Õpetaja kollase põrandaga klassiruumist

IMG_20160825_205836Ja ongi juba esimene nädal koolis läbi ja see on olnud täis ainult positiivseid emotsioone.

Alustada võiks sellest, kui ma astusin esimest korda oma koduklassi. Kohe püüdsid pilku suured aknad, vaatega pargile, ja KOLLANE põrand. See oli nii vahva ja ma kohe tundsin, kuidas seal hakkavad tulema ainult head mõtted. Usun, et see klass ja see kollane põrand on mulle suureks toeks ka kõige raksematel päevadel.

Kui siit nüüd päikselisusega edasi minna, siis täna kohtasin ma elavat päikest, kui käisin raamatukogus oma juntsudele õpikuid võtmas. Keila Kooli raamatukoguhoidja on ehtne näide sellest, kuidas inimene on leidnud täpselt sellise töö, mis talle meeldib, sobib ja mida ta teeb suurima rõõmuga. Seda kõike juba 42 aastat.

Need väiksed ja suured asjad on ajanud peale suure töövaimu ja kõik on viimaks hakanud saama reaalsuseks. Veidi hirmutav, nagu uued asjad ikka, kuid üldiselt võin öelda, et ma ei mäleta millal ma viimati niimoodi 1. septembrit ootasin ja selle pärast nii elevil olin nagu sellel aastal.

Natuke, natuke veel …

Esimene koolipäev

Kui ma koolimaja jõudsin ootas mind ees vaikus. Kondan hämarates koridorides ning leian lõpuks kabineti, mida otsima olen tulnud. Jutud räägitud, ronin treppi mööda neljandale korrusele. Õppejuht avab ukse ning astun oma klassi. Mind tervitab vaikus… veel. Kõik tundub tühi ja steriilne kui haiglas, seinad on puhtad, stendidelt eemaldatud kõik paberid, projektor mähitud sinisesse kilekotti.
Avan vaheukse, mis viib mind pisikesse ruumi geograafia ning bioloogiaklassi vahel ja pilt muutub. Luukere seina ääres jälgib mu ilmumist, vitriinidest vaatlevad mind läbi häguse piirituse kivistunud poosides roomajad ja kahepaiksed, seinad on kaetud kaartidega.
Akna ääres uriseb sõbralikult iidse välimusega külmik. Avan ukse ning mind tervitab sinna unustatud räim tomatis… jah, siin ruumis võib leida elu jälgi isegi sügaval augustikuisel ajal, vaid hetk enne kooli algust, mil kõik õpilased ning õpetajad veel suvest viimast võtavad. Istun toolile ning tõmban hinge, avan siis paar sahtlit ning uurin kummalistes pappkarpides peituvat. Külmik sumiseb uinutavalt, tõmban näpuga juti tolmu sisse, mis katab pealmist kivimikarpi. Ka mina jätan siia oma jälje…

Rohkem avatust

Arvamusfestivalist on möödas pea nädal. Taban end ikka ja jälle mõtlemas arutelule teemal “Kas Kristjan on parem pinginaaber kui Mohammed?” Minu peas on kõik selge. Erisusi pole. Laps on ikka laps ning kõik lapsed on võrdsed. Kultuuriline taust, erinev keel, nahavärv või ükski muu väline tunnus ei muuda seda, et oleme kõik inimesed. Kuidas aga kohelda inimesi võrdselt?

DSCF9847Arvamusfestivalil panid pead kokku 12-aastane Ahmed Hanafi Süüriast, Juhan Saharov Johannes Mihkelsoni Keskusest, Eestis vahetusõpilasena õppinud Henriette Christel Saksamaalt, Irene Käosaar Haridus- ja Teadusministeeriumist, Soome kogemusi jagav Astrid Kauber ning Kuristiku Gümnaasiumi sotsiaalpedagoog Mailis Ostra. Lauri Kriisa juhtimisel arutleti selle üle, mida saavad koolid teha, et olla paremini ettevalmistatud muukultuuriliste laste integreerimiseks. Alljärgnevalt on esitatud lühike kokkuvõte kuuldud soovitustest:

