Kuidas laadida patareisid Kiviõlis?

Suvekoolis oleme me esimest korda täitsa päris laste ees, ning kõik koolitustel kuuldud hüpoteetilised olukorrad muutuvad äkitselt tõelisteks. Reaalsus viskab otsekui külma vett näkku ning õhtu lõpuks võivad energiapatareid ning rõõmuallikad olla kuhugi ära kadunud…
Ärge saage valesti aru – siin suvekoolis on tegelikult ütlemata tore! Laste siirus, tarkus ning osavõtlikkus suudavad mind iga päev üllatada. Samuti suudan ma ka iseend iga päev positiivselt üllatada ja klassi ees seismine ei olegi enam tundmatu maa, vaid käegakatsutav (nauditav ja emotsioone kõditav) reaalsus. Ometi võtab see kõik rohkem aega ja energiat kui ma eeldasin, ja õhtu lõpuks võib tekkida teatav rammestus. Õnneks on lahendus siit samast võtta! Päike sillerdab taevas, ja peale tunde võib lasta päikesel enda patareisid laadida, ent kõige parem lahendus on meie enda hulgas. Täna õhtul, kui päike hakkas juba loojumisele omaseid oranzikaid-roosakaid toone läbi pilvede kiirgama, võtsid mõned meist järsu tee otse Tuhamäe tippu, kus imetlesime Ida-Võlumaad, võtsime sisse mugava positsiooni rohu sees ning lasime lauluhääled valla. Lõõgastus enda uue pere ning teekonnakaaslaste seltsis, unustades viivuks tunni planeerimise, mured “mis võib küll homme valesti minna?”, kas ma saan 6 tundi unetunde täis, ning kas lastel on ikka tore? Lauldes hoogsaid laule nagu “Lossis nimega Gradeško”, “Väike neid” ning ka näiteks “Läksid kolm sõpra”, “Kauges külas”, “Kaua sa kannatad kurbade naeru”, “Tahan olla öö” , hulka mõni regilaulgi. Päikese loojudes leidsime ka meie enda sisemise lapse, keerutades näiteks Tuhamäe nõlvalt alla, joostes võidu ning kilgates nagu lapsed vahetundides. Mured on kadunud, sõpradega on hea ja energia on laes! Ootan homset päeva!

WP_20160630_20_38_59_Pro[1] 13551019_1131114203619578_145034637_n 13563555_1131114080286257_1717077969_nWP_20160630_20_52_14_Pro[1]

Hirmudest. Või pigem küsimustest?

Sellest on juba tükk aega möödas, kui mind võeti vastu Noored Kooli programmi ja kui ma otsustasin uue väljakutse vastu võtta. Ma olen tasapisi selle mõttega kohanenud ja seega muutub see päev-päevalt aina reaalsemaks. Peagi ootab meid ees suvekool, kus me mõnevõrra saame kogeda seda, mis meid sügisest ees ootab. Ent ma usun, et iga kogemus on omanäoline ja unikaalne ja seetõttu ma ei usu, et pärast kahenädalast tööd Kiviõlis olen ma valmis alustama uue ametiga. Ent selles peitubki selle protsessi võlu, see on täis teadmatust, ootusärevust, uusi kogemusi, mõtteid ja tundeid iga päev, mis jätavad jälje minu eluteele.

Hirmud tihtipeale on seotud teadmatusega, ent mul on viimase emotsiooniga head suhted, mistõttu võin öelda, et ma tihtipeale ei oska enda jaoks lahti mõtestada hirmutunnet. Pigem sõnastaks ma seda nõnda, et mul on palju küsimusi, mis võivad minus rahutust tekitada, sest ma tajun õpetajatöö vastutusrikast rolli. Kui ma mõtlen tagasi oma lapsepõlvele, siis oli mu eluteel õpetajaid, kes panid mind iseendasse uskuma ja andsid mulle pisiku, mistõttu olen ma elukestva õppe armastaja. Samas oli ka õpetajaid, kes tekitasid segadust omandatava info väärtuses ja vajalikkuses ning kelle negatiivsete emotsioonidega pidin lapsena ise toime tulema. Mäletan hästi, kuidas lapsena mõtlesin endamisi, et mõningatel õpetajatel on palju lahendamata probleeme nende eraelus, et nad on kohutavalt kurjad meie peale – meie, lapsed, ei teinud ju midagi! Ma ei olnud selles üksi, omavanustega suheldes oli ka nendel palju sarnaseid küsimusi ja tihtipeale tundsime, et soovime ise õpetajate eest hoolt kanda. Sellest mõttest olen haaranud kaasa teadmise laste piiritust andekusest ja taibukusest.

