Kas see kolmas veerand kunagi otsa ka saab?

Ohjaaaah! Kolmas veerand jääb ilmselt meelde kui kõige tüütum veerand, mina ise ja mind ümbritsev on kuidagi tõbine ja roidunud. Mu õpilased on jõudunud selle aja jooksul klasside kaupa pikalt haiged olla ja ega ma isegi pääsenud. Haigusepoisi tulemusel pidin töölt puuduma ühe päeva. Kõik see on võtnud minult pikaks ajaks jõu oma koolitegemisi analüüsida.

Sigin-sagin

Kõige rohkem meeli on turgutanud kooli lähedal asuva raamatukogu külastamine, käisime ka Salme kultuurimajas esimesi teatrielamusi hankimas ja vaatasime VAT Teatri „Pal-tänava poisse“, tähistasime ka sõbrapäeva  ning kõige krooniks oli möödunud nädalad toimunud isamaaliste kõnede võistlus, mis oli pühendatud Eesti Vabariigi 95. sünnipäevale.

Sõbrapäeval sai suu eriti magusaks – muffinid, kommid, küpsised, šokolaad. Õpetajatel suhkruvajadust küll ei saa tekkida, neid küpsiseid ja kommikesi ikka aeg-ajalt minu töölauale ilmub. Lisaks maiustustele sain ka ohtralt kallistusi ja isegi käeketikese, vot nii!

Raamatukogu külastamise juures oli eriti armas see, et õpilased tulid pärast ükshaaval nähtu-kuuldu kohta täpsustusi küsimas – fotonäotus Kosovost tekitas elevust.

Haapsalu?

See, et mind vaatlemas käiakse, ei ole enam mingi uudis.  Sel veerandil on jõutud mu tundidesse lausa neljal päeval, aga möödunud nädalal võtsin ette midagi hoopis põnevamat, nimelt käisin Haapsalus 5. lennu ühe Mihkli tunde uudistamas, ettevõtmise tegi eriti põnevaks see, et sain kohale minna juba eelneval õhtul.

Pisikeses ühikatoas elav Mihkel on väga vapper! Tema tundide ettevalmistusprotsess, eriti just töölehtede valmistamine, teeb silmad ette ilmselt kõigile õpetajatele. Selle tulemusel tulin järgmisel päeval tulin tagasi kerge südametunnistuse kriipimisega ja avastasin end mõttelt, et mina ei ole üldse nii tubli, aga samas innustas ta mind paremuse poole püüdlema. Mihkel tekitas hea turvatunde, et ma ei ole oma tegemistes üksi, kuskil Haapsalus üks tüüp vihub tunde ettevalmistada hiliste õhtutundideni nagu ilmselt suurem osa meie Noored Kooli programmi õpetajatest.

Mihkel on oma laste ees särav ja erk eeskuju, väga mõnusa ütlemisega ja lapsed austavad teda piiritult. Õppisin sellest seitsmetunnisest päevast, millele järgnes veel konsultatsioon koos järeltöölistega, väga palju. Ma tulin uue energia, uute mõtete ja eriti õnnelikuna tagasi. Õnnelikuna, sest sain jälle oma lastega koos olla. See üks päev teises koolis mõjus väga värskendavalt.

Kõik ei ole veel läbi…

Mõnus on see, et hommikud venivad juba valgemaks ja päevadki on põnevalt päikesepaistelised, kui tundide ajal aknast õue juhtun piiluma. Ja see ei ole veel kõik – homme ja ülehomme on mul ees ülivinged klassiõhtud, vastavalt siis 7. ja 5. klassi printside ja printsessidega.

Ja kui särasilmne poisslaps teatab mulle pisikese huumoriga keset tundi: „Õpetaja, te jääte mulle igaveseks meelde. Ma räägin teist oma lastele ka kunagi“, siis tuleb minus esile üha uut energiat ja ma tunnen, et pean samas vaimus jätkama!

