Eestimaa, Eestimaa oled mu kodumaa…

Reedel, 21.veebruaril tähistasime koolis Eesti Vabariigi sünnipäeva. Koostöös algklasside õpilastega sai seinale rukkililledest Eesti kaart. Pidupäeva puhul toimus nagu alati pidulik aktus. Lisaks toimusid keelekümblusklassides töötoad. Aktuse videost jäi minu klassi õpilastele meelde refrään laulust „Ärkamise aeg“. Kuna tundus, et see läks paljudele tõesti hinge, laulsime veel eilegi seda kõik koos: „Eestimaa, Eestimaa oled mu kodumaa, oled mu hingele lähedal…„. Mul on hea meel, et tänaseks on tänu keelekümblusele paljude õpilaste südames Eestimaa ja eesti keel.

IV ajutrust: India

12.02 õhtul sai kokku tavapärasest pisut erinev ajutrust –  ainult NK meeskonnaliikmetest koosnev seltskond. Tavatu oli ka toimumiskoht – maha istuti India restoranis Bollywood. Kerli Prass (3. lennu vilistlane ja NK tuutor) tegi põhjaliku ettekande Teach for India programmist, keskendudes just liidrioskuste arendamisele. Reastan mõned kõige enam inspiratsiooni pakkunud mõtted (et mida me siis kohe ära teha tahame):

@  Suurem rõhk lapsevanemate kaasamisel: 1) suvekooli lõpuüritus koos lapsevanematega 2) seminar augustis / praktikaseminari teema 1. aastal 3) lapsevanemad paneelides.

@ Millal on õige hetk seada visiooni oma õpilastele? Tundub, et alles siis, kui lapsed on juba tuttavad. Idee: suvekooli lõpuanalüüsis lasta osalejatel analüüsida, millise visiooni nad seaksid oma grupile pärast esmast tutvust nendega.

India taustast

Mida pead õpetajana teadma oma õpilaste kohta? 1.Mida lapse mõjuisikud usuvad ja miks nad seda usuvad? 2.Mis on nende visioon oma lapsele? 3.Mis on nende väärtused, milliseid neist on prioriteetsemad? 4.Mida nad soovivad oma kogukonnas muuta/parandada? 5.Mis on nende arvates nend lapse tugevused ja arengukohad? NB! Kogukondlikult vastutustundlik/kaasav liider on see, kes sügavalt mõistab kogukonna väärtusi, uskumusi ja prioriteete.

  • 4% lastest ei lähe kunagi kooli.
  • 58% ei lõpeta algkooli.
  • 90% ei lõpeta kooli.
  • Ainult 10% lastest jõuab ülikooli.
Kuidas TfIndia osalejad kaasavad lapsevanemaid?
1. Lepingu sõlmimine vanematega
2. Visiooni ja eesmärkide seadmise koolitus vanematele (tuutorid viivad läbi)
3. Lapsevanemate visioon oma lastele
4. Tutvustada lapsevanematele klassis toimuvat
5. Koos tähistamised (näiteks lapsevanematekoosolekutel)
6. Lapsevanam fookuses; lapsevanemate lugude jagamine
7. Lapsevanemate sein klassiruumis
8. Jagavad erinevaid toetavaid materjale lapsevanematele (nt. inglise keelset sõnavara vmt)
Suur tänu kõigile kaasamõtlejatele!

Algas Eesti Laulu nädal

 

Sel nädalal on ühiskonnaõpetuse tunnid Peetri koolis veidi teistsugused, kui tavaliselt – kõik klassid saavad tunni lõpus kuulata katkendeid Eesti Laul 2014 finaali jõudnud lauludest ja jagada punkte samamoodi nagu päris Eurovisioonil. Esimene klass, kes žüriiametit proovida sai oli 5.c, kes valis parimaks lauluks Trafficu “Für Elise”. Vaatame, kuidas teised klassid hääletavad, nädala lõpuks saame kooli lemmiku teada. Eelmisel aastal riputasin täieliku tabeli koridori välja ka, et saaks võrrelda.