Ma tunnen, et õpetajatööd ei tohiks võtta liialt kergelt ja sellesse suhtuda kui mistahes töösse. See on kindlasti minu vastutusrikkaim töö minu elu jooksul, ehkki ma olen juhtinud olulisi korraldusprotsesse, meeskondi ja võtnud vastutuse organisatsioonides kõigi eest. Ma tean, et ma hakkan tööle inimestega, kes on hella hingega ja kes usaldavad piiritult täiskasvanuid, sest nemad loovad turvatunde. Mind hakatakse usaldama ja ma ei taha neid alt vedada. Ma ei taha jääda oma emotsioonide kütkesse, kui päevad saavad olema rasked ja elada seda laste peal välja. Ma luban endale iga päev, et ma kuulan lapsi, toetan neid ja aitan neid õppeprotsessis. Ma luban, et ma annan endast oleneva, et nad saaksid hea hariduse ja  tunneksid ennast klassiruumis ja koolis hästi. Eelkõige luban ma seda, et ma teadvustan iga päev selle ameti olulisust ja näen vaeva selle nimel, et Eesti ühiskonnas teadvustatakse õpetajatöö väärtust. Mõtleme hetkeks – meie lapsed veedavad oma elust üheksa kuni 12 aastat suurema osa ajast koolikeskkonnas. Ma loodan, et kõik Eesti õpetajad teadvustavad endale seda asjaolu ja annavad endast oleneva, et see aeg oleks veedetud hästi, turvaliselt ja kasulikult. See loob lastele kõige olulisema vundamendi iseseisvaks eluks – nad peavad tulema toetavast, mõistvast, lugupidavast ja heast keskkonnast, et usaldada elu.

Seetõttu on mul hetkel palju küsimusi – kuidas ma tagan selle imelise visiooni toimimise? Millised lühiajalisi ja pikaajalisi eesmärke ma seadma peaks? Kuidas ma seda kõike teen laste individuaalsusest lähtudes? Ma näen selles töös nii palju detaile, mis üheskoos moodustavad terviku. Ning iga väiksem kui detail on väga oluline. Mulle meenub sellega Arvo Pärdi kirjeldus tema ühest kuulsaimast heliteosest „Aliinale“, kus ta nentis iga heli väärtust terviklikus teoses järgnevalt „Igal rohuliblel on lille staatus“. Nii ma seda näengi – ma õpin iga päev sellel teekonnal midagi uut ja iga detail on oluline. Igal mu tulevasel õpilasel suures klassirummis on lille staatus. Neid tuleb kõiki toetada ja ma jõuan nende lahendusteni, kuidas seda kõige paremini antud olukordades teha. (Siinkohal muidugi tuletaks endale meelde seda, et ideaalseid lahendusi ei eksisteeri, mis kõigile meeltmööda on :))

Siinkohal aga jäängi hetkeks mõttesse ja lasen kõigil küsimustel settida. Need lahendused tulevad, mõned ise ja mõned pean leidma. Need tulevad keskkonnalt, headelt inimestelt mu ümbert.. kõikjalt. Aga hirmu ma ei tunne, üheskoos saame hakkama.

Bootcamp Noored Kooli stiilis ehk 2 nädalat intensiivseid ettevalmistuskoolitusi on läbitud! :)

Viimased kaks nädalat möödusid ikka meeletu kiirusega!

