Uudised idakaldast

Idas on sügisäikeste aeg. Loodusainete õpetajad, miks Narvas saab esimest müristamist juba märtsi alguses kuulda, ja viimast välku nautida veel novembri lõpus? Nuputamiseks…

Rääkides nuputamisest. Õppisime 4. klassidega uusi sõnu, ka sõna “nuputama” oli nimekirjas. Nimetasime tegevusi, mida õpetaja teeb tunnis ja mida õpilased teevad tunnis. Selgus, et õpilased peavad rohkem tegema. Iseseisev õppimine… Sellega on mul ka teisel aastal probleeme – ikka tahan domineerida ja kardan peremeheohjasid lastele üle anda. Seda ma pean õppima.

Rääkides elukestvast õppimisest. Sain endale 7. klassi. Mõnikord tunnen end üsna ebakompetentsena – selline grammatika ja sõnavara… Tunni ettevalmistamisel istun sageli sõnaraamatuga ja tõlgin (kurv…kruvi….kraav – ja ikka läheb tunnis sassi). Tegin ka endale mõned asjad selgeks: miks (just miks!) “ma rääGin”, aga “ma rääKisin”, “ei rääKinud”, ja “räägi!”, kuid “rääkige!”. Miks on just “jätkaKe!” ja mitte “jätkaGe”. Tean-tean, pidin seda veel koolis selgeks õppima, kuid minu puhul töötas riigieksamil pigem sisetunne. Kui koolis käisin, ümbritses mind eesti keskkond: suhtlesin tüdrukutega eesti koolist, rääkisin eesti keelt poodides, iga päev kuulsin keelt bussis. Tuli meelde ka TV3 ja Kanal 2 pikad seriaalid, mida vaatasin vanaemaga: eesti keeles vene tiitridega… suurepärane keele õppimine. Narvas on vähe praktikat, ka “Santa Barbara” on lõppenud.

Rääkides keelekeskkonnast. Eesti keelt saab Narvas kuulda peamiselt ainult Prismas: “Maria Petrova, tulge palun kassasse!”. Kolledžisse minu lapsed sageli ei sattu, ka seal nad võiksid kuulda vähemalt midagigi. Ma proovisin tuua oma klassi tükikese eestikeelse keskkonna siis, kui mu 4. klassi lapsed kirjutasid mu lennukaaslastele kirju. Ja siis, kui ma tegin loosi, kes kellele kirjutab, kuulsin ma järgmist: “Õpetaja, kas Kristel on poiss või tüdruk? Aga Reeno?”. Õppetund endale: kui koostan töölehti, siis kasutan lausetes nii palju erinevaid eesti nimesid, kui võimalik.

“Tere, õpetaja! Rõõm Teid näha!”, hüüdsid täna õpilased. Siiralt ja otse südamest vastasin nendele: “Mul on ka väga hea meel teid näha!”. Sest nii see ongi, ja las olla nii ka õppeaasta lõpuni.

Irina

Paar meenutust esimesest veerandist

Väljas on sügisvaheaeg ootamatult talvevaheajaks muutunud, aga siia päevikusse tuleb vaheajal postitusi siiski nagu seeni pärast sügisest vihma.
Aga täna on ka minul kirjutamistuju. Ja töökavade ja tunniplaanide kokku kirjutamise vahel mõtlesin ka blogisse väikese sissekande teha.
Vaheaeg on läinud kiiresti – vaheldumisi maksimaalselt puhates ja siis jälle tööd tehes või koolitudes. Ja muudkui tulevikku ja teise veerandisse vaadates oleks pea-aegu meelest läinud mõelda kõigele sellele, mida tõi endaga kaasa teise aasta esimene veerand. Ehk siis nautida olukorda, kus kõik ei olegi enam NII uus ja kaootiline.

Mõned toredad tagasivaated..