Ühiskonnas aktuaalsete teemade kasutamine mõjub tunnis alati hästi. Õpilased on igal juhul põnevil ja ootavad juba päris tulemusi, et saaks näha, kes hindas kõige täpsemini. Mõtlesin, et panen sel aastal ennustusvõistluse võitjale auhinna ka välja 🙂

Elusid muutev kogemus…

„Ma tunnen, et olen isiksusena muutumas. See tekitab segadust. Ma tunnen, et ma ei ole enam päris see Triin Toomesaar, kes ma olin [2012. aasta] kevadel, aga ma ei ole ka jõudnud pärale selle uue enda juurde. Mu enesetunne on pisut pidetu ning hõljuv – ma ujun justkui sügavas vees, mõlemad kaldad on kaugel. See kallas, kust ma tulema hakkasin, paistab veel, ent ma ei saa ega taha tagasi minna, kuigi vastaskallast pole nähagi. Äkki mul saab jõud otsa või ma satun paanikasse ning upun?“

Kirjutasin nii oma isiklikku päevikusse 1. septembril 2012. aastal, mil Noored Kooli programmile olid juba antud sõrmed ja varbad, neerud ja ajukäärud, aga päris esimene päriskoolipäev pärisõpetajana oli alles ees.

„Täna ma tunnen, et olen kindlasti muutunud, aga ma ei mõista, milleks või milliseks täpsemalt. Tunnen, et olen küpsem. Tunnen, et ei lase end enam häirida väga paljudest asjadest, mis mind kunagi kindlasti oleks häirinud. Olemine on kummaline, aga seda tasakaalustab valmisolek, õhkõrn mõistmine, et kummalisus käibki eluga kaasas.“

See sissekanne on 2013. aasta 1. septembrist ehk möödunud sügisest, mil üks õppeaasta juba julgelt selja taga ning teine Noored-Kooli-aasta veel ees. Aasta, mis ei ole mind kasvatanud mitte ainult õpetajana, vaid inimesena üldisemalt…

Täna, 16. veebruaril 2014. aastal, mil kolmanda veerandi lõpuni on alla 30 päeva ning õppeaasta lõpuni seega pisut üle ühe veerandi, olen veendunud, et ma olen kujunenud uueks ning – julgen öelda – paremaks Triin Toomesaareks. Ma olen senisest hoopis teisiti inspireerunud elust ja inimesist enda ümber, ma olen ellu armunud, ma olen elust läbi(tungi)valt teadlik, ma olen ellu… kasvanud.

Noored Kooli programm pole mitte ainult õpilaste, vaid ka osalejate endi elusid muutev.

Oh, tean, ma ei ole veel sihtpunktis päral, aga ma näen selgelt seda kauaoodatud vastaskallast. Viimased kilomeetrid on minna ning – hoolimata kurnatusest ja metsikust tahtmisest puhata – on vaja veidi veel vastu pidada. Selle omamoodi maratonujumise käigus olen ma korduvalt pidanud end jõustama, olen vajanud vaimset ja füüsilist tuge enda lähedastelt, olen neid aga oma sihikindla rühkimise käigus ka kõrvale lükanud ning üksindust otsinud, ammutades inspiratsiooni hoopis muusikast, teatrist, kirjandusest, isiklikest mõtetest või lihtsast teadmisest, et ma ei tohi alla anda ja ma pean leidma võimaluse jõuda lõpuni.

Ma jõuan lõpuni.

Suur aitäh kõigile, kes on sel teekonnal minu kõrval püsinud ning aidanud mul maailma parandada. Päriselt – kõik on võimalik! Eriti koos.

Endas kahtlejatele pisike inspiratsiooni-, motivatsiooni- ja vastupidamissüst siit.

Uuest aastast ja arenemisest

Eelmisel neljapäeval tähistati Viljandi Paalalinna Koolis Hiina uue aasta saabumist. Meie kool on eriline, sest meil õpetatakse hiina keelt ja seega on üle võetud ka mõned sealse kultuuri traditsiooni. Iga klass sai sel hommikul taeva poole lennutada oma paberlaterna, millele kirjutati õpilaste endi välja mõeldud soovid uueks aastaks. Eestlasena on muidugi päris kentsakas mõelda aastale tagasi jaanuari lõpus – alles ju uus aasta algas. Klassiaknast koos õpilastega laternate lendu vaadates mõtisklesin aga siiski ka mina sellele, mis viimase aasta jooksul mu elus toimunud on.