6. lennu Laura-Liisa

100 päeva

Kolmas veerand on jõudnud poole peale ja kui asjad nii edasi lähevad, saab esimene kooliaasta varsti läbi. Aeg läheb lennates ja mina lendan sellega kaasa. Pärast jõuluvaheaega olen justkui uue hingamise saanud. Olen palju enesekindlam klassi ees ning näen, kui palju lapsed on õppinud. Nad saavad minust aru! Oskavad ise minuga suhelda. Neile meeldib õppida. Mida muud veel tahta? Olen õppinud ise tundides palju vähem domineerima, sest tegelikult õpivad lapsed hästi just siis, kui saavad ise katsetada.

Ilmakaru ja muud loomad

Asjad on küll paremaks läinud, kuid mitte veel nii heaks, nagu ma tahaksin. Tahan arendada enda õpilastes palju veel funktsionaalset lugemist, kirjutamist, rääkimist. Tahan, et mu tunnid oleksid paremini struktureeritumad ning õpilaste jaoks tähenduslikumad. Aga selle kõige kallal kavatsen veel palju tööd teha. Tean, et teen õiget asja. Ning kui mõnikord isegi hakkan endas kahtlema, siis mu õpilased hajutavad need kahtlused kohe. Mul on hästi kihvtid õpilased, kes õpivad iga päev järjest rohkem ja rohkem eesti keelt.

Üks värviline sein

Homme saab meil koolis käidud 100 päeva ning selle puhul teeme lastega klassihommiku, kus valmistame küpsisetorti ja mängime lõbusaid mänge. Ja üks lahe asi juhtus veel. Üleeile helistas mulle üks lapsevanem, kes küsis, kas ma ikka jään järgmiseks aastaks ka kooli tema last õpetama. Kui ma ütlesin, et jään, siis ta tänas mind ja ütles, et ta lapsele väga meeldib õppida ning üldse on tal hea meel, et just mina tema lapse klassijuhataja olen.

 

Liis Oja

6. lend

Ratsionaalne versus emotsionaalne

Mõistsin täna, et isikuomadus või oskus, mida olen enda juures seni kõige suuremaks tugevuseks pidanud, on ilmselt ühtlasi mu suurim nõrkus.

Mul on kohati tänuväärne võime lülitada vajadusel ja tahtmisel täielikult välja see nn südamehääl, mis mõnikord – kui talle vabadust anda – vaid huupi mäslevat tundetormi üles kisub, mõnikord lihtsalt haliseb ja hädaldab, kahtleb ja kahtlustab, aga vastutab ka selliste valdkondade eest nagu nt kiindumine ja armastus, ning toimida vaid ratsionaalse mõistuse toel. Süda jääb küll alati taustale ühel või teisel noodil kumisema, aga viibib pigem uinuvas olekus ning pearoll on täielikult aju kanda. Seni on see oskus olnud meeldiv kaitsestrateegia, välistamaks potentsiaalseid pikaajalisi hingepiinu ja pudru ümber tiirutamist mingite suuremate või väiksemate otsuste või küsimuste juures. Ilmselt tundsin ka õpetajana alustades, et pean pigem vältima liigset emotsionaalset kiindumist oma õpilastesse, olema võimalikult neutraalne ja ratsionaalne, analüüsiv õpetaja, kellel on nt igale võimalikule tundelisele konfliktsituatsioonile pakkuda täielikult läbimõeldud lahendus. Sellisel moel tahtsin mh kaitsta enda vaimset heaolu, vältides liigset emotsionaalset stressi, potentsiaalseid unetuid öid, olles sealjuures aga ka õpilastele eeskujuks selge eesmärgistaja ning toimeka ja sihikindla töömesilasena.

Täna näen, et minu liigne ratsionaalsus, liigne neutraalsus on pigem takistus heaks õpetajaks saamisel. Suhted mu õpilastega on olenevalt nende vanuseastmest ning senisest õpiteekonnast ja kogemusest kas formaaltõsised ning asjalikud või üksikutel juhtudel ka pisut kauged ja isegi võõrandunud. Tunnen, et klassiruumis jääb puudu minupoolsest soojusest, mingisugusest julgusest olla nende suhtes emotsionaalselt tundlik.

Mõtlengi siin nüüd muudkui, kuidas seda südant jälle stepslisse lükata. Kuidas leida mõistlik tasakaal soojuse ja ratsionaalsuse vahel, nii et jääksin päeva lõpuks emotsionaalselt ellu? Kuidas lepitada oma südant ja peanuppu nii, et nende vahel tekiks teineteist tunnustav kooseksistents? Kuidas julgeda oma hoolivusel ka tegelikult välja paista?

