Rahvusvaheline noorteprojekt

Pärast vahetusaastat USAs ja osalemist erinevates noortevahetustes tahtsin pakkuda sarnast võimalust ka oma kooli õpilastele. Kui alguses tundus kõik lihtne siis juuni alguses mõtlesin paberimajanduse alla mattudes, et jätan asja katki. Õnneks oli siis juba hilja ja otsustasin leida võimaluse, ükskõik, mis järgmisena ette tuleb.

Sinimäe koolis peatusid projektipäevade raames juuli keskel noored kaheksast erinevast riigist, eesmärgiga kohalikus kogukonnas midagi head ära teha. Noored olid pärit Itaaliast, Prantsusmaalt, Venemaalt, Austriast, Hollandist, Ukrainast, Hispaaniast ja Tšehhist ning nendega liitusid kohalikud noored. Lisaks 24 noorele olid mulle kasvatajatena Noored Kooli 8. lennust abiks Karin ja Alice.

Woulter (Holland): valisin selle projekti, sest vabatahtlike programmid on soodsamad ja Eesti tundus eksootiline. Üheskoos korrastati kooliaeda ja Lastekodumäe ümbruses asuvad võlvid said uue ilme. Pärastlõunatel ja nädalavahetustel toimusid erinevad sportlikud tegevused, orienteerumine, käisime paintballi mängimas, mereääres lõket tegemas, kanuutamas ja Narvas. Adele (Itaalia): Ma ei olnud kunagi varem kanuutanud ja paintballi mänginud see oli väga äge! Katarina (Tšehhi): See oli mu esimene kogemus vabatahtlikuna ja sain väga meeldiva kogemuse ning tahan taolistes projektides kindlasti  ka edaspidi osaleda.

Üheks projekti osaks oli noortele Ida-Virumaa tutvustamine, Põlevkivi Kompetentsikeskuse ja Põlevkivi muuseumi külastamine, mis oli välismaa noorte jaoks midagi täiesti uut. Koolis toimus kahel päeval Science Fair ehk teaduslaat, kus noored said erinevatel laudadel ise käed külge panna ja katseid läbi viia. Õpiti tegema laavalampi, huulepalsamit, kõige lõbusamad ja põnevamad olid katsed kuivajääga. CSI ruumis sai uurida,  mida põnevat näeb musta valgusega pimedas ruumis.

Kui esimestel projektipäevadel hoidsid eesti noored natuke omaette siis välismaalaste lahkudes olid ka kõige kangematel pisarad silmas. Anette (Eesti): See oli mu suve parim osa. Seda peab järgmisel aastal kindlasti kordama. Milanna (Eesti): Kui projekt järgmisel aastal toimub tahan ka kindlasti osaleda. Wouter (Holland): Liisi ja Alice teavad kõige rohkem seltskonnamänge üldse, me mängisime alati midagi uut ja neil oli vähemalt kolm erinevat ideed.

Pärast päevaseid tegevusi toimus kultuuriõhtu, kus iga maa esindajad tutvustasid oma riiki ja kombeid. Populaarseks said keeleväänajad ja rahvustoitudest pakuti Hispaania omletti, itaalaste tiramiisut, Austria kõrvitsaseemneõlis tomateid, tšehhitari imemaitsvat õunakooki ja palju muud põnevat.

Kõik päevad olid täis rohkeid emotsioone ja toredaid elamusi nii noortele kui kasvatajatele.

Katsetamas

Sidrunitega vooluring

Classdojo ja kuidas ma käisin keeleõppe saladuste järel

Eelmisest nädalast:
-Nädal möödus Classdojo nime all, millega alustamiseks sain Noored Kooli koolitusel Reesilt inspiratsiooni. (Aitäh) Poisid, kellega ennMonsterse probleeme oli küsivad nüüd ise, kas saavad kedagi aidata, kõik TAHAVAD kõigiga koostööd teha ja otsivad ise seoseid, kuidas mingi asi on koostöö.

 Märkusena: Classdojo´s saab klaasiga koos otsustada, mille eest õpilased tunnis punkte saavad. Näiteks kuulavad üksteist, räägivad ükshaaval, kodunetöö on tehtud. Samuti on võimalik saada miinus punkte, kui kodune töö on tegemata, räägitakse teistest üle või ollakse ebaviisakad. 