Uus aasta tuli uue aine ja uue klassiga. Ja siinkohal mõtlen ma siis lisaks oma 6a (kelle klassijuhataja olen) inglise keelele ka uut klassiruumi. Mitte et mulle mu eelmise aasta ruum ei oleks meeldinud, aga 20 õpilasele algselt neljateistkümnele mõeldud keelekabinetis geograafiat õpetada oli natuke kurnav. Ja eriti veel neil kordadel, kui üheteistkümnendikke oli kohal 22 ja osa neist pidi ilma lauata hakkama saama.
Seega kauplesin endale selleks aastaks välja uue ja ruumika klassi..ainus jama oli selles, et klass oli vaba tulenevalt oma õudsast kõledast väljanägemisest ja igale kirikulegi ära tegevast akustikast. Aga pärast kaht augustikuist päeva kaja vähendavate penoplastplaatide lakke kleepimist(nüüdseks olen selles juba asjatundja), kodust vaipade kohalevedamist ja fotode seina panekut olen endale saanud ühe mõnusa ja armsa ja avara(!!) klassi. Mul on isegi NatGeo ajakirjade lugemisnurk
Siin ka mõned pildid..


Mis veel.. klassijuhatajaks sain juba tegelikult eelmises mais. Aga alles sel aastal olen lastega korralikumalt tuttavaks saanud. Ja kuigi inglise keele tundides käitumise osas on õpilastel veel palju arenguruumi, on need lapsed ikka täiega ägedad! Praegu tagasi mõeldes ongi selle veerandi eredaimad mälestused just seoses klassijuhataja olemisega. (Kuigi ka geograafiatunnid on palju mõnusamad) Eelmisel kevadel oli klassijuhatamine natuke liiast ja esimene koosolek ja väljasõit jm. said tehtud kuidagi rahmeldades. Aga sel aastal on orienteerumine koolis juba palju paremad ja mul on tõesti hea meel, et ka klassijuhatamise kogemuse saan. Jagan teiega ka pilti klassiõhtul kooli 25. juubeli puhul tehtud koogist.(Mu häkkimisoskused on veidi jamad ja see pilt hüppas nüüd sinna üles klassiomade kõrvale)

Esimesest veerandist, lennukaaslastest, mõtetest.

Ongi esimene veerand ja esimene koolivaheaeg läbi, homme läheb teine raund lahti. Üks kindel järeldus, mida tegin: koolis elab kell oma elu ja aeg jookseb aina edasi, keeldumas andma pause. Koolivaheajal oli lootus puhata, saada plaanide ja ettevalmistustega järje peale ja ajast pisut ette, aga näib, et see jääb vaid unistuseks. Vaheaeg kihutas mööda koos huvitavate elamuste, koolituste, seminaride ja jutudega. Sellele vaatamata sain ikkagi peatuda, vaadata tagasi ja ümber ringi. Avastasin, et loodus on ilus, et maailmas toimub ka peale koolitööd midagi, et olen ikka elus ja et minus elab ikka usk muutuste võimalikkuse ja entusiasm, et edasi liikuda. Niisis, võtame esimese veerandi tegemised kokku.

Kool. Esimese veerandiga sain koolimaja ja selle inimestega tuttavaks. Kuna mul pole oma klassiruumi, siis sain ka ruumide ja võtmetega hästi tuttavaks. On olnud üllatusi ja tunniplaani nihkeid, aga õnneks on kõik laabunud hästi ja jõudsin enam-vähem igasse tundi õigeks ajaks. Õpilasi tunnen kõiki nimepidi ja julgen öelda, et tunnen ka nende iseloomujooni ning tugevusi. Suure enamusega oleme juba koostööfaasis.
Lapsed õpetasid mulle, et pean ennast selgemalt väljendama ja seletama lahti iga tööjuhendi, mille puhul on tulemus mulle oluline. Nüüd saan palju paremini aru oma bioloogia ja ajaloo õpetajatest, kes suhtusid minu kooliajal väga tundlikult sellesse, kuidas me tabeleid ja skeeme tahvlist vihikusse ümber kirjutasime. Samuti sain esimese veerandiga aru, et oma käekirjaga pean veel kõvasti tööd tegema ja et ka mind häirib, kui õpilased ei kirjuta selgelt ja arusaadavalt. Üldiselt on lapsed minu peegeldus, kes käituvad vastavalt sellele, kuidas mina nende ees käitun. See on pidev ja vahetu tagasiside ning tunnen, kuidas ma iga tunniga arenenen ja õpin.
Kõiki kolleegide nimed pole veel selged, aga suhtleme nii mõnega väga hästi (ja mitte ainult koolist! :)). Väljasõit Toilasse oli väga õpetlik kogemus. Tunnen end nüüd mees(nais-)konna liikmena palju rohkem, kui enne. 🙂

