Nii! Olles ise turundusinimesena Noored Kooli osalejate ja vilistlaste hulgas nii palju Päevikutäitmist propageerinud, otsustasin nüüd, oma 4-aastase töötajakarjääri lõpus ka ise ühe postituse teha, et vaadata mis tunne on. Lisasin allapoole lühikokkuvõtte oma ajast Noored Koolis, mille saatsin välja ka kirjana osalejatele.

 

Head osalejad ja vilistlased

Tahtsin veel enne äraminekut tänada kõiki hea koostöö eest – kogukonna panus värbamiseesmärkide saavutamisse on olnud tohutu ning ilma teiepoolse panuseta ei oleks ka meie kogukond nii kiiresti kasvanud. Kõige kasulikumaks otsuseks peangi seda, et 2010 aastal tööle tulles kõigepealt kõigi osalejate ja vilistlastega üks ühele maha istumiseks aega võtsin. See aitas mõista programmi tulnud inimeste motivatsiooni ning innustas väga palju ka mind Noored Kooli panustama.

Usun, et toodud 5., 6., 7. ja 8. lend, on väärikaks panuseks Eesti haridusmaailma ning hoian omaltpoolt pöialt kõikidele Noored Kooli pere liikmetele oma eesmärkide saavutamisel. Värbamiseesmärgid saavutasime kahel aastal neljast (5. ja 8. lennuga), kuid ka kõik teised lennud tekitavad südames väga sooje tundeid. Kui ise eelmisel aastal isaks sain, siis olin üllatunud, et isatunne varasemast juba tuttav oli 😉

Võtaks ka korra kokku enda neli aastat programmis ja tahaks ka ennast kiitvalt korra enda panusena nelja asja esile tõsta:

1. Kandidaadi otsuselangetamise põhise värbamismudeli ülesseadmine, mis võimaldab huvilisel saada piisavalt palju personaalset suhtlust ja ausa ülevaate neid ees ootavatest väljakutsetest.

2. Tarkvara Salesforce kasutuselevõtt ja sinna NK vajaduste järgi süsteemi ülesehitamine, mis lihtsustab oluliselt valikuprotsessi läbiviimist, võimaldab hinnata tegevuste efektiivsust jooksvalt värbamishooaja keskel ning toob kõik värbamise- ja valikuga seonduva info kõik ühte kohta.

3. Toimiva esindajate süsteemi ülesehitamist, kus abitööjõuna võetakse tööle grupp eriti tegusaid tudengeid (kes peaks ka ülikoolides toimuvat paremini teadma) kes ülikoolides planeeeritud teavitustegevusi läbi viivad.

4. Koolide valiku süsteemi kriteeriumite paikaseadmist koostöös Haridusministeeriumiga, mille järgi saadame osalejad vaid sinna kuhu abi enim vaja oleks (st. mitte liiga headesse koolidesse).

Mis jäi saavutamata – osalejate arvu tõstimine 40e, et positiivne mõju oleks veelgi suurem ja meeste arvu osakaalu kasvatamine osalejate hulgas.

Noored Koolist võtan kaasa sügava haridusteadlikkuse, kogemuspagasi väga erinevate tööülesannete täitmisel ning oskuse teha tööd missiooni nimel. Teile soovin ilusat edaspidist maailmaamuutmist, klassiruumist ning enda koolikogemusest kaugemale nägemist ja äkki mõnedel üritustel veel näeme. Igal juhul soovin edaspidi Eesti laste haridusele kaasa aidata ning kui kellelgi peaks kunagi karjääri- või meediaalast nõu vaja minema, siis ärge häbenege ühendust võtmast

Mu kontakt on: margus.ots.1 (ät) eesti.ee


“Te ei saa selles kindel olla!”

Ma tänan oma õpilasi nende järjepideva pingutuse eest, et kasvatada minus kartesiaanlikku kahtlust. Ausalt üles tunnistades, siis on neil õigus – vähe leidub selliseid asju (kui üldse), milles ma saan olla täiesti kindel.

 

Ma arvan, et õpetan neile inglise keelt, aga ma ei saa selles kindel olla.

Ma arvan, et olen andnud endast parima, aga ma ei saa selles kindel olla.

Ma arvan, et muna oli enne kana, aga ma ei saa selles kindel olla.

 

Ma arvan, et kõik läheb hästi. Aga ma ei saa ka selles kindel olla.

