Mängu jõud – Game club’i koolitus Aleksei Raziniga

Juba harjumuspäraseks saanud Noored Kooli talvepäevad otsustati asendada lendude meeskonnatunnet tugevdavate koolitustega ja vilistlastega kohtumiseks luua uus formaat – teemaõhtud (midagi sarnast kandsid endas ka Ajutrusti kohtumised) ja kohvikuõhtud. Niisiis sõitis 6. lend 4-5. jaanuaril Piret Bristoliga Narva-Jõesuusse, et mõtestada oma rolli grupiliikmena ning 7. lend koos Aleksei Raziniga Söesauna tallu, et üheskoos lahti muukida mängu jõud. Sellest viimasest tuleb pikemalt juttu ka käesolevas postituses.

Põhimõtteliselt õppisime me, kuidas disainida õppetöös kasutatavaid mänge. Sisuliselt tuleb esmalt välja mõelda, mis teemal mängu sa vajad, seejärel sõnastada kogemused, mida osalejad mängu kaudu peavad saama. Vähem-oluline pole ka mõtiskleda teemal “mida ütleb osaleja, kui ta on saanud vajaliku kogemuse?”

Sisseelamine - projekti elluviimine. Kõige paremal pool istub Aleksei.

Tutvustan lühidalt nelja suurepärat mängu, mida meie 7. lennu osalejad koos Anita, Marguse ja minuga (Helene) välja mõtlesid. Lähemalt oskan rääkida esimesest mängust, sest olin selle grupi liige. Kõiki mängude taha jäävaid nippe ja saladusi ma ei avalda, selleks peate Game clubi koolitama kutsuma!

 Netis nutikas või nuta natike

Mängu mõte on kasvatada õpilase teadlikkust virtuaalses maailmas käitumiseks.

I Sissejuhatav mäng (welcome zone) on “Laik!” Laigist on 2 versiooni:

* Mänguruumi sisenedes saavad osalejad korralduse “laikida” elemente teiste inimeste juures (“laikimiseks” tuleb astuda inimese juurde, võtta kinni tema kampsuni varrukast või patsist – sellest, mis meeldib – ja öelda “laik!”)

* Rohkem ettevalmistust nõudev teisend: mänguruumi on kleebitud Facebooki postitused – pildid, säutsud jmt – ning kleepsude või markeriga saavad mängus osalejad (vaikides) anda oma hinnangu. Võimalik on “postitusi” “laikida” (= see meeldib mulle, see on naljakas/huvitav), “raporteerida” ( = see ei tohiks olla Facebookis! See on solvav, alandav või muul moel sobimatu) või eirata (= see on igav või mõttetu).

 II Verbaalne ice-breaker “YOLO!”

Grupi liikmed saavad endale paberi ja vildika. Märguande peale peavad nad leidma paarilise ja suhtlema temaga vabal teemal ainult emotikone ( 🙂 🙁  jne) ja lühendeid (lol) kasutades, pärast järgmist märguannet võivad nad suhelda tavalise kõne abil. See järel analüüsitakse kogemust ringis. Kuidas erineb “pärissuhtlus” lühenditega suhtlemisest?

Mängust saadavad kogemused on neljas kastis. Punasega on lisatud hinnangud, mida osalenud õpilased võiksid õnnestunud mängu järel esitada. Kogemused on tähistatud tähtedega, mille järgi parempoolselt jooniselt saab teada, milline mäng milliseid kogemusi pakub.

