Kirjanduslik võimlemine

Õpilased olid täna natuke uimaste nägudega, väsimuse peletamiseks tegime tunni alguses väikese virgutuse… Tulemus on rahuldav, aga me harjutame veel ja järgmine kord valimine nii pika sõna, et pildil oleks korraga terve klass!

Eriti vahva on see, et ma olen oma õpilastega juba nii ühte nägu läinud, et kolleeg pidas mindki õpilaseks! 🙂

 

Laura-Liisa

6. lend

 

Minu tegemistest, pärast 14-kuust vaikust :)

Kui viimati siia päevikusse sissekande tegin, ei osanud arvata, et see jääb esimeseks ja viimaseks rohkem kui aastase perioodi vältel. Märksõnad, mis kirjeldaksid minu toonaseid tundeid, oli entusiasm ja pöörase väljakutse eufooria, rõõm ja ärevus uue keskkonna kompimisest.

See, et mul aasta vältel sekunditki vaba aega ei jäänud, et päevikuväärilist sissekannet postitada, oli minu jaoks ikkagi üllatus. Nüüd, teist aastat koolis õpetades, vaatlen arvutist eelmise tööaasta kaustu  – töölehtede, presentatsioonide, ‘disainitud’ grupitöömeetoditega, mõtlen ja imestan, kas tõesti olin mina see, kes sedavõrd palju jõudis? Seega pole ikkagi ime, et päevik jäi tahaplaanile. Seega täna – näpuotsaga mujeid esimesest kooliaastast ja teise algusest. Sest muljeid ja metafoore on mõistagi juba terve kogutud teoste jagu :).

Õpetajatöö on kahtlemata universum. Asju, millega end üheaegselt kurssi tuleb viia, on sõna otseses mõttes mustmiljon. Alustades sellest, kui palju sul on õpilasi ja erinevaid õpetatavaid klassikomplekte (mul eelmisel aastal vastaval 179 ja 9, sel aastal vastavalt 6 ja 189). Olen harjunud tegema asju aeglaselt, põhjalikult, süvitsi nokitsedes. Alguses oli mul päris raske harjuda, et iga 45 minuti tagant liitus minuga uus seltskond noori, kellega pidime alustama natuke nullist, tegelema täiesti uute teemadega ja just siis, kui hoog sees, tuli laiali minna, et  järgmist kohtumist oodata.  Esmalt oli mul raske mõista, kuidas õpialased end suudavad päev päevalt 45 minuti kaupa killustada. Samas meenub enda kooliajast, et see oligi ju normaalne. Teiseks oli iga õpetatav aine minu jaoks veel kuidagi eraldi universum. Sain aru, et mul on õpikud, millest paljusid ma eriti ei saanud kasutada, sest eesti keelt emakeelena kõnelevatele lastele kirjutatud ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpikud sobivad keeleliselt päris halvasti neile õpilastele, kes õpivad enda jaoks võõrkeeles. Siis tuli kokku viia  aine õppekavajärgne sisu, leida (teha tihti ise?) materjalid, proovida leida meetod, mis just seda teadmist kõige paremini kinnistab. Kõige raskem oli seejuures see, et võimalike kombinatsioone (kust leida meetod, kuidas ja kust valida materjal) oli nii palju, et tegelikult läks mul selles universumis uidates pidevalt meelest, millised valikud mul ülepeakaela on :). Üks hea oskus, mille kogu ‘uitamise’ juures omandasin, oli võime viia ellu kõige esimene variant, mis pähe tuli. Varem tundus see minu jaoks mõtlematu ja vähe läbi kaalutud strateegia. Reaalselt on tegu lihtsalt iseenda usaldamisega. Võtan vastutuse otsustada, et esimene idee on hea ja nii ta sageli ongi.

Tegelikult on õpetajal veel ülesandeid. Näiteks erinevate pädevuste kujundamine õpilastes, mis aitaksid neil elus edukalt hakkama saada. See on see, mis vähemalt paberil tänapäevast koolisüsteemi kõige rohkem 10-15- aasta tagusest eristab. Näiteks suhtluspädevus või õppimise oskus, loovus, ettevõtlikkus või koostöö. Peale selle tuleb targasti tegeleda erinevate ainete omavahelise seostamisega (sest muidu õpilane ei saa aru, et eri ained on maailmas oma vahel seotud, nuta või naera) ning kõneleda eri ainetundides erinevatel aktuaalsetel teemadel (olgu see keskkond või kodanikualgatus), et edendada õpilastes kaasaegseid väärtusi.