 

 

Ühe õppeaasta jagu õpetamiskogemust on toonud kindlasti kaasa rohkem kahtlusi kui kindlustunnet. Pidevas performance anxiety seisundis viibimine on olnud närvesööv; samas on just seesama ärevus hoidnud mind joone peal ja ei ole lubanud mul end liiga lõdvaks lasta. Siiski on hetkel veel keeruline eristada edulugusid totaalsetest läbikukkumistest. Aeg annab tehtud ja tegemata töödele, öeldud ja ütlemata sõnadele uued värvid ja varjundid. Mustvalgeks ei jää miski ning kõik see, mis ma olen õigesti teinud, ja kõik see, mis ma olen valesti teinud, kandub edasi. Aga kellele, kuidas ja mil kujul? Selles ei saa ma kindel olla.

 

Vahest kõige olulisem, mida see üks õppeaasta on mulle andnud, on teadmine, et kui miski muu ei loe, kui mitte miski muu ei lähe korda, siis inimene loeb ja inimene läheb korda. Või vähemalt peaks nii olema. Tema on fookuses ja kõige keskmes. Olgu selleks inimeseks siis kas õpilane, töökaaslane, pereliige, sõber või mina ise. “Minu inimesed, minu inspiratsioon,” nagu ütleb Chalice. Kõik, mis ma teen või teinud olen, on neile. Kuid kas saan selles kindel olla?

 

Ma jätkan õpetamist, jätkan läbikukkumist ja õnnestumist, jätkan ka kahtlemist ning loodan, et kordaminekuid on olnud ja on tulemas rohkem kui eksimusi.

 

Aga ma ei saa selles kindel olla.

 

Noored Kooli õpetajad Kostivere Koolis - inglise keele õpetaja Marju Tannberg ja matemaatika õpetaja Tiina Lind

Õppiv õpetaja

Minu sisemine laps teeb kummarduse kõigile lennukaaslastele, kellega koos ta on viimasel kahel nädalat laulnud, tantsinud, südamest naernud, frustreerunud ja reflekteerunud.

Teise kummarduse saavad õpilased, kes on olnud eneselegi teadmata suurepärased katalüsaatorid ja õpetajad. Teie võime igapäev olla täpselt sellised nagu te olete. Oma väikeste inimeste suurte rõõmude ja muredega. Oma geniaalsete väljaütlemistega maailma tõlgendamisel, üllatava tähelepanelikkuse ja enesekriitikaga.

Kolmanda kummarduse saavad lapsevanemad, kes igapäev võtavad aega ja annavad endast parima, et rüblikutest/ kägaratest/õpilastest/ õpetajatest kasvaksid iseenda kõige paremad versioonid.

Liisi

Silent mode

Leppisime suvekoolis oma  3. klassi õpilastega kokku, et inglise keele tundides on meil telefonid  taskus ning seadistatud vaikse režiimi peale (silent mode). Nüüd tunnen, et mul  endal on  seda silent mode`i vaja.

Tänaseks on nüüd mõned päevad Viimsi suvekoolist möödas ja tuleb end vaikselt muude toimetamiste lainele viia. Tegelikult, mis ilmselt kõige olulisem – tuleb puhata! Poolteist nädalat Viimsis olid väga intensiivsed  ning sisutihedad. Reaalselt avastasidki end tsüklist, kus ärkasid igal  hommikul 6.30, et jõuda 8.00 kooli. Seejärel olid tunnid 12ni, siis refleksiooniring, koolitused ja tundide planeerimine õhtul 6ni. Siis tunnike puhkust ja veel veidike tundide planeerimist. Enne kui arugi said, oli  kell juba 12 öösel ja uneaeg.  Ilmselgelt aga ei vahetaks seda kogemust ja neid nädalaid mitte millegi vastu. Nädalad täis õnnestumist ja ebaõnnestumist, emotsioone ja rohkelt õpetamise praktikat – kõik see, mida meil sügiseks vaja ongi.

Kindlasti vajab kõik kogetu veel natuke settimist, sest kogesime nädala jooksul nii palju ning kõik ei ole veel kohale jõudnud. Tunnen, et kogu see nädal oli tervikuna kuidagi tasakaalus ja ma olen sellega nii rahul! Kogesin, kuidas õnneemotsioonid ja eduelamused vaheldusid väikeste tagasilöökidega ja vähem edukate päevadega. Tundsin, kuidas mõnel päeval olid õpilased veidike väsinud ja uimased, teisel päeval ma ise. Mõnel päeval sujus kõik, teisel päeval sujus veidi vähem. Nii palju väärtuslikku mõtteainet – miks? kuidas? Nii mõnedki ämbrid said läbi kolistatud, kuid teisalt pakkus see nädal nii mulle kui ka meie 3. klassi õpialstele rohkelt positiivseid emotsioone ja eneseületusi. Ja üllatusi! Ükski päev ei olnud selline nagu eelmine! Kindlasti olen nüüd tänu sellele reaalsele kogemusele  paremini valmis selleks, mis mind sügisel õpetajana ees ootab.

