Vanadus ei kindlusta tarkust, noorus ei kindlusta innovatsiooni


Tihti kohtan arusaama, et kui inimene on üle teatud vanuse, on ta kohe kindlasti tark ja kogenud. Samamoodi kohtan ma üpris tihti arusaama, et kui inimene on elanud alla teatud vanuse, siis on ta kindlasti uuenduslik, tehnikatark, täis ennekuulmatuid ideid. Justkui need omadused välistaksid üksteist. Kui oled vana ja tark, siis ei oska sa kindlasti telekat käima panna. Kui oled noor ja uuenduslik, siis ei tea sa kindlasti mitte midagi A.H. Tammsaarest.

Kuidas saab vanus defineerida inimest? Noored Kooli inimesed on elav tõestus, et vanus ei mängi rolli milleski muus kui ehk selles, mis numbriga sünnipäevakaarte sulle kingitakse. Mina kui oma lennu pesamuna olen kohanud endast vanemaid inimesi, kes on niivõrd uuenduslikud, et mul hakkab juba natuke kõhe. Kuidas siis mina nii uuenduslik ei ole? Miks minul neid fantastilisi ideid kohe varrukast võtta ei ole? Targad on nad muidugi ka. Ja austan ma neid kohe kindlasti. Kuid mis puutub vanusesse ja innovatsiooni, siis kindlasti ei ole need kaks seotud.

Mulle tundub, et üks suurim enesepettus (kui jätta välja „Ma söön ainult ühe koogitüki, siis on ausalt kõik“) ongi „Ma olen selleks liiga vana“. Keegi ei ole kunagi liiga vana. Uued tuuled hakkavad puhuma siis kui nad hakkavad, nad ei vali kas on varahommik või sügav öö. Nii saab ka iga inimene alati midagi muuta, midagi uuendada, kuidagi kaasa aidata. Selleks ei ole vanusepiirangut või vanusekünnist. Ning see on juba fakt, mille tunnistajaks on olnud kogu maailm. Rooma paavstilt ja dalai-laamalt ei küsita: „Ega Te ei arva, et Te muutuste loomiseks liiga vanad olete?“.

Samas oli Iqbal Masih vaid 12 aastat vana, kui ta tapeti, olles enne seda aidanud päästa orjatööst vabadusse 3000 last ning pidanud kõnesid samal teemal üle maailma. Me ütleme lapsed ja automaatselt kaasneb sellega „Mina olen suur, ma tean paremini kui laps“. 18 aastat kohtleme me lapsi koolis ja lasteaias kui endast madalamaid. Nad on noored- seega ei saa neil olla ka kogemust ja tarkust. Ning siis, kui kell kukub, on laps järsku täiskasvanu. Mõtleme nüüd korraks: 18 aastat oleme rääkinud kuidas nad on liiga noored, et mõista. Liiga kogenematud, et teha. Liiga vähe õppinud, et teada. Ja siis kui nad on 18 aastat ja üks päev vanad ootame neilt vastuseid küsimustele: „Mis sa oma eluga peale hakkad?“, „Kuhu kooli sa lähed?“, „Kelleks sa saad?“, „Kui palju sa palka hakkad teenima?”, „Kus sa elama hakkad?“, „Kas sa maksud ikka maksid ära?“ . Järsku saab iga nende küsimuse vastuseks: „Sa oled nüüd ju suur, küll sa hakkama saad“.

Selline mentaliteet peab lõppema. Ei, ma ei ütle, et kõik peaksid oma imikud kastidega tänavale tõstma ja laskma neil elukogenuks saada. Kindlasti mitte. Samuti ei käsi ma laste suhtes edaspidi hoolimatu olla. Armastame ja hoiame neid ikka edasi. Kuid pidev korrutamine lastele, teismelistele, noortele täiskasvanutele, et sa ei peagi teadma, sa oled veel nii noor ja sa ei peagi kogema, küll sa jõuad ja sa ei peagi otsustama, ma otsustan sinu eest, viib meid selleni, et need samad lapsed on täiskasvanuna eksinud suures maailmas, kus nad mitte midagi teha ei oska.Veel enam, läheb väga kaua aega enne kui nad endasse uskuma hakkavad ja oma täispotentsiaali avastavad. Kui 18 aastat inimesele rääkida, et sa ei saa ise hakkama, siis võtab vähemalt poole sellest ajast, et inimene usuks, et ta saab ise hakkama.