[Lisaks on veel palju teisi universumi nurki, mis minu kogemuses hõlmasid nii õpetajaks õppimist ehk teadmiste omandamist sellest, kuidas sünnib teadmine, võõrkeelse aineõpetuse eripärade (kobamisi) omandamist ja igapäevase koolidokumentatsiooni haldamist.]

Nüüd selleks, et kõike eelmainitut hästi teostada, peab igal õpetajal aasta alguseks olema valmis plaan igale klassile igaks aineks, kus on nagu hiiglaslikus Sudoku mõistatuses risti-põiki klappima seatud kõik see, mida, milliste vahendite või meetoditega, millise materjali põhjal sa õpetama hakkad ja millise vahendiga sa tulemust hindad, kaasa arvatud see, millist pädevust sa igas aines õpetad, mis teemat puudutad või millise teise ainega seoseid lood :). Mul on tunne, et oma põhjalikkuseks läheks mul iga sellise Sudoku mõistatuse “koostamiseks” vähemalt nädal, aga reaalselt on õpetajal selleks aega ette nähtud kooliaasta alguses mõni tund klassi/aine kohta. Nii nagu iga ainetunni ettevalmistamise jaoks ametlikult ca 20 minutit. Kas olete näinud kunagi unenägu, kus võimatu aja jooksul tuleb lahendada põhjalik ülesanne? Näiteks kahe sekundi jooksul arvutada välja pika, keerulise, viiekohaste arvudega tehte vastus. Või sama aja vältel osta poest hambapastat, leiba ja piima. Mina nimetan neid tuhkatriinuülesanneteks :). Sest muinasjutu ühes versioonis pidi ka Tuhkatriinu ballile pääsemiseks täitma suhteliselt võimatu ülesande. Seega põhiline esmamulje õpetajatööst – üks tuhaktriinuülesanne teise järel!

Kaasaegses pedagoogikas ei ole nimelt enam hea toon see kõige standardsem stampkujutlus õpetajast – loen õpilastele tunnikonspekti ette, nemad kirjutava selle üles (sõna sõnalt ei pea, aga enam-vähem) ning pärast küsin kontrolltöös neilt lahtises vormis täpselt sama. Kuigi seda senimaani sel viisil tihedalt korraldatakse. Sel viisil valmiks Sudokumõistatus tõesti päris kergelt! Ja omamoodi huvitav on ka see, et õpilased on tihti harjunud seda sama kulbiga tarkuse pähepanemist õpetajalt ootama. Õpetaja räägib, nemad kuulavad ja kirjutavad. See näitab, et õpetaja on tark ja teab palju asju! Selliste veendumuste ümberkujunemine ongi aasta vältel olnud minu suurim väljakutse – ja samas on see õpetajatöö kõige lahedam osa. Just nende erinevate pädevuste arendamine. Näiteks – kuidas suunata neid nägema, et üksteise kuulamine on veelgi olulisem, kui õpetaja kuulamine, sest just teineteise kuulamine on elus kõige alus? (Ilma kuulamiseta ei saa ju olla elementaarsematki koostööd.) Kuidas luua arusaamist, et klassiruumis on keskne roll austusel ja ka õpetaja saab suhtuda õpilasse austavalt? Kuidas mõjutada õpilasi nägema, et see, et nad oskavad internetist ise olulise ja kvaliteetse info üles leida ja eristada selle ebakvaliteetsest, ning selle seejärel klassikaaslastele väärikalt edastada, on tänapäeval kordades väärtuslikum oskus kui ‘huvitava’ fakti omandamine, mille õpetaja talle selle niinimetatud “kulbiga” pähe paneb? Kuidas aidata neid mõista, et grupitöö ei ole “mitte õppimine” ja puhkus, vaid sedasi omandatud teadmised võivad pareminigi meelde jääda, harjutades selle juures tööjaotust, vastutust, koostööd ja kompromissioskust? Kuidas aidata näha, et “õige vastus” pole õpikust maha kirjutatud lause, vaid õpilase enda mõte või arvamus? Kuidas õpetada neid ootama ja isegi nõudma, et nendel endal oleks tunnis aktiivne roll, mitte õpetajal, sest see on nende aeg – harjutada erinevaid oskusi ja saada paremaks, mitte õpetaja võimalus särada ja tsirkust teha? Ja lisaks – kuidas aidata neil mõtestada oma õppimist, valida selleks nende jaoks sobivaid strateegiaid ja osata seada konkreetseid eesmärke?