Nüüd on siis maitse suus: hapu ja magus. Raske, põnev, pingeline,  üllatusi täis, keeruline, väljakutseid ja rahuldust pakkuv on see õpetamine.  Eks näis, kuidas ma mõne kui või aasta pärast seda kirjeldan. Aga hetkel on küll tunne, et just sellepärast ma siin olengi.

 

Suvekooli mälukas!

Viimsi suvekoolis oli täna viimane õppepäev. Terve nädala jooksul usinuse ja hoolega valmistatud projektidelt tõmmati katted ning klassiruumid olid täidetud õhinas õpilaste ja nende vanematega. Kõikidel suvekoolis osalejatel oli midagi ette näidata! Kes olid koostanud raamatuid, meisterdanud makette, harjutanud näidendit, teinud ise luuletusi või muud põnevat. Vaadata ja kuulata oli palju.

Suvekooli esimestel päevadel rääkisin oma õpilastega õppimisest ja sellest, kuidas on kõige toredam õppida. Üheskoos arutledes jõudsime järeldusele, et teistega koos midagi tehes tundub õppimine kõige lõbusam. Tegin ettepaneku mängida paaril esimesel päeval lauamänge. Võite arvata, millist põnevust see õpilastes (ja minus endas) tekitas. Mängude võlu peitub selles, et sa ei pane lustides tähelegi, kui palju sa tegelikult ÕPID!  Kokku katsetasime läbi 11 erinevat harivat lauamängu, lugesime ette samapalju mängureegleid ning lisaks püüdsime neid üksteisele oma sõnadega seletada.  Õppisime koostööd ja arendasime suhtlemisoskusi. Päris palju, lihtsalt mängides…

Saime mängimisest inspiratsiooni oma suvekooli projekti jaoks. Otsustasime õpilastega ise mängu teha!  Ega see polegi nii lihtne kui esmapilgul tundub. Milline see peaks olema? Millest me selle teeme? Mis on selle mängu eesmärk? Nii palju küsimusi, et ajab endalgi pea ringi käima. Õnneks olid meil eeskujuks eelmistel päevadel läbi mängitud lauamängud. Natuke keskendumist ja õpilaste fantaasia hakkaski tööle. Ajurünnaku tulemusena oli meil suur plakat täis erinevaid ideid lauamängu tegemiseks.  Eelviimasel päeval jõudsime õnnelikult punkti, kus saime öelda: “Hurraa!”, valmis!

Täna, suvekooli viimasel päeval, istusime kõik ümber laua, sõime kommi ja mängsime päris enda tehtud mälumängu- “Suvekooli mälukas”.

Aitäh teile, õpilased, mul oli suur rõõm teiega ühiselt tegutseda!

 

Beib on moodne tüdruk

Esimene koolinädal hakkab otsa saama ja käib asjalik valmistumine järgmiseks nädalaks. Enne aga, kui päris uue nädala juurde asume, tuleb teha kokkuvõte möödunud nädala rõõmudest ja muredest.

Nagu arvata võis, tõi nädal kaasa palju üllatusi – kui esimesel päeval olid lapsed tundides parajad rüblikud: püsimatud väikesed energiapallid, siis teisipäevast toimus pööre meie tunnirutiinis – minu klass koosnes vaid headest lastest, kes tahtsid õppida, laule analüüsida ja jutukesi lugeda. Kas võis selline muudatus tuleneda asjaolust, et olime eelneval päeval kehtestanud klassi reeglid ja alates teisipäeva-hommikust neid ka järgima hakanud? Ehk tõesti – reeglitest üleastumist karistatakse punase täpiga „Hea õpilase tabelis“. Kümme taolist punast täppi tabelis tähendaks koduse töö saamist, mis suvisel ajal ühelegi lapsele meelt mööda ei ole. Kuna lapsed vaid karistusi välja  mõelda suutsid, pakkus õpetaja omalt poolt ka motivatsioonipaketi – kellel 15 rohelist, ehk hea lapse täpikest koos, saab õpetajaga jäätist sööma minna. Rõõm on öelda, et eelmisel nädalal sai õpetaja nii mõnelegi lapsele jäätist osta, küll läks meelest osta jäätist õpetajale endale – äkki see nädal õnnestub.