III füüsiline ja/või loov ice-breaker “Sõnumitooja”

Mängu läbiviija valmistab ette lipikud vestlusteemadega. Nt. “ma olen mures, sest mu kassil on igemepõletik” või “mulle meeldib metsavaikus.” Inimesed käivad läbisegi ruumis ringi, märguande peale, peavad nad toolidelt või laualt võtma lipiku vestlusteemaga (valdavalt igas voorus 1-2 teemat), lipikule on peale kirjutatud ka “A” või “B” – A-d peavad leidma paarilise, kelle lipikule on kirjutatud B ja vastupidi. Mängujuht annab juhised, kuidas oma sõnumit (“mulle meeldib metsavaikus”) edastada. Variandid: paarilised räägivad seljad vastamisi, paarilised kasutavad kõneks ainult žeste, paarilised peavad ette kujutama, et on teine teisel pool teed (vähemalt 5 sammu kaugusel) ja peavad üle tee hõikudes sõnumit edastama (A: sa meeldid mulle väga, B: ma tahaks sinult raha laenata). Erinevaid võimalusi sõnumi edastamiseks on lõputult…

IV Paaris ja/või grupimäng “Minu kohta räägitakse…”

Selle mängu mõte on anda õpilasele võimalus piiluda anonüümse kommentaatori mõtetesse. Mängu juht loeb ette uudise kollasest meediast (nt. mõni staar, ütleme Tuntud Laulja, keda on pildistatud imelikus poosis ja koledates riietes vmt), seejärel palub mängujuht kirjutada osalejatel kommentaar, mida nad postitaksid netiportaalis loo juurde. Seejärel ütleb mängujuht, et uudis rääkis tegelikult sinust endast – sina oledki see Tuntud Laulja. Seejärel pead käima ringi ja rääkima teistele mängijatele, et “minu kohta räägitakse…”   ja edastama sõnumi, mis sa enda kohta kirjutasid(nt. “minu kohta räägitakse, et ma ei oska üldse laulda ja kannan koledaid riideid”). Seejärel loeb mängujuht ette uue uudise kollasest meediast ja mängijatele antakse uuesti võimalus kommenteerida ning jagada seda, mida nende kohta räägitakse.

V Elumäng “Öökullimäng”

Mängu mõte on näidata, et iga interneti allikat ei saa võtta puhta kullana ja mõnikord võib tõde erineda esmapilgul tõe pähe esitatud informatsioonist 180 kraadi. Vanemate õpilastega saaks mängu kasutada ka nt. loodusteadustes selliste teemade puhul, kus leidub palju vandenõuteoreetikuid ja kodukootud teadjamehi (a’la vaktsineerimine), kes oma demagoogilise argumentatsiooni ja puudulike teadmistega väärarusaamu külvavad.

Mängu alguses saavad gruppidesse (3-5 inimest) jaotatud osalejad kommentaarid mingist sündmusest ja peavad selle info põhjal lavastama loo. Lood tuuakse ettekandele. Seejärel saavad samad rühma samade lugude kohta lisainfot – tasakaalustatumaid allikaid – ning lavastavad sama loo uuesti. Sellele järgneb analüüs kogu rühmaga (klassiga).

Mina hoolin

Mängu mõte on panna lapsi mõtlema, miks nad midagi teevad – rääkida hoolivusest ja vastutustundest.

Kuidas sünnib mäng?

Algklassidele mõeldud mäng, mis räägib vastutustundest.

 

Õpetaja? Pole kindel? Tule proovi!

Selle mängu mõte oli valmistada tulevasi Noored Kooli osalejaid ette kooliks ja kogu programmi kogemuseks. Sisseelamiseks ja enda motivatsiooni testimiseks lastakse mängijatel planeerida tunde, rääkida õpetajatest, kes neid enim mõjutanud on ja tunda, mis tunne on olla tähelepanu keskpunktis (nö kogukonna avaliku elu tegelane).  Selle mängu õppetund osalenutele oli kindlasti palju suurem kui siia päevikusse mahub kirjutada, jäägu see nende teada, kes olid kohal.

Väga kaval viis piirata inimeste lobisemise tungi – liiva kell, või antud juhul vee anumad, seavad avaringis selged piirid igale tutvustavale sõnavõtule! “Matrikulatsiooni”mängu avaringis rääkisid mängijad oma parimatest õpetajatest. 