Triin Toomesaar, 6. lend

Läbiotsimine!

Eelmisel reedel oli inglise keele õpetajatel 5. ja 6. lennust suurepärane võimalus külastada koos meie ainedidaktikuga USA saatkonda.

Tegemist pole aga hoonega kuhu niisama sisse astuda saab. Saime kõik ükshaaval turvaväravatest läbi käia, jäime ilma oma telefonidest ja ID kaartidest ja majas ringi saime liikuda ainult saatja abil pärast seda kui olime punased ‘visitor’ kirjaga kaardid külge riputanud. Meile oli aega teinud ka suursaadik Jeff Levine, kes vestles meiega pea tunnikese uurides, et milline on Noored Kooli kogemus võrreldes Teach For Americaga ning oli täis väga positiivset suhtumist, et oleme sellise programmi ette võtnud. Vestlusteemadeks oli nii õpilaste õpimotivatsioon, läbisaamine kolleegidega kui ka võõrkeele õpetamise raskused.

Lisaks sõlmisime ka paar kontakti ning tõenäoliselt saab juba lähiajal Noored Kooli inglise keele õpetajate tundide raames näha mõnda USA saatkonna töötajat õpilaste ees.

Pilti tegime ka. Öeldi et kui lippude ees pilti tehakse, siis on tõsine asi!

Aitäh Piret Bossackule, kes kohtumise organiseeris ning USA saatkonnale ja suursaadikule, kes meid lahkelt vastu võtsid!

Energia jäävuse seadus

Koolis on ju käidud pärast vaheaega juba terve kuu, aga mina ikka veel lükkan end käima. Milles on asi?

– Valguse puudumises?

– Väsimuses?

– Tüdimuses?

Elutempo ei ole ju läinud oluliselt kiiremaks kui varasemalt, aga mina jään aina ajale jalgu ja pean viimasel minutil end tööle sundima, et tähtaegadega graafikus püsida.

Paus sotsiaalmeediast

Reedel, 25. jaanuaril sai käidud järjekordsel Noored Kooli poolt väljavalitud väga inspireerival Kristjan Otsmanni „Aruka ajajuhtimise“ koolitusel, mille tulemusel tormlesin koju kõiki oma uusi toimivaid süsteeme proovima, et oma tegemata asjade nimekirja vähendada. AgaMurphy’s law kahjuks ei olnud minu poolt… Valgustus mu kodus otsustas tolle päeva õhtul jäädavalt otsad anda ja mu hiilgavalt planeeritud töötegemisest ei tulnud midagi välja.

Pühapäeval suutsin endas kasvatada nii palju sisemist jõudu, et üheks päevaks keelata endaleFacebook’i kasutamine. Selle tulemusel sain ära paljundatud kuus pakki töid, ettevalmistatud tunnid ja suutsin ära teha ka klassijuhataja esimese poolaasta tagasiside ja veel mõned õpetaja töökohustuste hulka käivad kirjatükid. Super! Mulle tundus, et ma ei ole viimase paari kuu jooksul nii palju tööd teinud kui sel hästi planeeritud pühal päeval.

Värskuse säilitamine

Olen püüdnud koolis ja klassi ees säilitada parimat võimalikku sära, aga see on viimasel ajal tiba keeruliseks muutunud. Paar nädalat tagasi lasin juuksuril lõigata endale poisipea, mille järgnes ohtralt humoorikaid väljaütlemisi nii minu enda kui ka laste suust. Jagan mõningaid näited:

  • 5. klassi poiss: „Teil on lühikesed juuksed, mis edasi? Kiilakaks?“
  • 1. klassi poiss „Õpetaja, te näete välja nagu mees.“Mina: „Aga vähemalt nagu ilus mees.“
  • 7. klassi poiss: „Õpetaja, teil on lühikesed juuksed.“Mina: „Ma tean.“7. klassi poiss: „Te näete täna väga ilus välja.“
  • 7. klassi poiss number 2: „Teil on väga kaunis moodne soeng.“Mina: „Ma tänan.“7. klassi poiss number 2: „Te näete välja nagu punkar.“Mina: „Järelikult kõikidel punkaridel on ilusad soengud.“