Arvan, et see oligi umbes aasta tagasi, kui ma esimest korda hakkasin tõsiselt mõtlema, et äkki võiks õpetamine olla minu tee. Tahtsin tegelikult oma ellu midagi sellist, mis paneks mind iga päev uude olukorda, tekitaks ennenägematuid kogemusi ja lõppeks muudaks veel midagi paremaks ka. Mõtlesin küll pingsalt, kuid ei suutnud tulla ühegi teise tegevuse peale, mis kõigile neile nõuetele vastaks. See aasta on teinud kõike seda ja rohkemgi veel!

Arenemine on üks imelik asi. Koolis üritame me kõik väga põhjalikult mõõta oma õpilaste arengut – paneme hindeid, leiutame erinevaid jälgimissüsteeme, viime läbi regulaarseid vestlusi õpilastega, kelle arengu pärast muret tunneme jne. Kuid kuidas mõõta iseenda arengut? Eks selleks ole ka erinevaid tehnikaid, kuid ikka kipub olema nii, et elad oma igapäevast elu ja ühel hetkel tagasi mõeldes avastad, et, hops, oled hoopis teine inimene kui aasta eest. Mõnikord tekib mul küll selline kehaväline tunne, kus ma pean endale meelde tuletama, et mu elu on tõesti reaalne – ma tõepoolest teen igapäevaselt seda, mida ma teen – töötan koolis, õpin ja õpetan. Ainult iseenda seest välja vaadates ja välisele keskendudes jääb vahel täitsa tähelepanuta, mida see kõik minu endaga on teinud.

Järjest enam olen hakanud mõtlema, et minu töö tulemuslikkuse määrab ennekõike see, kes ma ise klassi ees olen ning kuidas oma töösse ja õpilastesse suhtun. Intuitiivpedagoogikas öeldakse, et õpetaja põhiline ülesanne on harmoonia loomine klassiruumis, et seal saaks toimuda õppimine. Kui see on olemas, siis lapsed õpivad. Kuna teadupärast õpivad lapsed väga palju just eeskuju kaudu, siis on väga suur roll sellel, et õpetaja ise seal klassi ees rahulik, kindel ja terviklik oleks. Ma olen kindlal seisukohal, et looduslikult ei peaks inimene pimedas ja külmas Eestimaa talves liiga palju rabelema ja pingutama ning seetõttu püüan praegu oma energiaga eriti säästlikult toimetada. Kui esimesed paar kuud koolis kippusin ma endale ette heitma, et teen liiga vähe, peaksin kuidagi rohkem vaeva nägema, vägevamaid asju välja mõtlema ja ma teen midagi kogu aeg valesti või liiga vähe, siis nüüd olen enese piitsutamise lõpetanud. Minu puhul ei pea kuuldused 15–16-tunnistest tööpäevadest lihtsalt paika ja ma ei oska kuidagi nii kaua midagi teha. Võtan rahulikult, püüan olla järjest tervem ja parem inimene ning näen, et mu mõju õpilastele on siiani pigem positiivne. Suured muutused võtavad aega ja senikaua on vaja olla tähelepanelik, rakendada võimalikult vähe vägivaldset suhtlemist ja lihtsalt toetada õpilaste arengut.

Laenates mõtteid ka oma õpilaselt, tahan kõigile soovida rahulikku ja ilusat uut aasta, palju uusi sõpru ning õnne ja headust kõigile lähedastele ja kaugetele!

Foto: Marko Saarm / Sakala

Põnev elu

Käes on veebruar ja NK lõpp koos arvestuste ning eksamitega läheneb. Tööl on ka kiire. Ei saa eitada, et on väsitav, raske, koormav ja muud sellist.

Ometi on just sellel aastal juhtunud palju põnevat, nii et ma ei kahetse, et sellise teekonna olen ette võtnud.

