Noored Kool osalejate kiri Tallinna Kunstigümnaasiumi hoolekogule

Tallinna Kunstigümnaasiumis töötavad Noored Kooli õpetajad kirjutasid kooli hoolekogule kirja. Seoses Märt Sultsi lahkumisega koolijuhi ametist ning suundumisega tööle Riigikogusse, on välja kuulutatud konkurss uue juhi leidmiseks. Noored Kooli osalejad Marie Vellevoog, Katri Hoogand ja Anu Neutal avaldavad kirjas lootust, et kooli hoolekogu pöörab suurt tähelepanu uue juhi valimisele ning õpitulemuste ning maine parandamisele Tallinna Kunstigümnaasiumis.

Noored Kooli programm on väga uhke oma osalejate üle, kes südamega kooli tulevikule kaasa elavad ning püüavad omalt poolt hoolekogule toetust avaldada võimalikult professionaalse koolijuhi leidmisel.

Osalejate kiri hoolekogule on siin:

kiri Kopli kooli holekogule

Kuidas minust saab õpetaja Suure-Jaani Koolis

Sarnaselt kõikidele varasematele Noored Kooli programmis osalejatele tundsin ka mina programmiga liitudes suurt teadmatust. Põhjuseks oli teadmine, et sügisest saab minust õpetaja, aga KUS … see ei olnud veel selge. Päris raske oli kõikidele oma sõpradele ja tuttavatele öelda, et kusagil Eestimaal on kool, mis mind ootab, aga ma ei tea veel kus see asub.

Nüüd olen jõudnud aga niikaugele, et saan uhkusega öelda, et just Suure-Jaani Kool on see koht, kuskohas ma sügisest oma õpetajateed alustan. Aga kuidas see kooli leidmine minu jaoks siis toimus? Peale programmi vastuvõtmist olin ma üpris veendunud, et  ma tahaks töötada Viljandimaal. Selline info läks ka Iirisele, kes ütles, et nüüd tuleb oodata ja vaadata, kas mõni Viljandimaa kool minu erialalist õpetajat vajab. Eks see ootamine oligi kõige raskem, kuid päris käed rüpes ma sellel ajal siiski ei istunud ja ajasin ikka ise ka järge, et millisest koolist mõni õpetaja kohta noortele tegijatele vabastamas on. Korra käis isegi üks teine kool läbi, kuid neil ei olnud kahjuks pakkuda täiskohta ja nii ta läks.

Mai alguses helistas mulle Iiris ja ütles, et Tal on mulle hea uudis. Et Suure-Jaani Kool otsib endale loodusainete õpetajat ning kui mulle sobib, siis Ta saadab mu CV ja motivatsioonikirja neile edasi. Mõeldud-tehtud ning Iirise kiri läks teele. Täpselt 9 minutit hiljem helises mu telefon ja minuga vestles juba Suure-Jaani Kooli õppejuht ning leppis minuga kokku kohtumist. Nii siis juhtuski, et 20. mai lõuna ajal kohtusin ma kooli juhtkonnaga, kes arutles minuga mu võimalustest. Kohtumine lõppes ekskursiooniga koolimajas ja minu koduklassi tutvustusega.

Sellise suurepärase emotsiooniga sain minna ka esimesele koolitusele, sest selleks ajaks olin ma meie lennu kolmas inimene, kes endale kooli oli leidnud.

Tunded kooli ja tuleviku osas on väga ootusärevad, kuna lisaks loodusainetele saan ma ka endale klassijuhataja rolli. Olen üsna kindel, et kooli valikuga olen rahul nii mina, kui juhtkond, kes endale uue teotahtelise õpetaja saab :).

 

23.05 ehk 9. lennu esimene koolituspäev

Tunnen, kuidas nari ülemine korrus liigub ja see mind äratabki. No füüsika nii toimibki kui Tauno masti mehemürakas nari alumiselt korralt ennast püsti ajab. Libistan ka ennast alla, et leida elutoast poolunes aga juba istuli olev Kristjan. Poole tunni pärast istume juba köögis ning naudime Tauno kokakunsti tulemusel valminud poissmehe hommikusööki (praemuna, praesink, kurk ja tomat [retsepti küsige Taunolt]) ja arutame Tauno pulmaplaane. Täpselt nii algas minu jaoks 23.05 ehk meie esimene koolituspäev Noored Kooli raames. Millegipärast olen ma kindel, et järgmise kahe aasta jooksul saan ma sellist hommikuidülli kogeda veel ja veel.

Haridus- ja Teadusministeeriumis lennukaaslastega kogunedes oli ruumis tunda sellist sundimatust, mis iseloomustab juba vanu sõpruskondi ja ka jututeemad ning naljade tase olid niivõrd mahedad, et poleks uskunudki, et see seltskond kohtus esimest korda vaevalt 24h varem. Esimese päris koolituspäeva raames viisid Noored Kooli vilistlased Mariann ja Helen meid kurssi vastavalt tööõiguse ning avalikkusega suhtluse osas. Edasi liikusime sööma ning sellel teekonnal sündis õhtuks juba kurikuulsaks saanud #Poisteauto ehk siis mina, Tauno, Geron ja Kristjan suutsime keevitada lühikese autosõidu jooksul sellise hulga mehiselt halba huumorit, et ma sain pisaraid pühkida.

