Parimad palad kontrolltöödest

Panen siia kirja mõned paremad palad selleaastastest kontrolltöödest ja tunnikontrollidest. Parandamine on üldiselt tüütu ja võtab aega, kuid omapärased vastused muudavad selle sageli väga lõbusaks.

Küsimus: Millised Uurali keelkonda kuuluvate keelte kõnelejad on suutnud luua oma riigi?
Vastus: Soome, Eesti ja Uraani.

Küsimus: Too mõni näide klassitsistlikust arhitektuuriteosest!
Vastus: Weizenbergi skulptuur “Linda”

Küsimus: Kes oli Sappho? Kirjelda ta loomingut!
Vastus: Sappho luuletused olid kahtlased.

Küsimus: Millal hakati Eestis koguma rahvaluulet?
Vastus: Rahvaluulet hakati koguma juba ammu.

Küsimus: Mis on rahvaluule?
Vastus: Rahvaluule on vabavärsiline riimuv jutt.

Küsimus: Mis teosega on tegu? (Pildil oli Delacroix’ “Vabadus viib rahva barrikaadidele”)
Vastus: “Parrikaadid viivad võidule”

On mu elus algus ühel uuel lool…

Septembrikuu alguses oli meie esimeseks ülesandeks teha lennukaaslastele ülevaade koolist, mille rõõmudele ja muredele me vähemalt järgmised kaks aastat enda elust pühendame. Kasutan siinkohal võimalust ja jagan enda esmakordses blogipostituses teiega seda luulevormis valminud tutvustust väikesest Vaida koolist (ja asulast), kus ma nüüdseks juba natuke üle 2,5 kuu töötanud olen.
***
On mu elus algus ühel uuel lool –
sel väiksel lool on nimeks Vaida kool.
Ta on peidetud soode ja metsade vahele,
käänulise Vana-Tartu maantee servale.

See on justkui väike kadunud maailm,
kuhu satun udusel ning varasel hommikul.
Hoolimata sellest, et asub kaugemal linnast –
on laste kilked ja rõõmgi veel jään´d sinna.

Need on sadakond vahvat õpilast,
Eesti mõistes täitsa tavalist koolilast,
kes alustanud seal oma eluteed
ja kel kõik alles ootamas on ees.

Leidub Vaidas inimesi nii vanu kui ka noori,
lapsed käivad kunstiringis, tantsimas ning kooris.
On kooli juures lasteaed, lähedal ka pood –
seal täidetud saab iga elaniku soov.

Kui möödund suvel Vaidasse esmakordselt sattusin,
kohe selle väiksusesse, looduslähedusse armusin.
Tundsin olen sattunud ma justkui minevikuradadele,
lapsepõlvemälestustes talletun´d varandusele.

Kahjuks pole miski siin elus puutumatu, täiuslik –
nii tabas mind peagi väike tõrvatilk,
kui taipasin, et seal väikeses Vaidas,
on omad probleemid, nagu igas Eesti paigas.

Siiski on seal midagi nii puhast, ehtsat ja siirast,
mida pole leidnud ma ühestki linnast.
Kas on see lootus või oskus teha rasket tööd,
loodus ja loomad või tähesäras mustad ööd?

Ma ei tea, mis see on, kuid ma olen üsna kindel –
need järgmised kaks aastat saavad olema seal vinged!

Merle, 7. lend.

Klassijuhataja – ühe-naise-valitsus?

Sel nädalal klassijuhatajakohustusi täites tabasin end mõttelt, et pean kõik see aeg žongleerima väga erinevate tegevustega. Klassi juhatamine nõuab palju aega, energiat ja oskusi. Ideaalne oleks, kui kõiki ülesandeid täidaksid erinevad inimesed – nii nagu valitsuseski on haldus- ja vastutusalad ära jaotatud -, ent täna on klassijuhataja nendes lugematutes rollides üksi.

Mõistagi olen oma rahva (õpilaste – toim.) peaminister ning iseenda juht ja koordinaator selles ühe-inimese-valitsuses. Olen ka haridus- ja teadusminister: jälgin, et mu rahval oleks võimalik koolis omandada võimalikult hea ja kvaliteetne haridus, lahendan haridustegelaste ja rahva vahel tekkinud probleeme ning võtan ette vajalikke samme, kui on näha, et miski takistab õppimist. Olen justiitsminister: korraldan klassi õigusloomet ning jälgin kokkulepitud reeglitest kinni pidamist, määran kokkulepitud tagajärgi. Täidan rahandusministri rolli, kogudes klassi- või reisiraha, jälgides laekumisi, langetades otsuseid, kas ja millal ja millises summas klassiraha üldse kasutada tohiks.

Olen majandus- ja kommunikatsiooniminister – püüan klassis luua tingimusi, et meie seltskond oleks ülejäänud koolis või üle Eestigi konkurentsivõimeline (võistlustel, konkurssidel jms) ja jätkusuutlik. Selleks on mul eraldi majanduspoliitika arengukava (klassijuhatamise töökava – toim.). Hoolitsen ka selle eest, et kommunikatsioonikanalid töötaksid laitmatult, olen logistikaekspert. Olen siseminister: hoolitsen selle eest, et riigis (klassis – toim.) oleks tagatud sisejulgeolek, et kaitstud oleks avalik kord ning rahvas teaks, kelle poole pöörduda, kui on „tulekahju“ või „liiklusõnnetus“. Olen regionaalminister, kes peaks jälgima, et kohalikest omavalitsustest (klassis tekkinud suurematest või väiksematest rühmadest – toim.) ei jääks keegi arengult liialt maha ning et KOV-id omavahel suhtleksid, teeksid koostööd.

