Veepäev

Kõlab vist veidi kummaliselt, kuid selline teistsugune päev oli meil koolis 20.novembril ja mina aitasin seda läbi viia. Huvijuht võttis minuga ühendust kuskil teise veerandi alguses, et kuule teeks ühe vahva päeva, mille keskmeks oleks vesi. Meil on siin looduskallakuga kool ja mina olin muidugi kohe nõus aitama. Plaan oli selline, et iga õpetaja aitaks kuidagi sellele päevale kaasa ja tegeleks enda tunnis vee teemaga. Lisaks pidid kõik tulema kooli siniste või valgete riietega, et õpilastel ka veidi põnevam oleks. Õpilaste jaoks mõtlesin välja, et nemad teevad klassi peale plakati. Iga klass sai oma teema, mille kohta nad infot pidid otsima ja siis kauni plakati valmis meisterdama. See toimus muidugi enne tähtsat päeva. Ma küll kartsin, et mis siis saab, kui lihtsalt mõni klass ütleb, et aga meie küll ei viitsi. Õnneks sellist asja ei juhtunud. Kuigi üks klass küsis küll aga plakat oli neil õigeks ajaks valmis. Plakatid said koridoridesse üles riputatud, et õpilased saaksid nendega tutvuda, kuna plakatitel oleva info kohta koostasin viktoriini küsimused. Kahekümnes november algas minu jaoks meeletu jooksmisega, et kõik oleks ikka korras ja kogu kooli jaoks kogunemisega, kus mudilaskoor laulis veeteemalist laulu, tantsutüdrukud näitasid meile lindikava  ja mina tutvustasin päeva üldiselt. Kunstiõpetaja oli õpilastega teinud vahvaid pilte koridori seintele ja kaunistanud kooli veidi rohkem vee teemaliseks. Viktoriin kulges rahulikult ja juba samal päeval said klasside parimad diplomid kätte. Noorem vanuseaste käis tutvumas kohaliku veepuhastusjaamaga ja päev jõudsiki õnneliku lõpuni. Meil oli planeeritud ka maitsevee degusteerimine, kuid kahkuks jäi käsitöö õpetaja haigeks ning nii kiiresti ei suutnud me ümberkorraldusi teha. Noh ikka juhtub 🙂 Õpetajad ja õpilased olid rõõmsad, et midagi teistsugust sai tehtud ja minul oli hea meel, et õpilased uut ja huvitavat teada said ning väikest vaheldust igapäevasesse kooliellu.

 26-30 novembril toimus meil koolis reaalainete nädal ja 28. novembril korraldasin “Meelte viktoriini”. Söögivahetundide ajal kogunesime paksendisse, et iga klassi kolm esindajat saaksid võtta mõõtu erienvate meelte tundmises. Nooremad ja vanemad muidugi eraldi. Erinevates punktides pidid õpilased lahendama ülesandeid kasutades ainult oma meeli. Kõikide jaoks oli see põnev ja veidi ka naljakas. Kui sa vaatad enda kaasõpilast, kes seisab ühel jalal, silmad kinni ja käed kõrgel peakohal ning püüab kõigest väest tasakaalu säilitada, siis ajab see veidi itsitama küll 🙂 Kõikidele meeldis viktoriin ja oli mõnus enda vahetundi veidi teistmoodi sisustada. 

 

 

Umbes veerand teekonda on läbitud…

Õpetaja Toomesaar on Jüri Gümnaasiumi põhikooliklasside ees seisnud õige pea juba 4 kuud. Pikad tööpäevad ja -ööd, vähem või rohkem ebaõnnestunud tunnid ning põhjalik eneseanalüüs ja -süüdistamine, kokku kuivanud rahakott ning üha raskemad valikud toidupoodides. Kas olen oma otsust kahetsenud?

Tunnistan, septembri lõpus küsisin endalt üle, kas olin ikka teadlik, millega end Noored Kooli programmiga liitudes seon, aga jõudsin järeldusele, et olin vägagi hästi kursis. Sellele küsimusele vastuse leidmisest alates pole ma kordagi isegi tulnud mõttele oma valikut ringi kaaluda. Pigem tunnen päev päevalt, et kui saan selle tohutult üüratu väljakutsega hakkama, saan hakkama pea kõigega, millele piisavalt pühendun!

Jah, endiselt olen väga väsinud ning aeg-ajalt tahaks meeleheites põrandale viskuda ja karjuda midagi keeles, millest ma isegi aru ei saa. Jah, aeg jookseb endiselt eest ning seda ulmelises tempos. Kuidas on võimalik 24 tunni sisse mahutada need tervislikud 8 tundi und, 5-6 ainetundi õpilaste ees ehk siis u. 8-10 tundi koolimajas, 6-8 tundi vaba aega, kuhu peab mahtuma ka u. 5 tundi lisakoolitööd tundide planeerimise ning tööde parandamise näol?! Keskmine unetundide arv (t)ööpäevas on mul praegu veel vaid 5 tundi, samas – esimese veerandi algul oli see pelgalt 4 tundi. Progress! Areng on ka see, et ma pole mitu kuud kooliunenägusid näinud, väga üksikud erandid välja arvatud, needki pigem klassiruumist väljapoole jäävas kontekstis.

