Õpetajal pole kunagi igav

Minu teine aasta õpetajana on kestnud tervelt kolm ja pool nädalat. Võin julgelt öelda, et juba peaaegu vana kalana kooli minna on mõneti palju ägedam: kolleegid ja paljud õpilased on tuttavad, klassiruum kodune, kooliteegi armsaks saanud ja rongis loksumine on üks tore paus töises päevas.

Kuna aastajagu kogemust on selja taga, siis tunnen end palju enesekindlamalt ja kõik justkui sujub paremini. Juba eelmisel aastal olin enamasti koguaeg rõõmsas tujus ja mingeid suuri musti masendusi mul ei esinenud. Nüüd tunnen end mõnel paremal päeval nagu superstaar – kui õpetaja õpilastele meeldib, siis nad suudavad nii palju head energiat tagasi anda, et vahel läheb meelest ära, kui palju peab tegelikult tööd tegema. Kodus parandamata tööde kuhja vaadates tuleb see muidugi jälle meelde. 😀

Üks põhjustest, miks koolis töötamine on vahva, on see, et seal ei hakka kunagi igav. Mul on 159 õpilast ja loomulikult on igaüks neist eraldi isiksus, kes toob klassiruumi midagi erilist. Seetõttu on tekkinud minu õpetamisaja jooksul päris palju naljakaid olukordi, millest kurikuulsamaid teab vist küll terve kool.

Üks neist lugudest on sellest, kuidas ma endale hüüdnimeks Pupsi sain. Mul oli nimelt 11. klassiga kunstiajalootund, kus rääkisime popkunstist. Selleks, et õpilastele selgitada, mis on siiditrükk, olin plaaninud neile näidata Facebooki pildialbumist oma selles tehnikas teostatud töid. Olin eelnevalt kenasti vaadanud, et ükski vestlus lahti poleks, kuid ei väljunud chat’ist. Sel hetkel, kui avasin suurelt ja seinale projekteeritult oma Facebooki veebilehe, hüppas lahti vestlusaken minu elukaaslaselt, kus oli kirjas lihtne ja lühike sõnum „Pupsi“. Mina läksin näost tumepunaseks, kõrvalestad muutusid tulikuumaks ja terve klass möirgas naerda. Ise naersin tegelikult ka. Tänase päevani kutsuvad õpilased mind aeg-ajalt õpetaja Pupsiks. Seejuures on selge muidugi see, et jutud levivad ning sellise hellitava nimega kutsuvad mind ka nende klasside õpilased, kes tolles tunnis kunagi ei viibinud.

Naljakaid juhtumisi on veel ja kõigest siia kirjutada ei jõuagi. Sel aastal näiteks küsis üks 8. klassi noormees minult, et kas ma kukkusin väiksena kuskilt kõrgelt alla. Ma vastasin eitavalt ja tahtsin teada, millest selline küsimus. Poiss ja tema pinginaaber ei tahtnud üldse öelda, milles asi, sest naised lähevad ju igasuguste imelike asjade pärast hulluks. Lõpuks nad siiski tunnistasid, et nende arvates olevat ma liiga lühike. Mina selle peale teatasin naiivselt, et olen tüdruku kohta ju enam-vähem keskmine. Noormees seepeale: „No tüdruku kohta küll, aga…“

Mida olen oma õpilastelt kuulnud?

Lõppemas on minu teine koolinädal õpetajana, olen kohtunud 139 õpilasega, andnud juba 34 tundi… ja jäänud haigeks.

Kaheksa päevaga on mu tundeskaala kaldunud ühest äärmusest teise. Olen olnud väsinud, vahel pettunud. Sellest hoolimata saan igast tunnist võtta kaasa just need hetked, teod ja näod, mille ja kelle pärast ma õpetaja olengi. Ja see annab jõudu ja tahet jõuda kõigini.

Mida olen oma õpilastelt kahe nädala jooksul kuulnud?

„Et te meile tähelepanu pööraksite.”
Peale eesti keele ja kirjanduse õpetamise juhatan ka kaheksandat klassi! Esimesel päeval küsisin oma õpilastelt muffinite nosimise kõrvalt, mida nad ootavad minult kui klassijuhatajalt. Selgus, et lisaks soovidele, nagu „Veel muffineid!” ja „Lõbusaid tunde!”, ootavad nad minult nende ideedega arvestamist ja tähelepanu. Kõlab lihtsalt, kuid tunnen, et olen veel kaugel, sest esimeste nädalate saginas on ka näiteks söömine ja magamine ununenud.

„Me ei teinudki väga midagi.”
See on mu üks suurim väljakutse ja vastus küsimusele, mida mu seitsmendikud, kaheksandikud ja üheksandikud tegid eelmisel aastal eesti keele ja kirjanduse tundides. Seda on tunda nii klasside õppimismeeleolus kui ka kirjalikus keeles.

„Päriselt vä?”
Päriselt ka panevad õpilased oma telefonid tunni alguses klassi ees olevasse riiulisse. Iga päevaga muutub see toiming ladusamaks, kuigi pettumusohkeid on siiski kuulda. Aga miks? Nägin juba esimesel päeval, kuidas paljudele on telefon kui käe külge kleepunud. Arutasime siis millises klassis on hea õppida ja jõudsime arusaamani, et telefonil pole selles kohta, kuna segab enda ja teiste õppimist.

