Kuidas ma kooli valisin.

Tihti on nii, et elu väga tähtsad sündmused tulevad ootamatult või võtavad ootamatu pöörde. Kooli valimise päeval mind aga selline ootamatus tabas. Mõni aeg tagasi ei kujutanud ma ettegi, et minu (jah, nüüd juba minu) kooliks saab eesti õppekeelega kool 40 kilomeetrit linnast eemal, päris metsa sees, ja ma hakkan seal lastele vene keelt õpetama. Kuid justnimelt see kool sai minu ainukeseks võimalikuks valikuks.

Valikuprotsess iseenesest oli isegi huvitavam kui selle tulemus: alguses vaatad oma variandid läbi, kaalutled, mõtled, pärast lähed teiste laudade juurde, suhtled lennukaaslastega, Noored Kooli meeskonnaga. Kõige tähtsam on sel momendil võimalikult palju saada teada koolist ning leida mõttekaaslasi, neid, kes sama kooli valivad – koos on ju toredam ja ei ole nii hirmus. Valikukriteeriumid on igaühel erinevad. Kellegi valik on talle juba ette teada, keegi arvestab meeskonna soovitusi, keegi on valmis kohvrit pakkima ning sõitma teise maailma otsa. Mina otsisin kooli kodu lähedale. Ja leidsin. 40 kilomeetri kaugusele…

Kui absoluutselt aus olla, ei tundnud ma sel päeval midagi peale suure-suure ärevuse. Peab au andma NK meeskonnale, kes meid igati toetas ning andis endast parima, et meil läheks kõik sujuvalt ning kõik puzzletükid saaksid kokku. Mind rõõmustas väga ka meie grupp. Siiras heatahtlikkus ja huvi üks teise vastu on nii liigutavad. Aga kuidas siis ärevusega olla?  Kuidas ma hakkan iga päev 40 kilomeetrit läbima, et Kuusalusse tööle jõuda?

Kõik minu kahtlused kadusid päeval, millal ma Kuusalu Keskkooli vestlusele läksin. Väga armas kool. Värske õhk, rahunenud lapsed, uskumatult korrektne ja sümpaatne juhtkond. Rahu. Ning arusaamine, et see ongi see ainuke valik, mis mind ootas, aga mina ehmusin ainult sellepärast, et see oli nii ootamatu.

Esimene kooli(tus)päev :)

Nagu iga uue kooli algusega oli ka 29. aprilli hommikul mul sees väike närv ja ärevus. Peas oli palju küsimusi ja mõtteid: “Millised on mu lennukaaslased? Mis täna saama hakkab? Mis siis, kui ma ei sobigi sellesse gruppi? Kas koolitus oli ikka täna? Äkki ma ei leia klassiruumi üles? Kus mu pastakas on? Kas koolitus algab ikka kell 10:00?” Tavapärane, eks? Minu jaoks küll. Kuid sama palju kui oli ärevust oli ka piiritut rõõmu! Jaanuari lõpust alates, kui minu perekond sai olla tunnistajaks mööda tuba ringi tuiskavale ja rõõmust üles-alla hüppavale Kristinile, kes oli just teada saanud, et teda on Noored Kooli programmi vastu võetud,  olin ma just seda päeva pikisilmi oodanud 🙂 Ja nüüd see oligi siis siin!