Aga paneb väga tugevalt mõtlema, kas pole, et kõik mainitud asjad ei ole kooli kontekstis iseenesestmõistetavad. Pigem ikkagi ootamatud ja harjumatud. Praegu saan öelda, et algus oligi väga raske, aga tänaseks naudin just nimelt neid tegevusi väga, sest nad on lihtsalt nii ilmselgelt mõttekad. Ja kui õpilased samuti järjest enam mõistavad, et sellel kõigel tõepoolest ongi mõte, ongi õpetajatöö tõeliselt tore! Tunnen end siiralt privilegeerituna, et saan teha igapäevast tööd huvitavate nutikate noorte isiksustega. Samas – keegi võiks sellele vaatamata ööpäeva tundide arvu õpetaja jaoks kahega korrutada. Kui on soov südamega ja põhjalikult tööd teha, ei mängi vähemaga eriti välja.

Tulevikuklass.com

Värskelt tuleviku klassiruumist kõnelenud konverentsilt tulles tahaksin vahendada paari ideed, mille leidsin Mart Laanpere (TLÜ informaatika instituudi haridustehnoloogia keskus) ettekandest.

* Uuendused toimivad, kui nad on süsteemsed (a’la ekool, mis võeti kasutusele terves koolis korraga, mitte ei oodatud kuni see kõigile meeldima hakkas).

* Vaja on eksperimenteerida ja toetada neid, kes eksperimenteerivad.

* IT-äri ja haridusspetsialistid peavad töötama dialoogis. “hariduslike” äppide tootmine ilmselt kedagi miljonäriks ei tee, küll aga võib pikas perspektiivis IT-sektorisse värsket verd tuua.

* BYOD – Bring your own device (või BYOT – bring your own technology). Võimalik tulevikusuund klassiruumis – igaüks toob oma tehnoloogia, eelduseks on see, et see on avatud platvorm, milles jooksevad kokkulepitud omadustega programmid.

* Nädala äpisoovitus – Socrative 

Tundub, et haridusteemalisi seminare ja konverentse leidub praegu nagu seeni pärast kosutavat sügisvihma. Muuhulgas näiteks

see: http://www.tlu.ee/et/konverentsikeskus/tulevasedkonverentsid/Konverents-21-sajandi-opetaja

ja see: http://www.etag.ee/teaduse-populariseerimine-2/konverents-anname-teadushuvile-voimaluse/

Veel mõtteid Mart Laanpere loengust leiate sellelt väikselt mõistekaardilt!

 

Tartus õpetati väärtust kasvatama

Tahtsin jagada üht toredat nädalalõppu, mis mul möödus seekord mitte Noored Kooli kaaslaste vaid oma kolleegide seltsis Peetri Koolist. Meid nimelt registreeriti väärtuskasvatuse koolitusele, mida viis läbi Tartu Ülikooli eetikakeskus.
Kuna see koolitus jätkub veel ka novembris, siis seekordsel koolitusel tutvustati meile esialgu vaid põgusalt mõningaid meetodeid, mis on välja töötatud, et koolis väärtuskasvatusele rohkem rõhku pöörata. Mulle jäi kõige sümpaatsem mulje teemablokist Lastega filosofeerimine. Meile rääkis ja mängis meiega filosofeerimise ringi ka läbi selle teemaga väga palju tegelenud Egle Säre. Tegemist paistis olevat esmapilgul tavalise vestlusringiga, aga mõned põhimõtted muutsid selle palju põnevamaks – küsimus, mille üle arutleti, pidi olema selline, millel õiget vastust polegi ning vestlusringi juht arutellu sekkuda ka eriti ei tohtinud. Igatahes läks meil koolitusel osalejatega suureks arutlemiseks.
Huvitavat lugemist saime kaasa ka väärtuskasvatuse teemaliste näidendite näol, mida kõigile osalejatele jagati. Mõtteainet sain kaasa aga hoopis rohkem.

