Pühapäev tore päev, tore päev… ei… ei ole

Toss on väljas. Ma ei jaksa jälle töid parandada, tunde ettevalmistada, särada ja rõõmus olla!

Nüüd ma siis istun siin oma kodus, homne tunniplaan ees, kuhi parandamata töid nina all ja tegmata asjad ootavad tegemist. Nädalavahetusega külge hakanud nohupoiss pärsib mu teotahet. Mõtlen, et kui ma oma supervingest seljataha jäänud nädalast kirjutan, siis tõuseb ka motivatsioon rutiinseteks tegevusteks.

Mul oli väga lahe nädal. Koolitunnid möödusid keskpäraselt rahulikult, ilma suuremate üllatusteta, aga pärast tunde veedetud kvaliteetaeg lastega oli möödunud nädalal eriti eriline ja hingelähedane.

Minu nupsud võitsid kolmapäeval Playback‘i nooremas vanuseastmes ehk nad said MiniStar‘i tiitli osaliseks. Pärast võidukat esinemist jõin oma noorte sõpradega lastešampust ja sõime isukalt šokolaadi. Õhtul hilja koju sõites, tabas mind ootamatu tunne ja ma tundsin, et need lapsed on mulle väga südamesse kasvanud. Olen neisse väga tugevalt kiindunud.

Neljapäeva õhtu veetsin taas nendega. Maha sai peetud korralik mänguderohke klassiõhtu ja lahkumisega oli sedapuhku väga suur raskus. Tähtsaim osa oli kindlasti söömine, kõige enam tekitas elevust mäng „Pikk nina“, seal olin osaline ka mina.

Ja nüüd?

Joon ühe tee, loodan, et homseks saan nohust lahti ja saan olla parim õnnelik õpetaja, sest lapsed ongi see, mis inspireerib ja paneb elu särama!

Viskan veel viimase pilgu pildile, kus mu parimad pisikesed sõbrad  ning nüüd hakkan, tõepoolest, valmistuma homseks!

6. lennu Laura-Liisa

 

Õnnelik õpetaja

Praeguseks olen õpetajana töötanud üks veerand pluss kolm nädalat. Et kõik ausalt ära rääkida, siis peab ütlema, et ma ei osanud üldse ette kujutada, milline see töö õigupoolest on. Muidugi ma lugesin enne Noored Kooliga liitumist kõik osalejate sissekanded läbi ja ma olen ju ise ka koolis õppinud, aga see, mis mind ees ootas, oli ikkagi midagi hoopis teistsugust.

Ma õpetan praegu Tallinna Kunstigümnaasiumis keelekümblust. Mis see keelekümblus veel on? See tähendab teise keele oskuse arendamist teises keeles õppides. Keele omandamine ei ole eesmärk, vaid vahend teadmiste omandamisel. Keelekümbluses suheldakse vaid õpitavas keeles ning kogu õppimine on mänguline. Seoses keelekümblusega olen kuulnud näiteks müüti, et teises keeles õppimisega saavad hakkama vaid eriti andekad. Tegelikult see ei ole tõsi. Õpilased õpivad niiviisi tegelikult väga kiiresti.

Väga huvitav oligi alguses see, kuidas lastega üldse suhelda – nemad ei oska eesti keelt, mina oskan vene keelt väga vähe. Aga siis aitavadki mängud, pildid, laulud ning praegu saame omavahel väga hästi hakkama.

Selle töö juures on minu meelest kõige vägevam see, et iga päev on täiesti omamoodi. Eelmisel nädalal oli meil koolis näiteks isadepäeva kontsert, kus minu õpilased esinesed lauluga ja mina olin uhke. Eile oli veidi kurvem päev, sest õpilased olid kuidagi tujutud ning töö ei sujunud. Täna aga oli hästi vahva, sest üks õpilane kinkis mulle küüslauguleivad. Ma räägin – igas päevas on midagi uut.

Ja lõpetuseks natukene sügavamat juttu. Ristikivi kirjutas oma teoses „Hingede öö“, et koolitunnistus ei tähenda midagi – alles elus näitab inimene, mis ta tõepoolest väärt on. Ma tahan, et minu õpilased oleksid palju väärt ja praegu ma selle kallal töötangi. Ma tahan, et neil ei oleks tähtsatest asjadest ükskõik, et nad ei oleks tuima olekuga ega kurja pilguga, vaid entusiastlikud ning õnnelikud inimesed.