Edasi veetsime ülipõneva koolitusbloki Ekspress Medias, kus Eesti Ekspressi peatoimetaja Allar Tankler valgustas meid Eesti meedia telgitagustest ja kergitas loori arvamusliidriks kujunemise salapärastelt radadelt. Päeva lõpetas eelpraktika kokkuvõtmine Mai Normakuga, mis oli ülimalt mõnus ja motiveeriv. Kuna tegu oli teise pika päevaga, mille vahele jäi poolmagamata öö, siis #Kofeiinilaud saigi reaalsuseks (neljases lauas polnud kedagi, kes poleks tarbinud meeli ergutavaid jooke). Samas oli meeletult huvitav kuulata erinevate osaliste mõtteid eelpraktika osas, sest kogemusi oli väga seinast seina. Olgugi, et pool lendu läbis eelpraktika ühes koolis, ikka leidus mitmeid erinevaid vaatenurki. Üheskoos tõime välja nähtu head ja vead ning saime jagada omi mõtteid ning koos Mai Normakuga need sõbralikus õhkkonnas läbi analüüsida.

Maarjan rühmatööhoosMaarjan grupitööhoos

Ja veel… 9. lennu osalised tunduvad peale kahte päeva ikka ülimalt ägedad inimesed! Meie kogemustepagasid on niivõrd erinevad, et kamba peale suudame vist lahendada ükskõik millise ülesande või mure. Teadsin küll mitmeid lennukaaslasi juba varem, kuid juba peale kahte päeva koos koolitumist, tunnen, et saan pea igat oma lennukaaslast pimesi usalda ning neile toetuda millal iganes mõni tumedam hetk mind murda proovib. Olen meeletult elevil ja ootan juba suve, et nendega koos valmistuda sügisel algavaks suureks väljakutseks.

Olgugi, et antud post sisaldab niivõrd palju vastloodud sõpruskonna sisenalju, tuleb tõdeda, et õppimist täis päev möödus niivõrd kiirelt, et hommikul kell 10 alanud ning 17.30 lõppenud pideva tegutsemise järel vaatasid paljud nõutu näoga, et kas tõesti ongi juba kõik. Hilisemates vestlustes kumab läbi niivõrd suur ootusärevus, et neid noori hakkajaid tuleb vist esimesel Kiviõli koolitusperioodil rihma otsas hoida, et vaesed linnalaagris osalejaid mitte ära ehmatada.

Lisaks on mul selline tunne, et #Liftiselfie võib ikka väga suureks asjaks saada ja senised 3 liftiselfiet võivad väga edumeelseid järgesid saada. Juba ringleb idee 9. lennu ühispildile kuidagi liftid kaasata. Enne selle mõtte teostumist proovime muul viisil teineteise kaamera ette jääda nii palju kui võimalik.

Geroni tulevasi kolleege harimas erinevate kükitehnikate osasGeron harimas tulevasi kolleege erinevate kükitehnikate osas

Noored Kooli avaüritus 22. mail Swedbanki Tallinna peakontoris

22. mai õhtul kell 18, niisiis, kohtus Swedbanki peahoone 9. korruse Balti saalis
programm Noored Kooli suur pere. 7nda lennu osalejad on kaheaastast koolitust lõpetamas,
9nda lennu osalejad seda teekonda just alustamas. Mina kuulun viimaste hulka…

Enne seda, kui üksteisele päriselt ja vabalt silma vaatasime, koos erinevaid mänge mängisime, kätt
surusime ja kallistasime, olime kuulanud mitu tundi 7nda lennu osalejate ettekandeid teemal
“Minu mõju”. Nendes ettekannetes kõnelesid programmi seeaastased lõpetajad kokkuvõtvalt oma
koolikogemusest, jagasid mitmeid videosid ning olid isegi kohale kutsunud endi õpilasi, kes samuti
siis sõna võtsid.

Kogu ettevõtmine oli väga südamlik ja tervitusest-kiirgav. Tundsin seda tugevalt programmi
värske osalejana. Ei piire, torinaid. Oli hea ning vastuvõetud olla. Aitäh :)))

Teate, mu elukogemus näitab, et mida iganes kardame – see ei lähe nii. See läheb kuidagi teisiti.
Ning kui programmi lõpetavad osalejad kõnelesid oma kogemustest ja sealt kiirgus väga palju sära, rahulolu,
kordaminekut… võis meis, alustajates, kerkida esile lausa kartus – kas meie ikka saame kogu tolle
krempliga nii hirmus hästi hakkama…?

Aga me saame. Sest miks ei peaks saama? Sest kui meid ümbritseb selline soojus. Sest kui meid
toetatakse. Ja kui niisugused koolid, sedasorti õpetajad, direktorid, õpilased… ootavad meid.
Siis
MIKS MITTE??

AITÄH!

🙂

Head näited meie kolleegidelt

Teisel programmi aastal on võimalus valida erinevate kursuste vahel, kas Sinu valikuks langeb hariduspoliitika, kooli juhtimine, projekti juhtimine või sotsiaalne ettevõtlus, igatahes praktiline ja koostöine tegevus on garanteeritud.

Viis 7. Lennu osalejat valis hariduspoliitika kursuse, mille raames koguti häid näiteid oma kooli õpetajatelt ja sama kursuse raames korraldasid nad Huvitava Kooli eeskujul mõttekojad oma kogukondades (Kostivere Põhikoolis, Pirita Majandusgümnaasiumis, Väike-Maarja Gümnaasiumis ja Vaida Põhikoolis).

Alljärgnevalt jagavad Noored Kooli osalejad oma kolleegide häid näiteid:

Esimene näide tuleb Tallinna Inglise Kolledžist. Bioloogia õpetaja Kaisa-Helene on õpetaja olnud peaaegu 20 aastat ehk aastast 1995.