Vaheaeg, oh vaheaeg, millal sina tuled!

Sellised mõtted valdasid, minu õpilasi juba viimased kaks nädalat. Eriti rahutud ja põnevil olid nad viimasel nädalal. Mis seal salata, ka minu enda peast käis päris tihti sama mõte läbi. Minul pigem küll selleks, et oleks pisut aega hinge tõmmata ja tagasi vaadata, mõtteid koguda ja mõtteid teostada. Kuidas meil üldse oli viimastel nädalatel aega selliseid mõtteid heietada ja me polnud keskendunud hinnete panemise ja saamise virr varri? Vastus on lihtne – meie koolis on trimestrite süsteem. Seega meie jaoks  lükkub see hinnete teema ühe kuu võrra edasi ja saame novembri teises pooles madistada.

Mida me septembris ja oktoobris ette võtsime? Septembri alguses me tutvusime üksteisega. Nemad minuga, ühe isehakanud keskkonnatehnoloogist loodusõpetuse ja matemaatika õpetajaga. Ja mina muidugi ka nendega. Nemad on Sillaotsa kooli 4.-6. klassi õpilased ja kokku on neid täpselt kuusteist. Peale tutvumist hakkasime ka koos õppima – eriti suureks õppimise kohaks on minu jaoks olnud liitklassidega tegelemine. Oskus ühes tunnis kahte erinevat teemat õpetada on arendamist väärt. Minu suur õnn on see, et õpilased on väga asjalikud ja oskavad üpris hästi oma vajaduste eest seista. Meil on nüüd koridoris ukse taga lauad, kus üks klass saab rahulikult iseseisvat tööd teha samal ajal kui teine klass uue teemaga tutvub. Õnneks on mul võrdluseks kõrvale panna ka vähemalt korra nädalas sellised ainetunnid, kus saan töötada ühe klassiga korraga ja see on ikkagi hoopis teine tera. Kaob ära see kits kahe kuhja vahel tunne, sest tihti vajavad õpilased (eriti matemaatikas) ka iseseisva töö tegemise ajal juhendamist, mida on üpris raske anda kui oled hõivatud teise klassiga.

Eredamad mälestused möödunud kuudest on ilmselt minu korraldatud Tõravere Observatooriumi külastus. Õpilased oli sellest täitsa vaimustuses ja küsisid kohapeal palju küsimusi. Tore oli ka see kui  4. Klassi ja 5. klassi lihtsustatud õppekava õpilastega päikesüsteemi plakateid tegime, kus planeedid said sirklite abil suhteliselt õigete suurustega üles joonestatud ja ligikaudu õigete kaugusvahemike tagant seinale üles riputatud. Kuuenda klassiga toimus meil kohalikest valimistest inspireeritud parima mullaorganismi valimisteks reklaamplakatite valmistamine! Kandidaatideks olid tillukesed mullaorganismid, mutid ja vihmaussid. Reklaamplakatid said vägevad ja plakatite tutvustused läksid päris tuliseks kuna igaüks oli veendunud oma organismi või organismide rühma paremuses.


Üheks parimaks ajaks on olnud vahetunnid, sest ikka ja jälle tuleb mõni õpilane minu laua juurde juttu ajama. Vahva on teada, kelle isa on koju tulemas, kes terve nädalavahetuse aeda pidi riisuma ja kes õhtul emaga koos vee kohata youtubest videoid vaatas. Enne vaheaja algust ei saanud ma mingi imega kuuenda klassi tüdrukuid oma klassiruumist välja, et nad hakkaksid koju minema ja mina saaksin koolitusele minna.


Kui vahel on raske, sest paratamatult on raske, kui igaks tööpäevaks peab ette valmistama vähemalt seitse erinevat tundi ja need kõik nelja koolitunni ajal läbi viima ja nädalavahetused on täis koolitusi.  Siis mõtlengi oma ülimõnusatele õpilastele, kes vahel ikka kiidavad ja maiustusi jagavad. Loodan sisimas järjest rohkem, et nad hakkavad ka oma õiguste ja soovide eest rohkem seisma ja saaksime selle niinimetatud sõltuvusfaasi selja taha jätta. Samuti üritan järjest enam ka sellest aru saada, et hea õpetaja on puhanud õpetaja  ja et esialgsed eesmärgid enda jaoks peaksid olema reaalsed ja jõukohased. Peaasi, et need suuremad kusagile maailmaruumi päriselt ära ei kaoks ja siht jääks silme ette püsima. Kuid nende mõtete rakendamine on minu jaoks veel umbes sama raske nagu minu kuuendikele harilike murdudega toimetamine ehk siis ikka üpris keeruline.