Lennukaaslased. 9. oktoobril käisin Tallinna Kunstigümnaasiumis vaatamas kahte Liisi tundi. See oli rikastav kogemus, sest nägin, et ka Liisil on sarnased raskused ja samas sain teada, et mu lennukaaslane näeb väikelastega töötades väga harmooniline välja. Ma tean, et Liisi arvates olid need tunnid rasked ja väsitavad, aga mina nägin asja positiivset külge ning ütlesin seda ka Liisile välja. Minu arvates on lastel väga vedanud, et neid just Liis õpetab, sest ta ei kurjusta, annab endast parima ja on väga ilus, noor ja tark.
Vaatluse käigus sain näha, kuidas ebakohane käitumine kõrvalt välja näeb ja mis on selle puhul õpetaja efektiivne või ebaefektiivne lahendus. Sain mitu nippi, mida enda klassis kasutada. Lennukaaslase tunnivaatlusest on mitmekülgset abi: ise saad kogemust ja mõtteid ja lennukaaslane saab tagasisidet ja tuge. Tulevikus on koos hea tunde arutada, sest olete mõlemad kursis, kes on Vitali, Arseni või Nikita.

Vaatamas olen käinud ka oma õpipartnerit Triinut. Tema õpilased on minu omadest hästi erinevad ning see kogemus oli samuti väga huvitav. Koos saime arutada selle üle, mida võiks muuta, millele rohkem tähelepanu pöörata ja kuidas mina saaksin aidata. Just selle kogemuse ajal sain aru, et jagatud mure ON ikkagi pool muret. 🙂

Üleüldse on kokkusaamised kallide lennukaaslastega olnud esimese veerandi kõige magusamad hetked. Just kokkusaamiste ajal saan kõige rohkem tuge ja “aeg-maha” tunde. Koos saame kindlasti hakkama nii raskustega kui ka rõõmudega. Näiteks 19. oktoobril praktika seminari ajal käis minu töögrupp koodnimetusega “Julgus võtta vastutustÄdala tänaval verd loovutamas. Meis kõigis oli enne doonorikeskuse külastamist ärevuse tunne sees, samas oli ka uhkus selle üle, mida teeme. Sellest kogemusest sai Eesti doonoribaas ühe doonori ja 1,8 liitri vere võrra rikamaks.

Kindlasti toimus esimese veerandi jooksul veel mitu põnevat, huvitavat, üllatavat, uut, segast, lõbusat, naljakat, kurba, ettearvamatut ning kes teab millist veel episoodi. Kuna aga aeg mind ei halasta ning tänane “kingitud” tunnike saab täis, pean kahjuks lõpetama ning edasi minema oma kodutööde ja plaanidega. Lõpuks aga jagan “Hoolivuse” töögrupi soovitust:

Päikest ja naeratusi soovides,
Viktoria

Kõik algab sinust endast! (London edition)

Septembris toimus Londonis Synergies Global Alumni Workshop, kus osalesid NK analoogorganisatsioonide vilistlased ja osalejad rohkem kui kümnest riigist. Eestist osales meid kokku 6: Triin ja Kati (4. lend), Helene ja Kersti (3. lend) , Tiina (2. lend) ja mina, Liisa (5. lend). Keskendusime muutuste elluviimisele hariduses ja töötasime välja isikliku tegevusplaani. Alljärgnevalt mõned mõtted, mis jäid minu jaoks ürituselt kõlama.

Muutused

Muutuste eelduseks on avatus. If your cup is full, you`ll need to empty your cup in order to learn. Muutuste ajendiks on õiged inimesed erinevatel strateegilistel tasanditel – seega võtmeisikud on koolijuhid, aga ka teised eestvedajad nii koolis sees kui koolipidaja tasandil. Muutuste elluviimisel on oluline toetavate inimsuhete loomine, mitte protsessidest ja protseduuridest lähtumine. Kui tahad muutust süsteemis, pead kõigepealt muutma ennast. Õpilaste tasandil on vaja tähtsustada seda, et õpilased ei õpi mitte tuleviku jaoks, vaid selleks, et juba homme paremini hakkama saada.