Nagu korralik koolilaps tegin kindlaks, et mul on kaasas kõik märkmikud ja pinal, ja et mitte hiljaks jääda, õnnestus mul lõpuks hoopiski kohale jõuda väga vara. Aga kuna Balti Filmi- ja Meediakooli hoones esmakordselt orienteeruda oli paras katsumus, aitas see mul ilusti aja ülejäägi ära kasutada 😀 Ma ei tea miks, aga esimene samm klassiruumi ja ma teadsin, et ma olen “kodus”… Kohal oli juba mitu teist osalejat ja selle asemel, et vaikides istuda nagu tavaliselt esimesel koolipäeval, asusime kõik usinalt üksteisega tutvuma ja see oli nii vahva 🙂 Esimene tutvumismäng, millega Maria meid üksteisele lähemale tõi, ühendas meid sõna otseses mõttes kui lõngakera – kuigi igaüks meist on isemoodi ja äärmiselt põneva taustalooga, aitas just see mäng teha lahti otsa nägemaks, et meis on ka palju sarnast. Mõtlesin pidevalt, et “VAU! 20160429_125044Kui lahedad lennukaaslased mul on!” Meeskonna-, ja seda me ju järgmised kaks aastat oleme, vaimu loomiseks oli võimas start antud! Edasi kulges meie esimene kooli(tus)päev nii hoogsalt ja mitmekesiselt, et mitte kordagi ei hakanud igav – saime erinevates gruppides töötades väljendada Noored Kooli väärtusi kas tantsides, ooperit lauldes, pantomiimi tehes või näideldes; joonistada vahvaid plakateid mõtestades õpetajaks olemist;  arutleda erinevate õppimiskäsitluste üle; tutvuda õpipädevustega ja 21. sajandi oskustega ning seda kõike tehes õppida meetodeid, mida septembrist alates saaksime oma tundides kasutada. Suure boonusena oli meil võimalus süüa lõunat 9. lennuga ja nagu “rebased” ikka, neilt kõiksuguseid küsimusi küsida 🙂

Minu esimes20160530_164808est kooli(tus)päevast jäi kõlama mõte sellest, kuidas õppimine on kui kõrgushüpe ja kuivõrd oluline on see, et latt oleks piisavalt kõrgel, et õppijal oleks alati huvi ennast ületada. Mul on tunne, et meie latt saab järgmise kahe aasta jooksul olema just sellisel põneval kõrgusel ja meil on nii vedanud, et saame üksteisele selle ületamisel igati toeks olla.  Päeva lõpuks väsinult, kuid suur naeratus näol, ütlesin ma oma vanaemale, et pärast niivõrd meeleolukat ja emotsiooniderohket esimest kooli(tus)päeva tunnen ma lihtsalt tohutut tänulikkust ja meeletut rõõmu, et saan olla sellise imelise kogukonna osa… ja jagada niivõrd kirglikult usku hariduse muutusi toovasse jõudu ning….üldse, muutuste võimalikkusesse! 🙂

Olen õpetaja, mõtlen nagu juht

konverents

Osalesin esimest korda Pärnu Juhtimiskonverentsil, eelmistel aastatel olin apla pilguga konverentsikavasid jälginud ning soovinud, et saaksin ka osaleda. Pärast esimest päeva valitsesid minus aga vastakad tunded. Tundsin ära mitmeid klišeedeks saanud mõtteid, nägin ameerikalikku lugude jutustamist ning nooredkoolilikku kaasamist. Mäletan, et kui eelmisel suvel läksin Leedsi Teach First konverentsile, siis ootasin maailmamuutvat infot ning esitusi – neid aga ei tulnud. Samas oli palju meeldetulesi, nii nagu ka täna. Nii mitmedki esinejad tuletasid meelde, mis on oluline. See ongi vist konverentsi mõte, me ju kõik teame neid asju, millest räägitakse, ometi me ei kasuta neid võtteid ja mõtteid igapäevaselt. Vahel on vaja äratust!

Kõige rohkem puudutas mind Taavi Veskimägi esitus. Mulle tegelikult väga meeldib see TedX-i meenutav formaat, mis sunnib esitused väga lühikese aja sisse. Veskimägi esinemise ajal tabasin end ainult konspekteerimast, iga mõte oli justkui tabav ning vajas kirja panemist, et mitte mingil juhul meelest ei läheks. Ta rääkis sellest, et hetkes tuleb kohal olla, lisaks tuleb olla autentne ning tegutseda vastavalt õigeks peetud väärtustele. Tema kõne oli hea meenutus sellest, et juhtimisteooriad on toredad ning teadus on vajalik, kuid inimlikud väärtused ning sotsiaalsed oskused on juhtimise ABC. Juht on eelkõige inimene, inimene, kes on oma vigadest õppinud.