Õpime andma vastutust. Usume, et nad saavad hakkama. Laseme neil otsustada. Kasvõi selle üle, millises huviringis nad käia tahaksid. Nad on ju ikkagi inimesed, täpselt samamoodi nagu kõik täiskasvanud. Lisaks oskavad lapsed olla tunduvalt hoolivamad, avatumad, sallivamad, rõõmsameelsemad ning aktiivsemad kui enamus täiskasvanuid. See tulenebki ehk sellest, et nad ei ole veel „vanad ja targad“. Kas ei ole just loetletud omadused need, mida me loodame oma ühiskonnalt? Võtkem lastelt need kargud ja laskem neil joosta. Jookskem koos nendega.

Ning me ise võiksime vahepeal selle „vana ja tark“ mõtte peast visata ja olla hoopis noored ja uuenduslikud. Ning uuenduslikult kuulata endast mõnda nooremat ning näha seda tarkust, mis neil on. Tegelikult on ju igal inimesel mingi oma tarkus, millest õppida. Mina näen seda nii: su kõrval ja ümber on elus raamatud, lugudega, tarkustega, kogemustega. Mõned on nahkköites ja lõhnavad raamatukogude järgi. Mõned värviliste pehmete kaante vahel ja trükikojast alles tulnud. Ole hea ja loe neid.

HOLY COW ehk teel Kiviõlli

Ühel mitte nii ilusal pühapäeval pakkisin kokku oma kodinad ja tahaksin öelda, kimasin rattaga rongi peale, kuid siiski-siiski – jalgratas poisi autos – sain küüti Kitseküla rongipeatusesse. 2 weeks in Kiviõli, here I come!!!

Jah, algus oli kergelt öeldes muhelema panev. Vihma kallas, taevas sähvis valgusnooli, kõrvu täitis kõuemürin ja tormituul painutas puuladvad vastu maad. Päev oli pime ja muutus iga minutiga aina pimedamaks – puudu olid vaid dementorid (mustad hõljuvad positiivse energia mugijad Harry Potter’ist). Vahtisin õuduse ja ka elevusega mööda rongiakent tuules moodustuvaid horisontaalseid veeniresid. Plaan rongis teha eesootavaks laagriks ettevalmistusi läks kergelt öeldes vett vedama. 😀

Õnneks ei olnud ma rongis üksi. Igas peatuses tuli keegi “omadest” peale. Tulid kursakaaslased, tulid tuutorid, tulid mentorid (õnneks mitte dementorid). Igal kaasas oma jutt vihma kätte jäämisest ja suur kott kõige vajaminevaga – paar hilpu ja mängud 1, 2, 3 … 100. Ärevus oli ju suur ja pigem olla paremini varustatud kui tühjade kätega. No mina olin pigem see viimane, aga sellest polnud ka hullu! Igatahes aitas juba rongisõit leida ühist keelt ja luua ühist meelt.

Meid on 10. lennus 23 maruvahvat tegelast. Osad veeresid Kiviõlli autoga ja tänu neile saime hostelisse toimetamiseks oma suured kotid autode peale toimetada. Kuna pikne liikus koos meiega Tallinnast Kiviõlli, oli see super kergendus – kottideta vihmas kooli poole vändata on märksa lihtsam. Eestikeelses Kiviõli I Keskkoolis ootas meid ees esimene koosolek, materjalide tutvustamine, klasside valimine ja valmisseadmine, direktori tervitus ja lastevanemate koosolek. Tänu viimasele saime teada, et ootused suvekoolile on täitsa realistlikud (viuh! – ma ei peagi kahe nädalaga võlukunstnikuks hakkama). Peamine, et lastel on FUN, saavad midagi uut teada ja suhtlevad julgemalt eesti keeles. Aa… õige koht mainida, et minu junsud eesti keelt ei puhunud. (Suvekoolile eelnevas ankeedis oli küll taoline märge keeleoskuse kohta, aga ju ei tundunud see siis veel piisavalt määrav informatsioon talletamiseks.)