„Tõsta käsi!”, „Olge siis vaikselt!” „Austamine algab iseendast!”
On rõõm kuulda ja näha, kuidas õpilased hakkavad tasapisi klassi kokkuleppeid omaks võtma ja kutsuvad juba ise klassi korrale. Kuigi tähendusrikkalt vaikides seismine ja demonstratiivne kella vaatamine tuleb mul iga päevaga üha paremini välja.

„Eesti kool ei ole huvitav. Enamik õpetajaid, ei huvita see, kas nende tunnid on põnevad või ei ole.”
Tegelesime üheksandikega Jaak Aaviksoo 23. septembri Õpetajate Lehe artikliga „Kas Eesti kool on huvitav?”. Oli kurb lugeda, et mitme üheksandiku arvates ei tee õpetajad oma tööd südamega, tunnid on igavad ja välismaal [Ameerikas] on kindlasti parem. Usun aga, et jõuan oma tundide ja südamega ka nende õpilasteni ning muudan nende kooli huvitavamaks.

Ootusärevuses
Ootusärevuses

Veidi teistsugune esimene koolipäev
Veidi teistsugune esimene koolipäev.

Koolirõõm

Nüüd juba kolmandat aastat klassi ette astudes on mõned asjad palju lihtsamad – tunnen juba õpilasi, tean mida oodata ning tundide planeerimine on lihtsam. Samas on mõned asjad, mis ei lähe lihtsamaks – näiteks see, et esimese paari nädalaga on vaja kuidagi selgeks õppida umbes 200 õpilase nimed. Olen muidugi katsetanud igasuguseid nippe ja ükskord saavad need nimed ka selgeks, aga mõtlesin et panen kirja 5 põhilist probleemi nimede õppimisega, mis mulle nüüd juba 3. aastat järjest väljakutseid tekitavad.

  1. Populaarsetes nimedes on toimunud muutused – ehk mida nooremad õpilased, siis seda rohkem on nimedes C ja Y tähte, muud ebatavalist kirjaviisi ning keskmine eesnimede arv liigub 1,0 pealt pigem 1,2 peale näiteks. Samuti on näiteks nimele Kristi võimalik lisada tähed C, H ja kaks Y tähte.
  2. Samas vanuses õpilaste puhul on populaarsed ka sarnased nimed. Nii näiteks on klasse kuhu satuvad kokku näiteks Karl, Martin-Karl, Karl-Martin, Carl ja Marten. Eriti keeruline on see variant, kui nad omavahel sõbrad on ja kõrvuti istuvad.
  3. Kuna põhikooli keskpaigas on sarnased trendid, siis on alati mõnes klassis punt tüdrukuid, kellel on kõikidel sama tooni juuksevärv, kes liiguvad üheskoos ja istuvad samas klassi otsas ning keda hakkad eristama alles siis kui neid ükshaaval näed.
  4. Mõned õpilased gümnaasiumiosas käivad koolis justkui vahetustega. Klassiruumis on pidevalt 20 õpilast, nimekirjas on neid aga 30 ning kuskil  1. veerandi lõpus avastad, et klassi tagaotsas istub keegi, keda sa pole kordagi näinud ja tundub piinlik nii hilja nime küsida.
  5. Õed-vennad ja kaksikud tekitavad omamoodi probleemi – nad näevad tihti väga sarnased välja kuid olen aru saanud, et mitte mingi hinna eest ei tohi neid omavahel sassi ajada. Kiidan eriti kaksikuid, kes teevad õpetajale elu kergeks erineva stiili või soenguga.

Kõik probleemid on aga ületatavad ning juba oktoobrikuus on enamik õpilasi aga väga tuttavad ja lisaks nimele ja näole viid juba kokku ka nende viimase kontrolltöö hinde, teadmistetaseme grammatikas ja käekirja. Head nimede õppimise hooaega kõigile!

 

Kristi, 5. lend

Olen õnnelik, et olen õpetaja!

Ma arvan, et ma olen jälle natukene armunud..armunud oma töösse. Kõlab veidi imalalt ja totakalt, aga nii see on – isegi kui on olnud väga raske päev, mida on juba esimese nädala jooksul ette tulnud – siis nädala lõpuks on mul ikkagi selline veidi pilves hõljumise tunne ja ma olen megauhke ja megaõnnelik.