Hällist hauani

Õpilase arengu toetamise puhul on oluline laiem kontekst, mitte ainult tegevused ja tugimeetmed koolis. See tähendab, et koolil on võimalik saavutada suurem mõju, kui nähakse koolitundidest kaugemale. Prioriteetne on lastevanemate kaasamine ja harimine. Näiteks koondada kooli kui kogukonna keskusesse pere- ja beebikooli funktsioonid, luua vanematele kooskäimise ja täiendõppe võimalusi ning toetada õpilasi ka kõrgkooliõpingute ajal. Oluline on luua õpilastele ja vanematele ühiseid õppimissituatsioone.

Mõjus näide

Külastasime Oasis Academy`t, mis kuulub viimase 3 aasta jooksul 10 kõige enam arenenud kooli hulka. Kool on hea näide sellest, et probleemidega tuleb hakata tegelema kohe täna. Mitte järgmine nädal, järgmine õppeaasta või siis kui koolimaja saab remonditud, sest meil ei ole päevagi kaotada. Aastaga on võimalik selgete sihtide ja koostöö korral saavutada märgatav edasiminek. Otsuseid tehakse andmetele tuginedes ning olulist rolli mängib soovitud käitumismallide mudeldamine.

Liis ja Liisa, Mari ja Maarika käisid kultuurikomisjoni liikmete tööd uudistamas

Teisipäeval võtsime neljakesi ette käigu Toompea lossi. Eelnev kokkupuude Riigikoguga piirdus minu kaaslastel enamasti kooliekskursiooni kogemusega. Minul oli Riigikogus käimine seoses 2011 Riigikogu valimistega pisut tuttavam. Tuttavamad olid ka inimesed, kes vastu jalutasid.
Külaskäigu eesmärgike oli meil kaks:
1. tundsime lihtsalt huvi, kuidas kultuurikomisjoni töö käib;
2. tahtsime kinnitada või kummutada müüti, et Riigikogusse on valitud muidusööjad, kes õpetajate palga arvelt oma rasvavarusid talveks koguvad.
Ajastus oli meie kasuks: komisjoni sügisese istungjärgu põhifookus on õpetajakoolitus ja antud istungile oli kutsutud minister Aaviksoo tutvustama haridusministeeriumi eelarvet. See kõik andis meile suurepärase võimaluse näha koosolekutel valitsevat üldist meeleolu ja poliitikute inimlikku poolt. Hiljem anti meile võimalus ka komisjoni esimehelt Urmas Klaasilt ja kahelt liikmelt (Priit Sibul, Lauri Luik) küsida meid kõige rohkem huvitavaid küsimusi.
Võib öelda, et minu üle 5 tunni rongisõitu läks asja ette, kuna seatud eesmärgid said täidetud. Saime aimu, kuidas käib töö kultuurikomisjonis. Kummutasime endi jaoks ka müüdi, et Riigikogus töötavad asjatundmatud inimesed. Vähemalt kultuurikomisjonis on väga erineva profesionaalse taustaga tegelased, kes esimehe valvsa käe alla parimaid võimalikke otsuseid ja ettepanekuid toodavad.

Minu esimene veerand koolis!

Õpetan Vaida Põhikoolis bioloogiat, geograafiat ja loodusõpetust 7,8,9 klassidele. Just sai läbi minu esimene veerand. Kokkuvõtvalt võin öelda, et tunne on hea.

Mäletan kuidas esimesel päeval õpilaste ette astudes pidasin suure kõne maha, kõik kuulasid mind ja valitses rahu, nüüdseks on asjalood muutunud. Rahu klassiruumis enam ei ole :), sõda kah mitte. Võiksin isegi öelda, et iga nädalaga on suhted läinud paremuse poole. II veerandisse astudes ma kõnet enam ei pea, sest õpilased on tuttavad ja hinges valitseb rahu. Olen kooliperre sisse elanud.