-2.klassi tüdruk, kes esimesed 2 nädalat ainult jonnis (viskas pabereid ja pliiatseid mööda klassi laiali), tuli eile 7.tunni ajal, et kodused tööd ära teha, sest ei tahtnud miinus punkti saada ja töötas edaspidi väga tublisti kaasa.
-Kuigi ma olen jätkuvalt tõbine (lapsed andsid mulle miinus punkti teiste nakatamise eest) tegin eile oma esimese inglise keele ringi täiskasvanutega. Tundub, et Sinimägedes hakkab varsti vene keel kõrval ka inglise keelt kostuma.
-Innove keelekümblusest tuleb meile kooli vaatlejad, jess!!!!

-Sain Ott Ojaveri koolituselt “Kuidas õppida keeli kiirelt ja tõhusalt?” palju kasulikke ideid ja meenutusi.

Näiteks õpistiilidele tähelepanu pööramine. Kui poisid viimases pingis toolidega kõiguvad siis nende eesmärk ei ole toole lõhkuda vaid nad alateadlikult vajavad tegevust, et oma tähelepanu hoida.  Samuti keeleõppest, et tuleks alustada 300 enim kasutatud sõnaga, mitte ämbriga sõnu pähe õppida.  Kellel on huvi soovitan vaadata Embassy of Education Mina omaltpoolt luban oma keelekümblikele veel rohkem pilte näidata ja uuele nädalale läheneda märksõnaga seosed, seoste loomine.

Loodan, et Teie sombused sügispäevad mööduvad lehtedes hullates ja muidu lõbusalt!

Püüdlused distsipliinini

Oli 15. september. Helises kolmanda tunni kell ja koos selle heliga saabus hetk, kus lapsed olid  lõpetanud tagasihoidlikkuse ja ettevaatlikkuse. Neile oli saanud selgeks, kes on nende õpetaja, kus ja milline on nende klassiruum ning kes on nende klassikaaslased. Selle saabunud kindlustunde toel hakkasid nad püüdlema selliste tundide järele nagu neile meeldiks. Tunnid, kus ei pea tasa olema ega õpetajat kuulama. “Ah, vaatame, mis juhtub kui ma ei kuula” ja nii edasi ja edasi. Ühesõnaga saabus konfliktifaas, õpetaja proovile panek ja piiride katsetamine. Lihtsamalt öeldes – mu klassis on MÖLL.

Ja nii ma siis seisin seal klassi ees ja vaatasin neid armsaks saanud lapsi ja ei teadnud mida teha. Alustasin meetoditest, mis varem olid toiminud.

1) Palusin kõigil püsti tõusta ja tasa olla. See igapäevane meetod, mis siiani töötas laitmatult ei andnud vähimatki tulemust.

2) Seejärel alustasin taas kokkulepete meelde tuletamist ja selgitamist, et nüüd ollakse koolilapsed. Nad ei pööranud sellele tähelepanu.

3) Siis otsustasin istuda oma toolile ja oodata kuni nad tasa jäävad. Nad ei pannud isegi mitte tähele, et ma ka veel klassis olen.

4) Siis korjasin kõigi päevikud kokku ja lubasin märkuse panna, nad vaatasid korra mu poole ja siis möllasid edasi.

5) Lõpuks tegin kurja häält. Rääkisin kurja ja valju häälega, et  nii ei saa koolis käituda. Selle peale, et ma peaaegu et karjusin nende peale ehmusin ma ise niivõrd palju, et pisarad tulid silma. Ka paar tüdrukut hakkasid nutma. Selle peale ütlesin ma, et lähen ukse taha ja ootan kuni te vait jääte. Palusin neil tulla mind kutsuma kui olukord on taas kontrolli all ja läksin. Sulgesin enda järel ukse ja nutsin. Kahjuks või õnneks ei kestnud mu nutt kaua kuna minu klassi uksel olevast aknast paistis südant soojendav ja samas nalja pakkuv vaatepilt.