Kõige suurem väljakutse on aga jätkuvalt õpilastega parajalt sooja kontakti saavutamine. Olen nii mõnegi koolipäeva lõpus klassiruumi aknast välja vaadanud ning mõelnud, kas ja mida teen valesti, et ma nii paljude õpilaste jaoks olen karm ja kuri krunniga tädi, kes liigseid nõudmisi esitab. Samas on üha enam tekkinud neid säravaid ja soojasid naeratusi, positiivseid tervitusi koridorides, mingisugust kokku kuulumise tunnet, huvi teatud protsesside vastu, initsiatiivi oma õpiülesannete tegemiseks, seda vaikselt kuulamise momenti klassiruumis, mis võtab mõnikord südame alt õõnsaks – tõesti, neid huvitab see, mida räägin. Need hetked on minuga üha sagedamini ning tugevamalt kaasas.

Mis puudutab õpetaja töökoormust ning riigi poolt pakutavat palka, siis ma ei viitsi sellest isegi enam rääkida mitte. Visates siia kõrvale kohe nt riigi jaoks ühe olulisema teema, mis on iibe tõstmine, siis perekonda sellise palga juures mina iial luua ei julgeks, vaevalt saan iseendagagi hakkama. Rääkimata sellest, et kui ühel hetkel peaks nt lapse kõrvalt veel tööle tagasi minema, jääks oma laps selle meeletu koolitöö kõrvalt kindlasti piisava tähelepanuta. Kokkuvõttes on haridus-, ent ka nt maksusüsteemi ülesehitus nii vale kui veel olla saab, aga muudatused, reformid, mida suure suuga välja hõigatakse, on kõik enamasti kosmeetilised, et valimisteks vajalikud linnukesed potentsiaalsetele valijatele nina alla heita. Püüan säilitada kohati naiivset usku muutuste võimalikkusesse ka Eesti poliitilisel maastikul.

Nüüd aga – pärast pisikest virtuaalkraaksatust – pean sukelduma tagasi koolitöösse, sest õpetaja töönädal algab juba pühapäeval. Pean pidama plaani, mis järjekorras parandada kontrolltöid ja vihikuid, et kõige selle järel viimaks esmaspäevaseid tunde kavandada ning materjale ette valmistada. Hommikuti luban endale tihti liigset uimerdamist ning õhtuti kirun end siis maa põhja, et päeva hoogsamalt käima tõmmata ei suutnud. Loodame, et täna läheb teisiti…

 

Triin T., 6. lend

Magasin sisse

Kui ma kurtsin kolm nädalat tagasi, et ma olen väsinud, siis see ei olnud veel midagi. Tänaseks olen ma nii väsinud, et ei ole suutnud isegi oma ajaveebi regulaarseid sissekandeid teha.

Viimaste nädalate parim tunne on see, et olen leidnud oma unistuste töö – koolis olen ma õnnelik ja tunnen, et teen õiget asja, aga mis puutub kõigesse muusse, siis mulle tundub, et ma ei suuda enam… Olen kogu aeg väsinud, jään istudes ka juba magama, siis püüan jälle uusi tunde ette valmistada, teha kõike paremini ja paremini.

Tulemuseks on magamata ja vigisev õpetaja, hästi planeeritud tunnid, valutav selg, lisaks sellele parandamata tööde hulk aina kasvab, sest mul ei ole töönädalal enam jõudu kõige sellega tegelemiseks. Aga õnneks on mul ees vaba nädalavahetus, et kõik jutukesed, kontrolltööd, loovtööd tagasisidestada ning esmaspäevased tunnid ette valmistada.

Neljapäeva hommikul ärkasin 20 minutit enne seda, kui pidin klassi ees seisma. KUIDAS? Kui väsinud ma pidin olema, et ei kuulnud isegi kella enam, õudne. Kui ma õppealajuhataja Silmele ütlesin, et magasin sisse, siis ta lohutas mind: “Hahaha, see oli esimene kord, aga kindlasti mitte viimane, kõigil juhtub.” Tundsin end nüüd juba ette süüdi, et äkki magan uuesti sisse.

Magamine üldse on viimasel ajal väga väheldane nähtus ja siis kui ma magan, näen unes oma õpilasi, isegi magades ei suuda end enam päriselt sellest süsteemist välja lülitada.