Mängu ülesehitus: väljast sisse poole toimub mängijate häälestamine kõige pikema "elumängu" suunas. Sarnaselt olid üles ehitatud kõik mängud.

Kus on su juured?

Juurte mängu mõte, on anda noorele võimalus mõtestada ja väärtustada oma kodu- ja perelugu. Kõige meeldejäävam osa oli tõenäoliselt just pildilt paistev võrgustiku mäng. Esimene mängija kirjeldab ennast ja seletab, et kõik ülejäänud ringis seisvad mängijad, on tema sugulased. Ülejäänud osalejate ülesandeks jääb mõelda välja enda sugulussuhe esimese mängijaga… Kui ring saab täis hakkab lõngakera mööda võrgustikku samas suunas tagasi liikuma ning nüüd peab igaüks ütlema, miks ta on selles suguvõsas väärtuslik – mida ta anna juurde? Lõnga asemele saab lugu ja kogemus, mille mängijad omandavad on eelkõige see, et kõik suguvõsa liikmed, ükskõik kui kauged, on mingil moel meiega seotud ja olulised.

Seda mängu on kasutatud juba ka 6. lennu praktikaseminaris (õigemini ühte selle mängu teisendit). Mida muud see Noored Kooligi on kui üks suur võrgustik, mis mõnikord oma jagatud emotsioonide ja elamustega temperamentset itaalia perekonda meenutab...

Suur tänu Alekseile teadmiste ja elamuste eest ja 7. lennule, kes hoolimata peale suruvast III veerandist hoidis sädet silmis!

Helene

*NK õppimiskoht oli kindlasti see, et vahetult enne uue veerandi algust kahepäevase koolituse korraldamine tekitab ükskõik kui positiivsest eelhäälestusest osalejates stressi. Loodetavasti me demonstreerime edaspidi, et oleme õppiv organisatsioon ja paigutame vaimujõudu nõudvad koolitused parematele positsioonidele.

Ajutrusti III kohtumine: Austraalia!

16. jaanuaril sai jälle kokku osa NK vilistlaste ajutrustist, ettekande tegi Hanna-Liis, kes tutvustas Teach for Australia programmi eripärasid. Toon ära mõned mõtted ja soovitan soojalt vaadata nende tutvustusvideot, mis kirjeldab hariduslikku ebavõrdsust Austraalias.

* Austraalias on suhteliselt suur sotsiaalmajandusliku taustaga hariduslik ebavõrdsus (nt. 40% põliselanike järglastest ei omanda baas lugemis- ja kirjutamisoskusi).

* PISA arvestuses on Austraalia olnud kerges langustrendis.

* TfAustralia väitel seisneb nende tegevuse olulisus (mida nad ka siis osaliselt saavutanud on) õpetajaameti populaarsuse tõus, koolikontekstis hakkamasaavate liidrite koolitamine ja õpilaste õpitulemuste parandamine.

Erinevate liidrioskuste arendamine programmi vältel.

* Programmis on väga suur rõhk liidrioskuste arendamisel ning kuigi esimesel aastal läbitakse õpetaja kutseõpingud, toimub see tsükliõppena paar korda aastas (mitte nädalavahetustel). Liidriprogramm on üles ehitatud erineva tasandi juhtimisoskuste arendamisele: klassi juhtimine, oma enese elu juhtimine, juht koolisiseselt (projektid, management), karjäärivalikud (TfA pakub ka praktikakohti ning toetab vilistlasi nende valikutes, 2. aastal toetab osalejate arengut nö juhtimisguru, kes on osalejat huvitavast valdkonnast).  Osaleja toetajateks kahe aasta vältel, on mentor, ainedidaktik, koolitusjuht (tuutori sarnane roll), nö juhtimisguru (leadership coach) ja loomulikult lend (ka nemad väärtustavad kõrgelt kogukondlikku tunnet).