Sel nädalal sain aru, kui oluline on ikkagi pühendada aega õpilastega suhete loomisele ja, kui oluline on see, et tundides toimub midagi põnevat ja teistsugust. 2. ja 3. septembril valgusid mu klassiuksest järjest sisse rõõmsate nägudega noored, kelle esimesteks küsimusteks olid kohe, et “Õpetaja, kas me sel aastal ka ikka lauluharjutusi teeme ja kas me sel aastal ka ikka stepping game´i teeme ja mis me üldse sel aastal teeme?” Nende nägudest oli näha siiras rõõm taaskohtumisest, kuigi minu poolne rõõm oli ilmselt suurem – seda kõige paremas tähenduses. Jah, päriselt õpilasteni jõudmine võtab aega, igasuguste ülesannete ja meetodite välja mõtlemine võtab ka aega, aga see tasub kuhjaga ära. Kui õpilased näevad, et sa nende nimel tõesti veri ninast välja vaeva näed, püüavad nad ise ka rohkem. Nii, et jätkan sel aastal kindlasti nende lemmikbändide lugudest kuulamisharjutuste tegemist, lemmiksportlaste ja hobide kohta grammatika-või lugemisharjutuste tegemist, me teeme sammumismängu, mis on seitsmendike-kaheksandike seas ülipopulaarne ja õpetaja jaoks väga lihtne – tuleb ainult paluda kahel õpilasel välja mõelda 20 küsimust ja tunni ajal minna õpilastega klassist välja ja küsimusi küsida. Sel nädalal luges mul üks klass Adolf Hitleri ja Johnny Deppy salahobidest – lugemine ei lähe üldiselt klassidele eriti hästi peale, aga seekord oli klassis haudvaikus ja ainult kohati kostusid: “Mismõttes?!!Ei ole?!!” Mina istusin ja nautisin.

Sellest aastast olen ka klassijuhataja gümnaasiumi esimesele klassile. Esimene nädal on olnud paras emotsioonide virvarr. Algas kõik meeletult rõõmsalt, kui 1. septembril sain sületäie lilli, kuid nädal on olnud tõusude-mõõnadega, kuna koolis on praegu meeletult segadust ja ma pean väga tihti ütlema oma õpilastele, et ma ei tea ja ei oska vastata, mis tekitab minus endas veidi ebameeldiva tunde, aga lohutan ennast sellega, et ma tõesti olen klassijuhataja olnud nädala ja teen alati kõik selleks, et vastused saada ja leida. Igatahes, minu klassi lapsed on maailma kõige kihvtimad gümnaasiumi esimese klassi õpilased ja ma tunnen, et see aasta õpetajana tuleb kordades väljakutsuvam, väsitavam ja meeliülendavam kui eelmine. Olen õnnelik, et olen õpetaja!

Kõik on uus septembrikuus? Peaaegu.

Mõistagi on õppeaasta alguses väga palju uut, aga seda üllatavam on minule olnud see pisuke vana. Olen saanud möödunud päevade jooksul korduvalt imestada selle üle, et käesoleval aastal kandsin kooliaasta avaaktusel sama kleiti, mida veidi rohkem kui 10 aastat varem, 2003. aasta kevadel enda põhikooli lõpuaktusel. Ma ei osanud Kehra Keskkooli trepil lillekuhjaga poseerides aimatagi, et mu tee viib mind aastaid hiljem täpselt sama kleidiga kooli tagasi – seekord hoopis teises rollis.

Triin Toomesaar ja Kadri Kandima Jüri Gümnaasiumis

Olen sellest septembrist ka klassijuhataja. See tähendab hunnikutes rohkem vastutust ja tundide kaupa rohkem tööd, aga ma tahtsin järele proovida, mis tunne on. Väga hea tunne on. Lisaks lillemäele, mida esmaspäeval läbi paduvihma kastiga koju tarisin, on mu õpilased rõõmsad ja rõõsad, säravate silmade ja oma pisikeste krutskitega. Kui näiteks ainetunnis pole kuulamine ja kaasa mõtlemine olnud mingi probleem, siis klassijuhatajatund ei tundu õpilastele vist päris tund ja 45 minutit, mida lootsin üsna lihtsasti läbi teha – plaan oli ju olemas –, ei läinud sugugi nii, nagu olin soovinud.

Jah, unetunde napib juba esimesel nädalal, aga ma olen – hoolimata üleriiklikust aastatepikkusest kehvast töökorraldusest – oma uute väljakutsetega endiselt meeletult rahul. Lubasin kunagi oma uut kooliaastat alustada Survivori looga “Eye of the Tiger”. Siin see on – ja refräänis võib tiigri asemel hoopis sõna teacher kasutada.

Jälle koolis

Täna algas jälle kool. Ma olen seekord isegi rohkem elevil kui eelmisel aastal. Ehk seetõttu, et nüüd juba tean, mida oodata ning kes on need lapsed, keda õpetan. Mu klassi tuleb kaks uut õpilast ka ning täna juba tegime tutvumismänge.

 

Aktus oli vägev. Minu klassist läks kohe esimesena lavale laulma Sofia ja tal olid kõik sõnad ilusti peas. Mina olin esireas selline noh, uhke õpetaja. Kõik esinejad olid hästi tublid ja viimase laulu ajal laulis refrääni juba kogu saal kaasa.

Pärast klassijuhatajatunnis mängisime, õpilased kirjutasid tunniplaani, rääkisime põgusalt suvest, tegime pilte. Kõik oli kuidagi pidulik ja ilus. Ja kui palju lilli ma sain.

Aga homme kooli siis kell 8.00.

Mul on hea meel olla õpetaja!

Liis, 6. lend