Hostelisse jõudsime alles päris hilja ning tegime soojendust infominutitega – kes teeb lastele virgutusringi, kes teeb millal süüa, millal on öörahu jne. Aega mõelda esimesele koolipäevale oli paar hekte, jaksu aga üldse mitte. Kui ma pea padjale heitsin, olid unenäod juba alanud.

Emotsioonid päevast võtavad hästi kokku meie särasilmse organisaator/ingli Aljona sõnad: “…ega Noored Kooli saabubki kohale vaid kärtsu ja mürtsuga.” Suured muutused ja säravad hetked olid alanud.

 

Mari-Liis Raudsepp

NK 10. lend

Suvi, kool ja rõõmus meel

Ühel kuudetagusel koolituspäeval panin endale kirja eesmärgi Kiviõli suvekooliks. Ma loodan, et see oli piisavalt konkreetne, mõõdetav, reaalne ja ajastatud. Minu eesmärk oli suvekoolist elusalt tagasi tulla ja seal vähemalt 70 protsenti ajast rõõmsas tujus olla. Ma ei julgenud eesmärgistamist väga keeruliseks ajada, kuna mul pole varem olnud võimalust päriselt päris lapsi õpetada. Kuskil südame tagakambris ma aga teadsin, et mulle see meeldib ja äkki sobib ka.

Kokkuvõttes oli  suvekool väga edukas  –  ma täitsin oma püstitatud eesmärgi ja veendusin oma südame tagakambri usaldusväärsuses. Õnnelik olin ma ilmselt isegi rohkem kui 70 protsenti ajast, sest lapsed olid äraütlemata toredad, minu projektõpe laabus kenasti ja lõpuks sai valmis ka. Ma julgen isegi arvata, et sai palju uut õpitud ja palju enesekindlust teineteisesse süstitud.

Siinkohal oleks aga ilmselt ülim patt kui ma oma ülivõrdes toredatest tulevastest kolleegidest ja NK meeskonnast rääkimata jätaksin.
Nimelt sellest, kuidas me üheskoos hilistel õhtutundidel silmi hõõrudes printisime, lõikusime, voltisime ja joonistasime, arutlesime milliseid toredaid mänge võiks veel proovida, oma päevast muljeid vahetasime ja teineteise käekäigust ja muredest päriselt hoolisime.
Sellest, kuidas me kord peale kooli neli tundi oma lennukaaslastest laulu kirjutasime,  viisistasime ja läbiharjutasime.  Ka sellest kuidas me mäe otsas laulmas käisime ja mõned sealt ennast pärast alla veeretasid ning muidugi sellest arbuusist…
Nendest vajalikest lõunauinakutest ja salasõpradest ning sellest, kuidas me vahel teineteise õlal (ütleme, et ainult suurest rõõmust) pisaraid valasime.
Ja kõige lõpuks veel sellest, kuidas ma siiamaani rõõmustan selle üle, kui suure südame, hoolivuse ja vastutustundega kõik oma töösse suhtusid.

Lõpunoot jääb ka seekord äraütlemata positiivseks ja uusi mõttevahetusi ootama.

Kulbiga aupaistet teile!

   28228676881_3ca7a8f840_o

Kuidas õpilasi mitte alahinnata?

Kui juunis Tallinna ülikoolis Kiviõli suvekooliks ettevalmistusi tegime, vaevas1 tere tulemast meist mitmeid kõige enam keeleküsimus. Pidime arvestame sellega, et meie õpilased ei saa ilmselt väga palju eesti keelest aru. Iga idee puhul tuli mõelda, kas ma suudaks seda ülesannet lihtsas eesti keeles seletada ning kui palju keeleoskust nõuab ülesande täitmine. Ja lõpuks, kuidas panna vastu kiusatusele ise vene keeles rääkida? Sest laagri eesmärk oli lastele eesti keelt õpetada, mitte nautida piirituid võimalusi vene keele harjutamiseks.