Kunagi ma naersin selle üle, kui Noored Kooli 5. lend rääkis sellest, et raskeks läheb. Pean ütlema, et raske ei ole koolis, raske ei ole lastega, aga raske on aja ja elu planeerimine. Ma ausalt ei kujuta ette, mismoodi peredega inimesed suudavad end kooli ja kodu vahel jagada, mina ilmselt ei suudaks, aga loodetavasti ka need oskused kasvavad ajaga.

Aga lapsed hoiavad mind tegusana ja ega see vaheaeg ka enam kaugel ole, kaks nädalat pingutust veel ja siis saab natuke puhata, piparkooke süüa ja jõuluvana oodata.

6. lennu Laura-Liisa

Jäämäe tipp

Täna oli minu töös üks väga kurb päev. Ehkki mu ainus tund täna toimus kell 14:10-15:40, olin kokku leppinud, et hommikul kella 8:30-st võtan vastu oma grupi murelapsi – olin kutsunud 4 tüdrukut, kelle puudumised ja hinnete seis hirmutavad sellega, et varsti pean tegema esildise nende väljaarvamiseks koolist. Kurvaks teeb mind see, et mitte ükski neist ei ole selline, kes lihtsalt ei viitsiks käia ja teha – kõigil on erakordselt keeruline taust. Üks nendest ei jõudnud ka täna kooli ja mõtlen hirmuga, mis selle põhjus võis olla.

Vestlesime iga õpilasega kolmekesi – õpilane, mina tema kursusejuhatajana ja sotsiaalpedagoog. Pean ütlema, et meie osakonna sotsiaalpedagoog on tõepoolest haldjas nagu teda siin üksteisele ka tutvustatakse – läbi ja lõhki soe ja siiras inimene ning väga lahendustele orienteeritud.

Kui kahe õpilase puhul isegi nägime mingeid võimalusi ja vähemalt mulle tundus, et õpilane läks meie juurest ära, kaasas väga asjalik tegevuskava ja kontaktid, kelle poole pöörduda abi saamiseks ning plaan selle kohta, milliseid võlgu ja millises järjekorras järele vastama hakata, siis ühe tüdruku puhul pidime mõlemad tõdema, et ta ongi hetkel täiesti väljapääsmatus olukorras ja meist ei oleks õige sundida teda midagi tegema. Ehkki ma väga täpseid üksikasju ei saa jagada, siis olgu öeldud, et probleemid, millega kokku puutun ja mis tunduvad paljusid murelapsi ühendavat on väga sügav ja tõsine depressioon, suured rahaprobleemid ja vanemliku hoolitsuse puudumine. Kellel vanem ka olemas on (ja ma ütlen vanem, sest vanemad on tänasel päeval kahjuks pigem erandlik nähtus), võib temast tingitult olla sunnitud tegelema veel tõsisemate probleemidega kui need, kes elavad lastekodus. Tüdruk, kes ei käi koolis, sest valvab kodus oma suitsiidset ema. Tüdruk, kelle emal on nii tõsine alkoholiprobleem, et enamasti peab tema ise olema selles peres täiskasvanu ja vaatama, et kõik arved oleksid makstud, süüa jätkuks ja ema ikka ennast piisavalt tööle näole annaks, et nad oma ainsast sissetulekust ilma ei jääks. Tüdruk, kelle ema ei oska rahaga majandada nii, et kuu lõpuski jaguks bussisõiduraha ja laps saaks koolis käia (ehkki sissetulek on täiesti arvestatav)…jne. Selliseid lugusid on palju ja nii ma siis kuulan neid ja mõtlen, millega küll need lapsed on ära teeninud nii oskamatud ja hoolimatud vanemad. Ega lapsed ise endale vanemaid valinud ei ole, aga paraku võib mõnel juhul just see sama kallis ema oma lapse tuleviku pöördumatult ära rikkuda.

Mu lapsed (ja laste all pean ma ikka silmas õpilasi, kes on kohati isegi minust vanemad), on minuga väga ausad. Vahel on mul tegu, et varjata üllatust selle üle, mida kõike ollakse valmis jagama õpetajaga, keda tuntakse vaid mõni kuu. Loomulikult on sellest ka palju kasu – koos sotsiaalpedagoogiga püüame leida lahenduse, enamike nende juhtumite puhul on asjasse kaasatud kohalik omavalitsus ja kahjuks teavad nad tavaliselt juba nime nimetamata, millisest perest jutt käib. Kogu see abi (ka rahaline) ei paranda aga kindlasti neid hingehaavu ja emotsionaalseid pingeid, mis on sellele lapsele juba tekitatud. Kõige abitumana tunnen end õpetajana siis, kui mu õpilane räägib kogu oma mure südamelt ära, on selle juures ise nii põhjatult kurb ja kokkuvõttes ei saa ma muud teha kui kuulata. Alati ei lahenda probleemi sellega, kui valla- või linnavalitsuselt perele rahalist tuge pakutakse või kui harutame õpilase võlgade koormat samm sammu ja aine aine haaval lahti, et anda talle natukenegi lootust selleks, et tulevikus võiksid asjad paremini olla ja sisendada talle, et ta ei ole ära teeninud sellises olukorras olemist. Mõnel juhul saan lihtsalt kuulata ja olemas olla ja loota, et õpilane tuleb ikka jälle minult või mõnelt teiselt täiemõistuslikult ja hoolivalt täiskasvanult abi otsima ja ei leia lohutust alkoholist, narkootikumidest või muud moodi ennast kahjustades.