Koolijuhtimine Londoni moodi

Septembri lõpus  oli mul Noored Kooli vilistlasena võimalus osaleda koolijuhtimisele pühendatud seminaril Londonis. Osalejad Hispaaniast, Iisraelist, Bulgaariast ja Tšiilist sõitsid meie katusorganisatsiooni Teach for All kutsel Suurbritannia pealinna, et näha oma silmaga tõeliselt häid koolijuhte ja külastada nende koole ning arutleda seminarides selle üle, milliseid oskusi ja teadmisi on veel vaja lihvida, et lähitulevikus uue kooli rajamise plaan realiseeruks või et mõne aasta perspektiivis asuda mõne väljakutsetega silmitsi seisva kooli etteotsa.

Iga päev metrooga Londoni erinevates linnaosades paiknevate tõeliselt särava muutmise läbi teinud koolide vahet kihutamine oli muidugi tõeline logistiline trikk. Aga preemiaks selle ees avanes meile pilt mitmest edukast koolist, mis kõik olid sisemiselt väga erinevad. Näiteks, üks kool pidas keskseks õpilase arengu toetajaks distsipliini ning selgeid reegleid, teises koolis jälle pandi suurt rõhku õpilaste isikupära ja loovuse väljaarendamisele, kolmandas koolis oli õpilastele kõrged ootused ning usuti, et kõik on võimelised sihikindla tööga oma unistused saavutama.

Neid sisemiselt eriilmelisi õppeasutusi ühendasid siiski mõned lihtsad põhimõtted:

  • Ühe tõeliselt hea koolijuhi trump on selge visioon ehk unistada tuleb suurelt;
  • Selleks, et kool astuks ühte jalga, on vajalik, et kõik koolipere liikmed näeksid oma rolli selle unistuse elluviimisel;
  • Koolis toimivate protsesside lihvimisest veelgi olulisem on omavaheliste suhete hoidmine.

Edukate koolijuhtide puhul hakkas silma nõudlikkus nii enda kui oma meeskonna suhtes. Kuid lõpuks kujundab enda kui koolijuhi näo igaüks ise ehk küsimus sulle, milline koolijuht oleks mina?

Teach for All korraldas samal ajal Londonis veel seminare oma liikmesorganisatsioonide vilistlastele, kellest on tänaseks juba saanud koolijuhid ning sotsiaalse ettevõtlusega alustavatele innovaatoritele.

Osalejad Greenwich Free School külastuse järel

 

Mida uskuda või mitte uskuda?

Neljapäeva hommikul ma väga hästi ei uskunud, et sain tavapärasest 30 minutit kauem magada. Koolitöö asemel ootas mind, Triinu ja Kadit ees 2 päeva uusi mõtteid Pärnu juhtimiskonverentsil, mille teema sel aastal oli „Usu küsimus“. Paar tundi hiljem istusimegi me Noored Kooli tegevjuht Kristi Klaasmäe kindlameelse roolimise tulemusel Eesti tipp- ja täppjuhtidega kõrvuti Pärnu kontserdimajas. Esinejad rääkisid usuküsimusest küll peamiselt ettevõtluse, brändilojaalsuse ja organisatsioonijuhtimise nurga alt, ent ideid ja küsimusi tekkis mul nii õpetaja kui inimesena.