Nimelt läbis 10.lend enne peagi algavat Kiviõli suvelaagrit/kooli hulga intensiivseid ettevalmistavaid koolitusi ja tunne oli nagu mõnes korralikus bootcamp-is! 🙂 Eks iga uus väljakutsete rohke teekond alga alati ühe korraliku treeninguga ja seda meiegi oma. Kuid õiges seltskonnas ja toredate juhendajatega on iga meeletut pingutust nõudev treening äärmiselt nauditav kogemus! 🙂

13509814_10209781920847346_848676086_o

Meie bootcamp algas tõeliselt põneva väljakutsega nimega UDL (Universal Design for Learning), mida isekeskis oleme hellitavalt hakanud kutsuma Woody Alleniks. Uskumatu tegelikult, et see pole Eestis veel nii kuulus kui päris Woody Allen, aga kindlasti hakkab see varsti siiski Eesti haridusmaastikul laineid lööma! Oluliste mõtetena jäid kõlama see, et igal õpilasel tuleb lasta õppida oma eripärast lähtuvalt ja ühist eesmärki saab saavutada erinevaid vahendeid kasutades 🙂 Lisaks mahtusid meie treeningprogrammi mina-sõnumitega tutvumine, kokkuleppete loomise protsess, peegeldusmeetodid ja terve hulga lühendeid, mis pea ikka täitsa sassi ajasid: HEV, LÕK, TÕK, PRÕK, HÕK, LAK ja nii edasi. LAK sai meil vast kõige selgemaks, sest meie ülivinge koolitaja, Anu Parts, s13499973_10209781918447286_2088849077_ouutis kahepäevalise LAK metoodika teemalise koolituse ikka nii põnevaks teha! Iga tund oli täis avastamisrõõmu ja meetodeid, mida ise läbi proovisime ning, mis põhiline, puudu ei jäänud meeletult lõbusatest momentidest, kus klassiruum lihtsalt rõkkas naerust! Ehk siis oluline on meeles pidada, et isetegemine -praktika – õpetab paremini kui lihtsalt kuulamine ja…. tund ei pea koguaeg olema tõsine 🙂

Teisel nädalal läks meie ettevalmistusprotsess veel konkreetsemaks, sest asusime tööle kõige osas, mida me kohe varsti Kiviõlis rakendame. Hommikuti tutvustati meile erinevaid õpetamisprotsessi juurde kuuluvaid osasid nagu eesmärgistamine, teemaplaani koostamine, tasemekaardistamine,  tunnikava koostamine jne ja pärastlõunati, toredate tuutorite juhendamisel, me päriselt neid asju ka koostasime. Iga päev ei olnud kerge ja infot täis pea väsitas kindlasti meid kõiki, kuid nagu ikka aitas seda kõike seedida teadmine, et me oleme selles kõik üheskoos ja julgustavad sõnad ning nõuanded meie koolitajatelt innustasid takka igast päevast viimast võtma. Oma kõige viimasel bootcampi päeval saime me aga tunniandmisteatris üksteisele tunde anda ja see oli tõesti vahva, sest nii tore oli näha oma lennukaaslasi õpetamisaktsioonis. Tabasin end 13524058_10209781935327708_701959471_omõttelt, et ma nii mõistan, miks just need ilushinged valiti sellesse programmi, sest mina küll tahaksin nende klassis õpilane olla 🙂

Väga tore oli ka see, et koolitustele lisaks mahtu13517893_10209781918407285_1345856390_os sellesse kahte nädalasse veel meie lennu traditsiooniks saanud “filmiõhtu”, 820km matkaraja vallutamise algus, mis kujunes ikka parajaks seikluseks tänu mõttele/ütlusele “Kui me juba siin oleme, siis…” ja  meie lennu jalgpallivaatamise hasart, mis on minu puhul täiesti esmakordne! Noored Kooli seltskond muudab lihtsalt kõik nii põnevaks! 😀

Pärast neid kahte intensiivset nädalat koju jõudes, tundsin end äkitselt taga igatsemas seda momenti, kui astud klassiruumi ja näed sinise karuga kohvitermost ja tead sel hetkel, et sa oled just Selles Mõnusas Keskkonnas, just nende Oma Inimestega, kellega saab nii grupitööde ajal huvitavatel ja tõsistel teemadel arutleda kui ka “Jänesed! Majad! Segadus!” mängu mängides tõesti pisarateni naerda 🙂

Mul pole õigust raisata õpilaste aega

Õppeaasta on kohe kohe lõppemas, lapsed on juba alustanud suvepuhkuse nautimist ning minul vaja veel üksikud kokkuvõtted teha. Ma vaatan sellele aastale tagasi väga suurte silmadega. Silmade suuruse on kaasa toonud see, et iial varem ei oleks ma uskunud – kui palju asjalikku toimetamist ühte aastasse, nädalasse, päeva mahub.