Austraalia programmis toimub pidevalt tugeva kogukonna loomine ja sotsiaalse kapitali suurendamine (õpe on suuresti gruppides, 2 aasta jooksul töötavad/õpivad osalejad erinevates gruppides umbes nii nagu meil on haridusjuhtimise aines). Osalejad on kaasatud ka organisatsiooni nõukogusse. Tegevuse toetamiseks toimib ühtlane virtuaalne õpikeskkond, kus on foorumid, õppematerjalid jm vajalik kõik ühes kohas.

Teach for Australia probleemipüstitus

 

Kuna mind-set’i vedur, India, on veel käsitlemata, siis lubas Kerli ühel heal päeval*** teha vabas vormis teemaõhtu mõnes India restoranis. Eks see saab olema oma kulu ja kirjadega üritus, aga puhtalt india toit mõjub mulle juba väga apetiitselt… Mõneks ajaks saab ajutrust nüüd igatahes puhkust!

Minu otsalõppematu tänu meie vingetele vilistlastele, kes oma vabast ajast uurisid, puurisid ja jagasid!

Kärt Toomel ja Liisa Mäemets – Teach First

Kristi Saare – Teach for America

Liis Prikk – Ensena por Mexico

Sandra Lillemaa – Teach for Bulgaria

Hanna-Liis Kaarlõp-Nani – Teach for Australia

Helene

 

*** ilmselt veebruari teisel täisnädalal

Ajutrusti II kohtumine – UK, USA ja Mehhiko!

Noored Kooli vilistlaste abivägi jätkas koolitusvaldkonna nõustamisega. Nagu korralikus rühmatöös ikka, jagasime rollid ja tegutsesime vastavalt neile. Teisipäeval (7.01) tegid oma väga põnevad ettekanded Liisa Mäemets (jätkas Teach Firsti teemadega), Kristi Saare (Teach for America) ja Liis Prikk (Ensenja por Mehhiko).

Teach Firsti kogemus.

* Kogu programmi ülesehitus on väga põhjalikult ja detailselt lahti kirjutatud guidebook’idesse. Meie mõistes abimehe ja Teejuhi segud. Põhjalikkuse aste on mõistetav tulenevalt sellest, et igas “lennus” on neil mitte 12 või 20 vaid üle tuhande inimese. Käsiraamatutes on nt. detailne koolituspäevade kirjeldus, ainete läbinise kriteeriumid, kahe aasta kodutööde nimekiri koos kuupäevadega, vastavalt ainevalikale ka didaktika tugi.

* Esimesel aastal, sarnaselt meile keskendutakse õpetaja kutse omandamisele. Erinevalt meist on mentorsuhe tugevam ja paremini reguleeritud. Eestis toimib see väga hästi nt. Viimsi koolis, kus vähemalt varem oli mentorile ja alustavale õpetajale ka tunniplaanis iganädalane konsultatsioon ette nähtud. Et see praktika leviks…

* Mentorite töö toetamiseks on kõigil 1. aasta õpetajatel päevik (meie mõistes kutseaasta mapp), kus on ära toodud ka teemad ja teemade järjestus, millega läbi esimese aasta koos mentoriga tööd teha. Kusjuures kõik ülesanded/teemad on kooskõlas kohaliku õpetaja kutsestandardiga.

* Pärast 1. kooliaastat on võimalik osalejatel astuda magistrisse (õpetaja, haridusjuhtimise või juhtimise). Oluline on just valikuvõimalus magistriprogrammi osas.

Teach for America õppetunnid.

* Taustast: legendaarselt madalad (silmatorkavalt allapoole OECD keskmisi) tulemused PISAs (eriti matemaatikas); standardiseeritud testide orjamise kultus (koolide rahastus sõltub testide tulemusest – ????); “No child left behind”; suur ebavõrdsus (nõrga sotsiaalmajandusliku taustaga õpilastel on statistiliselt palju väiksem tõenäosus saada hea haridus.