Esimene „usu küsimus“. Kust üldse tulevad inimese uskumused ja tõekspidamised? Tõnu Lehtsaar rääkis, et osa meie veendumustest tulenevad geneetilistest eelsoodumustest, osa neist aga areneb välja lapsepõlvekogemuste ja kasvatuse kaudu, osa uskumustest sünnib elu jooksul saadud teadmistest, kus mh mängib suurt rolli kool, ning osa uskumustest saab meile iseloomulikuks me enda isikliku kogemuse kaudu. Kui minu klassiruumis on üsna sagedasti kuulda fraase „Ma ei usu Eestisse ja ma ei jää siia“ või „Ma ei usu, et kooliharidust on tegelikult vaja“, siis millises etapis juurduvad noore inimese mõistusesse sellised uskumused? Õnneks ei ole uskumused terasest, vaid võimelised purunema või teisenema. Kas ja kuidas neid muuta?

Teine „usu küsimus“ kerkis pähe Simon Harropi ettekandest. Miks on mõnel brändil läbi aastakümnete tuhandeid lojaalseid kliente? Inimesi, kes usuvad brändi toodetesse, ideedesse, andestades brändile isegi suuremad eksimused. Need brändid on oma usaldusväärsust kuulutanud ja inimesteni viinud läbi kõigi viie meele: lõhnade, helide, puudutuste, maitsete ja visuaalsete võimaluste kaudu. Inimesed – nii noored kui vanad – on tänapäeva tarbimisühiskonnas harjunud, et nende tähelepanu pärast võideldakse üha värvilisemate ja paremini maitsvate/lõhnavate/kõlavate lisavidinatega. Kas see tähendab, et koolitund, kus õpetaja endale ja oma ainele samaväärset brändi ümber ei loo, ei saagi võimalust.

Kas ma peaksin õpetajana ka püüdma õpilasteni jõuda läbi 5 erineva meele? Tekitama klassiruumis alati ühesuguse meeldiva aroomi, mis käivitaks nende õppimisrefleksi? Mängima meeldivat õppimismuusikat, mis häälestaks nad eesti keele ja kirjanduse lainele? Pakkuma võimalusi Eesti koolides nõnda ebatavalisteks kallistusteks või kätlemisteks või hoopis eesti keele „puudutamiseks“? Tooma klassiruumi süüa, leiutama kirjandusele mingi meelitava maitse? Mõistagi pakkudes siia juurde lakkamatult visuaale. Siin omakorda hüppab pähe küsimus, kas õpilane on klassiruumis klient, keda õpetaja peab veenma või lausa ära ostma? Või on siin ka muid võimalusi?

Kolmas „usu küsimus“ Mindvalley asutajalt Vishen Lakhianilt. Mis motiveerib loomingulist ja tulemuslikku töötajat? Me tihti arvame – usume –, et selleks on piisavalt suur palk. Tegelikkuses tahab inimene aga hoopis turvalist töökeskkonda ning võimalust selle sees areneda, end õnnelikult tunda, kogeda erinevaid väljakutseid ja tähenduslikkust. Ometi ka koolis käib motiveerimine pigem hinnete kaudu ning õpilased isegi leiavad tihti, et kehtib võrdlus kehvad hinded, väike palk, head hinded, suur palk. Ometi nii nagu töötajale on oluline, et neid kiidetakse, neile tuletatakse meelde, et nad on targad ja võimekad, nii vajavad seda ka õpilased. Nii nagu töötajatele meeldivad väljasõidud, sõpradega suhtlemine, see, et nende häid ideid tasustatakse, nii meeldib see ka õpilastele. Nii nagu töötajatele meeldib kaunis töökeskkond ja võimalus enda algatusteks, nii meeldib see ka õpilastele. Samas tunnen, et õpetajal on ajaliselt ja füüsiliselt raske tegeleda millegi muuga kui hindamisega, sest riik ja vanemadki nõuavad hindeid. Riik mõõdab õpilasi hinnete põhjal, vanemad tahavad teada, milline on nende lapse võimekus riiklike normide põhjal, õpilanegi aeg-ajalt küsib, kas töö on hindele ning loobub sooritusest, kui selgub, et hinnet tööle ei järgne.

Viimane „usu küsimus“ on aga kõige raskem küsimus just mulle endale. Jeff Evans palus juhtidel mõelda, kelle jaoks nad juhivad: kas iseenda tulemuste nimel või selleks, et meeskond jõuaks koos ühise eesmärgini. Mis te arvate, kumba juhti peavad alluvad paremaks, kumba väärtustavad ja usaldavad alluvad rohkem? Sellest tulenevalt ka küsimus minule – kelle jaoks mina õpetan? Kas iseenda jaoks, iseenda eesmärkide nimel? Või selle jaoks, et õpilased jõuaksid koos minuga tippu? Kui ma õpetan oma õpilaste jaoks, siis kas õpilased teavad ja kogevad seda minu tundides? Kas nad usuvad minu pingutusi? Mida peegeldavad minu teod, sõnad ja sammud klassiruumis? Kõige raskem usu küsimus, millele jään täna vastuse võlgu.