Küsimusele, mis teeb ühest õpetajast hea õpetaja ning millised õppemeetodid õpilastes kõige enam huvi tekitavad, vastab Kaisa-Helena Luht nii: „Ma arvan, et hea õpetaja  suudab oma aine vastu huvi tekitada ja lastel silmad särama panna. Ta näitab oma aine erinevaid külgi, aitab huvilistel oma entusiasmi veelgi arendada ja toetab õpilaste osalemist erinevatel võistlustel. Selle kõige juures on üks hea õpetaja rahulik ja positiivne. Hea õpetaja oskab samuti vestelda erinevatel teemadel ning ei piira oma tundi vaid ainealaste teemadega, vaid arendab noortes ka muid elulisi oskusi, teadmisi ja aitab kaasa positiivse ellusuhtumise arenemisele. Mis puudutab õppemeetodeid, siis mulle isiklikult meeldivad visualiseerivad õppemeetodid – bioloogia teemadel on tehtud palju erinevaid huvitavaid filme, mida vaadata ja mille üle koos klassiga arutleda. Suur osa minu tundidest toimubki arutelu vormis – kas grupitööna või siis kogu klassiga. Samuti meeldib õpilastele endile õppefilme teha.“

 

Teine näide on Kostivere Põhikoolist ja kuidas läbi viia arenguvestlusi, mis on kasulik õpilasele, lapsevanemale ja aineõpetajale.

 

Idee algataja oli kehalise kasvatuse õpetaja, kes on varasemalt korra sarnase arenguvestluse läbi viinud Kernu Koolis. Katrin Hunt oli Kernu Koolis kehalise kasvatuse õpetaja ja klassijuhataja. Kehalise kasvatuse õpetajana tundis ta, et tal on arenguvestlustel raske õpilastele tagasisidet anda, sest ta näeb õpilasi ainult kehalise tundides. Tal tuli idee, et aga miks ei võiks lapsevanemad, õpilased ja aineõpetajad omavahel kokku saada. Nii saab kõik mured ja rõõmud otse silmast-silma ära rääkida.

Arenguvestlusteks on kokku lepitud üks õhtu, mil on kõik aineõpetajad, kes sellele klassile tunde annavad, koolis. Õpilased tulevad kõik kooli koos vanematega. Alguses on lühike lastevanemate koosolek.

Seejärel käivad lapsevanemad koos oma lastega kõikide aineõpetajate juures. Iga õpetaja juures läheb u 5-15 min. Õpetajatega arutatakse läbi õpilase tugevused, arengukohad, eesmärgid ja kuidas õpilasel aidata oma eesmärkideni jõuda. Sellisel viisil saab lapsevanem oma lapse kohta väga mitmekesist tagasisidet ning jõutakse hinnete analüüsist pädevuste, õpiharjumuste ning muude omapärade arutamiseni. Katrin Hunt toob välja, et selliselt läbi viidud arenguvestlustel tekib olukord, kus koos räägivad õpilase tulevikust nii tema vanemad ja õpetajad ning see läbi on lapsel võimalus aru saada, et kool ja kodu mõtlevad sarnaselt. Lisaks tekib ka lapsevanematel isiklik kontakt õpetajatega, mis on oluline tekkivate probleemide ennetamisel ja lahendamisel.

 

Arenguvestluste tagasiside Kostivere Põhikoolis on seni olnud positiivne. Õpilaste õpimotivatsioonis on olnud arenguvestluste järgselt muutus positiivses suunas. Lapsevanemad on olnud rahul, sest saadakse oma lapse kohta palju teada ja seda kõike positiivses võtmes. Aineõpetajad on rahul, sest saadakse kinnitust oma heale tööle ja tuleb välja, et  lapsevanemad mõtlevad paljudes asjades samamoodi nagu õpetajadki.

 

Kolmas näide on Kiviõli I Keskkoolist ja peategelaseks on algklasside õpetaja Vilje Taukus.

Põhikooli seadusest tulenevalt on tähtis, et toetatakse võrdsel määral õpilase vaimset, füüsilist, kõlbelist, sotsiaalset ja emotsionaalset arengut. Põhikool loob tingimused õpilaste erisuguste võimete tasakaalustatud arenguks ja eneseteostuseks ning teaduspõhise maailmapildi kujunemiseks. Algklassiõpetaja Vilje seda ka teeb, kasutades selleks muusikat. Teda teeb eriliseks algklassiõpetajaks, see, et ta õpetab lisaks 2. klassile, mudilastele laulmist- ja pillimängu Kiviõli Kunstide koolis. See tähendab, et kui tavaliselt algklassiõpetajad annavad kõiki aineid peale muusika, siis Vilje annab oma lastele ka muusikatundi, mis annab talle võimaluse kasutada muusikat ja rütmikat tähelepanu hoidmiseks ja teiste ainete õppimiseks.

Eelmise aasta kevadel tegi ta oma 1. klassi õpilastega muusikariiste, mis said laialdast kasutamist erinevates õppeainetes ja kontsertidel. Tänapäeval on haridusemaastiku kuumim sõna lõiming, siis just nende muusika riistade tegemine võimaldas lõimida loodusõpetust, matemaatikat, eesti keelt, kunstiõpetust ja muusikat. Loodusõpetuses sai käsitleda erinevaid materjale, mis muusikariistade jaoks koguti ja kasutati. Matemaatikas sai mõõta pikkuseid, ümbermõõte ja õppida kujundeid. Kunstiõpetuses sai iga õpilane oma muusikariista kaunistada just nii nagu talle meeldis kasutades erinevaid tehnikaid. Kuna eesti keel on kõikide ainete alus, siis see on juba igasse ainesse integreeritud.

Kauboiharidusele tagasi vaadates

Noored Kooli osaleja Indrek Lillemägi kõne Rocca al Mare kooli hariduskonverentsil „Miks kool?“

14.05.2015

Lugupeetud hariduse sõbrad!

Mul on au tänaste visionääride keskel heita pilk juba olnusse. Minevikul on komme käest kaduda. Ka tulevik veab meid tihtilugu alt. Täna, 14. mail aastal 2040, tundub sõna „haridusuuendus“ tarbetu kordamisena, sest haridus uueneb ju nagunii kogu aeg, nii nagu tulevad uued inimesed, uued ajad. Kuis siis kool seda kõike pealt vaadata või kohal sammuda saaks?