Pea kõik konverentsil esinejad nõustusid, et juht on õpetaja, treener või coach. Minu jaoks on spordimaailmas tegutsevad juhid olnud alati head eeskujud, näiteks Jürgen Klopp või Jose Mourinho. Nendelt juhtidelt on alati palju õppida. Seminaril viitas Veskimägi filmile „Invictus“, kus Morgan Freeman kehastab head liidrit ning suurepärast õpetajat, teine seminariteema käsitles meie oma näidet, õpetaja Lauri „Kevadest“. Sigrid Melts pani tuntud filmi natuke teise nurga alt vaatama ning tore oli selle ettekande ajal olla kaasatud – tõeliselt hea vaheldus kuulamisele. Muidugi paitas minu kõrvu ka Ain Hanschmidti arvamus jalgpallikohtuniku töö kui hea juhtimistreeningu kohta. Nõustun temaga täiesti, võtan ühe mängu jooksul sadu otsuseid vastu, juhin oma kohtuniketiimi, suhtlen pidevalt mängijatega, analüüsin olukordi, pean mõistma suurt pilti ning seda kõike ise samal ajal kümme kilomeetrit läbides.

Kõige suurem õppetund oli minu jaoks aga Erkki Raasukese mõtetest, ta ütles, et ta pole kunagi mõelnud, et tahab juht olla. Nii peakski vist olema. Paljud noored, kaasaarvatud mina, läbivad selle lahmimise ja lobisemise staadiumi, kui arvavad, et teavad vastuseid ning on nii palju targemad tegutsemist juhtima, kuid vanemaks saades mõistavad, et tuleb aega võtta, et rahulikult otsuseid langetada, et pühenduda mingitele valdkondadele ning olla eelkõige spetsialist ja alles seejärel juht. Selline suhtumine on tegelikult ka ehteestlaslik. Kui kuulasin NATO kindrali ettekannet ning seda, kui palju nad panustavad enesekindluse tõstmisele just noorte hulgas, siis mõistsin, et meil tegelikult lastakse noortel üpris kaua üksi ujuda. See üksi ujumine õpetab mõned oskuslikeks sukeldujateks ning teised pinnal ulpijateks.

Teise päeva esinejad rääkisid olukorrast Venemaal, lastest ning lastekasvatamisest. Sõnum minu jaoks ei peitunud nende kõnede sisus, vaid viites oskuslikule mikro- ja makromaailma ühildamisele, mis on eriti aktuaalne juhtide jaoks. Maailma suured geopoliitilised või sõjalised otsused on väga tihedalt seotud meie perekondade ning laste kasvatamisega. Rasmus Rask tõi välja, et Skaninaavias on pered väga olulised ning koosoleku ajal lapse kõnedele vastamine on täiesti normaalne nähtus. Meenub minu kooli õppejuhi kabinet, mis pidevalt kihab väikelastest, kellega õpetajatest emad kooli külastavad. See on vast õppetund igale juhile, laske töötajatel oma peret väärtustada, nii väärtustavad nad ka teid rohkem. Kodune mikromaailm peab toimima, et saaks koos makromaailmas laineid lüüa.

Üks väga äge leid sellelt konverentsilt oli Kati Orava graafiline konspekteerimine, kõik osalejad said proovida joonistamist ja üllatus-üllatus, kõik oskavadki joonistada. Visake ise pilk peale https://creativitycatcher.com/, minu märkmeid muutusid küll paari hetkega palju ägedamaks.

Kokkuvõtteks võin öelda, et selline tüüpiline konverents, mis kui väike maavärin tuletas meelde teadmisi, mis kuskil sisimas veel kristalliseerunud polnud. Pakkus värskendust ning äratundmist ja sisendas eelkõige enesekindlust, et mõistan juba maailma üpris sarnaselt nende juhtidega, kes juba midagi on ära teinud.