Õnnelik Liis kuuendast lennust

Harras sünnipäevanädal koolis

Nädala põhirõhk oli kindlasti kooli sünnipäeva tähistamisel, ettevalmistused hea eesmärgi nimel käisid juba viimased kuu aega ja sellesse oli haaratud pea kogu koolipere. 9. november oli täis siginat-saganat ja sedapuhku mitte mardipäevaelevusest…

Reedene kooli juubeliüritus oli väga liigutav – pisara kiskus silmanurka nii õpilastel kui ka õpetajatel. Olen nii uhke oma klassi laste üle, et nad nii rohkearvuliselt olid esinemas kontserdil – poisid flööti mängimas, tüdrukud laulmas ja üks poiss ürituse õhtujuht. Pärast seda pikka päeva sain aru, et olen kooli sisse elanud ja kõik see, mis seal toimub on vägagi minu asi. Mitmel korral käis pidulikes kõnedes läbi: „Te olete erilised õpetajad – sotsiaaltöötajad, psühholoogid, nõustajad ühes isikus!“ See kõik imbus ka läbi minu ja ma sain aru kui tähtis on see töö mida, me teeme ja kui tähtis on seda samamoodi edasi teha!

Sel nädalal olin vabakäigul

Nädal algas tööle hilinemisega. Ma nimelt ei osanud uuest kodust tööle minekuks väga hästi aega planeerida, läksin rõõmsalt trolli peale, mida ei tulnudki ja lõpuks kui see 10minutilise viivitusega tuli, siis ma lihtsalt ei mahtunud sellele peale. Läksin paanikase, helistasin õppealajuhatajale, et hilinen ning hüppasin järgmise suvalise bussi peale, siis trolli peale ja lõpuks veel jooksin ka – tulemus, hilinesin 10 minutit, aga õpilased olid õnnelikud, et kohale jõudsin, hõikasid juba siis, kui mind koridorist tulemas nägid: „Näeeee, meie õpetaja tuli, nii tore!“.

Uude kohta kolimine mõjutas mu unerütmi ja ma ei saanud öösel ennast korralikult välja puhata. Ei maga – ei suuda ka normaalselt tunde planeerida. Juhtuski nii, et tunnid jäid keskpärasteks ja igavateks, sest mina kui õpetaja ei olnud füüsiliselt võimekas. Kohe-kohe algab uus nädal ja uued võimalused, võimalus muuta kõike paremaks ja teha kõike väga mitmekülgseks.

Veerandi lõpuni ma oma kuuendale klassile saan anda ainult loovkirjutamist, sest ülejäänud tunde annab praktikat Teele. Sain pärast esimest tunnivaatlust aru, et klassi taga istuda ja vaadelda on tüütu, tahaks ise tundi läbi viia. Olgem ausad, õpetamise parim osa ongi see, mida saab klassi ees teha, kõik mu võib muutuda rutiinseks ja muutus ka.

6. lennu Laura-Liisa

Lugu SKRANA-st

Neljal Keila Kooli õpilasel oli nädalavahetusel eksklusiivne võimalus võtta osa tudengitele suunatud BEST-Estonia insenerivõistlusest. Osalejate ülesanne oli ehitada seade, mis väikesi “torukesi” ühelt alalt teisele tõstaks. Mõõduvõtmine lõppkokkuvõttes teisele kohale jäänud üliõpilaste tiimiga näitas, et õpilased said ülesandega neist paremini hakkama – kolme minuti jooksul üle tõstetud torude arv oli õpilastel suurem! Kahjuks võistlesid õpilased väljaspool arvestust, seega ametlikult nad võitjaks siiski ei tulnud.

Ütlemata tore on näha õpilasi väljaspool igapäevast koolikeskkonda tegemas üheskoos midagi, mis annab neile tohutu koostöökogemuse ja mis paneb neil ka silmad särama. Selliseid võistlusi peaks korraldama ka kooliõpilastele, et huvi teaduse ja tehnika vastu juba varakult väljundi leiaks. Õpilaste ehitatud SKRANA (super-kraana) leiab oma tee Keila Kooli füüsikaklassi, kus seda saavad vähemalt mõne aja jooksul uudistada ka teised õpilased.