* Väga suur rõhk on sisseelamisel kogukonda (suvekool toimub piirkonnas, kus õpetama hakatakse); suurt tööd tehakse kontaktide loomisel nii perekondade kui kogukonnaga tervikuna. Fookusalad – nt. Detroit, Mississipi delta.

* Suvekooli ülesehitus laias laastus sarnane Eesti omale, rohkem jälgitakse seda, et õppetöö toimuks nii väikestes rühmades kui klassiga koos. Soovitus, mida meie võiksime ka rohkem teha – näidistunnid ainegruppides, üksteise tagasisidestamine ja tegelemine sooritushirmuga.

* ameeriklased on suured träkkijad (õpilaste akadeemiliste tulemuste kogujad ja jälgijad, väga suur rõhk numbrilistel tabelikestel – seotud “no child left behind” testikultusega ja sealsete ühiskondlike normide ja ootustega).

* Juba suvekoolis on suurem rõhk ka sotsiaalse ebavõrdsuse küsimusega tegelemisel (nt. rassism ja vaesus; kultuuriline mitmekesisus – kuidas sellega toime tulla ja mitte stereotüüpidesse laskuda (“tal ongi ju nii raske… miks ma peaks teda kiusama veel õppimisega” ei anna raske taustaga noorele paremat pagasit elluastumiseks – ometi vajab selline noor lisatuge. Kus on tasakaal?).

Ensena por Mexico  väljakutsed

* Mehhiko taustsüsteem on meist äärmuslikult erinev. Suur vaesus ja ääretult kõrge ebaturvalisus on tõenäoliselt vähemalt osaliselt suhteliselt vähefunktsionaalse haridussüsteemi tagajärjed: Mehhiko õpilaste teadmised ja oskused on keskmiselt 2 aastat maas OECD keskmiste õpilaste teadmistest; 75% lastes tekitab matemaatika ärevust; 100 õpilasest, kes alustavad kooliõpinguid, lõpetavad keskkooli 36 – kusjuures ainult 4 miljonit 26 miljonist keskkooliõpilasest omab õpingute keskel ligipääsu internetile.

* Suvekooli ülesehitus on väga sarnane USA mudelile, kuid lisaks muule hoitakse seal aus ka teatavat rahvusliku uhkuse momenti.

* El Big Picture. Peetakse tähtsaks seda, et osalejad seovad oma isikliku hariduskogemuse (oma loo) sellega, mida nad teevad koolis. Identiteedi tunnetamine ja jagamine on eelkõige aluseks eesmärkide ja visiooni seadmisel, aga ka kogukonnaga suhestumisel.

* Nagu ka USAs (ja minu isikliku kogemuse järgi UK-s) on lisaks muule oluline ka  “I can” ja “I want” suhtumise loomine. Eesti keeles võiksime ilutsevalt seda õpimotivatsiooni tekitamiseks nimetada, aga tegelikult – nö lihtlabasemalt öeldes – on see mõtteviis õpetaja peas, et tema õpilased on võimelised väga hästi õppima, väga hästi käituma ja oma unistuste järele haarama, mis peegeldub ka õpilaste silmis, sõnades ja tegudes.

* Esile tõstaks seatud eesmärki suvekoolile: “luua positiivne ja terve õpikeskkond, kus elab rõõm!” 🙂

Viimasel kohtumisel kuulame Hanna-Liisi ettekannet Austraalia programmist ning puuduva ajutrusti liikme leidmisel ka midagi Indiast. Viimane kohtumine on selgumisel. Määratult suur aitäh kõigile, kes seni on kaasa löönud – koolitusvaldkonda on imbunud nii mõnigi uus idee ja loodetavasti ei peatu see siin. Järgmine kohtumine toimub ilmselt jaanuari keskpaigas, annan sellest kindlasti osalejate listi kaudu ka märku. Olge aktiivsed osalema! (Kasvõi skype’i kaudu)