Minu tänase ettekande teema turgatas pähe juba aastaid tagasi, kui lugupeetud kirjanik – jah, ka see sõna viitab ammustele aegadele – Tõnu Õnnepalu meenutas vanu esindusdemokraatia aastaid. Nimelt rääkis ta 2032. aasta alguspäevil vana ajakirjanduse hääbumisest, sõna devalveerumisest, meenutas 2015. aasta segaseid aegu. Täna, 2040. aasta kevadel, tasub veel kord nende 25 aasta taguste sündmuste üle mõtiskleda.

Olin tollal noor õpetaja, valisin endalegi ootamatult eesti keele ja kirjanduse õpetaja ameti, elukutse. Kolisin pisikesse Väike-Maarja alevikku, eemale linnakärast. Kuigi kära oli ka maal palju, nagu mäletate, see oli metsiku interneti aeg, kus piiranguid ei kehtinud, igaüks võis vabalt virtuaalmaailma ära kaduda, kodutalus linnavurlet mängida.

Nooremad saalisviibijad ehk ei mäletagi, 2015. aastal olid koolides veel õppeained. Nimelt paistis suur hulk inimesi ikka veel uskuvat, et maailma saab jagada üksteisesse puutumatuteks jupikesteks. Muidugi, juba aastaid hulkus kooliseinte vahel arusaamatu ja pisut hirmutav „lõimingu“ mõiste. Aga nii nagu sõna „lõimima“ ise võeti sõnavõistluse kaudu pisut vägivaldselt uuesti käibesse, nii tundus ka õppeainete omavahel sidumine ikka veel paljude jaoks unistajate luulu või bürokraatide käsuna, igapäevatöös arusaamatuna.

Kui üheksakümnendate aastate algust nimetati kauboikapitalismiks, siis 21. sajandi alguse püüet haridust uuendada on naljatamisi, kuid viimasel ajal ka tõsises akadeemilises kirjanduses, hakatud kutsuma kauboihariduseks.

Need olid imelikud ajad. Läksin noore õpetajana kooli ja sattusin kesk suurt segadust, katsetamist. Kõikjal oli vastuseid, kuid küsimusi esitati või järele mõeldi vähe. Õpetajatelt oodati üldpädevustele keskendumist, kuid nad olid koolitatud aineõpetajateks. Kõik püüdsid näidata, et jooksevad kuhugi, kuid salaja püsiti vana ja kindla juures. Ummisjalu uuendamine ja hurraa-hirm käisid käsikäes.

Paberil oli juba siis kõik ilus. Suuri sõnu oli tehtud palju, kuid sõna ei tahtnud kuidagi lihaks saada. Tänased anakronismid, nagu „uus õpikäsitus“ või „kujundav hindamine“, olid tollal moesõnad. Võib tunduda imelik, et see kõik toimus vaid veerandsada aastat tagasi. Praegu, 2040. aasta kevadel, on suisa naljakas mõelda, millest tollal unistati, mida loodeti, ja mis ehk kõige tähtsam, mida kardeti.

Tollal küsiti palju kas- ja kuidas-küsimusi. Põhikooli, mis vanas tähenduses oli üheksa klassi, üheksa aastat, riiklik õppekava ütles, et kooli eesmärk on toetada õpilase terviklikku arengut. Skeptilisemad naljatasid juba siis, et ega me arengumaal ela, et arenema peame. Mis tagantjärele huvitav ja tottergi tundub, on see, et miks-küsimus oli justkui ununenud. Seda ei kajastanud ükski dokument, avalikku debatti kooli mõtte üle ei peetud.

Nüüd, 2040. aastal, pärast uut ühiskondlikku kokkulepet, mis nagu teame, läks üle kivide ja kändude, nagu elu ikka läheb üle kivide ja kändude, nüüd me teame, miks on kooli tarvis. 2015. aasta kauboihariduse segaduse keskel püüti aga lappida kooli katust, samal ajal, kui vundament oli pude.

Meenutan viivuks rohkem kui kümne aasta tagust Eesti ühiskonda raputanud ning lõpuks ka meie riigile ja majandusele visiooni andnud debatti, debatti kooli vajalikkuse üle 21. sajandil.

Tollal levis õpilaste seas ütlus „kool on vangla“. Tagantjärele vaadates see nõnda oligi: riik kehtestas koolikohustuse. Nii nagu sõna, oli ka haridus 2015. aastaks devalveerunud. Tollast haridussüsteemi on väga hästi kirjeldanud Michel Foucault oma 1975. aastal ilmunud monograafias „Valvata ja karistada. Vangla sünd“. Ta kirjeldab seal Jeremy Benthami välja mõeldud panoptikumi, ringikujulist ehitist, mille keskpunktis asuvast tornist avaneb vaade kogu hoones toimuvale. Foucault järgi seisneb panoptikumi peamine efekt võimu automaatses funktsioneerimises, alatises kohalolus. Võim on efektiivseim võimalik, vajadus teostada reaalset järelvalvet muutub järjest väiksemaks.

Foucault võimukäsitlus andis tollal selge vastuse ka küsimusele „milleks kool?“. Me olime loonud panoptikumi. Kool oli efektiivseim süsteem võimusuhte põlistamiseks, st harimiseks ja kasvatamiseks. Pidevalt kontrolliti, et keegi ei spikerdaks, kakleks, lärmaks, lobiseks või ei kaoks silma alt.