Tunnen, et mul on vedanud. Minu kool on väike ja armas, klassiruum on võibolla natuke liiga väike, kuid endiselt armas. Koolis töötavad toredad õpetajad ja õpilased on särasilmsed ning rõõmsad. Suurim takistus olemaks väga hea õpetaja on minu enda teadmised ja oskused andmaks ainet hästi. Tean, et esimesel aastal on seda palju nõutud, sest kuigi kõik teemad on tuttavad ja arusaadavad ei ole veel selge, kuidas kõike metoodiliselt edastada.

Kui tahad olla hea õpetaja, peab olema tahet õpilastega töötada, kui tahad olla hea loodusainete õpetaja, pead olema ka mõttes looduse poole kaldu :). Usun, et hea loodusainete õpetaja õhkab endast loodusteadmisi ja äratab oma olemusega õpilastes huvi ning tahet silmaringi laiendada. Mina, olles olnud pikka aega õuesõppe õpetaja, viisin oma õpilased samuti lõpuks metsa. I veerandil õppisime 9 klassiga Eesti geoloogilist ehitust ja pinnavorme. Kohas, kuhu nad viisin, oli olemas ilus vallseljak ehk oos. Oos oli paarikümne meetri kõrgune ja kohati üsna kitsas. Olles lastega roninud selle peale, vehkisin kätega nagu lennukistjuardess ja seletasin liustiku asetusest, jääjõe voolamisest, setete kandumisest jne. Kohati kindlasti üsna naljakas, kuid saades pärast lõkke ääres tagasisidet tundus, et toimis. Üks asi on bioloogiat ja geograafiat õpetada klassis aga hoopis teine asi on näidata, kuidas asjad tegelikult looduses on. Kogemuste täienedes minu õuesõppe osakaal kindlasti suureneb.

 

Teiseks oluliseks asjaks loodusainete andmise juures pean rakenduslikku õpet. Mõned näited, mida tegime I veerand:

  • 7 klassiga uputasime raudkangi, et õppida sukeldumismeetodit. Hiljem kasutasime sama tehnikat, et määrata/kontrollida kangi tihedust. Massi mõõtmiseks küsisime kooliköögist kaalu. Nüüd osteti klassi ka päris oma kaal.
  • Uurisime nii 7-ndike kui ka 8-ndikega sibula ja banaani rakke.
  • 9-ndikega mõõtsime pulssi, tahtsin mõõta ka vererõhku aga aparaat oli katki. Leian võimaluse seda mõõta järgmine veerand
  • Matk oosile, kus sain sisse tuua väga palju veerandi jooksul õpitut, ka isegi 9 klassi bioloogiast (inimese õpetus).

     

:

Häid päevi mahub palju ühte nädalasse

Istun diivanil, vaatan televiisorit, teen mitte midagi ja mulle ei mahu pähe, et täna ei olegi see kiire pühapäev, kus uueks nädalaks end häälestan ja valmistan. Kes oleks arvanud, et see hetk nii kiiresti saabub? Võib tunduda imelik, aga see esimene veerand on lihtsalt minuga koos kihutanud nagu kiirrong ja praegu lubati mul siis korra perroonile astuda, tagasi vaadata ja siis samade reisijatega edasi kihutada…

Veerandi viimasest nädalast

– Rohkem järeltöölisi kui tavaliselt

– Rohkem töid parandada kui tavalislt

– Rohkem hindeid kui tavaliselt

Mäletan eredalt esmaspäeva kui pärast tunde vestlesin pikalt kuue õpilasega elust, olust ja eluolust – see oli väga siiras ja tore. Tundsin pärast seda, et olin koos oma parimate sõpradega ja me võime vabalt vestelda lõputult.

Tüdruk: „Ma ei taha küll kunagi õpetajaks saada, olen selleks liiga rumal.“

Poiss: „Mina tahan küll õpetajaks saada, siis saab kõiki kamandada.“

Mina: „Aga, mis aine õpetajaks Sa saada tahad?“

Poiss: „Õppealajussiks, siis saab kõiki täiega kamandada.“

Esmaspäeva õhtul oli mul sees väikse särin-värin, sest teisipäeval oli oodata mu tundidesse didaktik Evelini.

Veider tunne kandus edasi ka teisipäeva hommikusse, aga tagantjärele saan öelda, et laste käitumine on ettearvamatu ja seekord oli käitumine positiivselt ettearvamatu. Klass, kelle tund mind pärast eelmist Evelini vaatlust ajas nutma ja tekitas tunde, et ma ei tohiks enam kunagi õpetada, käitus tunnis ülieeskujulikult ja motiveeritult. Nad käitusid nii armasalt, et kohe tekitas indu veel ja veel ja veel pingutada!