  1. Erinev keel ei tähenda madalamat intelligentsustaset. See, et laps ei räägi kohe alguses eesti keelt, ei tähenda, et ta oleks rumal. Võib-olla räägib ta isegi rohkem keeli kui meie õpetajatena. Oluline on anda lapsele aega kohanemiseks.
  2. Väikeklassid ei ole lahendus. Astrid Kauberi sõnul tehti Soomes see viga, et muukultuurilised lapsed pandi alguses väikeklassidesse. Selline erisuse tegemine takistab gruppi sulandumist ning võib tekitada lapses kõrvale jäetud tunde.
  3. Sotsiaalpedagoog Mailis Ostra leidis, et kõige enam tuge on ta saanud tugiõpilaste süsteemi loomisest. Andes lastele vastutuse ning võimaluse kellegi eest hoolitseda tekitab see neis erilise tunde. Lisaks on teistel lastel lihtsam uue õpilasega kohaneda nähes teda koos oma vanade koolikaaslastega. Sel moel mõjub ta mitte enam võõrana, vaid juba grupiliikmena.
  4. Lapsed tuleks paigutada klassi vastavalt nende vanuseastmele. Omavanuste lastega on kõige lihtsam suhestuda ning sulanduda.
  5. Midagi ei juhtu, kui uus laps ei saa kõiki materjale kohe selgeks. Oluline ei ole keskenduda mitte tulemuslikkusele või hinnetele, vaid mõelda sellele, milliseid inimesi me tegelikult ühiskonnas näha soovime. Avatud, positiivsete, enesejuhtimisoskusega, töövõimeliste, erinevusi austavate kodanike kasvatamine on olulisem kui mõni õpetamata jäänud matemaatikavalem või grammatikareegel.
  6. Ning viimaks kõige olulisem: olla avatud ning motiveeritud. Lastest hästi hakkama saavate ühiskonnaliikmete kasvatamisel osaleb kogu kooli personal. Teha koostööd ja anda ka teistele töötajatele teada, kuidas nemad saavad abiks olla.

Soovituste näitlikustamiseks tõstaksin esile 12-aastase Süüria päritolu Ahmedi, kes tutvustas end arutelu alguses puhtas eesti keeles: “Tere, mina olen Ahmed, ma olen 12-aastane ja ma olen õppinud eesti keelt 5 kuud.” Pärast pooleteisttunnist arutelu, olles viisakalt ja kannatlikult oodanud, tõstis käe Ahmedi väikevend. Ta tutvustas end ilusti eesti keeles ning vabandas publiku ees, et ta vennal läks siiski sassi ja ta ei ole õppinud eesti keelt mitte 5 kuud, vaid hoopis 6 kuud. Tõelised südamesulatajad on need väikesed lapsed.

Natuke on veel aega

Täpsemalt 16 päeva.

Muljeid neljandalt Arvamusfestivalilt

Reede, 12. augusti hommik oli imeline, kui startisime heade lennukaaslaste Oskari ja Kristiniga Olümpia eest suunaga Paidesse. Päike paistis ja tuju oli ülev. Äsja oli läbi saanud meie aprillis alustatud tsükliline ettevalmistuskoolitus ning tegu oli nagu pingelangus-boonus-üritusele sõiduga.

Teadupärast pakub Arvamusfestival huvitavat pea igale maitsele. Seda nii vaimutoidu kui kulinaarses mõttes. Menüüs on nii palju põnevat, et paratamatult tuleb teha valikuid.
Mina otsustasin osa saada Araabia maade elu arutelul arengukoostöö ja välispoliitika alal, kus mõtteid vahetasid mitmekülgse araabiamaade kogemusega Kristi Ockba, Peeter Raudsik, Helga Kalm ja Vladimir Sazonov.
Õhtu kulmineerus ilmselt ühe oodatuima ja suurima kuulajate arvuga debatiga, mille korraldas ERR. Nimelt olid vastamisi presidendikandidaadid ning arutelu juhtis Mihkel Kärmas.