Põnevaimad hetked on need, kui õpilased oma mõtteid ja emotsioone jagavad. Ühel vahetunnil küsis üks telefonis mänge mängiv poiss justkui muuseas: „Õpetaja, kas sa tead, kes on beib?“. Kuna ma julgustan lapsi ise analüüsima, sõnadele seletusi ja tähendusi leidma, siis loomulikult ei hakanud ma vastust ise pakkuma, vaid küsisin uudishimust pakatades: „Aga kes siis on beib?“. Õpilane vastas ilma pilku tõstmata: „Beib on moodne tüdruk.“. Tõstis siis oma pilgu ja vaatas mulle otsa ja lisas „Sina, õpetaja, oled ju ka moodne tüdruk!“. Ma ei osanud selle peale midagi kosta, tänasin viisakalt ja mõtlesin omaette, et nüüd on minustki saanud beib – tänapäeva laste silmis moodne tüdruk, üllatus missugune.

Tahaksin ka hea meelega jagada üht luuletust, mille üks lastest ühes luuletunnis kirjutas – nii mõnedki lennukaaslased on seda juba pidanud kuulama ja usun, et nad on sellest väsinud, kuid ma olen uhke, et mu klassi kõige püsimatum poiss on saanud hakkama just sellise teosega:

 

Kiiks-kaaks, kõikus laevamast,
kiiks-käuks kiuksus laevarool,
oli see vast hele toon.
täpselt nagu minu matemaatikatunnis tõmmatud joon.

Ootan juba põnevusega meie algavat koolinädalat – milliseid uusi sõnu on lapsed õppinud, millised on nende ootused ning mis meist kõigist lõpuks saab. Rõõm on tõdeda, et näen oma kolleegides päev-päevalt aina enam esile kerkivaid õpetajaomadusi ja mul on hea meel, et meil on võimalus siin Viimsis lastele põnevaid asju õpetada ja neilt õppida!

2 päeva vilistlasena

Reedel, 13. juunil toimus 6. lennu lõpupidu, kus 13 6. lennu osalejat said oma tunnistused kätte ja muutusid programmi vilistlasteks. Mina olin nende 13 hulgas. Täna, 2 päeva hiljem, üritan ma reflekteerida, mida see minu jaoks tähendab.

Esiteks, nagu ühel supervisioonil keegi meie lennust mainis, enam EI PEA me suhtlema teineteisega 😀 Küll aga me VÕIME, kui me TAHAME. Ja mul on väga hea meel tunnistada, et mina tahan näha neid imelisi inimesi ja rohkemgi veel, ma olen nendega juba vilistlase staatusel vabatahtlikult suhelnud! 😉 Ja alles pärast lõpupidu olen ma aru saanud, et oleme kasvanud sõpradeks, nagu minu soov programmi alguses oligi. Aitäh teile, kallid!

Teiseks, programmi lõpetamine tähendab seda, et meil avaneb võimalus valida endale uued väljakutsed. Meie lennust jääb minu arvutuste kohaselt kas või mõneks ajaks kooli lausa 8 inimest! Mõni vahetab kooli või lausa riiki, aga jääb õpetama, ning isiklikult mina tunnen selle üle väga hea meelt. Samas avanevad meile ka teised põnevad võimalused. Tean, et mitmed jätkavad oma haridusteed erinevates valdkondades, mõned tegelevad pereeluga, mõned jätkavad oma karjääri mujal ja paljud kombineerivad erinevaid väljakutseid ja loodetavasti saavad ka sellega edukalt hakkama.

Ja kolmandaks, annab programmi lõpetamine uhkuse tunde. Saab öelda või lausa hõisata: “Näe, tegingi ära!.. Sain hakkama kõigega: valikuprotsessi, ettevalmistuskoolituse, planeerimise, koolituste, eksamite, kodutööde, kokkuleppete tegemise, klassiruumi haldamise, juhiste andmise, gruppideks jagamise, suhete väljaselgitamise, õigete piltide valimise, stiilipidudeks riietumise, visiooni loomise, eneseanalüüsi, materjali selgetamise, kujundavalt hindamise, tagasiside andmise, tagasiside saamise, konfliktide lahendamise, aktiivselt kuulamise, reflekteerimise, loovalt mõtlemise, mugavustsoonist väljumise, küsimuste vastamise ning maailmaparandamisega (alustasin küll sellega)!”  See tunne on võimas. Ja selle tunne eest tahan tänada NOORED KOOLI.