Kuidas 3. klassi õpilased Maša, Aljona ja Katja siis tegelikult eesti keelt oskasid? Enne esimest päeva kohtasin neist kahte lastevanemate koosolekul. Üks neist oskas eesti keeles öelda, mis ta nimi on. Teine ei julgenud ka vene keeles väga palju rääkida. Tore, mõtlesin, tuleb juba enne esimest päeva kõik plaanid ümber mõelda. Enda arvates olin ette valmistanud tegevused, mille jaoks piisaks ka väga napist keeleoskusest. Nüüd tundus, et kõik see oleks mu õpilaste jaoks keeleliselt ikka veel natuke liiga keeruline. See esmamulje osutus aga valeks.

1 s6nadPeagi märkasin, et olukord on tegelikult täiesti vastupidine – ma mitte ei ülehinnanud, vaid alahindasin oma õpilasi. Ja seda pidevalt. Iga päev. Arvasin, et kui nad väga palju ei räägi ja aru ei saa, siis tuleneb see sellest, et nad ei tea eestikeelseid sõnu. Seega hakkasime õppima sõnu. Alguses tutvustasin neile lihtsamat linnateemalist sõnavara, aga nad teadsid juba seda kõike. Järgmisel päeval läksin kooli uute enda arvates jube keeruliste sõnadega. Kartsin, et need uued sõnad on õpilaste jaoks liiga rasked. Ent nad teadsid ka juba peaaegu kõiki neid sõnu ja seda juba enne, kui olime jõudnud õppima hakata.

Mõistsin, et mu õpilastel on päris korralik sõnavara. Ent miks nad ei oska seda kasutada? Võib-olla on lausete moodustamine nende jaoks keeruline? Valmistasin ette ülesanded, mis nõudsid lausete moodustamist. Ka sellega said nad suurepäraselt hakkama. Nad tegelikult oskasid lauseid moodustada. Mis võib siis olla probleem? Äkki ei tunne nad piisavalt verbe? Seda ei saanudki kontrollida, sest laager sai ootamatult läbi ja mina ei saanud enam edasi avastada, mida kõike nad tegelikult veel oskavad ja mida siis ikkagi ei oska.

Mida peaksin ma oma õpilastele õpetama, et mitte keegi ei alahindaks 1 laste pildidneid nii, nagu mina seda alguses tegin? Ma tahan, et kui järgmine kord keegi esimest korda Mašat, Aljonat ja Katjat kohtab, ei arvaks ta, et nad oskavad eesti keeles ainult oma nime öelda (nagu mina seda ekslikult arvasin), vaid et saadaks kohe aru, kui palju need lapsed tegelikult oskavad ja teavad.

Kuidas sinna jõuda? Seda ma veel ei tea, aga sügiseni on veel veidi aega ka. Sügiseks püüan välja mõelda erinevaid strateegiaid selleks, et mu õpilased hakkaksid väga hästi eesti keeles rääkima. Juba septembris olen tagasi imelises Kiviõlis ja õpetan Kiviõli vene koolis neile samadele Mašadele, Sašadele, Sergeidele, Katjadele ja Aljonadele eesti keelt. Ei jõua ära oodata! (Sel korral ma neid ei alahinda!)

Pärast Kiviõli

Kiviõli linnalaagrist tagasi jõudsime juba nädal aega tagasi, ent mõtted rändavad seal veedetud ajale pidevalt tagasi. Üks uus mõistmine, mille ma suvekoolist kaasa sain, oli “ei” käivitav jõud minu kui õpetaja jaoks. Tekkis arusaamine, et tõrked klassiruumis jäävad enamasti minu enda oskamatuse taha. See aga oli ka lohutav mõte, sest mõistsin, et kui miski minus on selle “ei” esile kutsunud, siis saab ka lahendus alguse minust.