Jaanuari alguses oli meil meeskonnakoolitus Narva-Jõesuus. Alguses tundus asupaik veidi ebamugav, aga koht ise oli mõnus ja parajalt luksuslik. Saime Birgotiga endale lisaks magamistoale, duširuumile ja tualetile ka privaatse elutoa. Toit oli maitsev ja teenindajad tähelepanelikud. Mõned käisid õhtul saunamõnusid nautimas. Kõige olulisem oli muidugi see, et meie koolitaja oli tasemel. Pärast oli kohe tunne, et nädalavahetus läks korralikult asja ette. Kui ära sõitsime, viis Raido meid ekskursioonile Sillamäele. See oli omaette üllatav ja vahva kogemus.

Jaanuari keskel käisime Haridus- ja Teadusministeeriumis. Muidu tundus see mingi kauge ja peaaegu et ebareaalne asutus. Aga tuleb välja, et ongi olemas! Inimesed on ka sees! Põnev ja mõnusalt vaheldusrikas koolituspäev oli, sest saime teise linna sõita ja küsida igasuguseid hingelähedasi küsimusi.

Mina ja Kadi viime oma koolis läbi õpilasvahetuse projekti koostöös ühe Hollandi kooliga. Jaanuari lõpus käisid hollandlased siin Eestis. Päris pingeline, kuid vaheldusrikas ja omal moel täitsa lõbus nädal oli. Kadi oli koostanud meile väga vahvad üritused, käisime näiteks Hollandi suursaadikul külas. Parim osa on aga alles ees. Aprillis läheme Kadi ja õpilastega Hollandisse. Seal näeme ja naudime seda, mis meie jaoks on organiseeritud ja korraldatud. Kahju on sellest vaid, et siis vist veel tulbid ei õitse.

Nüüd sel nädalal läheme Agnega (Kosk) Gustav Adolfi Gümnaasiumisse Hendrik Aguriga kohtuma. Jällegi tõotab tulla põnev nädal….. aa just sain kirja, et sel nädalal ei lähe, aga millalgi õige pea.

Mul on tunne, et mul ei olegi meeles kõik põnev, mis on olnud või tulemas. Igal juhul on elu hirmus huvitav.

Usust muutuste võimalikkusesse

Pole saladus, et üks Noored Kooli väärtustest on “Usk muutuste võimalusse”. See on põhjus ja ettekääne, miks me suuresti kõik teeme seda, mida teeme. See on põhjus, miks suur osa meist liitus programmiga, hakkas õpetajaks. Minu jaoks oli see kahtlemata põhjus number üks.

Sain umbes aasta eest aru, et see väärtus minust igal hetkel väga ei peegeldu. Ma ei saa öelda, et oleksin hetkekski usku kaotanud – teoorias. Aga mul oli väga raske. Sest väga suur hulk energiat läks uues ametis hakkamasaamisele ja ellujäämisele.

Olen terve käesoleva kooliaasta palju mõelnud sellest NK väärtusest ja kuidas seda nii üllatuslikult tõestas mulle üks klassikollektiiv, kellega töötan. Nendega töötamise algusest peale uskusin (vist) kahtlemata igaühte  neist individuaalselt. Aga ma ei uskunud kogu eelmise õppeaasta, et nad kollektiivina välja veavad – et nad suudavad hakata omavahel koostööd tegema ja minu koostöö nendega takistustega ealeski laabuma hakkaks. Mind ärritas, et 16-aastased käituvad nagu rahutud varateismelised ja mul kulus nii palju energiat, et saavutada neilt elementaarselt keskendumist tööle. Ja kogu käesoleva õppeaasta on nad olnud just klass, kellega minu koostöö kõige sujuvamalt laabub, keda ma armastan õpetada, kelle puhul teevad mind siiralt õnnelikuks nende avatus, omavaheline koostöö ja imeline intellektuaalne potentsiaal. Rääkimata sellest, et klassina on nad tõeline üksteist toetav meeskond!

Kuigi ma olen varasemalt alati arvanud “Usk muutuste võimalusse” on minu keskmine nimi, tõestas koostöö just selle klassiga, et võin tõepoolest libastuda. Ja seejärel tõestasid nad mulle, et ma ikkagi eksisin!

See on silmiavav kogemus. Muutused ON võimalikud! See on väga lahe tunne.