Kogetu on üüratu suuruse ja väärtusega. Minu elus ei ole kunagi varem olnud nii palju siirust, armastust, heasüdamlikkust, austust, usku ja lootust. Minu ellu on tulnud juurde 27 väikest inimest, kes toovad igasse päeva kõike seda, mida äsja mainisin. Minu õpilased on väga siirad, nad ei häbene öelda häid sõnu ja väljendada suuri tundeid; minu õpilased on täis armastust kooli, üksteise, minu ja õppimise vastu. Nendes ei ole seda pettumust ja trotsi, et õpetajad on nõmedad, kool halb ja õppimine lollidele. Selles osas on mul õpetajana lihtsam, ma ei pea murdma tugevat negatiivset hoiakut. Samas on mul tohutu vastutus. Kas ma suudan olla selline õpetaja, kelle õpilased selliseid tundeid ka aasta pärast tundma ei hakka?

Kõige südamelähedasem mõte, mis mul on seoses õpetamisega tulnud on see, et minu arvates ei tohiks õpetajatel ja koolil olla õigust raisata õpilaste aega. See mõttekild on minuga olnud nüüdseks pea pool aastat ning see väljendab minu arvamusest sellest, kuidas õpilastesse suhtutakse. On lihtne mõelda, et mina olen õpetaja ja seega mina mõtlen, ütlen ja teostan. Kui ei viitsi, siis ei mõtle, ütlen vähem ning teostan kuidagi moodi ära. Mulle tundub, et õpetaja ja õpilase vahele kaevatakse nii suur kraav, et sellest üle saada on pea võimatu. Mina olen õpetaja, mulle on kõik lubatud. Ma võin hilineda, eksida, karjuda, jätta tunni ettevalmistamata. Sina oled õpilane, sa teed seda mida mina ütlen. Sa ei tohi jääda minutitki hiljaks ka siis kui ma alustan tundi kaks minutit varem, sinu eksimine saab kajastatud märkuse, halva hinde või hukkamõistva pilguga. Sa ei tohi karjuda, sest kõiki asju saab lahendada rahulikult, sul peab olema alati kõik väga hästi õpitud.

Minu meelest tehakse sellega lastele liiga. Ja mul on olnud valus igal korral kui seda oma koolis märganud olen. Laps peab ärkama igal hommikul ja tulema kooli, tal pole valikut. Täiskasvanuna me väldime olukordi, kus meisse halvasti suhtutakse ja loobume tegevusest, mis meie jaoks tähenduslikud pole. Õpilasel pole aga valikut. Tema peab leppima, peab hommikul ärkama ja tulema kooli, õppima seda mida kästakse ning vaatamata sisemisele vastikusele selle kõik ära kannatama. Ja kuidas on see võimalik, et ühel õpetajal on sellest ükskõik? Kuidas ei suuna see vastutus vaeva nägema, õpilasest lähtuma, teda austama?

Soovin kogu südamest oma õpilasi sellise suhtumise eest kaitsta. Sest kuigi klassiõpetajana olen ma enamuse päevast oma lastega koos, tuleb siiski ette hetki, kus nad puutuvad kokku kõige sellega, mida meie klassiruumis ei leidu.

Kohvikutepäev 2016 Kiviõlis – Rohkelt emotsioone koos laste ja Púr Múdd-ga.

See on lihtsalt suurepärane, kuidas lastel on võime emotsioone võimendada. Jagan seda emotsiooni kõigiga – kooliaeg on äge ning õpetajal sellest osa saada on privileeg. Nauding oma tööst täiel määral! Emotsioonid võtab kokku õpilaste poolt monteeritud video, head nautimist!

Vaatluspraktika – 2016. aasta kevad

See kui ma viimati põhikoolis istusin oli juba aastaid tagasi – ei taha arvutama hakatagi kui mitu aastat ning palju ma sellest ajast üldse veel mäletan!? Seepärast olin ennem praktikat ootusärev ja püüdsin pingsalt seda elu seal koolis meenutada – milline oli kool, millised olid õpetajad, milline ma ise olin, milline oli mu mõttemaailm ning mida ma üldse too aeg elust arvasin ja ootaisn. Kas tänane kool on sama mis varem? On ju hoopis teine aeg – maailm on avatum, Tiigri Hüpe, Digipööre, Kiusamisvaba Kool jne.?