Uus nädal koolis algab neid usuküsimusi lahti lammutades. Mida usud sina?

***

Triin Toomesaar, 6. lend

Projekt nr 2

Eelmisel nädalal käis lisaks Noored Kooli tuutorile minu inglise keele tundi vaatlemas ka Stanley – kolleeg Teach For Australia´st. Meil oli parajasti 6. tund 3. klassiga. Arvate, et see oli juba ette nurjumisele loodud? Väikesed lapsed on päev otsa rasket õppimise tööd teinud ja nüüd on vaja see üks tund veel kuidagi vastu pidada. Minu esimese aasta kogemus näitas, et nii väikestega nii päeva lõpus keeletundi teha on paras pähkel. Sel aastal aga on asjad veidi teisiti. Mina olen kogenum ja vahest on ka iga uus klass omamoodi treenitum. Igatahes on sel aastal need 6. tunnid märksa sujuvamalt kulgenud. Väsinud nad muidugi on. Mina olen ka. Aga kaasa töötamist on siiski täpselt paras hulk. Stanley kommentaarid tunni lõpus kinnitasid minu selleaastaseid tähelepanekuid.

Ta oli üllatunud, kui korralikult ja innukalt kolmandikud kaasa töötavad, kirjutavad ning ise vastata tahavad. Stanley väitel ei suuda sama vanad austraalia lapsed küll nii vagusi paigal istuda ja kirjutada. Neil ei ole selleks isegi laudu ja nad ei peagi seda suutma. Lisaks oli ta vaimustunud sellest, kuidas õpilased olid vaimustunud oma uuest kodutööst. Igal veerandil lasen ma õpilastel mõne suure iseseisva kodutöö teha. Nimetan neid uhkelt projektideks. Kõnealuse tunni lõpus andsin ma õpilastele järjekordse suure kodutöö ehk Projekti nr 2, mille tegemiseks neil oli aega täpselt 1 nädal. Projekti nimeks sai „My friend“ ja õpilased pidid valmistama postri oma sõbrast ja sellele postrile kirjutama vastused minu antud küsimustele. Paar õpilast küsisid, kas nad võivad teha kaks projekti?

Stanley väitis, et kui tema kirjutab tahvlile sõna „Project“, siis õpilased ütlevad juba tüdinult „Not another project!“ Järelikult saavad tema õpilased taolisi iseseisvaid töid piisavalt ja igas aines. Tõenäoliselt ei ole meie koolides sellised võtted veel nii laialt levinud. Ma ei ütle, et üks on halb ja teine hea. Ma arvan, et asjad peaksid olema tasakaalus. Võrdlus teiste koolidega ja tagasiside erinevatelt osapooltelt annab vägagi kasulikku infot ja edasist mõtlemisainet. Minule isiklikult oli kõnealuse vaatluse abil kasulik näha minu mitte-just-kõige-vaiksemalt-keskenduvaid õpilasi hoopis väga innukate ja motiveeritud õppijatena. Mulle annab mõtlemisainet asjaolu, et ma ei ole kindel kuivõrd meie õppekavas olevad väärtused ja pädevused on kirjas ilu pärast ning kuivõrd selle pärast, et meie ühiskond (ka kool) kajastabki neid väärtusi. Sellest saaks aga juba hoopis uue kirjatüki meisterdada.

Kokkuvõtteks kirjutasin oma eelmise nädala tunnist ja vaatlejatest seetõttu, et mulle tundub, et tähtsate kasvatajate ja hindajatena hindame me ka ennast pidevalt. See viimane tuleneb muidugi ka Noored Kooli nõuetest. Aga me hindame end enamasti ikka puudujääkide järgi. Ja oma õpilaste nn puudujääkide järgi. Otsime ja leiame, mis vajab parandamist ning siis muudkui parandame. Ja kuna parandamine võib kesta lõputult, on rõõm raske saabuma. Ehk peaks rohkem märkama asjade head olemust. Sellest innustuma ja laskma siis vajadusel hoopis rõõmul asju parandada.