Olen kaitseminister: pean jälgima, et mu rahvas tunneks end turvaliselt ka teiste rahvastega (klassidega – toim.) suheldes ning õpetama neid vajadusel (mõistagi rahumeelselt) seisma oma turvalisuse eest nendega lävides. Olen välisminister, kes suhtleb teiste rahvaste esindajatega ning – jällegi – võtab vajadusel rolli diplomaatilistel läbirääkimistel väiksemates või suuremates konflikti- või koostööolukordades.

Olen keskkonnaminister, kes õpetab lapsi ressursse jätkusuutlikult kasutama – nii füüsilist energiat kui õppevahendeid – , kes tegeleb müra- ja sodireostuste ennetamisega jne. Olen kultuuriminister: koordineerin kultuuriürituste korraldamist, utsitan rahvast lugema ja kunsti nautima, püüan meelitada neid teatrisse. Olen sotsiaalminister, kes mh tegeleb soolise võrdõiguslikkuse edendamisega oma rahva hulgas, jälgib õpilaste tervislikku seisundit, juhatab neid õigel ajal vaktsineerima, tegeleb töötervishoiu ja -turvalisusega klassiruumis.

Vaid põllumajandusministri tegevustele ei leidnud ma paralleele. Küll aga olen ma omamoodi rahvastikuminister, tegeledes klassijuhatamise käigus ka erirahvusest õpilaste omavahelise lõimimisega.

Õpetajale ministri palk?

Triin Toomesaar, 6. lend

Minu õpilased

II veerand on alanud. Aeg lendab. Kool oma väljakutsetega tõmbab endasse. Kuigi teine aasta koolis on hoopis midagi muud, on siiski vahel hetki, kus olen töödest üle kuhjatud ja mõtlen, et mille nimel edasi minna? Õnneks on nüüd sellele vastus olemas – minu õpilased! Kui hommikul klassi ukse avan ja naeratavad näod minuga koos meie klassiruumi sisse astuvad, viisakalt teretades ning küsides, mida me täna teeme või rääkides mulle oma eilsest päevast, on mul ainult puhas rõõm. Mulle meeldib, et saan nendega rääkida ja arutleda, sest see annab ka mulle energiat. Kõige lahedam on aga, et tunnen aina rohkematel hetkedel, et oleme meeskond, usaldame üksteist ja  õpime teineteiselt. Nad on mõistnud, et õppimine ja eksimine käivad käsikäes, tuleb julgelt tegutseda. Usun, et seepärast räägivad ka paljud eesti keeles aina paremini, avatumalt ja julgemalt.

Väikesed üllatused on osa pea igast päevast. Sel neljapäeval sain ka ühe üllatuse osaliseks. Ütlesin, et seekord ei tähista me koolis Halloweeni vaid teeme Mardi-ja Kadripäeva laada. Samas mainisin, et loomulikult, kui tahate võite ju ise kostüümid selga panna ja kõrvitsad kaasa võtta. Neljapäeval kui kooli läksin, ootaski mind üllatus – paljud õpilased olid end ära maskeerinud, mõned tõid isegi Halloweeni kõrvitsad kaasa. Vahetundidel käisid nad paaris naaberklassis hüüdmas „Komm või pomm“, et head paremat saada. Hea oli vaadata neid koos tegutsemas! Sellised julged algatused õpilaste poolt panevadki alati silmad särama.

Koolitus “Inimene ja õigus” õpetajatele

Kevadsuvel, kui avalikustati Eduko poolt rahastatavad õpetajate täiendkoolitused, asusin ennastki usinalt neile registreerima. Kujutlesin, et teisel õpetamisaastal jääb veidi lisaaega ja saab selle vältel tegeleda VEEL paremaks õpetajaks saamisega :). Õnneks said teisele minu poolt valitud kursusele kohad täis, muidu ilmselt seaksin oma kandidatuuri kõige rumalama inimese auhinnale, kes ei oska oma aega mõistlikult planeerida.

Muidugi pole kerge ka ühe täiendkursusega ühelepoole saada. Selgub, et kursus hõlmab endast tervet hunnikut kodutöid, milleks mulle õpetajatöö ja NK koolitusprogrammi kõrvalt ei jää sekunditki vaba aega. Seda ajakasutusmõistatust ma veel lahendanud pole, aga ega ta lahenduseta jää.

Kursus ise on valikkursuse “Inimene ja õigus” õpetajatele. Kuna eelmisel aastal nimetatud valikkursust korra juba õpetasin (selgub, et see on üsna tavaline ühiskonnaõpetuse õpetajate poolt õpetatav aine, kus praktiliselt materjale ega kehtivat õpikut pole), tundus, et märksa vastutustundlikum oleks end valdkonnas siiski täiendada.

Huvitav on ikka! Kindlasti tõstan oma (üsna olematut) ekspertiisi õigusteemadel ja naudin toredate Tartu Ülikooli lektorite loenguid. Aga huvitav on ka tõdeda, kuivõrd ülikooli õppejõude nägemus ainealaste teadmiste vajaliku detailsuse astmest gümnaasiumis erineb sellest, mis tasemel õpilased tegelikult sel astmel teadmisi vastu võtma on. Gümnaasiumi õiguse aine võiks ju ikkagi tekitada huvi, vaimustust ning arusaama kõige põhilisemast, mitte teha ära esimese aasta bakalaureusekursuste tööd ülikoolis. Aga see selleks. Kindlasti saan õigusteemadel targemaks, aga ma ei õpi õpilasi väga palju paremini õpetama. Aga nagu ütlevad minu õpilased – tähtis on lai silmaring. Ja selles mõttes on aeg ikkagi võidetud.