Kui õpilane ütleb, et ei saa aru, mõistan, et pole teemat/ülesannet piisavalt arusaadavaks teinud. Selgitan veel ja lihtsamalt, kuni kõik saavad aru. Kui arusaamist takistab keelebarjäär, siis näitan ette, joonistan, tõlgin, leiame lahenduse. Kui õpilane arvab, et ei oska, siis koos aitame ja julgustame. Kui ei jaksa, siis teeme vahepeal midagi muud, sirutame, liigume. Kui ei taha grupitöös osaleda, siis selgitan, kuidas koostööoskus pärast elus kasuks tuleb. Samas leiame aega ka omaette nokitsemiseks.

Ka minus endas oli palju “ei”-sid, mis viisid edasi. Viisid teistelt abi küsima, asju paremini planeerima ja vahepeal ka lihtsalt ennast usaldama.

Oleks ainult keegi, kes ütleks “ei”!

28272959736_270fa5d94a_k

Kuidas me sipelgapesa vaatamas käisime

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et Vadim ütles kolmapäeval, et tema kodu juures Purtse jõe ääres on suur sipelgapesa, mida peab kindlasti vaatama minema. Purtse jõgi lookleb Kiviõli koolist hea mitu kilomeetrit ida pool ning seepärast tegimegi sõjaplaani, et sõidame siis reede hommikul ratastega sinna ja kaeme järele, kui kõrge see pesa siis on ning mis sipelgad seal täpsemalt elavad.

Reede hommikul peale väikest kirjatööd täitsime oma veepudelid ning asusime teele. Ootamatult selgus, et üks jalgratas ning kiiver on puudu… Alguses hämming ja siis kiire improviseerimine. Hea Nastja laenas puuduva ratta ning peale väikest soojendussõitu kooli hoovis olime taas rajal ning suundusime mööda kergliiklusteed Vadimi kodu poole.

Vaevalt olime linna piiri tähistavast sildist möödunud, kui tee kõrval laiuvalt niidult kargas meie ette tohutu ritsikas! Loomulikult sai see ühiste jõududega kinni püütud ning hilisemaks vaatluseks seljakotis kaasa võetud. Saja meetri pärast asusime püüdma väiksemat sorti tirtsu, kes osutus oma suurest sugulasest palju kangemaks hüppajaks. Need esimesed peatused ei jäänud sugugi viimasteks, sest Kiviõli on kaunis kant ning soojal südasuvisel päeval on ringi liikumas kõiksugu huvitavaid putukaid ja mutukaid, kellele iseäranis meeldib patseerida kergliiklusteel.

Oli lämmatavalt palav, lõunasöögi algusajani oli jäänud umbes tund, Irena tundus olevat väsinud ning Purtse poolsesse taevaserva hakkasid kogunema sünged pilved.

Kui kaalusin, kuidas Vadimile öelda, et sipelgapesani me täna kindlasti ei jõua, ennetas ta mind ning teatas resoluutselt, et ei kavatse enam rohkem meid järele oodata! Nüüd sõnas Irena omakorda, et ta ei taha enam rattaga ei edasi ega tagasi sõita ning on väsinud. Kiire improviseerimine ja ümberplaneerimine, läbirääkimised vastandlike ootustega osapooltega. Lubasin Vadimile, et peale tagasisideseminari lõppu tulen isiklikult ja vaatan tema sipelgapesa üle.

Pöörasime üheskoos rõõmsalt rattad Kiviõli poole ning jätsime tumedad pilved seljataha. Tagasitee oli juba tuttav ning tundus lühem, tuul puhus selja tagant ning varsti olimegi tagasi koolimajas, sõime sooja suppi ning kuulasime, kuidas väljas müristas ning välku lõi. Oli tore päev.

0sipelgad käel

Edasi, Merisead!

13570244_1082564605139997_575276065_o

Kiviõli linnalaager 2016 on läbi.

Minu kodus on virn lahtipakkimata kohvritega (nii metafoorilises kui otseses mõttes).