Foucault kirjeldab distsipliini nelja vormi: ruumikasutust, ajakasutust, tegevuse kodeerimist ning jõudude paigutust. Esimene neist oli ka 2015. aasta Eesti koolis kohal. Tavaline klassiruum – pingid ridades, õpetaja klassi ees – see on panoptikumi lihtsustatud variant. Pinke võis ju panna poolkaarde või rühmadesse, kuid eesmärk oli õpetajapoolne ülevaade, kontrolli võimalus. Kasutati ka teist võimumehhanismi: ajakasutus oli rangelt reglementeeritud. Tunnid algasid kindlal ajal, üksikinimese valmidust õppimiseks ei küsitud.

Tegevus oli kodeeritud, õpitav oli jagatud selgeteks juppideks, klassideks, aineteks, peatükkideks. Nüüd me ju ei jaga lapsi vanuse järgi, nii nagu me ei jaga neid ka pikkuse või tugevuse järgi.

Tollal oli ideaaliks eesmärgistatud tund. Nüüd, pärast eesmärkide ajastu lagunemist, mõistavad kõik, et kui koolil ja õpetajal on põhimõtetest, väärtustest, missioonist ja strateegiast kindel jalgealune, pole eesmärke tarvis. Need piiravad, viivad õpirõõmu kadumise ja stressini.

Jõudu näidati 25 aasta taguses koolis protseduuride kaudu, näiteks algas tund alati ühtmoodi, vastamiseks pidi tõstma käe, teadmisi kontrolliti eksamil. Standardsed eksamid on muidugi tänaseks hernestel põlvitamise ja joonlauaga lajatamise juures ajaloo prügikastis. Tänane süüvaba haridus, nagu meile uhkustada meeldib, ei saaks ju aktsepteerida teste, mille tulemus ütleb mustvalgelt, kas õpilane on õppimata jätmises süüdi või mitte. 21. sajandi alguse koolis kehtis vaikimisi olemuselt negatiivne printsiip: aega ei tohtinud raisata, õppimata jätmine tõi karistuse.

Niisiis eksisteeris ka tolleaegne haridussüsteem eelkõige võimusuhete põlistamiseks ja mitmekesisuse korrastamiseks. Tõsi, üksik kool või õpetaja võis seada eesmärgiks loova, isemõtleva ning vaba õpilase arengu, kuid samavõrd vaba on ka vang oma kambris. Kool oli ühiskonna ökonoomsuse tagaja ja muutis võimustruktuuri püsimise võimalikult odavaks. Tema tegelik eesmärk ei erinenud vangla omast.

Suur debatt koolihariduse vajalikkuse üle tekkiski ju avastusest, et kool on ehitatud majanduslikku edu ning võimu kui printsiibi püsimist, mitte kogukondlikku õnne silmas pidades.

Head kuulajad!

Mida on meil 25 aasta tagusest ajast õppida? Mälu on valiv ja veab meid tihtilugu alt. Tulevik on aga veel vähem tõeline.

Olin 2015. aastal, 25 aastat tagasi, poole noorem kui praegu. Koolidesse jõudsid esimesed 3D-printerid, tahvelarvutite laadungid, kuid suur osa koole õppis ikka vaid slaidiesitluse meetodil. Oma ülikooliajast mäletan peamiselt Powerpointi, kuigi power’it ja point’i neil slaidiesitlustel tavaliselt polnud. Lootsime naiivselt, et tehnoloogia päästab meid, et võidame tehnoloogiaga tähelepanu, äratame huvi, mõtestame. Nüüd on selge, et see kõik oli vaid katuse lappimine. Tiiger hüppas, aga kuhu, seda ei tea tagantjärele keegi.

Tõeliselt muutis meid ikka ainult miks-küsimus. Pärast seda, kui mõistsime, et koolist ei tohiks rääkida majanduse keeles, pärast seda, kui saime aru, et liigne ratsionaalsus murendab kogukonnad, kaotab mitmekesisuse, pärast seda, nüüd, saame Eesti kooli loo üle uhked olla.

Tollal, 2015. aastal, oli minus piisavalt naiivsust. Nüüd, 25 aastat hiljem, kui kauboikapitalismi varemeilt on sündinud kogukonna kool, kui iga õpetaja ja lapsevanem on sama palju õpilane kui lapsed ise, nüüd võin rahulikult meenutada minevikku, seda lugu, olgugi, et auke ja ebamäärasust täis.

Tänan kuulamast!

“Loen ühe lehekülje veel ja siis lōpetan..”

Ma ei pea end küll kōige eeskujulikumaks raamatulugejaks- ei ole seda ilmselt kunagi olnud. Kuid tean väga täpselt, mida toob endaga kaasa paeluva ja pōneva raamatu lugemine. “Loen ühe lehekülje veel ja siis lōpetan..” ja nii ennast unustades läheb aeg lennates ning ühest leheküljest saab mitukümmend ja teinekord isegi sada. Projekt, mille koos oma väga hea kolleegiga algatasin Jüri Gümnaasiumis, on  seotud just raamatutega. Kuna olen inglise keele ōpetaja, siis ilmselgelt käib jutt ingliskeelsest kirjandusest. Lugu sai alguse sellest, et sügisel otsustasin ōpilastega inglise keelset kodulugemist teha. Selgus aga tōsiasi, et neid raamatuid ei ole üldse mitte lihtne ōpilastel leida ja füüsiliselt kätte saada. Kahjuks on meie suure kooli ōpperaamatukogus valik väga kesine, mis minu üllast plaani ei toetanud. Kui uue ōppeaasta alguses sain endale isikliku klassiruumi, tuli tōsine entusiasmi vaim peale ning otsutasime koos töökaaslasega kooli lugemisvaramut korralikult täiendada, et algklassi ja pōhikooli ōpilaste jaoks oleks inglise keelsete raamatute valik mitmekülgne ja meelepärane ning igaühel oleks vōimalik leida endale meelepärast lugemist. Eesmärk: lugemine on popim kui varem, ōpilastel positiivne kogemus seoses endale meelepärase inglise keelse raamatu lugemisega; toetab keelearengut väljaspool klassiruumi, arendab kirjalikku ja suulist eneseväljendusoskust ja sōnavara ning palju, palju muud. Kuna isiklikku klassiruumi saamisel kujundasin endale klassi lugemisnurga, mis  visuaalselt toetaks minu vaateid ja hoiakuid seoses lugemisega ning oleks kasutatav ōpilastele nii vahetundides kui tunni ajal, siis tekkis mōte: miks mitte kōigis inglise keele klassides ei vōiks olla sellised eraldi nurgakesed? Vot see oleks juba midagi ja aitaks vōib-olla isegi pisut teistsuguse  “mindset”i kujunemisele kaasa.