Üks noormees tõusis keset seda möllu püsti, kõndis tahvli ette, kirjutas sinna suurelt “tasa”. Siis võttis minu suure pliiatsi ja hakkas sellega vastu tahvlit koputades teiste peale karjuma: “Tasa, tasa, tasa!” Teised aga ei teinud välja. Tema ei andnud alla ja jätkas seda tegevust üha rohkem ärritudes. Talle tõttas appi üks tüdruk, kes võttis mu laua pealt kellukese ja helistas seda. Seejärel alustas üks tüdruk kõigi laudade peale koputamist ning teistele meelde tuletamist, et õpetaja tahab tagasi tulla. Kuna miski ei toiminud ja lahendust ei paistnud kuskilt otsustas üks poiss hakata oma liikuvat aabitsat vastu lauda peksma, et tekitatud heli teised vait ehmataks. Ja nii nad siis seal neljakesi toimetasid vaikuse nimel. Seda oli tõesti väga põnev jälgida. Aga olukord ei lahenenud. Suure kisa peale tuli kohale kõrval klassi õpetaja, kes läks lastega rääkima, seletades neile pikalt, miks ja kuidas peab õpetajat kuulama. Lapsed kuulasid vaikselt ja teise õpetaja lahkudes tuli üks poiss ukse taha ja lausus uhke häälega: “õpetaja, kõik on tasa, võite nüüd tagasi tulla.” Ma läksin.

Seisin klassi ees ja vaatasin neid ehmunud näoga lapsi, kellest pooled nutsid. Mõne hetke pärast jooksid nad kõik klassi ette mind kallistama. Kes oskas vabandas eesti keeles, kes ei osanud vabandas vene keeles. Aga kõik vabandasid ja nutsid. Ja nii ma siis seisin seal klassi ees, ümber 22 nutvat last, kellel oli kahju, et õpetaja peab olema kuri ning kurb.

Ma ei ole tänaseks päevaks saavutanud oma klassis distsipliini, aga ma näen selle kallal palju vaeva ning usun, et saan hakkama. On raske, aga ma pole alla andnud. Lapsed on niivõrd siirad ja ägedad.

Olla õpetaja algkoolis- see on fantastiline!

„Aga õpetajad ju võivad…“

Värske õpetajana on minu veendumus, et saan aidata noortel kasvada täisväärtuslikeks inimesteks vaid siis, kui suhtun ise neisse juba praegu kui täisväärtuslikesse ja võrdsetesse isiksustesse. Olen oma esimestes tundides rõhutanud, et tahan suhelda nendega võrdsel tasandil ning, et ka nemad, mitte ainult mina, kujundavad oma õpikeskkonda – minu uks on avatud ja nii ideed kui kriitika on teretulnud. Peagi satub mu lubadus testi ette, mis on nii märkamatu, et see ei väärikski mainimist, kuid sellele järgnenud vestlus uushimuliku õpilasega kinnitab minu jaoks õpetaja suhtumise olulisust.

On 3. september ja olen õpetaja olnud vaid loetud päevad. Söögivahetund on varsti poole peal ja muidu väga pikk söökla järjekord on nüüdseks juba lihtsalt pikk. Järjekorra kulgu kõrvalt jälgides märkan kuidas õpetajad tulevad õpilastest mööda ja astuvad järjekorras esimeseks – nii nagu seda on alati tehtud. Otsustan ka ise lõpuks süüa võtta kuid löön kõhklema, kuidas peaksin talitama. Saaksin ju samuti järjekorra ette hüpates säästa mõne minuti, et seda siis kasutada lähenevaks tunniks valmistumiseks. Keegi ei pilgutaks silmagi – õpetajad on ju alati ette saanud. Mõtlen veel hetke, lähen pesen käed ja võtan siiski sisse koha järjekorra lõpus õpilaste taga.

„Miks Te siin seisate?“ kostub ühtäkki selja tagant ühe mu 7. klassi õpilase hääl.

„Sööma tahan minna.“

Natuke segadusse sattudes selgitab poiss mulle, et õpetajad võivad ju teistest ette trügida.