Aga lähemalt tahan rääkida hoopis ühest pärastlõunal toimunud üritusest, mis puudutas otseselt ka mitmeid Noored Kooli programmiga seotud inimesi.
Nimelt korraldasid Kodanikuühiskonna Sihtkapital ja Heateo SA Nupukate lahenduste konkurssi, mille võitja valisid kohapeal välja pealtvaatajad. Oma uuendustlikku ja sotsiaalse mõõtmega projekti tutvustasid kuus osalejat:
1. Rahvusvaheline Maja, kes soovib tekitada kohtumispaiga kohalike ja sisserännanute vahel;
2. Topsiring, kes pakub toitlustajatele korduvkasutatavate joogitopside näol keskkonnasäästlikku alternatiivi ühekordsete plasttopside asemel;
3. Rehabilitatsiooni Keskus, mis keskendub uimastisõltuvusega noortele;

ja siis kolm projekti, mis on, nagu lubatud, seotud suuremal või vähemal määral Noored Kooli inimestega:

4. Kalamaja Avatud Kool, mis avab k.a. sügisel uksed huvikoolina ning plaanib 2017. aasta septembrist alustada esimeste klassidega kogukonna põhikoolina, pakkudes erisusena eesti-vene-inglise keelset keelekümblust ja kohalikku kogukonda kaasavat projektõpet. Vt lähemalt: http://avatudkool.ee/
5. Vaikuseminutid. Programm, mis põhineb parimatel maailma praktikatel ning mille eesmärgiks on viia õpilasteni tähelepanu ja meelerahu harjutused, mis aitavad luua hea keskkonna õppetööks, meelerahuks ja paremaks enesetundeks. Vt lähemalt: http://vaikuseminutid.ee/
6. Tagasi Kooli karjääriõpetuse ja ettevõtlikkuse valikkursus, mille viivad läbi peamiselt õpilased ise, kaasates külalisõpetajaid. Kursus hõlmab tegevusi, mis aitavad noortel töömaailma tundma õppida ja ühtlasi arendada oma organiseerimisoskuseid. Vt lähemalt: https://tagasikooli.ee/teoksil/karjaariopetus/

Pealtvaatajate hääletuse võitis küll Rehabilitatsiooni Keskus, kuid selline minikonkurss andis hea võimaluse kõigile osalejatele oma tegevuse tutvustamiseks. Soovin kõigile oma ettevõtmistes edu ja tuult tiibadesse!
Minu jaoks piirdus selle aasta Arvamusfestival küll ühe päevaga, kuid mõtteid ja ideid, mida kaasa sain, jagub veel pikaks ajaks. Plaanin järgmisel aastal samuti osaleda ning teeksin siinkohal ettepaneku, et võiksime Noored Kooli seltskonnaga mõelda ühisele õhtuveetmiskohale esimese päeva õhtul, et värskelt muljeid vahetada ja mõnusalt üheskoos õhtut veeta.

Praegu aga nautige veel suve, kuniks saab!:)

 

Ootan ja …

Augustikuu algus tähistab ühtlasi minu jaoks ka lähenevat sügist. Sügisega kaasnevad aga uus töökoht, uus väljakutse ning ka mitmed ootused.

Nüüdseks on ka minul, pärast pikka teed, olemas kool, kes mind septembrist enda hõlma alla võtab. Rääkides sellest, mida ma oma uuelt töökohalt, ehk koolilt, ootan, võin rõhutada mitmeid olulisi asju, mis ma arvan puudutavad paljusid teisigi õpetajaid. Kool võiks ju olla koht, kus me saame jagada kolleegidega õpetamisega seotud (kuid miks mitte ka isiklikke) muresid ja rõõme, paik, mis toetab lennukaid ideid, kuidas kogu õppimisprotsessi kaasahaaravamaks, innovaatilisemaks ja kasulikumaks muuta. See võiks olla koht, kus andestatakse apsud ning toetatakse õpetaja enesearengut. Ja eelkõige inspireeriks ja oleks eeskujuks nii õpilastele kui ka kogukonnale laiemalt.

Kõik need mõtted on ilusad ja vajalikud, kuid samas on minu meelest nendest isegi tähtsam teadmine, et puhtalt ootuste paika panemisest ei piisa. Kohustust meie seatud soove täita ei saa me panna koolile, õpilastele ega mitte kellelegi teisele peale iseenda. Pigem tuleks siinkohal mõelda, mida saan teha MINA, et minu soovid ja ootused täituksid? Vaid meie ise saame olla need, kes nende täitumise suunas tööd teevad. Just seetõttu tasuks enne sügist ootused seada hoopis realistlikeks eesmärkideks, mille saavutamisest rõõmu tunda!

Ready-Set-Goals