(Reeno)

“Õpetaja-õpetaja, teeme sõbrapilti ka!”

Vaba nädalat nagu ei oleks olnudki! Esmaspäeval olid lapsed väga rahutud ja täis ülevoolavaid emotsioone, mina olin veidi väsinud, väga kiire ja tegus vaheaeg oli jäänud seljataha.

Nädala ägedaim päev… seekord neljapäev

Nädala tippsündmus oli kindlasti neljapäevane pildistamine. Elevil olid nii õpilased kui ka õpetajad, kõik olid end sel päeval kauniks sättinud ja ülekeskmise rõõmsa olekuga. Enne esimest korda käisid neli õpilast minu käest uurimas, et mis kell ja kuidas see pildistamine ikka on, nende suur ärevus fotografeerimise ees muutis ka mind rahutuks.

Nädala nali sündis samuti neljapäeval. Tahtsime Ivoga teha sõbrapilti ja fotograaf küsib selle peale: „Kas te teete lihtsalt kolleegipilti või te kurameerite ka?“ Saime Ivoga hea kõhutäie naerda.

Tol päeval käisid mind vaatlemas ka Noored Kooli tuutorid Anita ja Kerli, ilmselt lisas ka nende kohalolu mu olekusse veidi särinat. Tundub, et olen oma õpetamisega laskunud mugavustsooni, kipun tegema asju, mis juba toimivad ja muutuvad igavaks, rutiinseks. Pean end veidi äratama ja ei tohi unustada, et ma teen seda tööd laste pärast, mitte selleks, et mul mugav oleks. Põnev tõdemus oli ka see, et minu viienda klassi poiss hammustas läbi selle, et vaatlejad käivad hindamas mind mitte neid. Ta küll ei saanud päris täpselt aru, miks see vajalik on, aga oli väga õnnelik, et selle väga nuputas.

Päeva lõpuks olin näljane ja väsinud, aga olukorra päästis viienda klassi piiga, kes mind küpsistega turgutas. Nad on mul lihtsalt nii nunnud!

Töö ainult koolis

Sel nädalal suutsin viia end sellele tasemele, et tegin tööd ainult koolis, koju tööd kaasa ei võtnud.

Tagasi vaadates saan öelda, et tegelikult ajalist kokkuhoidu ei ole. Koolis ikka astub klassi vahepeal mõni õpilane või kolleeg, et jagada päevamuljeid või lihtsalt uitmõtteid – nii see aeg lendaski pärast tunde, aga järgmise päeva tunnid said ka selle lisategevuse kõrvalt ettevalmistatud! Kodus jällegi ma ilmselt tegelen samuti paralleelselt muude asjadega ja ei suuda aega väga otstarbekalt kasutada. Parim võimalik lahendus puudub, tuleb toimida vastavalt vajadusele.

Mõned seosetud faktid:

  • Minu kuuenda klassi tunde käib kaks nädalat vaatlemas praktikant Teele.
  • Mul on nüüd klassis projektor.
  • Kolm kuuenda klassi poissi lisasid mind Skype’is sõbraks.
  • Olen nüüd suurlinnadaam, kolisin Keilast Tallinnasse.
6. lennu Laura-Liisa

Esimese veerandi tagasiside

Mõned mõtted juba aasta koolis olnud lennuinimeselt seoses esimese veerandiga.

Augustikuus ma juba ootasin pingsalt kooli, tahtsin juba suve jooksul kogunenud mõtteid hakata klassiruumis rakendama, oli soov näha kalleid kolleege ja muidugi kõige rohkem igatsesin oma vahvaid õpilasi. Minu jaoks oli see aasta algus veel eriline seetõttu, et sain astuda esimest korda klassijuhataja vastutusrikastesse kingadesse. Minu hoole alla sattus 20 särasilmset 6.klassi õpilast. Esimene september oli selle võrra ootusärevam, et tuli pidada maha elu esimene klassijuhatajatund – küll ma ikka närveldasin selle pärast, et mida öelda ja kuidas olla. Minu meelest läks mul päris hästi ja eriti vahva oli saada oma esimesed lilled klassijuhatajana. Pärast tundi jätkus päev vihmasajus ja rongkäigus läbi linna – saatsin paljud läbiligunenud õpilased kiiremas korras koju ja endalgi oli päris ebamugav, kui ülikonnakrae vahelt pidevalt vett sisse tilkus. Samas hoolimata ilmast oli 1. september minu jaoks ikkagi imeilus päev.