4. klassi “My Idol” ja 3. klassi “My friend” minu klassi seinal
Birgot, 4/6. lend

Vägev värk

Jälle hakkab üks veerand lõppema ja ma ei saa siiani aru, kuhu see aeg kaob. Mul oli selleks veerandiks veel päris palju plaane, mis tuleb nüüd järgmisse veerandisse lükata. Aga järgmisel nädalal lähen oma õpilastega Tädu loodusõpperajale matkama. Lapsed on juba hästi elevil ja kogu aeg räägivad sellest. Kindlasti tuleb vägev ekskursioon.

Võrreldes esimese aastaga on ikka väga palju muutunud. Muutunud olen mina ja muutunud on õpilased. Mina olen rahulikum ja oskan ettejuhtuvaid probleeme paremini lahendada. Samuti on rahulikumad ka õpilased. Aga kõige suurem muutus on ikkagi see, et nad räägivad kogu aeg eesti keeles. See on täiesti uskumatu. Ma mäletan, kuidas ma alguses kartsin, et mis siis, kui nad ei hakka ikkagi eesti keeles rääkima, mis siis, kui ma ei oska neid õigeid meetodeid ja asju. Kuid praegu räägivad nad isegi vahetunnis juba omavahel eesti keeles.

Muidugi peab algklasside õpetaja ka arvestama sellega, et palju saab magusat süüa. Lapsed toovad mulle peaaegu igal päeval komme, šokolaadi, saiakesi. Nad on mul ikka nii kihvtid!

Liis, 6. lend

Esimene kuu õpetajana ongi möödas!

Esimene kuu õpetajana ongi möödas – uskumatu! Ja ma olen veel täiesti elus ! Palju väsinum, kuid ka enesekindlam ja rahulikum kui 1. septembril. Ja muidugi olen ma selle lühikese ajaga õppinud-kogenud ülimalt palju. Täna tunnen ennast klassi ees juba nagu päris õpetaja !
Niisiis 1. septembril sai minust 1. klassi klassijuhataja keelekümblusklassile – see tähendab, et hakkasin õpetama muukeelseid lapsi puhtas eesti keeles – väljakutse missugune! Mind vaatab klassis 16 rõõmsat ja väga elavat silmapaari. Minu rõõmuks on need silmapaarid väga uudishimulikud ja neile meeldib uusi asju avastada. Samas on need armsad lapsukesed ka väga elavad ja see ei ole tule tunnikorrale vähemalt esialgu kasuks. Kooliga harjumine võtab aega nii õpilastel kui ka mul endal – lapsed peavad aru saama, et nad käivad nüüd koolis (mitte enam lasteaias) ja nad peavad aru saama ka minust, kes ma räägin nendega võõras keeles (kasutades muidugi pidevalt abimaterjali piltide, kehakeele ja kõige muu näol). Mina pean samuti aru saama, mida ma seal klassi ees teen ja miks. Nii et segadust on esialgu palju. Olgem ausad – vahel võtab ikka ahastama küll, kui sa oled ette valmistanud igati vahva ja lõbusa tunni, aga lapsed ei saa su headest kavatsustest sugugi aru või eelistavad vahvale mängule hoopis teineteist tirida, lükata, taga ajada või millegagi loopida.. Samas võivad nad mõnes tunnis andunult matemaatika tööraamatut täita või mõne meisterduse kallal nokitseda nagu ühed korralikud koolilapsed kunagi. Ja juba järgmine tund võib olla kõik uuesti peapeal. Et siis igav ei hakka kunagi ..
Uskumatu on aga see, et juba selle kuu ajaga on märgata laste keelelist arengut – üks tütarlaps, kes kuu tagasi ei rääkinud praktiliselt eesti keelt, pöördub minu pool täna ainult eesti keeles ja saab ka hämmastavalt hästi aru. Teiste areng pole küll nii ülikiire, kuid üldiselt saab kogu klass minust siiski mingil hämmastaval kombel aru – no vähemalt siis, kui nad tahavad aru saada.. Olin kuulnud, et keelekümbluses on areng kiire, aga seda ise näha.. 