„Ma ei mõista, miks ma seda peaksin tegema.“

„Aga õpetajad ju võivad…“

Õpilase segadus on kiirelt kasvanud. Teda paistab kummastavat idee, et kui trügida saab ja justkui tohib, siis võimalust ei kasutata. Tahaksin talle selgitada, et pean seda valeks ja õpetaja poolt isegi silmakirjalikuks, kuid ei saa – õpetajad ju nii teevadki. Otsin võimalikult ümmargust vastust.

„Ma ei näe selleks põhjust.“

Poisi segaduses pilk ei taha kaduda, kuid ta laskub mõttesse. Pööran uuesti ringi ja seisan järjekorras edasi. Hetk hiljem on seitsmendik oma mõtisklusega lõpetanud ja selja tagant kostub lause, mis on nii minu esimese nädala tipphetk kui ka minu veendumuse kinnistus.

„Ainuke normaalne õpetaja.“

Hetk, mil alustan pardiemaks kujunemist

On 31. augusti õhtupoolik, ma olen oma kodus, istun vaibal ja lõikan paberist ilmakarule (keelekümbluse termin) riideid. Korraga heliseb telefon ja ekraanil paistab nimi “isa”. Võtan vastu. Tema helistamise põhjuseks on soov saada teada, kas ma ka juba närvis olen. “Mille pärast?” küsin ja hakkan naerma. Isa räägib pikalt sellest, kuidas on aastate jooksul küll ja küll näinud ja kuulnud neid hetki, mil midagi uut ette võtan. Alati olevat need hetked olnud täis pisaraid ja  hirmu. Jah, see on tõsi, kuid selle 31. augusti õhtul ma nii ei tundnud.

Nii ei tundnud ma ennast ka täna hommikul riidesse pannes ega ka kooli poole sõites, isegi mitte koolimajja jõudes ei tundnud ma midagi teistsugust.

Koolimaja oli tore, see oli elu täis, esimest korda silmas minu silm seal majas lapsi ja see tekitas hea tunde. Eelpool mainitud tunded aga olid endiselt puudu. Algas esimene aktus kolmest. Istusin esimeses pingis ja jälgisin aktuse kulgu sellise pilguga, et saada aru, mis ja kuidas siin majas kombeks on. Vahepeal võtsin direktorilt vastu soojad kallistused, kingituse ja head soovid algavaks õppeaastaks. Tunne oli hea.

Äkitselt hakkasid meenuma erinevad detailid kõikidest nendest asjadest, mis oleks olnud tarvis ära teha enne kui oma õpilastega kohtun. Hakkasin mööda koolimaja ringi toimetama ning neid asju tegema. Näiteks oli vaja printida lastele järgmise päeva tunniplaan. Ja nii ma teisele aktusele ei jõudnudki, tegelikult ma ei pidanudki seal olema, see oli teise ja kolmanda kooliastme aktus.

Vahepeal oli läbi saanud minu lennukaaslase Kristlyni klassijuhataja tund ning minul võimalus tema värskeid emotsioone kuulata. Küll aga ei saanud pikalt lobiseda, sest juba oli kell saanud sinna maale, et esimesed minu õpilased hakkasid saabuma.

Õpilaste saabudes avastasin, et nende keeleoskus on üsna madal. Loomulikult ma teadsin seda tegelikult ju varem ka, aga see hetk kui sa saad iga küsimuse peale vastuseks pika, kiire ja konkreetse venekeelse lause, mille sisuks on “mina ei oska eesti keelt ja ma absoluutselt mitte midagi aru ka ei saa”, siis saabub see päris teadmine.

Tükk tegemist oli sellega, et õpilased kahekaupa kolonni seisma saada. See võttis ikka väga palju aega ja selle tõttu algas aktus ka mõned minutid plaanitust hiljem.

Aga ta algas. Tallinna Kunstigümnaasiumi direktori ning õppealajuhataja selja taga sammusin ma käsikäes ühe oma õpilasega saali, meie järel tulid veel 22 minu õpilast, 31 paralleelklassi õpilast oma õpetajaga, paar väikeklassi õpilast samuti õpetajaga ning abituriendid. Me istusime saali, sinna kõige tähtsamale kohale ja kõik vaatasid ning pildistasid meid.