Kolmapäev õhtul oli mul au osaleda TTÜ teeõhtul, kus Noored Kooli programmi tutvustasid Gustav, Reeno, Karl ja Ott võimalikele uutele 7. lennu õpetajatele. Ma ise sellisel üritusel omal ajal käinud ei ole, aga ma mäletan seda teadmatust, mis mind mind valdas: „Mis, kus, mida, kuhu, miks, kellele, kui palju?“ Aga siin ma nüüd olen ja võin nendele küsimustele juba ise vastuseid jagada.

Nädala superhetk tuli pärast tunde kui mu klassi uksevahelt piilus sisse üks viienda klassi tirts: „Õpetaja, ma tahtsin soovida ilusat vaheaega ja teha kalli!“

Kool on nii äge, et kipun sinna nüüd ka juba  vabadel päevadel!

Kooli ka tööst vabal päeval!

Reedesel Noored Kooli praktikakoolitusel tundsin Age, Joanna ja Karliga, et koolist, õpetamisest ja õpilastest on ikka veel väheks jäänud! Nimelt, meie ülesandeks oli kaasata inimesi ja kanda edasi Noored Kooli ühte väärtust – meie rühmas pidev õppime.

Sündis idee minna neljakesi õpetama. Pärast väikest telefonikõnet, õnnestus meid organiseerida minu kooli 7. klassi 5. tundi andma minna. Tunniplaani järgselt pidanuks see olema loodusõpetus, aga kuna ettevalmistusaega praktiliselt ei olnud, otsustasime teha galeriimeetodil hea kooli, tunni, õpetaja ja õpilase plakateid, sest ühtlasi oli ju tegu veerandi viimase päevaga ning teemad haakusid hästi tagasivaatavaks reflektsiooniks, samas ka uue veerandi planeerimiseks. Põnev kogemus mulle ja ilmselt veel põnevam kogemus teistele grupikaaslastele. Nii saigi veerandi viimasse nädalasse mahutatud üks lisatund ja palju-palju-palju ootamatult vahvaid emotsioone.

6. lennu Laura-Liisa

¾ veel ja siis on suvi!

Esimene veerand on läbi ja see on täitsa piisav aeg, et õppida tundma on õpilasi, saada nende poolt omaks võetud ning tutvuda kolleegidega ja sulanduda uude seltskonda.

Ühel neljapäeval korraldasime õpetaja Tuuliga oma sünnipäeva peo õpetajate toa kohvinurgas. Tõime kringlit ja pakkusime teed ning mulle ootamatult tõid teised õpetajad mulle komme ja šokolaadi, banaane ja apelsini. Ausalt ka! Tekitasin päeva lõpus oma ühe tavalise lauasahtli asemele kommisahtli.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Ühel kolmapäeval toimus loodusainete ainekomisjoni poolt korraldatud hariduslik-seltskondlik üritus. Nad kutsusid meid kokanduse hubasesse klassi ja meisterdais häid ja paremaid palu erinevate lindude lihadest. Küll sai seal pardisuppi ploomidega, kalkunihakklihast kotlette ja suitsutatud vutte. Muidugi oli organiseeritud ka grupitöö, kus osalejad said ka ise täidetud mune ja lumepallisuppi teha. Väga mõnus ja huvitav koosviibimine oli.

 

 

 

 

 

 

 

 

Õnneks on meie koolis hindamine trimestrite kaupa, mis tähendab seda, et veerandihindeid ma välja panema ei pidanudki. Õpilased on ka rahulikud ja ei sahmi oma hinnete pärast, täiesti loomulik õppimine käis veel viimasel nädalal koolis.

Sain ka paari meeldiva üllatuse osaliseks sel nädalal. 6. klassi tüdruk tuli üle nädala uuesti kooli kuna viibis välismaal treeninglaagris. Peale tundi tuli ta minu juurde ja kinkis mulle kommikarbi, mis ta reisilt toonud oli. Sain lausa valida kolme erineva kommikarbi vahel (mis tähendab, et ma olen ta kolme lemmikõpetaja hulgas! hehe).