Ühest õppekäigust…

Ma pole pikalt kirjutanud. Huvitav, kuidas kõrvalt vaadates tundub kõik hästi põnev ja tahaks pidevalt teada, mis toimub, kuid ise milleski sees olles on asjad kordi ja kordi põnevamad, kuid isegi sellega harjub, et iga päev on hullumeelselt äge. Täpselt sellist nautimust kogengi ma Noored Kooli õpetajana Kiviõlis. Nii tekibki vahel tunne, et ei oska midagi suurt ja erilist rääkida, kuid kui keegi küsib, siis lähevad jutupaelad lahti ja tuleb ennast lausa sundida, et need ülejärgmise õhtuni lahti ei oleks!  Proovin ca kuu pärast teha ka pikema sissevaate oma esimesse õpetajaaastasse. Hetkel panen kirja aga väikesed mälestused seoses ühe õppekäiguga ning muljed, mis meenuvad ühe Noored Kooli koostööpartneriga.

Alates veebruari keskpaigast on Noored Kooli osalistel suurepärane võimalus veeta koolitusreede ööd Solo Sokos Hotel Estorias, mis tähendab, et oleme saanud korduvalt teha pikki arutlemise ja peegeldamise õhtuid ning ennast mõnusalt rutiinist välja tõmmata. Koostöö algus Estoriaga tähendas ühtlasi seda, et minul ja Karinil (8. lend) avanes võimalus oma 9. klassiga külastada Estoriat ning Viru hotelli. Meie käiku vedas hotellijuht Harry, kes näitas tube, rääkis hotellindusest üldiselt ning näitas KGB muuseumit ning muidugi saime üleval kuulsate Viru tähtede juures käia. Just see osa avaldas õpilastele sügavat muljet ning nädal hiljem kommenteeris üks õpilane, et „Kui nii tähtsad onud nii muhedad on ja nii kõrgele saavad koolilapsi viia, siis polekski väga hull selline ka ise olla.“

Tollel samal käigul sai väisatud Riigikogu, Loodusmuuseumit ja Eesti Panga muuseumit ning tõdesin taaskord, et kõikjalt saab nii palju õppida. Samas tuli kasuks ka giidikogemus, sest meil jäi ootamatult 45 mintit aega üle, mis tähendas ekspront giidituuri vanalinnas, sest kui noortele tegevust ei paku, kaotad sa nad kiiresti.  Minu jaoks oli suuremaid kogemusi, et kui tahta ja hästi planeerida on võimalik ühte õppekäiku ikka väga palju asju ära mahutada, lisaks sain teada, et kui noored juba Tallinnasse tuua, siis Hessi või Mäki külastus on primaarne, Solarisse võiks ka jõuda…

Estoria külastuse käigus aga käisime muuhulgas ka hotellitubades. Muidugi näidati meile ka sunaga sviiti ning kuna olin Harryga heale soonele saanud, siis viskasin naljaga pooleks kommentaari, et NK osalisi pole küll veel sellisesse sviiti majutatud. Vastuseks tuli kohe, et „lase sant sauna ning tahab lavale ka kohe“. Sellise lõõpimise tähe all ka meie külastus lõppes. Miks ma seda räägin on see, et selle väikese dialoogi lõpptulemiks oli see, et 1. aprillil ulatati minule ja Geronile registratuuris selle samase saunasviidi uksekaart ja korraks tekkis ikka väga suur kulaku tunne.

Kui ma mõtlen hetkel tagasi senisele kogemusele, siis kui kooli ja Kiviõliga seonduv välja jätta, siis meenuvadki esimesena külaskäigud lennukaaslaste juurde ning chilliõhtud Virus. Nendes reedeõhtutes on mingisugune maagia peidus, mis on 9. lendu kokku sidunud rohkemaks kui lennukaaslasteks ning üha enam sõpruskonnaks.

