpetajal oli hea tunnis olla, kuna ta nägi, kuidas õpilased naudivad õpimist.

Järelikult on tegemist töövõiduga!

Väike pildivalik tunnist:

IMG_20161017_090547  IMG_20161017_090721  IMG_20161017_091027

 

Mida ma selle kõigega öelda tahan. Head õpetajad ja kolleegid. Tehke õpilaste elu koolis huvitavaks ja tunnid praktiliseks ning nad õpivad sellest tuhat korda rohkem, kui lihtsast teooriast. Leidke viise, kuidas on just teie tund võimalik praktiliseks teha. Olge loovad. Ajalooõpetajad kui te räägite talupoegade tööriistadest, siis laske tööõpetuse õpetajal üks vanaaegne reha tööõpetuse tunnis õpilastega valmis meisterdada ning minge õue ja proovige, kuidas on sellega lehti riisuda. Inglise keele õpetajad laske oma õpilastel kirjutada välismaa kirjasõpradega jne.

Ärge peituge vabanduse taha, et minu tundi ei saagi praktilisemaks teha. Või et ma olen juba 10 aastat nii seda asja õpetanud. Alati saab, kui selleks on ainult piisavalt soovi!

Julgege proovida. Julgege katsetada. Sellest võidavad teie õpilased ja Teie ise!

 

Tauno Tilk

Suure-Jaani Kooli keemia ja loodusainete õpetaja

Õpetajate palgast. Tegelikult

Õpetajana pean enda jaoks oluliseks kaasa rääkida Eesti haridust puudutavatel teemadel. Teadlikult olen aga hoidnud õpetajate palga osas sõna võtmast, kuna selle üle on Eestis arutletud pikemalt kui keegi tegelikult jaksab kuulata. Õpetajate töötasu on ka aasta-aastalt kasvanud, mis on mind noore õpetajana pannud uskuma, et tänane seis on märgatavalt parem kui mõned aastad tagasi. Nüüd aga tunnen, et olen sunnitud sõna võtma, et seada faktid lauale ja rääkida neist ausalt.

Olukord on parem kui Sa arvad…
Kui palju ikkagi teenib üks eesti pedagoog keskmiselt? Minimaalselt? Retoorika õpetaja häbiväärselt madalast palgast on ühiskonnas loonud olukorra, kus inimesed drastiliselt alahindavad õpetajate tegelikku töötasu. Oktoobri alguses viisin läbi veebiküsitluse, lootes saada paarikümnelt inimeselt nende hinnangut õpetajate keskmisele ja miinimumpalgale. Eneselegi ootamatult õnnestus saada aga vastuseid lausa 600 inimeselt*. Inimeste hinnangud kõikusid drastiliselt, kuid mitteõpetajate keskmine hinnang õpetaja brutopalgaks olid 1 005 € (keskmine palk) ja 761 € (miinimum palk). Tulemus peegeldas väga selgelt ühiskondlikku diskussiooni antud teemal ning seda, kuidas pidev jutt õpetajate madalast tasust on kujundanud üldlevinud arvamused, mis ei põhine konkreetsetel faktidel.

Õpetajate keskmine palk selle aasta esimese 4 kuu põhjal on 1135 € ehk 13% kõrgem kui pakkusid mitteõpetajatest vastanud. Umbes samal perioodil oli Eesti keskmine palk 1091 € (2016. a I kvartal). Õpetaja miinimumpalk Eestis on 2016. aasta seisuga 958 €, tervelt 26% kõrgem kui pakkusid mitteõpetajatest vastanud.

Haridus- ja Teadusministeeriumi eesmärk on viia õpetajate keskmine palk võrdsele tasemele Eesti kõrgharidusega töötaja keskmise palgaga. See tähendaks, et õpetajate keskmine teenistus oleks umbes 120% Eesti keskmisest. Konkurentsivõimeline töötasu on oluliseks eelduseks meelitamaks rohkem noori koolidesse õpetama ning selle eesmärgi nimel pingutades on Eestis õpetajate palk tõusnud kiiremini kui üheski teises OECD riigis. Kahjuks aga läheb see info kaduma üldises retoorikas ning inimesed ei ole teadlikud tegelikust palgatasemest, mis on palju kõrgem kui kiputakse arvama. See kahjustab nii õpetajaameti mainet kui ka konkurentsivõimet ühiskonnas.