Eeldasin, et kuna vahepeal on niipalju juhtunud ja muutunud, siis satun ilmselt kuskile tuttavasse tuleviku. Päris hõljukrulasid ei oodanud kuid midagi 11sinnapoole.

Kool, mis mulle välja valiti tegutseb Pärnus juba aastast 1875. Hetkel põhikoolina ja seal õpib veidi üle neljasaja lapse. Seega selline parajalt suur, kuid piisavalt hubane ja väike, et seal end piisavalt privaatselt, kuid mitte väga anonüümsena tunda.
Direktor võttis minuga ühendust, saime ta kabinetis kokku ning ajasime paar kolm tundi juttu. Oleksime kauemgi rääkinud, kuid järjekord ta ukse taga muutus juba valjuhäälseks. Nii jäid paljud olulised, just kooli puudutavad teemad, käsitlemata. Tahtsin saada ju kinnitust oma ettekujutusele futuristlikuks muutunud koolist, digitahvlitest,  veebipõhisest õppest ja kõigest uuest, mida ma ilmselt ettekujutadagi ei oska.

Visuaalselt tundus direktori kabinet pigem funk. Õpetajatetuba sisaldas sisustuselemente pea kõikidest eelmise sajandi ajastutest 1930-2000 – esindamaks justkui läbilõiget kooli õpetajannade vanuselist koosseisust. Jah õpetajannade, sest nagu ma mäletan oma koolist, siis ka siinses koolis märkasin vaid mõnd üksikut meesterahvast: direktor ja kehalisekasvatuse õpetaja. Aga täna – täna on ju hoopis teine aeg ! Meil on võrdõiguslikkusevolinik, kvoodisüsteemid jne. “Ilmselt on see kõik uus lihtsalt vanas vormis ja meesõpetajad on ilmselt kuskil väljasõidul” – olin ma oma järelduses suhteliselt kindel. Uskusin, et küll praktika ajal saab kõik selgeks.

Nagu direktoriga hiljem kokku leppisime, siis jälgima hakkasin ma kõige raskemat klassi –  7b ja õpetajannat nimega Arina. Arina annab koolis geograafiat, bioloogiat, keemiat, loodusõpetust, juhib loodusringi, on klassijuhataja kahele klassile, oskab lindude keelt ja tegeleb veel mõnede koolielu jaoks oluliste teemadega. Seega igati tubli ja eesrindlik õpetaja, kelle varjuks olemine tundus lihtsalt uskumatu vedamisena.

 

Nii jõudis kätte 2. mai.

Kuna ootusärevus oli suur, siis käisin mitmeid kordi kooli ukse taga juba 1. mai õhtul. Sisse pääsesin siiski alles 2. mai varahommikul kell 5, kui uksi lõgistades avastasin lukustamata avariiväljapääsu. Majas oli õdus vaikus ning akendest hakkasid sisse kiirgama esimesed päikesekiired.

Olin ennast just geograafia klassi ukse taha istuma sättimas, kui läbi tühja koridori kajas “No tere hommikust ! – juba kohal?! – õige!”. End ehmatusest kogudes ja käega silma paistvat päikest varjates tundisn ära direktori. Ta oli kohvitass käes ja sussid jalas tegemas hommikust jalutuskäiku. Sättis korda stende ja aknalaudadel olevaid taimi. “Kõik peab päeva alguseks olema mitte korras vaid briliantne” – üles ta mind endaga kaasa kutsudes. Nii jalutasime ja vestlesime me hommikul kella kaheksani, mil hakkasid saabuma esimesed õpilased.

Kui kohale jõudis ka Arina, siis sättisin end klassiruumi, kus pidi hakkama 7b klassi tund.
Peadselt valgus klass täis ka õpilasi. Kuna ülesandeks oli klassi jälgida ja neid mite mingil juhul segada, siis olin end vastavalt ka maskeerinud, seetõttu jäin õpilastele märkamatuks. Tolle päeva ülesandeks oligi mul jälgida vaid 7b klassi ja nii liikusin ma nendega terve päeva klassist klassi. Reetsin end päeva viimase tunni lõpus, kui pidin kiirustades veidi ennem tunni lõppu lahkuma. Esitlema ma end ei hakanud, kuid võpatuste ja kiljatuste järgi sain aru, et mind on märgatud.