 

 

Swedbanki hommikukohv

NK asutaja ja suurtoetaja Swedbank võimaldab igale oma töötajale kaks vaba päeva aastas, et kasutada see ära mõne heategevusliku algatuse toetamiseks praktilise panustamisega.

Eelmisel aastal osales selles algatuses lausa 1200 panga töötajat. 11.-15. aprillil toimus pangas ühiskondliku osaluse nädal, mille raames korraldati töötajatele erinevaid infoüritusi ja vestlusringe. Haridus on üks Swedbanki suuri südameteemasid ja toetusvaldkondi ning 14. aprillil toimus Swedbanki töötajate hommikukohv teemal “Mis on pankuril kooli asja?”

Räägiti Tagasi Kooli algatusest ja sellest, kuidas Swedbank tahaks, et nende töötajad jõuaksid kokkuvõttes igasse Eestimaa kooli külalistunde andma. Praeguseks on Swedbankis üle 400 töötaja käinud külalistunde andmas. Peamiselt tehakse tunde finantskirjaoskuse ja digipädevuste teemal, aga avatud on ka kõik muud külalistunni variandid.

NK poolt tervitas Swedbanki töötajaid hommikukohvil video vahendusel Triin Ulla, kelle õpilased olid teinud laheda video külalistundide olulisusest nende jaoks. Väga siiras ja vahetu tänu kostis sealt Swedbanki Balti panganduse juhile Priit Perensile, kes oma isikliku looga külalistunnis õpilasi lummas ja inspireeris.

Kohapeal rääkisid NK programmist ning selle mõjust Eesti haridusele Helen Sabrak 3. lennust ja Priit Jõe 2. lennust. Helen tõi välja, kui oluline see on, mida panga töötajad külalisõpetajatena teevad noorte jaoks. Isegi ühest tunnist saadud inspiratsioon võib olla elumuutev. NK programmi kaudu püüavad osalejad teha täpselt sama lihtsalt veel suuremal skaalal, mõjutada laste tulevikku, nende usku iseendasse ja suurendada nende potentsiaali.

Priit tõi koolijuhina välja ka lapsevanemate võimalused koolidesse panustada ning samuti, kas külalistundide või muul viisil oma laste haridusega seotuks saada ja jääda. Priidu juhitud koolis Murastes käib iga lapsevanem koolis tundi andmas ja see meeldib lastele väga!

8. lend käis Haridus- ja Teadusministeeriumis

1. aprillil külastasid Noored Kooli 8. lennu osalejad ülikoolilinna Tartut, et tutvuda Haridus- ja Teadusministeeriumi tööga. HTM-is võttis külalised vastu Noored Kooli 4. lennu vilistlane Triin Noorkõiv, kes töötab ministeeriumis õpetajaosakonna peaeksperdina.

Vastuvõtt ministeeriumis oli väga soe, saabudes ootasid laual kohv ja saiakesed. Esimesena oli päevakorral poliitika – arutleti küsimuse üle, kuidas saavad õpetajad ja koolijuhid osaleda poliitikakujundamises. Teemast tegi ülevaate Argo Kerb, kes ise viibis aga hoopis HTM-i Tallinna kontoris. Niisugune kahe linna vaheline online-ühendus on haridusministeeriumi töö puhul pigem reegel kui erand. Pärast videoühenduse lõppu tutvustas Sille Uusna HTM-i õigusloome protsessi. Kõige põhjalikumalt leidis käsitlust uue haridusseadustiku loomine. Uusna selgitas, et praegu kehtiv seadustik pärineb aastast 1992 ning jõustus isegi enne Eesti Vabariigi põhiseaduse vastuvõtmist, mistõttu väga suur osa dokumendi sisust on aegunud ning vajab uuendamist.