lugemisnurk

Meie sammud oma eesmärkide suunas olid ja on järgmised:

1. Kaardistada, milline valik ingliskeelseid raamatuid meil üldse koolis on

2. Kōigi 14ne ingliskeele ōpetajalt saada nimekiri alg-ja pōhikoolile soovituslikke raamatute, koomiksite ja ajakirjade nimekiri

3. Väike koosolek I-III kooliastme ōppedirektoritega seoses järgmise aasta koolieelarvega(selgus, et raha on küll raamatute jaoks, aga pole pole lihtsalt väga ammu selle teemaga tegelenud, vaid oodanud- ehk keegi organiseerib)

4. Sobilikke raamatute otsimine alg-ja pōhikooli ōpilastele ning nimekirja kokkupanek ja hinnapakkumiste küsimine kirjastustelt

5. Läbi kōikide inglise keele ōpetajate oma ōpilaste kodude teavitamine üleskutset tuua kooli kodus seisvat inglise keelset kirjandust lastele ja noortele( ajakirjad, raamatud, koomiksid jne)

6. Üleskutse ka facebooki laiemale ringile ning parima vōimaliku süsteemi välja töötama, kuidas inimesed ka väljaspool Jüri saaks raamatuid kergesti meieni toimetada

7. Inglise keele klassidesse lugemisnurgakeste loomine ja ōpetajatega koostöö seoses kodulugemisega erinevatel tasemetel

Kirjastusest kooli raha eest tellitud raamatud lähevad ōpperaamatukokku arvele ning seda planeerime igal aastal täiendada.  Sel aastal saime nimekirja väga korraliku ja mitmekülgse, arvestades iga vanuseklassiga I-III kooliastmes. Vanemate poolt kodudest leitud ingliskeelne kirjandus kooli arvele ei lähe, vaid jääb klassidesse lugemisnurkadesse välja panduna vabakasutusse.

Loodame siiralt, et vanemad tulevad meie aktsiooniga kaasa ning me suudame täiendada inglise keelsete raamatute varamut märkimisväärselt ning sellega omakorda muuta lugemine loomulikumaks ōppimiseosaks ka inglise keeles.

Kadri Kanemägi
7.lend

Vilistlaste ja osalejate inspiratsioonikäik Tartu koolides

Ühel aprillikuu hommikul startisid varavalges Tallinnast ja natuke hiljem muudest Eesti punktidest grupp Noored Kooli osalejaid ja vilistlasi, et sõita Tartusse põnevaid koole külastama.

Vilistlased organiseerisid Noored Kooli kogukonnale õppekäigu Tartu koolidesse. Juhtkondadega kohtuti ja tunde külastati Kristjan Jaak Petersoni Gümnaasiumis, Tartu Katoliku koolis ja Tartu Luterlikus Peetri koolis. Õhtu lõpetas kohtumine haridusuuendajatega Avita kirjastuses, et kuulda Tartusse Ihastesse plaanitava uue kooli loomisest.

Hommik algas Kristjan Jaak Petersoni Gümnaasiumis, kus nägime 4 erinevat tundi. Mõned meist said ise terve tunni Noored Koolist rääkida ja õpilaste küsimustele vastata, teised nägid tavalisi, häid ja väga häid ainetunde. Juhtkonnaga vestluses rääkisime pikalt sellest, mis raskused kaasnevad õpetajate, õpilaste ja koolijuhtide jaoks sellega kui uus kool luuakse varem eksisteerinud koolide liitmisel. Pingeid on olnud ja tuleb ilmselt veel, aga hästi oli näha ja tunda ka püüdlust uue kultuuri ja õpikäsitluse suunas. Kooli juhtkond rääkis palju koostööprojektidest (erinevate kõrgkoolide ja ülikooliga ning teiste gümnaasiumitega) ja põnevatest ning praktilistest valikainetest ja moodulitest, mida püütakse oma õpilastele pakkuda.

Edasi liikusime Katoliku kooli, mis on juba pikemalt (aastast 1993) eksisteerinud erakool ja -lasteaed Tartus. Vähem kui aasta tagasi asus kooli juhtima noor direktor Heiki Haljasorg. Tema rääkis meile põhjalikult Katoliku kooli ajaloos ja tulevikuunistustest. Koolijuht tõi oma kooli esile kui kohta, kus on head inimsuhted, sõbralikkus ja kristlik väärtuskasvatus ning inglise keele süvaõpe. Oluline on seal koolis ka muusika ja ladina keel. Meil õnnestus külastada ka laulukoori proovi, kus lisaks muule lastekoorirepertuaarile laulsid juba esimeste klasside lapsed peast ladinakeelset Vatikani hümni.