Aitäh sellise võimaluse eest!

 Viktoria, 6. lend

Noored Kooli programmi vilistlane

arenen

Esimene kord sel nädalal tundsin, et olen arenenud, kui õpilased ei küsinud enam, mida ma tahvlile kirjutasin – käekiri oli muutunud loetavaks!

Teine kord oli siis, kui ma seletasin ülesannet ja õpilased hakkasid lahendama, ühtegi lisaküsimust ei tulnud – kõnelen lühilausetega ja nende vahel on pausid!

Ja lisaks on mu sõbralikust hääletoonist saanud sõbralikult käskiv  😉

Reedel kinkisin endale maasikad ja lilled, sest ma olin üleootuste tubli!
Eliko (8.lend)

Segadus käib asja juurde ;)

Tänaseks olen neli päeva mänginud õpetajat kolmanda klassi lastele ja umbes sama kaua pole mul olnud aega lugeda National Geographicut ega mängida kändikrašši, nii et bizi-bizi-bizi. Lihtsalt ongi nii, et õpilased täidavad kogu aja – tunnis füüsiliselt, peale tunde mõtetes ja öösel unenägudes, ja iga hommik käib jõnks läbi, et huvitav, kuidas täna läheb.

Üldiselt on nii, et üks noormees tõi üllatuseks (millest ta siiski eelmisel päeval teada andis) kompvekke oma lemmikõpetajatele; üks neiu pidas oma õpetajat (mind) noormeheks, üks neiu tuli pärast tundi oma õpetajat (mind) kallistama ja üks neiu joonistas kodus oma parimatele õpetajatele (sh mina) pildi vesivärvidega liblikatest-lilledest tänutäheks parimate päevade eest.

Ja siis pisteliselt on nii, tuleb inglise keele tunnis teha 10-minutiline eesti-keeles-pahandamise-ja-arutlemise-auk, sest kõik õpilased on juba teiseks tunniks nii väsinud, et pastakad lendavad, lauad kukuvad ja pead vajuvad sülle; ja et tunnis käivad pisteliselt vaatlejad, kes reflekteerivad ja tagasisidestavad tundide läbiviimist ja õpilastega hakkama saamist. Ja vastupidiselt laste täidetud tagasisidelehtedest pärast tundi (parim inglise keele tund kooli ajaloos; mulle niiiiiiiii meeldib; õpetajad on väga toredad; ma oskan palju uusi sõnu) tuleb vahel välja, et õpetajaks õppijal ja õpetaja õpetajal on fundamentaalne mõtlemiserinevus ja arusaamine ühest ja samast õpetamismeetodist. Karusell ja ameerika mäed. Poteito-potaato. You name it. I love it.

Alice (8. lend)

Tere, lugupeetud lugejad!

Mu senine elu on olnud väga sündmusterohke, raske ja huvitav, kuid praegu, Viimsi Suvekooli ajal, olen avastamas endas tulihingelise soovi õpetada lastele inglise keelt. Just sellisel viisil, et iga koos veedetud minut arendaks õpilaste silmaringi ja enesekindlust. Lastel on erinevad vajadused ja huvid ning annan endast parima, et tunnid oleksid väga mitmekesised. Ettevalmistuskoolitusel kestab materjali väljaotsimine mõnikord hilisõhtuni – ikka selle nimel, et lastel võimalikult huvitav oleks.

Üheskoos laulame, oleme dialoogis, teeme harjutusi, vaatame ja hiljem arutame videosid, vestleme grupis ning seda kõike nii koolimaja sees kui ka väljas suvises Viimsis. Nii, et iga õpilase ootused oleksid täidetud ja et tekiks see imeline side meie vahel,  kus mina ei ole ainult õpetaja, vaid ka igaühe jaoks usaldusväärne sõber. Tänase päeva suur saavutus on see, et suutsin huvi äratada õpilasel, kes varem ei olnud huvitatud õppimisest.

Hoian hoolikalt seda sidet, mis on meie vahel tekkinud ja olen uhke, et saan pingutada laste õnne nimel!

Tatjana (8 lend)

Michael Jackson Friends – We Are the World)