Edasi jagunesid osalejad gruppidesse. Võimalik oli tutvuda üldharidus-, kõrgharidus-, noorte-, välishindamis- ja keeleosakonna tööga. Välishindamisosakonnas oli huvitav arutelu tasmetööde ning eksamite üle. Ministeeriumi ametnikud selgitasid, miks korraldatakse näiteks kuuendates klassides tasemetöid, mis nende tulemustega tehakse ning kes võiksid tasemetööde läbiviimisest kõige enam kasu saada. Kuigi ministeerium on teinud pidevat teavitustööd, et tasemetöö ei ole mitte hindamise, vaid tagasiside vorm, kirjeldasid osalejad, et valdavalt on koolides siiski hirm igasuguse välise „kontrolli“ ees. Ametnikud loodavad, et noored õpetajad suudavad selle arusaama siiski vähehaaval koolidest välja juurida.

Lõunapausi ajal said huvilised majaga tutvuda, proovida sai ka ministri toolil istumist. Triin Noorkõiv rääkis, et kuigi ministril on Tartus kabinet, viibib ta siiski enamus ajast Tallinnas, mistõttu meenutas kabinet pigem muuseumituba kui funktsioneerivat töökohta. Muljet avaldas maja arhitektuur – säilinud on vanamoodne ning suursugune sisekujundus.

Pärast lõunasööki arutleti väga aktuaalsel teemal – koolivõrgu korrastamine ja koolide rahastamine. Samuti räägiti karjäärivõimalustest HTM-is. Kui ametlik tööpäev oli juba läbi saanud, kohtus väike grupp osalejaid veel õpetajaosakonnaga. Arutleti õpetajate palga ja tööaja teemadel.

kk

Koolivõrgu korrastamise kohta esitas küsimuse Kathriin Karus

Noored Kooli osalejad jäid külaskäiguga rahule, nagu öeldud, oli vastuvõtt soe ja sõbralik. Samuti oli päev väga sisukalt planeeritud. Minule osalejana jättis ministeeriumitöö hea mulje, ent sain kinnitust ka oma senisele arvamusele, et hetkel on kool kõige õigem koht, kus töötada.

Reesi Kuslap

Noored Kooli 8. lend

Teistmoodi koolitus

Ühe märtsikuise koolituse eel potsatas postkasti teade, et seekordne koolitus on natukene teistmoodi ja leiab aset ka teises kohas. Lugedes kus ja mida me tegema hakkame, läksid minu silmad küll kohe särama.

Koolitus, väljaspool Tallinna Ülikooli, nägi välja selline, et me viibisime terve päeva Tallinna Elektrijaamas. Hommik algas kohe Tallinna Elektrijaama juhataja sooja käepigistusega. Meie gruppi tuli vastu võtma ka elektrijaama emaettevõtte Utilitas Grupp juhatuse esimees Priit Koit. Põgus tervitus ja noortele hakkajatele õpetajatele tehti koolituspäeva alguses põhjalikult selgeks, millega Tallinna Elektrijaam tegeleb – koostootmisjaam, kus toodetakse nii elektrit kui ka soojust. Kasumiprotsent on elektri ja soojuse koostootmisel üle 100%.

Tore oli ka see, et lisaks teoreetilisele jutule saime ekskursiooni elektrijaamas. Ehk siis veelgi põhjalikuma ülevaate sellest, mismoodi käib Tallinna varustamine elektri ja soojusega. Ma usun, et eriti meeldis ekskursioon just meie lennu loodushariduse õpetajatele, sest kõik haarasid kohe telefonid ja nägid võimalust õppematerjalide kogumiseks. Nii ka mina. Tegin hulganisti pilte ja eksponeerin neist mõned ka siin:

Elektrigeneraator

 

Põletusahi

 

Põletusahju katus (5 korrust kõrgemal)

Põletusahju katus (5 korrust kõrgemal)

 

Väga põnev oli vaadata kuidas elektri ja soojuse tootmine käib. Lisaks kutsuti meid ka oma õpilastega elektrijaama külla. Sellest kutsest võttis Ann Alice kinni ning käis oma 9 klassiga elektrijaamas juba ära.