Viimase koolikülastusena jõudsime Tartu Luterlikku Peetri kooli, mis on samuti kristlik erakool ja -lasteaed, aga loodud alles 2013 aastal. Kooli osas õpib seal hetkel vaid 18 õpilast (kes kõik mahuvad koos sööma väiksesse kooli kööki), lasteaed on kolm korda suurem. Selle kooli juht Tarvo Siilaberg ning õppealajuhataja Külvi Teder rääkisid sellest, kuidas erinevalt pajudest teistest erakoolidest, mis on loodud lapsevanemate algatusel on nende kool alguse saanud sama maailmavaadet jagavate pedagoogide poolt. Kool paneb hästi suurt rõhku õpilasekesksele lähenemisele, süvendatult õpetatakse saksa keelt, eripärasteks aineteks on meedia- ja suhtelmisõpetus ning usuõpetus. Väga meeldis meile kuulda nende arusaamisest õppimisest, õpilase aktiivsuse ja oma õppeprotsessi eest vastutamisest. Noored Kooli nägemuse ja väärtustega oli seal palju ühist. Lähemalt saab lugeda nende paljudest arvamusartiklitest, mida kooli juhtkond ja personal on kirjutanud ja mis on leitavad siit: http://www.luterlik.edu.ee/node/125

Õhtu lõppes Avita kirjastuses innustava ülevaatega, mille tegi Ihastesse plaanitava uue kooli eestvedaja Kadri Sõrmus. Tehti plaane, kuidas koos edasi minna, kuidas ühendada uue kooli loomisest huvitatute jõud ja nõu. Igaüks pani päeva lõpuks kirja oma järgmised sammud uuenduslike koolide teemal.

Jääme siis ootama, et sammud ka astutud saaks!

Jalajäljed uue kooli rajal

Jalajäljed uue kooli rajal

 

 

 

Haridusfestival Arvamusfestivalil!

Eelmisel aastal korraldasid Noored Kooli vilistlased ja algatus Huvitav Kool Paide vallimäele Arvamusfestivalile esimese Hariduslava. Sel aastal plaanivad haridusteemade arutelusid korraldada väga paljud sisukad haridusorganisatisioonid ja eestvedajad. Ka Noored Kooli ja Huvitav Kool nende hulgas.

Haridusarutelude planeerimine on käimas, hetkel on mõtted jagatud kolme temaatilisse gruppi. Kui mõni teema huvi pakub ja panustama kutsub, siis praegu on just õige aeg korralduses käed külge lüüa ja festivali loomisesse panustada.

Altpoolt võib leida inimeste nimed vastavate teemagruppide juurest:

Hariduse teema-alad Arvamusfestivalil 2015

Mida peaks tänapäeva kool tegema ja väärtustama?

Kool on ühiskonna minimudel. Seal tekkinud rollid, suhted ja väärtushinnangud mõjutavad meid terve elu. Sellepärast ei saa kool olla suletud keskkond, vaid peaks olema avatud vahelüli kodu ja kõige muu meid ümbritseva vahel. Milline peaks seega olema õpetaja suhe lapsevanemaga? Milline on kooli roll laste kasvatamisel, kui vanemad on välismaal tööl? Kuidas sotsialiseerib kool ühiskonda poisse ja tüdrukuid? Kuidas saab kool aidata noore inimese vaimse tervise väärtustamisele?

Eestvedaja:  Hedi-Liis Toome (TÜ)

Kaasalööjad: Tiiu Kuurme (TLÜ) + draamategijad Katrin Nielsen

 

Kogukonnakoolide küla

Kodanikualgatusena sündinud ja tegutsevad koolid loovad üheks päevaks “Kogukonnakoolide küla”, kus saab osaleda huvitavates tundides, tutvuda erinevate koolide põhiväärtustega ja pidada aru. Samuti otsime üheskoos vastust küsimusele, kas kodanikualgatusena sündinud koolidest võrsuvad valdavalt pehmod ja lillelapsed või hoopis iseendaga heas kontaktis olevad ning elus oma potentsiaali rakendavad inimesed või kui tõde on vahepeal, siis kus täpsemalt?

Eestvedajad: Toomas Trapido, Marit Otsing, marit@bucha.ee  (Gaia kool, Gaia Hariduse Selts, Eesti Ökokogukondade Ühendus)

Kaasalööjad: erinevad kogukonnakoolid

 

Uut moodi õppimine

Meie tänase hariduse kohta on öeldud, et 21. sajandi noori õpetavad 20. sajandi inimesed 19. sajandi meetoditega. Eesti kooli ja haridust ei saa tõepoolest just innovatsiooniveduriks pidada. Samas ei leidu tõenäoliselt ühtki õpetajat, kes ei ole kuulnud õpilasekesksest õpikäsitlusest, aktiivõppemeetoditest või ainete vahelisest lõimingust. Kas need on uued moodsad sõnad, mis paigutuvad vanasse süsteemi, või räägime hoopis uuest õpikäsitlusest? Milline see uus käsitlus on ja miks ta on parem kui vana? Mis värk on nende palju-kõneldud 21. sajandi oskuste ja pädevustega?
Milline peaks olema üks tänapäevane kool ja milline nägema välja tänapäevane koolitund, kuidas erineb see vanast? Sellest kõigest saab kuulda ja näha uutmoodi õppimise alal.

Eestvedaja: Mariann Rikka (Noored Kooli vilistlane)

Kaasalööjad:  SA Noored Kooli (Helen Sabrak), Huvitav Kool (Sandra Fomotškin), TLÜ Haridusinnovatsiooni keskus (Pille Slabina, Reili Pae, Oliver Hainsalu, Maarja Hallik, Kristi Vinter), SA Loovharidus (Helen Kaasik,Eda Heinla), Archimedes (Annika Teder ja Marit Kannelmäe-Geerts), Innove (Anneli Aab), Õpetajate Liit (Peeter-Eerik Ots)

 

Hariduskoondise uus vorm ehk õpetaja ja teised tegijad

 

Mis on õpetaja roll haridusväljal – kaitsja, treener, ründaja või mänedžer? Kes on teised mängijad? Kes on kohtunik? Kes jagab rollid? Kelle reeglid? Mida ei tohi haridusväljale kindlasti lubada ja mida ei tohi õpetaja endale lubada? Millised on need kohad, kus õpetajal on alati õigus?