Silmade ees on pilt tuhamäe otsast: ühelpool Mordorlik kaevandus vuravate autodega, teisel pool kauguses paistev meri. Kurbus on hinges ja ootusärevus ka. Mis sügisel saab, kui päris õpetajaelu minu jaoks teistkordselt peale hakkab? Teine esimene september, millele õpetajana vastu astuda. Täiesti teistsuguse ja samas samasuguse õpetajana.

Mida ma  Tuhamäe otsas õppisin? Kõige enam vast seda, et päris palju vajalike teadmisi ja oskusi on minu sees olemas; vahel lihtsalt väga sügavale peidetuna.

Andreas, Jakov, Gerd, Melani ja Selina, viis vaprat FC Merisea meeskonna liiget. Tuult tiibadesse. Laager on läbi!

Aitäh teile, et aitasite mul leida üles minu sisemised jõuvarud, rahu, mängulisuse ja Pipi Pikksuka hääle (mille olemasolust ma ise teadlikki polnud)! Ärge unustage, et kõik ei pea ilmtingimata olema sõbrad, kuid kõik peavad olema sõbralikud!

Edasi, Merisead! Uute väikeste ning suurte võitude ja uute (tuha)mäetippude poole!

Õpetaja Kerli.

 

Oh ilus hetk, oh viibi veel!

Suvekooli esimene nädal läks tõesti linnutiivul. Aga vaikne laupäeva õhtu on väga sobilik aeg, et mõelda korraks tagasi ja panna paberile paar olulisemat hetke möödunud nädalast. Järgnevalt minu ühest apsust ja imelisemast hetkest.

Alustagem apsust. Üks lubadus, mille endale andsin juba nädal enne suvekooli algust oli minu gruppi kuuluvate laste nimed ära õppida. Sellega sain ma muidugi hakkama. Teiseks tuli näod ja nimed kokku viia. Sellega sain esimese päeval tutvumismänge tehes hakkama. Järgnevad päevad läksid juba soravalt, kuni selle saatusliku teise tunnini neljapäeva ennelõunal. Tunni teemaks olid meil näitlejad. Nõnda ma istun seisan klassi ees vaatan laste koostatud plakateid ning küsin Madli Liisi käest: „Liispet, kes on sinu lemmik väljamaa näitleja?“ Ta vaatab mulle oma suurte silmadega otsa ja ütleb peaaegu sosinal: „Mina ei ole Liispet!“ Ma vaatan teda mitu sekundit segaduses, mõistmata selle seotust näitlejatega ning alles siis mõistan, et olin teinud vea. Ma langen oma toolile otsekui niidetult ja viskan käed taeva poole: „Muidugi ei ole sa Liispet! Ma tean ju teie nimesid!“ Nad vaatavad mind natuke aega täielikus hämmingus ning hakkavad siis laginal naerma. Sekund hiljem oleme kõik minu eksimuse unustanud ja tund läheb palju elavamas õhkkonnas edasi.

Möödunud nädala säravaim hetk saabus, aga reede hommikul. Neljapäeva õhtu olin ma suure hädaga tööõpetusklassis välja saaginud puidust täringud (sümmeetriast oli asi valgusaastate kaugusel) ning hiljem need lennukaaslaste abiga siledaks lihvinud (siinkohal tänusõnad igale suurele ja väikesele abilisele!). Nüüd said õpilased hakata nende tahkudele pilte peale joonistama, et neist saaks jutustamistäringud. Istun rahus ja lõikan lastevanematele kutseid välja, kui klassist kostab hääl: „Õpetaja, kas kustukummi on?“ Ma vaatan Liispetile otsa ja järsku taipan, et ta ju räägib minuga. Mina olengi ÕPETAJA! Pobisen, et ma kohe toon ning juba ma jooksengi teisel korrusel asuva Staabi poole. Treppe võtan ma kahe hiigelpika hüppega, mis lõhnavad juba vaikselt olümpianormi järele. Peagi olen soovitud kustukummiga tagasi ja istun oma laua taha. Viimase paari kuu jooksul on ainult sõbrad mind naljatades õpetaja Oskariks kutsunud. Aga nende laste jaoks, nendel päevadel ja selles klassis ma olengi ju õpetaja. Ja see on päris ikka hea tunne!