Sain üllatuslikult meeldiva tunnustuse osaliseks, nimelt 29. jaanuaril sain direktorilt kiitva käskkirja tulemusliku ja sisuka klassijuhataja töö eest. Suur rõõm ja tore kui tehtud tööd hinnatakse, märgatakse. Saan suurepäraselt aru, et selle taga on eelkõige minu lapsed ja nende vanemad, kes nii mõnusalt minuga koostööd on alati teinud ja minu mõtteid, tegevusi igakülgselt toetavad. Suurepärane – nüüd siis tuleb ainult samas vaimus jätkata!

Viimased didaktik Evelini kommentaarid mu tundidele on samuti olnud väga positiivsed ning samuti olen saanud temalt väga häid nippe, kuidas saaks paremini. Olen väga rahul selle toetusega, mida meile Noored Kooli poolt pakutakse just vaatluste näol – nii hea on kui keegi tagasisidestab tegemisi ja innustab veel paremini oma tööd tegema. See hoiab omamoodi ka järje peal, et mitte lõdvaks lasta ja mugavustsooni kinni jääda.

Peeter Sauter on kirjutanud: „Puhkaja kõnnib ringi kohatult napis riietuses ja räägib kohatult valju häälega, sest tuttavad teda siin ei jälgi, ta on puhkusel ka oma enesekontrollist […]“, see tsitaat tuletab mulle ennast viimasel ajal tihti meelde. Tahaksin olla ka see tola, kes suudab end välja lülitada kõigist kohustustest ja lihtsalt muretult olla ja hang‘ida. Kui ma võtan aja, et puhata, aga ma ei oska enam puhata. Kui mul oli vaheaeg, siis ma kiunusin, vingusin, igatsesin tööle tagasi ja nüüd tööl olles tunnen probleeme efektiivse planeerimisoskuse järele.

Energia õpilastelt

Viimasel ajal tunnen tihti, et olen rumal ja oskamatu oma töös, mind hoiavad pinnal veel mu särasilmsed õpilased, kes ei lase väsida, unistada või kurvastada. Lapsed on see, miks ma seda tööd teen ja tahan ka edasi teha, loodetavasti kasvan ajaga suurepäraseks ajaplaneerijaks ning vingeks aineõpetajaks, tundmata muret oma erialase kompetentsi pärast.

Suhted lastega on võrreldes sügisega muutunud palju usalduslikumaks ja energilisemaks. Õpilased on motiveeritud ning aktiivsed kaasamõtlejad, julged küsijad, argumenteerijad ja sümpaatsed vestluskaaslased. Kui võtta aeg nendega vestlemiseks, on näha nende maailm. Nendega emotsioone jagades, tuleb meelde kogu võlu ja valu, mida ma ise tol ajal läbi elasin. Infotehnoloogia ja suhtlusvahendid, võimalused, huvid võivad küll ajas muutuda, aga laste mõtted ja tunded jäävad ikka samaks.

Käisin kolmapäeval, 30. jaanuaril oma 7. klassi õpilastega VAT teatri lavastust „Kas Sulle meeldib porno?“ vaatamas. Pabistasin veidi, et kuidas ma suudan neid ohjes hoida ja äkki neile ei meeldi see, mida nad näevad, aga kõik oli täiesti vastupidi. Neiud–noormehed pidasid end suurepäraselt üleval ja temaatika, mida käsitleti näis neid väga puudutavat. Mõnus eakohane etendus, mis ehk veidi avas nende silmi, kujundas maailmapilti.

Nüüd ootab mind ees töökas nädalavahetus. Noored Kooli loengu „Õpikeskkond ja selle kujundamine“ kodutööd, mitu pakki parandamata töid õpilastele, esmaspäevaste tundide planeerimine ja minu enda värskuse taastootmine.

Lõpetuseks

Seega, mis ma ikka lõpetuseks ikka ütlen? Energia ei teki ega kao, ta võib vaid muunduda ühest liigist teise ning kanduda ühelt kehalt teisele. Eks ma siis jagan vennalikult oma energiat õpilastega ja võtan seda neilt vastu kui nad mulle seda pakuvad.

6. lennu Laura-Liisa