Eestvedaja: Peeter-Eerik Ots (Õpetajate Liit)

Kaasalööjad: Õpetajate Liit (Margit Timakov, Astrid Sildnik), Viive-Riina Ruus (TLÜ), Mari Lints, Katrin Nielsen

 

Kas Eesti haridust on tabanud digimürgitus?

„Eesti elukestva õppe strateegia 2020“ neljas peatükk sõnastab digipöörde, mille saavutamiseks on oluline integreerida digitehnoloogia kasutamine igapäeva õppetöösse. Selle mõjul kasutatakse hariduses aina enam sõnu – innovatsioon, VOSK, nutiklass, digiõpe, 3D printer, digiõpik jne. Infoühiskonna kiire areng sunnib hariduskeskkonda ümber kujundama, et selles digirohkuses ree peal püsida ja mitte „mürgitust“ saada. „Digitaalsete nobenäppude“ põlvkonna jaoks on nutika tehnoloogia kasutamine muutunud ju pea asendamatuks. Arutleme, kas digi on meie hariduses palju või vähe, kas õpetajad on valmis digiajastuks. Kuulame, mida arvavad tänapäeva õpilased koolist ja haridusest. Diskuteerime milline tulevik ootab õpilasi, kes on alustanud programmeerimise või robootikaga lasteaias, mida pakuvad neile kõrgkoolid ja tööandjad, kas tööandjatele on vaja digipädevaid töötajaid, kas haridus arvestab tulevikuühiskonna väljakutsetega?

Eestvedaja: HITSA  (esindajad Anneli Tumanski Väätsa Kool, Ene Koitla, ene.koitla@hitsa.ee)

Kaasalööjad: Õpetajate Liit (Margit Timakov), Epp Alatalu

Noored Kooli õpetajavahetusest Lätiga

Tänavusel aastal toimus kolmandat korda Noored Kooli õpetajavahetus Läti Teatch For All’i haruga (Iespējamā misija). Nagu Eestiski on ka Lätis programm nimetatud erinevalt kui enamuses osalejariikides, kus programm kannab nime Teatch for Austria, Teatch for USA jne. Eesti ja Läti nimevalikud annavad ruumi teatavaks nimemaagiaks. Eesti versioon Noored Kooli kutsub just eeskätt noori endaga ühinema, ning Läti nimi Mission Possible kuulutab, et kõik (muutused) on võimalikud.

Eesti poolelt osales õpetajavahetuses 7 8. lennu osalist ja Läti poolelt 6 7.lennu osalist. Progrmm ise nägi välja sedamoodi:

Ühel kaunil kolmapäeva pärastlõunal peale koolitunde kogunesid eestlased Tallinna bussijaama, millelt asusid Riiga sõitva bussi peale, kus vastu võtsid meid Läti osalejad, kes lahkesti meid oma kodudesse majutasid. Vahetuspaarid vahetasid muljeid, ning arutasid läbi järgneva päeva plaanid, milleks olid tunnivaatlused, tagasisidestamine, ning Läti õpilastele tunni andmine.

Üllatus-üllatus: Läti lapsed olid samasugused nagu Eesti lapsed, ega lätlane eestlasest kultuuriliselt vist palju ei erine. Samas sellest, miks eestlased sõnas saldejumps nii palju nalja leiavad nad aru ei saanud. Tagasi mõeldes ei saa ma isegi, mis lugu selle saldejumpsi ja kuue varbaga ikkagi on? Kus peitub nali?

Läti

 

Sarnased aga võõrad

Nii mina, kui minu vahetuspartner Lätis olime kokku leppinud, et tunnid mida me üksteise õpilastele anname on 9. klassile teemal: „Eesti/Läti taasiseseisvumine“. Võrreldes kahes naaberriigis toimunut oli oodatav, et tegemist tuleb üpriski sarnaste sündmustega, siiski oli üllatav, kui üks-ühele samasugune sündmuste käik Eestis ja Lätis oli. Taasiseseisvumise etappi Eesti kohta võib julgesti õpetada Läti ajaloo pealt, ära tuleb vahetada vaid kuupäevad ja nimed. Teisalt oli üllatav, kui vähe me sellest sarnasusest ennist teadsime. Seda teadmatust oma lähima naabri suhtes näitas väga osavalt Eestis minu vahetuspartner Jeļena. Ta palus nimetada 5 ajaloolist fakti USA kohta, see oli klassile lihtne, Läti puhul jäädi aga jänni. Võid seda iseenesega ka proovida või küsida endalt, kes on Läti president? Aga kes on USA president? Ning seda mitte ainult koolihariduses, meie lõunanaabrid on tegelikult lahedad, ning piisavalt sarnased meile, et nendega ühist keelt leida. Riia pole vaid lennuväli, kust Hispaaniasse sõita.

Nüüd on vahetusprojektist möödunud pea kuu, ning ajal on teatavad filtriomadused, meelde jääb vaid enese jaoks oluline/tähenduslik. Vaadates tagasi vahetusele leian ma, et õpetajana ei mõjutanud see mind palju, me küll vahetasime kogemusi ja nippe, mis oli tore ja kasulik, aga minu jaoks oli projekti essenss kahe naabri võõrdumise mõismine. Seda just inimlikul tasandil. Üksikisiku suhted Soome või Rootsiga on tihti tihedamad, kui Läti või Leeduga. Muidugi mõistan ma seda, Lätti pole mõtet parema palga peale minna, aga lähme siis vähemalt külla.

 

River is flowing

Flow is meaningful

The more it flows, the more it widens

Your eyesight

 

Kokkuvõttev luuletus kahe vahetuspartneri poolt

Rainer Kaasik-Aaslav, Jeļena Isajeva