Ja kõik see paneb mind mõtlema selle üle kui tänulik võin ma olla oma perekonna ja lapsepõlve eest ning lubama endale, et kui kord ise lapsed saan, pakun neile kõike seda, mida minu õpilaste kodudes kahjuks nii tihti puudu jääb. Olen mõelnud kui palju lihtsam mul oleks, kui ma ei seoks ennast nii emotsionaalselt oma õpilaste ja nende lugudega, aga nii ma teha ei oska – ma ei kujutaks ette, et teeksin seda tööd vähem südamega või väiksema pühendumusega. See ei oleks aus – ei enda ega nende laste vastu. Mina õpetajana olen võib-olla mõne lapse elus ainus täiskasvanu, kes kuulab ilma hukka mõistmata ja püüab mõista. Ja mõne lapse jaoks ongi õpetaja sõna otseses mõttes ainus täiskasvanu, sest kõik ülejäänud on Soomes.

Kui mõtlen tagasi eelmisele aastale, mil olin koolis tööl vaid aineõpetajana, siis pean kibedusega tunnistama, et oskasin märgata nendest probleemidest ainetunni tasandil vaid jäämäe tippu. Olen märganud, et märkan oma õpilasi ise kursusejuhataja rollis olles palju rohkem – isegi, kui nad ei ole minu grupi õpilased, püüan ikka välja uurida, mis on kurbade silmade taga ja isegi mõttes enam ei anna ma kellegi kohta hinnangut, et ta käitub nii või teisiti, sest ta ei hooli. 99% juhtudest on põhjus milleski hoopis muus ja minu ülesanne on seda märgata, mitte keskenduda ainult oma aine andmisele. Teisiti ei olegi mõeldav.

Pilt: http://leveragehr.com/wp-content/uploads/2012/09/Iceberg1.jpg

Oskust ja tahtmist märgata,

Karin

Usalda, aga kontrolli

Iga kord, kui küsin meie kooli direktorilt luba mõne uue põneva aine tellimiseks, on tema esimene vastus: “Ainult siis, kui sa koolimaja õhku ei lase!” Ja tal on olnud muretsemiseks põhjust küll!
Sellel nädalal oli meie koolis reaal- ja looduainete nädal, kus esmakordselt meie Mariliisiga käe külge panime. Mariliis viis läbi meelteviktoriini ja mina klassidevahelist teadusprojektide võistlust. Viimasest üritusest pisut lähemalt ka kirjutan.
Kuigi lastel oli teada võistlustulle asumise päev juba poolteist kuud tagasi, klopsisid suurem osa klassidest oma projektid kokkui alles sama päeva hommikul vahetult enne esitamist. Loodan, et see oli neile ka ajajuhtimise ja planeerimise seisukohalt õppetund. Vaatamata kõigele, oli vaatemängulisust esimese korra kohta piisavalt. Kes võitis südameid hoolikama ettevalmistamisega, kes suurepärase esinemisoskusega.
Meeldejäävaim oli kindlasti XI klassi poiste projekt, mis muutis nii mõnegi pedagoogi (kaasa arvatud minu) südamealuse jahedaks. Tegemist oli katsega, kus näitati naatriumi reageerimist veega. Teadjamad saavad ilmselt juba aru, kuhu ma tüürin! Poistega oli kokku lepitud, et näitavad väikese koguse naatriumi reageerimist veega. Usaldasingi neile tükikese naatriumi etteaste jaoks. Poisid teigid esimese paugu ära, mis jäi nende arvates pisut lahjaks ja saatsid topeltkoguse naatriumi kohemaid järgi. Loomulikult pritsis anumast osa veel hõõguvat naatriumi välja. Publik (eriti algklassid) oli hullumas. Nii tore tulevärk oli!
Tihti öeldakse – lollid on looduskaitse all. See käib ka minu kohta – suitsuandurid tööle ei läinud ja evakueerumist lumetuisu tingimustes harjutama ei pidanud. Olgu mainitud, et žürii lemmikuks osutus seesama projekt.
Hiljem sai oma raudseid närve proovile panna ka koristaja, kes saali tühjenedes ruttas märja lapiga kohe segadust koristama.
Ma luban, et enam ma nii ei tee…