Samal päeval läks keset kaheksanda klassi tundi uks lahti ja uksel oli üks teine 6. klassi tüdruk, kes kutsus mind klassist välja. Ukse taga ootas tema pinginaaber, käes taldrik koogitükiga (nad pidid ju mulle ka oma kokanduses tehtud kooki maitsta tooma) ja ma olin jälle imestunud, aga võtsin koogi hea meelega vastu ja sõin ära ka. Maitsev oli. Ja kusjuures need koogitoojad ei ole pailapsed vaid ikka need, kellele tunni ajal pidevalt peab meelde tuletama, et nad omavahel ei sahmerdaks nii palju.

Iga päev on tegelikult mõni tore üllatus. Täna oli lahe see, kui kaheksanda klassi poiss peale pikka mõtlemist ühe valemi tõestuse peale kõva häälega ütles: “Aaa, selle pärast see b ruut siin ongi!” Ja muidugi see, kui terve 6. klass keset tundi püsti tõusis ja mulle sünnipäeva puhul laulu laulis (olin nendega just pahandanud, et nad mind ei kuula ja klassis ringi tatsavad).

Aga tööd on veel palju teha, ei ole ma mingi hea õpetaja veel. Klassis on ikka veel liiga suur jutustamine tunni ajal ja tunnitempo seega aeglasem, kui tahan. Aga see on hästi, et ropendamise olen oma tundidest välja saanud! Jeee, midagigi.

Ja siis üks pilt õpilaste lemmikult naljasaidilt.

 

Silvia

5.lend

Armastan oma tööd!

Sain hakkama oma esimese veerandiga koolis! Olen maailma kõige õnnelikum inimene.

Vaata mu lapsi ja Sa ilmselt kunagi ei küsi enam, miks ma koolis töötan.

 

 

 

 

 

 

 

 

6. lennu Laura-Liisa

Väljakutse noorele õpetajale – ära räägi koolist!

Probleemi tunnistamine pidi olema üks samm lahendusele lähemale?

Jah, ma suudan kõik vestlused siduda kooli, hariduse ja lastega. Tundub nagu kõik muud  teemad oleksid lihtsalt otsa saanud… Kohtun inimestega, plätran oma muljetest, mõtetest, seejärel kutsun end korrale, püüan meeleheitlikult teemat vahetada, aga ikka jõuan ringiga tagasi oma lemmikainese  juurde. Isegi praegu ei suuda ma erandit teha.

Metsalised

Esmaspäeval käisin oma klassiga Harku metsas puude ja taimede nimetusi õppimas – väga mõnus oli. Poisid, tüdrukud said teadmiste omandamise kõrvalt end mõnuga tühjaks joosta ja mina nautisin lihtsalt nendega koos olemist, värskes õhus viibmist. Tõeliselt vabastav, hea emotsiooniga päev oli. Terve nädal sai tänu matkale teise värvingu. Ei teagi, kas mõjutajaks oli ainult loodus või on siin peidus midagi veel põnevamat…

Sel nädalal olin sunnitud tõdema (vesteldes kolleegiga), et olen muutunud varasemaga võrreldes kurjemaks ja ilusamaks õpetajaks. Annan Sulle ka ühe nipi:  „Tee tööd, mida armastad ja siis hakkad kuulma komplimente stiilis: „Õpetajaamet sobib Su välimusega!“, „Töö annab Sulle põneva aura!“ või „Oled ilusam kui varem!“.“ Proovi Sinagi kindlalt järele! Kõik see annab mu tööle ja ka elule lisavärskuse.

Kui koolinädalale tagasi vaatan, siis pean ikka tõdema, et Noored Kooli 6. lend on ikka üks äge kamp! Nimelt, neljapäeval pärast tunde saabus minu klassi tore noormees lilledega – minu lennukaaslane Karl Läll, kes täitsa heast peast tuli mulle rõõmu kinkima! Väga vinge!

… aga tühja kah! Ma olen ju lõpuks ometi kodus ja saan terve nädalavahetuse nautida kõike seda, mida sügisene Saaremaa võib mulle pakkuda.

6. lennu Laura-Liisa