Kui sellest päevast järeldusi teha, siis seda, et esialgu olin veidi pettunud. Ei mingeid mees õpetajaid, ei mingeid futuristlike lahendusi. Kool oli ikka selline nagu ma seda mäletasin – olid head ja mõned mitte nii head õpetajad ning mõned kes ei tohiks üldse lastega tegeleda. Olid oma Tootsid ja Teeled ning mõned toolid ja lauadki olid otse kui filmist “Kevade”. Uus oli vaid see, et vähesel määral kasutati projektorit ja tahvelarvuteid, et lisaks nätsule tuli mõnelt lapselt hoiule võtta ka telefon, mida ta lakkamatult paitada üritas. Hea ja uuenduslik oli ehk veel see, et tundides oli rohkem grupitöid, liikumist ja õues olemist.

Kuid kui meenutada tundide sisu ja lastega töötamist (välja arvatud see üks tund – millest ma siinkohal parem ei räägi), siis see kõik oli kena. Kõigiga tegeleti, kõiki kaasati, kes ei taibanud aidati järgi, lapsed said piisavalt liikuda, õpetajate ja laste vahel oli lugupidav suhtlemine jne. See oli ilus – nagu üks kool olema peab. Alles siis mõistsin, et oluline ei ole see materjaalne ja need toredad abivahendid – digi ja neti – vaid oluline on pühendumine ja armastus oma töö vastu. Nagu direktor kes oma une arvelt leiab hommikul kell viis aega potililledelt tolmu võtta, nii ka õpetajad kes hoolimata oma olematust sissetulekust tulevad iga päev ikkagi kohale ja teevad oma tööd armastusega.  Pole oluline kas seinal on digitahvel ja surround helisüsteem  – oluline on tahe oma ainet õpetada ja teha seda nii, et lapsed ootaksid igal õhtul rõõmuga juba uut koolipäeva.
On selge, et alati see ei õnnestu, kuid on erandeid. Näiteks hiljem, õpetaja Arinat jälgides, ei jõudnud ka mina järgmist koolipäeva ära oodata.

 

 

 

 

Minu mõju

Tallinnast ma tulen, parempööre, vasak pool
Juhitud on kindlalt minu väikse Kia rool
Kehra tehas, Kehra linn ja ongi Kehra kool
Olen kohal, kontekst paigas, see on algus minu lool –

Kuid enne seda ilu vajutati nuppu „send“
Sest Noored Kooli valis välja meid, 8. lend
Ja õpetas kuis jaksas, haridus polnud foon
Vaid teema number üks, eesmärgid, visioon

Mõtle välja, pane kirja, kanna südames
Ülesanne lihtne, sest see on kõik minu sees
Mõistlik ja mõistev on omadused need,
mida kannavad minu õpilased

Tehtud ja mõeldud, endiselt on jõus
„Õpetaja, räpi!“ no seekord olen nõus

Visiooni saavutada pole lihtne, tee on pikk
Kuid olles ise mõistlik, mõistev Eesti kodanik
Ma näitan eeskuju ja äkki jääb neil külge
Ära loobi sõnu, mis sest et jagub sülge

„Ta on ju loll ja nõme“ – a ma ei ütle seda välja
Pole rumal, olen mõistlik, vahel teen ehk nalja
„Kao ära, mind ei huvita“ – ka nii ma ei ütle
Viisakas ma olen, kõike ei ütle, mida mõtlen

Õpetan ma seda, olgu PRÕK, RÕK või LÕK
Õpetan ma seda kui vaja po russki jasõk
Õpetan ma seda ühiskonnas, ajaloos
Õpetan ma seda, sa pole üksi, me oleme koos
Õpetan ma seda, et palun ära karda
Õpetan ma seda, et ma ei viska sind üle parda
Õpetan ma seda, no matter what
Õpetan ma seda, okei, nüüd on cut

Kaks aastat arengut, mis on muutund siis?
Kas kolmelise tunnistusel ülekaalus viis?
Kas lapsed on mõistlikud ja mõistvad samal ajal?
Kas Dimad, Romad, Mašad on ikka rajal?