Tunnen, milline lisaväärtus õpetajatöös on olla ka klassijuhataja. Klassijuhatajatunnid, ühised söögivahetunnid ja meie esimene väljasõit – need on hindamatud hetked nende lastega, kes on antud sulle vastutada. Meeldivad ja mõnikord siiski murettekitavad vestlused lapsevanematega, samas ühine mure nende laste pärast – need on hetked kui eriti väärtustad enda tööd õpetajana. Vestlused pärast tunde õpilastega – hea ja usaldusliku suhte loomisel on võimalik saada teada kõik klassi mured ja rõõmud, lemmikõpetajad ja murelapsed. Saan tõesti areneda nende lastega, tunda seda üleminekuärevust algkoolist põhikooli ja kaugel ei ole aeg, kus saab põdeda jälle läbi teismeliseea rõõme ja muresid ja lausa 20 korda. See on see osa tööst, kus tunned tõeliselt seda, et sa võid muuta nende laste teed, olla eeskujuks, kuulajaks ja kaaslaseks nende väikeste inimeste kujunemisel ja see tunne on võimas.

Lisaks klassijuhatajatöö rõõmudele oli eriti tore selle aastal, et ma saan õpetada nii 1. kui ka 12.klassi, st et mõlema äärmusega saan sellel aastal töötada. Kuna päris palju lapsi, kellele eelmisel aastal lasteaias saksa keelt õpetasin, tulid minu kooli esimesse klassi, oli neid väga tore näha ja ilmselt neil ka mind – oli üks tuttav nägu lisaks võib-olla klassijuhatajale ja veel samal korrusel. Muidugi sain paljude jahmatunud pilkude osaliseks oma vanematelt õpilastelt, kui nad nägid mind kordoris uppumas 1.klassi toredate õpilaste kuhja alla, sest eks ikka pidid nad ju kõik korraga mind kallistama.

Lisaks koolis toimunule olen ülimalt õnnelik, et Noored Kooli programmi poolt sai võimalikuks osalemine Pärnu Juhtimiskonverentsil, mis selle aastal keskendus teemale “Ebaõnnestumine”. Osalemine konverentsil pani mind ennast palju analüüsima enda suuremaid ebaõnnestumisi ja oli löögiks kuklasse, kuivõrd oluline on oma tööd – nii ebaõnnestumiste kui ka õnnestumiste tasandil analüüsida. Pidev reflektsioon on edu pant – see on mõte, mille ma eriti just tippjuhtide kogemusest kaasa võtsin ja enda jaoks mõtestasin. Kuulates inimeste ebaõnnestumistes, kes julgelt ja avatult neid õppetunde lahkasid, kadus suur hirm ollagi selles samas paadis ebaõnnestujatega, kuid mitte lihtsalt – nendega, kelle jaoks ebaõnnestumine oli lähtepunkt edasiseks tegutsemiseks ja õnnestumiseks. Julgen olla tulevikus riskialtim ja tean, et ettevõtmise ebaõnnestumine ei tähenda veel MINU ebaõnnestumist. Kindlasti sain targemaks, et muretsemine võib ajada asju palju hullemaks ja ainuüks mõtestatult ettekande kuulamine pani mind hiljem nädala jooksul leidmas end korrale kutsumast “Mihkel, ära muretse!”.

Konverentsi tegi eriti toredaks see, et just konverentsi ajal oli ka mu sünnipäev ning tõeliselt tore oli selle päeval olla koos oma kallite lennukaaslaste ja Noored Kooli tiimiga, kes suudavad korda saata parajaid üllatusi. Olin üllatunud, kui konverentsi järelepeol klubis Bravo kuulsin DJ poolt üle terve klubi sünnipäevaõnnitlust – süüdistada tuleb selles koletus teos muidugi Margust. Ja pean ütlema, et öine jalutuskäik lennukaaslaste ja NK töötajatega Pärnu peal, jälgimas tähistataevast ja mõnusat sügisööd oli elamus.

Olen tõeliselt rahul oma teise õpetaja-aasta esimese veerandiga, olen leidnud parima töö, mida soovida ja ei mõtlegi kaotada usku sellesse, et igal lapsel on Eestis õigus suurepärasele haridusele.