…aga seis pole siiski hea
Õpetajate palgad on tõesti jõudsalt kasvanud ning võiks arvata, et need on järele jõudmas kõrgharidusega töötajate keskmisele palgale. Kahjuks aga ei ole olukord nii helge: reaalsuses on õpetajate töötasu vaevu suutnud üldise palgatasemega kaasas käia. Kuigi 2008. aastal olid õpetajate keskmine ja kõrgharidusega töötajate keskmine palk praktiliselt võrdsed, siis nüüd on vahe taas kasvanud (tasub arvesse võtta, et 2008. aastal mõjutas majanduskriis üldist palgataset õpetajate palgatasemest tugevamini). Seatud eesmärgist kaugenemine on jätkumas, kuna ministeeriumi poolt järgmiseks aastaks pakutav palgatõus on kõigest 4,4%, samal ajal kui tööturul on palgad kasvanud sel aastal 7-8%.

Õpetajate ja kõigi kõrgharidusega töötajate töötasu võrdlus 2008–2014 ja eesmärk 2020. Allikas: Haridus- ja Teadusministeeriumi aasta-analüüs 2015. Märkus: * 2014. a andmed on esimese 9 kuu kohta.

Iga teine õpetaja Eestis on üle 50-aastane. Need on õpetajad, kelle kasvandikud tegid Eestist Balti tiigri, lõid maailma edasiviivaid ettevõtteid ning viisid meid Euroopa Liitu ja NATO-sse. Teinekord on nende õpetajate all õppinud ühe perekonna mitu generatsiooni ja tõenäoliselt on nende juhendamisel õppinud igaüks, kes seda teksti loeb. Kuigi meil kõigil on neist erinevad, teinekord vastakad mälestused, siis kollektiivselt on see pool õpetajatest olnud aluseks tänapäeva Eestile. Paljud selle põlvkonna pedagoogid on juba aktiivse teenistuse lõpetanud, teised liiguvad jõudsalt läheneva pensioni poole. Õpetajaskonda ootab lähiaastatel ees massiline generatsioonivahetus ning sellest tuleneb ka küsimus: kelle all hakkavad õppima järgmiste põlvkonna riigijuhid, ettevõtjad, eksperdid? Kui me tahame, et õpetajad oleksid noortele võimekad ja kõrgelt kvalifitseeritud mentorid, siis on ka oluline pakkuda neile konkurentsivõimelist palka.

Oleme olukorras, kus ühiskondlik arvamus õpetajate olukorrast ei vasta reaalsusele ning seetõttu on õpetajaameti maine madalam, kui see objektiivselt peaks olema. Pidevad teemapüstitused õpetajate alatasustamisest süvendavad levinud maineprobleeme. Samas oleme alla vandumas riiklikult seatud eesmärkidele viimaks õpetajate palgad konkurentsivõimelisele tasemele, seda perioodil, kus peame ametisse meelitama tuhandeid võimekaid noori, kes võtaks vastutuse kujundada uue generatsiooni mõttemaailm ja seeläbi Eesti tulevik. Noored aga viitavad kesisele teenistusele kui peamisele põhjusele, miks neid õpetajaamet ei ahvatle.

Õpetajate töötasu ei määra ainult riik, enamiku õpetajate otsene leivaisa on siiski omavalitsus, kelle võimuses on õpetajate töötasu tõsta oma eelarvest. Nii on Sauga ja Nõva vallas ning Saue ja Narva linnas õpetajate keskmine töötasu üle 1 300 € ja on saavutatud või ületatud Haridus- ja Teadusministeeriumi seatud palgaeesmärk. Pidamaks oma kogukonnas faktidest lähtuv arutelu piirkonna tuleviku üle soovitan külastada keskkonda www.haridussilm.ee, kust leiate statistika seas ka õpetajate palgaanalüüsi, mis annab omavalitsuse-põhise ülevaate õpetajate palkadest.

Õpetaja ja selle üle uhke
Ott Oja

*Tahan rõhutada, et küsitluse läbiviimisel ei olnud eesmärk saada täpseid ja teaduslikke andmeid, vaid kaardistada üldisi hoiakuid vastanute seas ning see ka saavutati. Antud küsitlusest ei tohiks teha lõplike järeldusi ning tulemusi tasub pigem kasutada edasiste uuringute planeerimiseks.