Kuues klass peaks teadma kinnisilmi ajatelge
Seitsmendal on ristisõjad, tsunftid-gildid ammu selged
Kaheksanda hinges on revolutsioon
Üheksas klass muudkui seoseid loob
Päts, Stalin, Brežnev, sotsiaalne idablokk
Läänemaailm, ABBA, uus muusika on rock

Oi kui palju teadmisi mahub siia pange
Kuid õppimisisu neil endiselt on kange
Vähemalt ma loodan, et on…..

Mu kõige suurem võit on koostöö ja huvi
Mu kõige suurem võit on naeratus ja algav suvi
Minu õppurid – minu kõige suurem võit
Suvi, päike, heinamaa – nüüd algab kojusõit

 

Algusest kuni esimese kohtumiseni

Ma lubasin endale kunagi teismeeas, et ei lähe mitte eluilmaski Tartusse elama, gümnaasiumi ajaloo lõpueksami teen ainult surmaähvardusel ning imestasin väga sügavalt kõigi nende õpetajate üle, kes vabatahtlikult (!) õpetajaameti olid valinud ning ennast niimoodi “ohvriks” valmis tooma.  Siis läks elu nii, et sooritasin ajalooeksami, läksin Tartusse õppima (vähe jäi puudu, et oleksin valinud ka ajalooteaduskonna) ja siis see viimane… Nüüd siis olen peaaegu ametlikult õpetaja ka.

Ma ei teadnud tegelikult Noored Kooli algatusest enne kandideerimist suurt midagi. Esimest korda kuulsin sellest, kui mitte kaua enne kandideerimise tähtaega üks tutvustav e-mail mu postkasti potsatas.  Selleks hetkeks olin ma juba ebavajalikult kaua seda “elu mõtet” otsinud, et  mida ma tegelikult teha tahan ja mis peale kõikide nende koolide lõppu ja Eestisse tagasikolimist ikkagi saab.  Kui ma selle maili läbi olin lugenud, siis ilma liialdamata võin öelda, et tunne oli nagu filmis, kus mingi tähtis müsteerium on saanud  hästi ootamatu lõpplahenduse ja mida paljud siiamaani imestavad.

Niisiis oli mul peaaegu  kohe selge, et ma proovin. Vaimustus oli suur, tunne õige  ja ka internetist leitav info hästi julgustav, aga emotsioonid kippusid sellegi poolest käima nagu seebiooperis – vahel olid tunded laes ja siis haarasid jälle meeletud kahtlused ja kõhklused. Päriselt ka, Mari, õpetajaks?!

Kandideerimine oli pikk protsess ja nagu öeldud, siis puudus mul eelnev põhjapanev  kokkupuude Noored Kooli inimeste või olemusega ja ei osanudki väga midagi oodata. Kuni  aprilli lõpus jõudis kätte esimene kohtumine, see tõehetk, et kes need teised väljavalitud “hullud” siis on.

Aga ei olnudki hullud, vaid kohe nii vastupidi, et tahaks neid kõiki juba oma sõpradeks kutsuda. Peale esimest kohtumist on iga järgnev koolitus olnud millegipärast ainult suur rõõm, mitte kohustus ja polegi veel sellist kohanud, kes poleks “minu inimene”.  Mitte et ma oleks kunagi kahelnud Noored Kooli inimeste värbamisoskustes, siis ma tõesti imestasin, kui tegusad, targad ja ühesuguste väärtustega inimesed on suudetud Eestimaa pealt kokku tuua. Ainult endalt küsin aegajalt, et kas m i n a ka päriselt kuulun sinna?

Seega ma üldse ei kahtle, et need visioonid ja mõtted, mis sellel esimesel päeval kõlasid ongi lõpuks täpselt nii nagu olime soovinud… ja sinnamaani kuni veel nii pole, siis ei ole ka veel  lõpp.

Nagu ka A. Säärits tavaliselt, siis ka mina lõpetaksin seekord sellel üdini positiivsel noodil  ja uusi mõttevahetusi ootama jäädes,

Mari

Esimese aasta lõpu valguses õpetajast

Minu esimene kooliaasta õpetajana on lõpusirgel. Viimane tund on antud ja aeg on teha kokkuvõtteid ja tagasivaateid, endasse vaatamisi ja uusi eesmärke seada. Kui maikuu keskel lugesin päevi, millal kool lõpeb, sest lihtsalt enam ei jaksanud, siis viimasel nädalal, kui kool reaalselt läbi saamas, hakkasin hoopis järjest tihedamini leidma end mõtetelt, et mida uuel aastal teha, mida sel aastal ei jõudnud või jaksanud. Tunnen, et võiksin vabalt uue õppeaasta tunde planeerima hakata ja mingit puhkust polegi vaja. Ausalt, see on hirmutav.