Algasid sõnavõtud ja laulud, mille sisust minu õpilased kahjuks aru ei saanud. See mitte mõistmine tõi aga kaasa igavuse ja see omakorda lobisemise, naljatlemise ja keerutamise. Üsna varsti oli aeg saada oma esimesed aabitsad. Kõik lapsed tõusid õigel ajal püsti ja sammusid sirge seljaga direktori õnnitlusi vastu võtma. Mind valdas rõõm.

Aktuse lõppedes suundusime klassi. Ja seal see salakaval reaalsus mind ootaski. Nendel vahvatel lastel, keda on kokku 23, oli üsna ükskõik sellest, kas mina olen seal või ei. Veel vähem huvitas neid see, mida või miks ma neile seletada üritasin. Oli täielik möll. Kes jooksis ringi, kes lõi teisi oma uue aabitsaga, kes mängis telefoniga, kes jutustas nii sama. Tähelepanu saamine oli võimatu. Andsin endast kõik, et nad vaikiksid ja tähele paneksid. Rääkisin valjult klassi ees ja pöördusin ka individuaalselt iga ühe poole palvega asetada oma käsi oma suu peale. Mitte miski ei toiminud. Oli möll. “Olgu,” mõtlesin ma, “alustan mänguga, ehk see köidab neid”.  Mõeldud nime mäng oli planeeritud oma olemuselt lihtne – tuli püüda pall kinni, öelda “minu nimi on..” ja visata pall järgmisele. Jah, pall liikus küll klassis ringi ja mõned suutsid ka selle lause moodustada, aga teised rääkijat küll ei kuulanud. Lõpuks hakati palliga nii tugevalt viskama, et turvalisuse huvides tuli see mäng küll katkestada.

Plaan B, jagan õpilastele pliiatsid, tunniplaani ja jäätise kupongid. Mõtlesin, et annan vaid sellele lapsele, kes on tasa. Seda reeglit järgides oleksin võinud aga kõik pliiatsid ja jäätised omale võtta. Otsustasin kiirelt asjad ära jagada ja genereerisin koha peal uue mängu “tõsta üles”. Mina ütlesin, mis asi tuleb üles tõsta ja nemad tõstsid. Uskumatu, kõik tegid kaasa, vaikus küll polnud aga ma sain korraks tähelepanu. Ja siis meenusid mulle minu ainedidaktiku Maire sõnad: “kui oled tähelepanu saanud, siis tea mida sellega ka peale hakata.” Mina väga hästi ei teadnud ja need 5 sekundit, mis selle peale mõtlemiseks kulusid, olid ilmselgelt liiga pikad – tähelepanu oli kadunud. Hüüdsin kõva häälega üle klassi, et kohtume homme ja täna läheme koju, suundusin ukseni ja avasin selle lapsevanematele. Oli veel natukene sebimist, muretsevate vanemate küsimustele vastamist ja siis oli vaikus.

Saabusid pisarad, hirm, hämming, kõhedus ja paljud teised sellised tunded. Küsimused stiilis “mida ma ometi nendega teen?”  “kuidas hakkama saan?” jne tiirlesid mu peas täiel võimsusel. Olin tagasihoidlikult öeldes paanikas. Ometi ei olnud see paanika täiel määral negatiivne, selles sisaldusid ka vaimustus, huvi ja üllatus.

Korraga ma taipasin, et see kaos on ju põnev, see on täielik nullpunkt ja siit saab edasi minna vaid üles poole (sest miinusmärgiga numbreid algkoolis ei õpita). See klass on minu kujundada ja voolida, need lapsed minu õpetada ja kõik need emotsioonid minu hallata.

Ja nii ma siis tundsingi kõiki neid tundeid, positiivseid ja negatiivseid. Tundsin ja üritasin nendega kuidagi hakkama saada. Koridori peal põrkasin kokku antud kooli eelmise direktori Märdiga ning tema ütles mulle, et kui ma ise usun, et olen nende laste jaoks kõige ilusam, targem, huvitavam ja ägedam eeskuju üldse, siis ma olengi.  Pean olema nagu pardiema, kes on oma laste jaoks kõik!