Noored Kooli 8. sünnipäev

Vahel juhtub, et jääd (loe: jätad ennast) Noored Kooli tegemisest pikaks ajaks kuidagi kõrvale. Pidevalt laekub postkasti küll erinevaid kirju kõikvõimalike ürituste ja üleskutsetega, aga sina ei lähe. Mida rohkem sa aga kõrvale hoiad, seda lihtsam ja mugavam tundub iga järgmise ürituse puhul mitteminemine. Siis aga loositakse sind juhuse tahtel kroonikuks.

Vähemalt nii juhtus NK  8. sünnipäeva eel minuga. Mis seal salata, eks tegelikult oli mul krooniku ülesande üle hea meelgi, sest nüüd oli justkui suurem põhjus kohale minemiseks.

Noored Kooli tähistas enda kaheksandat (kas tõesti juba kaheksandat?) sünnipäeva Tallinna Pae Gümnaasiumis. Tegemist on vene kooliga, kuhu NK  on ühtekokku saatnud juba viis osalejat, keda direktor Izabella Riitsaar oma kõnes ka värvikalt kirjeldas. Ausalt öeldes ei olnud ma Pae Gümnaasiumiga varem väga kokku puutunud, kuid kool jättis vägagi südamliku ja toreda mulje. Eriti lahedad olid muidugi õhtujuhid, kaks vene poissi, kes oma rolliga suurepäraselt hakkama said.

Rahvast oli kohal üsna palju, kuigi torti oleks jätkunud veel umbes pooltele. Minu meelest olid esindatud kõik lennud ja tõesti oli tore näha tuttavaid nägusid. Kõige toredam oli minu jaoks muidugi oma lennu ja õpetajate-koolitajatega kohtuda, kellega me ilmselgelt liiga harva näeme. 5. lennust olime kohal mina, Reeno, Mihkel, Jaak oma naisega ja Kristi. Ja elagu Facebook, sest sinna postitatud lennu pildi peale tormas kohale ka Laura. Ühesõnaga – nostalgiat ja jällenägemisrõõmu oli küllaga.

Sünnipäev kujunes armsalt oma radu pidi.  Ajasime juttu. Sõime erinevaid näkse (PS! Peediga suupisted jäid enamuses järele.) Paljud said kerge kõhuvalu, kuna sõid liiga palju torti. Ajasime veel juttu. Peeti mitmeid kõnesid. Kuulasime perekond Vaiglate muusikat. Ajasime veel natuke juttu. Ja siis – paparapapapapam! – saabus õhtu kõrghetk. Jagati välja Harrid.

Kes veel ei tea, siis Harri on haridusuuendaja, kes kannab endas kõiki NK muutusi. Olgu öeldud, et kõik Harrid jagati välja väga üksmeelselt ja olgu siinkohal ka nimetatud kõik tunnustuse pälvinute nimed.

1.lend – NK 1. meeskond
2. lend –  Margus Ots
3. lend – Avatud Meele Instituut (Ene ja Koidu)
4. lend –  Helen Sabrak
5. lend –  Kristi Saare
6. lend –  Benno Laur
7. lend – Kerttu Sepp
8. lend –  Kiviõli I Keskkool
Nõukogu –  Artur Taevere
NK meeskond  –  Noored Kooli koor
Teach For All – Noored Kooli meeskond

PS! Kõik Harrid olid valmistanud Kadrioru Savitoa õpilased.

Viimaks, kui kõik Harrid olid välja jagatud, kõiki kõvasti kallistatud, apelsinimahl joodud, oli aeg koju minna. Mul oli igal juhul väga hea meel, et läksin Noored Koolile õnne soovima. Julgustan siinkohal ka kõiki teisi, kes väga tihedalt programmiga enam seotud pole, kas või mõnikord mõnelt ürituselt läbi astuma. Kusjuures selleks ei pea sugugi ootama, et sind kroonikuks valitaks. Näiteks saabus meie lauda 1. lennust Martin, kes end hoogsalt tutvustas ja teatas, et ta saabus NK üritusele üle nelja aasta. Minu meelest väga lahe. See tõestab veel kord, et olles kogu selle kadalipu läbi teinud, jääb see kogukond sulle alati lähedaseks.

Palju palju õnne, kallis Noored Kooli!

Mari, NK 5. lend

Kana või muna? (E)-õppe A-vitamiinidest

7. novembril toimus Talllinna Realkoolis Noored Kooli mõttetuba „A-vitamiinid (e)-õppes“.

Käisin sellel toredal üritusel kohal ja tekkis järgmine küsimus: kas teooria enne ülesannet või ülesanne enne teooriat?

Kas on üldse mõtet midagi õpetada enne, kui õpilastel on juba ees probleem, mille lahendamiseks antud teadmisi vaja läheb?

Küsimuse tõukejõuks oli Tallinna Tehnikaülikooli professori Vello Kukke suurepärane,  kaasahaarav esitlus.

E-õppe keskkond, millega ta meid kõiki ära võlus oli üles ehitatud ülesannete lahendamisele ja läbimõeldud tagasisidestamisele.

Iga ülesande puhul on määratletud, mis ’kompusid’ see sisaldab ja vastavalt õppija tulemusele muutus tema kompetentsi taset näitav skeemi.

Vaadake kui ilus!

 

Muuhulgas rehkendas programm tulemusse ka „aja möödudes unustamise“ koefitsiendi. Õpilastel on võimalik kogu aeg oma saavutatud taset jälgida erinevate graafikute abil. Seejuures on õpilasele jäetud vaba valik, kas panna materjali läbimise järel hinne lukku või töötada oma kompetensi kallal edasi (viimast, muuseas, teeb valdav enamus!!!)

Iga ülesande kõrval oli olemas ka kogu teoreetiline materjal, mis antud ülesande lahendamiseks vajalik.

Ja siin ongi konks. Professor Kukk nentis, et alguses olid nad üritnud anda tekste, loenguslaide, videoloenguid jms teoreetilist materjali kõigepealt, enne ülesandeid. Tulemus: seda materjali tavaliselt isegi ei vaadatud! Nüüd aga, kui ülesanne juba silmade ees ja ehk isegi esimene läbikukkunud katse selja taga, asuvad üliõpilased õhinal lugema ja uurima – lähtudes juba konkreetsest lüngast, teadmiste vajadusest.

Kõik toimib õhinapõhiselt, sest suudame ülesannete/probleemide endaga seda õhinat tekitada?

Oleks võinudki toreda avastusega rõõmsalt ja rahulikult koju minna, kui pilti poleks segasemaks ajanud väike videolõik, mis tõi kuulajateni „tagurpidi klassiruumi“ printsiibi.

Kuidas see käib?

Seletan 3. lennu Kärdi praktilise kogemuse põhjal. Matemaatika õpetajana tundis ta, et liiga palju tunniaega kulub uue materjali esitlemisele ning siis tuleb harjutamine õpilastel kodus ette võtta. Samas, just harjutamise ajal oleks õpetaja tuge ja individuaalset abi rohkem tarvis.

Kärt leidis, et teooriat võib esitada ka Khan Academy loengute abil nii, et iga õpilane võtab materjali kodus läbi oma tempos, vajadusel mitu korda – vajutades pausi või tagasikerimise nuppu just siis kui temal tarvis.

Siis saab tunnis kohe asuda asja kallale: õpilased esitavad küsimusi segaseks jäänud punktide kohta, asutakse uut teamist harjutuste abil rakendama ja õpetaja saab selles faasis kõigile toeks olla.

Nii et kuidas see nüüd siis on? Kas kõigepealt teooria, või kõigepealt probleem?