Motiveeritusest hoolimata uut kooliaastat ette valmistama hakata sain mahti ka õppeaastale tagasi vaadata. Aasta tagasi ma olin täiesti veendunud, et ma lähen maailma muutma. Olgu selleks siis kas või ainult ühe inimese maailma ja täiesti okei on ka see, kui see maailma on vaid minu enda maailm. Täna mõtlen samamoodi, kuid mõtlen sellele lause sisule teisiti. Keskendusin pigem minu enda osale selles lauses. Naiivselt mõtlesin, et ainult minusugune inimene suudabki olla hea õpetaja, et ma olen ainuke hea õpetaja – ma ei ole ju väsinud, mugavustsoonis, vähese motivatsiooniga, kibestunud ja elus pettunud. Täna olen targem ja näen laiemalt.

Täna tean, et koolides on õpetajaid, kes on oma tööd teinud aastakümneid ja ikka on väga motiveeritud, rõõmsad ja naeratavad, uusimate tuultega haridusmaastikul kursis ja tahavad anda parimat haridust. Ja neil on veel miski, mida mul ei ole – kogemus. Nüüd tean, kui palju annab juurde ja väärt on õpetaja kogemus. Õnneks on mul lahkeid ja toetavaid kolleege, kes oma suurt väärtust jagavad. Olen neile siiralt tänulik – nad on mu esimese aasta õpetajana teinud lihtsamaks. Teisalt aga tean ka nüüd seda, et ma muudan palju rohkemate maailma, kui vaid enda oma. Olen seda juba teinud ja see on suurepärane tunne. Tunne, et mul on mõju ja seda õpilaste pärast mitte enda.

Käisin ka mina Pärnu Juhtimiskonverentsil ning sain enda jaoks kahe üllatuse osaliseks. Esimene ja positiivne oli see, et osati mainida Noored Kooli programmi ning kui seda tehti, siis ainult positiivse näitena. Oli suurepärane tunne olla osa sellest. Teine ja negatiivne üllatus oli see, et kui mainiti õpetajat, siis valdavalt just seda väsinud, kurja, õpilasi alla suruvat ja kaardikepiga vehkivat õpetajat. Miks nii? Ka sellel õpetajal on muidugi mõju, aga milline ja kui suur?

Minul on olnud see õpetaja ning koolis, kus töötan, on täna see õpetaja olemas. Lausa mitmeid. Õpetaja, kes ei ole koostööaldis, kes pigem ussitab tagatubades, räägib taga, kannab väärtusi, mida ma tahan, et ühelgi lapsel ei oleks, enesekehtestamiseks kasutab õpilaste alla surumist (kusjuures peab seda ka täiesti ainuõigeks), kasutab materjale, mille tegi 20 aastat tagasi, õpetab vana õppekava järgi, sest on nii alati teinud, uut ei ole lugenudki, üldpädevustest ei tea midagi, esitab töökava esitamise pärast ning seda sama, mis on näidisena õpikuga kaasas või internetist alla tõmmatud ja ei ole tunnikava teinud samuti aastakümneid. Miks sai sinust selline õpetaja? Aga see õpetaja, kellele viimane küsimus esitatud on, ei loe iial seda postitust.

Mul on olnud väga vinge aasta! Olen nii palju õppinud ja kogenud, arenenud ja avastanud, õnnestunud ja ebaõnnestunud, olnud ärev ja rahulik. Tunnen uhkust kuuluda Noored Kooli programmi, olen tänulik headele kolleegidele toetuse eest ning tänulik ka nendele teistele õpetajatele, kes te tuletate mulle meelde, milliseks õpetajaks ma kunagi muutuda ei taha. Olen tänulik oma õpilastele, kes te mõtlete, et ma õpetasin teile palju – kui te vaid teaks, kui palju ma teilt õppisin (!).

Küsimused, mida esitasin ei ole veel minu peas vastust saanud. Õnneks on mul veel aega selle üle mõelda.

Talvi Kaja
9. lend